Versaille' rahuleping (1)

1 Hindamata

Lähte Ühisgümnaasium

Versailles ' rahuleping
referaat
koostaja: Anna-Maria Joor
juhendaja : Viivi Rohtla
Lähte 2009
Sissejuhatus
Versailles' rahukonverents – sündmus, mis määras XX sajandi näo.
18. jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents. See oli ulatuslikem rahvusvaheline foorum pärast Viini kongressi 1815. Delegatsioonid olid jaotatud tähtsuse järgi: võitjad riigid, kaasasõdinud riigid, neutraalsed riigid, uued riigid.
Kuid erinevalt Viini kongressist ei kutsutud läbirääkimistele kaotajariike, Saksamaad ja tema liitlasi. Saksamaa esindajad pääsesid Pariisi alles aprilli lõpul, et võtta vastu rahutingimused, mis esitati kõigi võitjate nimel ühiselt. Nii ei olnud sakslastel võimalik ära kasutada võitjate vahelisi vastuolusid ja nad pidid alistuma diktaadile.
Rahuleping Saksamaaga allkirjastati 28. juunil 1919 Versailles’ lossi peeglisaalis. Versailles’i rahulepingule järgnesid rahulepingud Saksamaa liitlastega . Need lepingud moodustasid süsteemi, millega võitjad üritasid kinnistada kaotajate sõltuva, allutatud seisundi.
Saksamaa kaotas kaheksandiku oma sõjaeelsest pindalast, kusjuures elanikkonna enamuse sellel kaotatud territooriumil moodustasid sakslased . Osa neist aladest eraldati rahvahääletuse alusel, kuid oli ka nii, nagu Sileesias, kus märtsis 1921 toimunud rahvahääletusel pooldas 60 % elanikest jäämist Saksamaa koosseisu, rida Sileesia majanduslikult tähtsaid alasid anti aga rahvahääletuse tulemuste vastaselt võitjate toetusel Poolale. Loomaks Poolale väljapääsu Läänemerele eraldati Saksamaast “Poola koridoriga” Ida- Preisimaa .
Ajateenistus Saksamaal oli keelatud, tema sõjavägi ei tohtinud olla suurem kui sada tuhat võitlejat. Saksamaa ei tohtinud omada lennuväge ega allveelaevastikku, ülejäänud sõjalaevade suhtes olid samuti omad piirangud. Võitjad võisid okupeerida Reini vasaku kalda ala 15 aastaks, Reini paremkalda pidi Saksamaa 50 kilomeetri ulatuses demilitariseerima.
Baltikumi käsitlesid Versailles` rahulepingus selle artiklid 116, 117 ja 443. Esimesed kaks neist nõudsid, et Saksamaa loobuks igaveseks igasugustest pretensioonidest kõikidele territooriumitele põhjapool sõjaeelset Vene-Saksa piiri. Nende territooriumite edasine saatus jäi aga lahtiseks. Erandi moodustas üksnes Poola, mille täielikku sõltumatust oli Saksamaa kohustatud tunnustama . Leedu, Läti ja Eesti territooriumite suhtes sellist nõuet polnud. Artikkel 443 nägi ette, et Saksa väed, mis vastavalt Compiegné’i vaherahule asetsesid ikka veel Baltimail, peavad jääma sinna kuniks võitjad seda vajalikuks peavad. Lahkuma hakkasid nad 1919. aasta lõpul.
Pariisi rahukonverentsil loodud rahvusvaheline korraldus oli ülekohtune ja imperialistlik. Ränki rahutingimusi pooldas eriti Prantsusmaa. Esimese maailmasõja lõppedes oli Prantsuse Kolmas vabariik (1871-1940) oma võimsuse tipul . Pariisi poliitikuile viirastus hegemoonia Euroopas, mida taheti nüüd vormistada lepingutega ja lepingutesse. Arvati, et parim viis enda julgeolekut kindlustada on nõrgestades Saksamaad, koormata see võimalikult suurte reparatsioonimaksetega, ja ühtlasi luua nõnda Prantsusmaa hegemooniale tugev majanduslik alus.
Mida rahukonverentsi liidrid taotlesid ?
Georges Clemencaeau- Prantsusmaa peaminister nõudis, et purustatud Saksamaa maksaks maailmasõja aastail tekitatud kõigi kahjude eest. Tema kolm põhilist nõudmist olid:

Saksamaa peab Prantsusmaale tagastama Alsace' ja Lorrainne' provintsi ( Elsass -Lothring). Need oli Bismarcki Saksamaa 1871. aastal pärast Prantsuse-Preisi sõda annekteerinud;
Saksamaa peab Prantsusmaale maksma sõjahüvitist ehk reparatsioone, et korvata lahingutegevusest tingitud kahjud. Esimese maailmasõja tõttu kaotas Prantsusmaa u. 750 000 hoonet ja 23 000 tehast;
Prantsusmaa peab oma valdusesse saama Reinimaa. Selle nõudmise eesmärgiks oli, et hoida ära Saksamaa võimalik rünnak Prantsusmaa vastu tulevikus.

David Lloyd George – Suur-Britannia peaminister oli targa ning kogenenud poliitikuna järgmisel seisukohtal:

Saksamaad ei tohi karistada liiga karmilt; tuleb säilitada mõõdutunnet, sest üleliia karm käsi võib tulevikus suuri probleeme tekitada;
Saksamaa tuleb kiiresti taastada;
Reinimaad ei tohi anda Prantsusmaale. Lloyd George arvas , et paremal juhul tuleb Reinimaa demilitari- seerida;
Samal ajal olid Inglismaal enamus inimestest seisukohal, et Saksamaad ja saksa rahvast tuleb maailmasõjas tekitatud õuduste pärast karistada. “ Pange sakslased maksma” (“Make Germany Pay”), “Pigistage neid nii, et seemned kriuksuvad” (“ Squeeze them until the pips squeak”) – need olid loosungid, mis kõlasid uduselt Albionilt.

Vittorio Orlando – Itaalia peaminister. Itaalia oli Saksamaale ja Austria-Ungarile sõja kuulutanud alles 1915. aasta mais, pärast seda, kui Itaalia valitsuse esindaja oli alla kirjutanud nn. Londoni salajasele kokkuleppele. Selle lepinguga lubasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Itaaliale, et pärast sõja võidukat lõppu antakse talle itaallastega asustatud Aadria mere rannik . Nüüd tuli Vittorio Orlando Versailles'sse lootuses, et London ja Pariis oma lubadustest ka kinni peavad.
Woodrow Wilson –Ameerika president . USA oli Saksamaale sõja kuulutanud alles 1917. aasta aprillis ja seetõttu polnud tal mingeid märkimisväärseid inimohvreid ega ka materiaalseid kahjustusi. Pariisi (Versailles') rahukonverentsile saabus president Wilson oma “14 punktiga ”, mille abil ta lootis ära hoida uue suurema sõja puhkemist Euroopas. Selle dokumendi tähtsaimateks nõudmisteks olid:

kõik riigid peavad tulevikus loobuma saladiplomaatiast;
kõigil Euroopa rahvastel peab olema õigus ise otsustada oma tuleviku üle; Wilson nimetas seda õigust “enesemääramise õiguseks” ja selle alusel pidid vana kontinendi kaardilt kaduma kõik impeeriumid;
kõik riigid peavad vähendama oma relvajõude;
Poola peab saama sõltumatu riigiks;
Itaalia piire tuleb korrigeerida vastavalt rahvuse asualale (olgu lisatud, et Wilson ei toetanud Itaalia taotlusi kogu Aadria mere rannikule ).
koloniaalvaidlused tuleb lahendada avalikult ja erapooletult ;
poliitiliste tülide lahendamiseks tuleb luua Rahvaste Liit (tänase ÜRO eelkäija);

Rahukonverentsi tegelikud tagamaad .
Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud. Sakslastelt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Samas lootsid paljud sakslased, et lepingus esitatud nõudmiste elluviimine ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni “14 punktile”. Taolised lootused end aga ei õigustanud.
Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule alla kirjutamist jasaksa rahva silme ees seisis pidevalt nälja- surma ähvardus. Versailles’ lepinguga kehtestati Saksamaale järgmised tingimused:
1. Võtta Saksamaalt ära talle seni kuulunud alad ja anda:

Elsass-Lotring –Prantsusmaale;
Eupen-Malmedy - Belgiale;
osa Ida-Preisimaast liitlastele, hiljem liita see Leeduga;
Põhja-Schleswing – Taanile;
Hultesneri maad - Tšehhoslovakkiale;
Lääne-Preisimaa, Poseni ja osa Ülem-Sileesiast - Poolale; Poolale loovutatud ala nimetati hiljem “Poola koridoriks”, kuna see jagas Saksamaa kahte ossa.

2. Lahutada Saksamaast Saarimaa ja liita see Prantsusmaaga ;
3.Anda Reini vasaku kalda Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele;
4.Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule;
Versailles’ lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku.Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad.
Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reichswehri sõdurit, mille relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelama üldise sõjaväekohustuse. Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes - Reischsmarine - võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine.
Rahvasteliit
Rahvasteliidu idee pärines USA presidendilt Woodroe Wilsonilt, kelle arvates pidi Rahvasteliit saama rahvusvaheliseks organisatsiooniks, mis suudaks tulevikus tagada rahu ning rahvusvaheliste konfliktide lahendamise ilma sõjata.
Rahvasteliidu põhikiri koostati Pariisi rahukonverentsil ning kinnitati 28. juunil 1919. aastal Versailles'i rahulepinguga, mille esimese osa kahekümne kuuest artiklist koosnev Rahvasteliidu põhikiri moodustaski. Põhikiri jõustus 10. jaanuaril 1920 .aastal. Rahvasteliidu põhikiri oli ka Austria, Bulgaaria , Ungari ja Türgiga sõlmitud rahulepingute koostisosa .
Rahvasteliidu põhikirjalisteks eesmärkideks olid:

rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja territoriaalse puutumatuse tagamine;
tüliküsimuste rahumeelne lahendamine;
rahvusvahelise koostöö edendamine;
kollektiivse julgeolekusüsteemi loomine.

Rahvasteliidu peakorter asus Genfis, tema juhtorganeist tähtsaim oli Rahvasteliidu Täiskogu (Assamblee), mille korralised istungid toimusid tavaliselt iga aasta septembris. Iga liikmesriigi delegatsioonil oli üks hääl. Täiskogu vaheaegadel käis koos Rahvasteliidu Nõukogu, mis koosnes alalistest (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan) ja Täiskogu poolt valitud ajutistest liikmetest. Rahvasteliidu tegevust korraldas Alatine Sekretäriaat eesotsas peasekretäriga. Peasekretärideks olid 1920-1933 J. E. Drummond, 1933-1940 J. Avenol. Rahvasteliidu juures on tegutsenud ka mitmeid abiorganisatsioone ja komisjone (Majandus- ja Rahandusorganisatsioon, Tervishoiuorganisatsioon, Alatine Rahvusvaheline Kohus Haagis, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Mandaatkomisjon jt.).
Rahvasteliitu kuulus tema tegevusaja jooksul 63 riiki. Enamus neist asus Euroopas ja Aasias, Aafrikas oli iseseisvaid riike veel vähe. Ameerika riigid jäid USA eeskujul enamuses Rahvasteliidust kõrvale. USA, kui ühe maailma juhtivama riigi kõrvalejäämine aga nõrgestas Rahvasteliitu tunduvalt. Ka Euroopa riikidest ei kuulunud mitte kõik suuremad riigid pidevalt Rahvasteliitu. Saksamaa näiteks osales liidu tegevuses 1926-1933. aastal, NSV Liit 1934-1939. Jaapan lahkus liidust pärast kallaletungi Hiinale 1933. aastal, Itaalia pärast agressiooni Etioopiasse 1937. aastal. Rahvasteliidu nõrkuse põhjuseks oli tema keskorganite vähene võim ning kohmakus otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel.
Rahvasteliidu tegevus lõppes seoses II maailmasõja puhkemisega. Ametlikult saadeti ta laiali 1946. aasta aprilli lõpus, mil San Francisco konverentsil moodustati ÜRO.
Eesti kuulus Rahvasteliitu 1921-1940. aastal. Tavaliselt räägitakse selles seoses kui Eesti diplomaatia suursaavutusest, ka kindral Johann Laidoneri häbiväärsest tegevusest Kurdistani jagamisel Türgi, Iraani ja Iraagi vahel, seda vaatamata sellele, et I maailmasõja ajal olid Antanti riigid lubanud kurdidele nende toetuse eest vähemalt autonoomia staatuse. Laidoner äsjaiseseisvunud väikerahva esindajana oli kohane kuju ühe teise rahva iseseisvumislootusi hävitama. Kurdide lootusetu võitlus iseseisvuse eest on kestnud tänapäevani.
Mida arvasid inimesed Saksamaal Versailles' kokkuleppest?
Kui rahulepingu detailid 1919. juunis avalikustati, tabas enamik sakslasi õudustunne. Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud; neilt ainult nõuti rahulepingu tingimuste aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Samas aga paljud sakslased lootsid, et lepingu sätete elluviimine ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu president Woodrow Wilsoni “14 punktile”. Taolised lootused end ei õigustanud.
Suur osa sakslastest oli veendumusel, et 1918. aastal Saksamaa tegelikult sõda ei kaotanud – Entente ' väed riiki ju ei okupeerinud. Üks sellistest inimestest oli I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler (1889-1945), kes Compiegne vaherahu sõlmimse ajal 1918. aasta 11. novembril oli sõjaväehaiglas, kus ta kosus gaasirünnaku tagajärjel saadud vigastustest. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad "tabas noalöök selga ”, mille andsid nn. “novembrikuu kriminaalid ”. Viimaste all pidas Hitler silmas Saksamaa sotsiaaldemokraate, kes korraldasid novembrirevolutsiooni ja kukutasid keiser Wilhelm II. Rahvuselt olid aga paljud saksa sotsiaaldemokraadid juudid; just sellega on seletatav Hitleri põlgus juutide vastu: tema sõnul olevat 1918. aasta sügisel saksa rahvast tabanud juutide vandenõu.
Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii näiteks ei olnud sõjas laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus I maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa rahvale. Tõepoolest, kuidas sai süüdistada vaid sakslasi? Maailmasõja puhkemise ajendiks oli ju Serbia rahvuslaste antentaat Austria-Ungari troonipärijale! (28. juunil 1914. aastal tappis Sarajevos serbia rahvusest tudeng Gavrilo Princip ertshertsog Ferdinandi.)
Järelikult oli õigus neil, kes väitsid, et Entente' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, kellele pandi vastutus kümnete miljonite inimelude eest.
Selline ebaõiglus põhjustas Saksamaal rahulolematust Weimari Vabariigi ja selle demokraatliku elukorraldusega. Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt osalesid neis armeest demobiliseerunud sõdurid, kes rasketes majandusoludes ei leidnud tööd ja kes kogu oma energia kulutasid selleks, et terroriseerida kaaskodanikke. 1920. aasta kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putsch). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris korraldasid Saksa kommunistid (nemad olid loonud Spartacuse-nimelise liidu) oma võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud, kes sõlmisid Entente´ga vaherahu. 1919. aastal asutas väikearvuline äärmuspoliitukute rühm Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei; 1921. aastal sai selle juhiks Adolf Hitler. Erakonna ideoloogia toetus vihkamisele, mida saksa rahvas tundis Versailles' rahulepingu vastu. Samas kaotas demokraatliku Saksamaa valitsus elanikkonna toetust ja sageli ei tulnud ta toime korra hoidmisega riigis. 1920. aastate alguses valitsesid Saksamaa linnade tänavatel kaos ja anarhia .
Kokkuvõte
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potensiaalset rivaali võimalikult nõrgestada. Suurbritannia soovis Saksa asumaid ning ülemvõimu Lähis-Idas, et kindlustada veelgi Suessi kanali ümbrust ning omada kontrolli Lähis-Ida naftamaardlate üle. USA, kel puudusid elulised huvid Euroopas, püüdis kaitsta Saksamaa huve. Lisaks sellele soovis USA president W. Wilson asutada Rahvasteliitu, rahvusvahelist organisatsiooni, mille eesmärgiks saaks sõja ärahoidmine tulevikus. Rahvasteliidu temaatika muutuski Suurbritanniale ja Prantsusmaale oluliseks kauplemise objektiks. Rahvasteliidu asutamisega nõustumise eest saavutasid nad Wilsonilt olulisi järelandmisi Saksamaa ja teiste kaotajariikidega sõlmitavate rahulepingute tingimuste osas nii, et need olid lõpuks kaotajate suhtes äärmiselt ebaõiglased ning ülekohtused.
Balti riikide delegatsioonid osalesid Pariisi rahukonverentsil mitteametlikult, püüdes savutada enda de jure tunnustamist. Juriidilist tünnustust küll ei saavutatud, kuid de facto tunnustus siiski saadi.
Kasutatud kirjandus

H. Kinder , W. Higemann „“Maailma ajalugu esiajast tänapäevani“ 2001

K. Jaanson „Üldajalugu XX sajandi algusest kuni 1938“ 1992

A. Fjodorov „XX sajandi ajalugu“ 2002

http://www.slideshare.net/Siilikene/versailles-rahu-presentation

http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/U_Kiil_ajalugu/weimari_vabariik.html

http://www.kool.ee

http://www.ut.ee/ABVKeskus//jaanson/RS18-20-2005/Euroopa.pdf

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 108 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-02-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

108 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

annamariake Õppematerjali autor

referaat

rahuleping veraille

Sarnased õppematerjalid

docx

Versaille' leping, Pariisi rahukonverents

Riigi ja tema liitlased. Dokument kohustas Saksamaad loobuma oma äärealadest ja võitjariikidele reparatsioone maksma. Kuni lepingu allkirjastamiseni kehtis Saksamaa suhtes näljablokaad (vt. What really went down:) Versaille diktaadi pealesundimine oli õigustühine. Gunnar Heinsohni teose "Lexikon der Völkermorde" (Genotsiidide leksikon) järgi suri Saksamaal ja Austrias nälga kaks miljonit tsivilisti, ,,kuna liitlaste näljablokaad toimis väga hästi". Trükises on ära märgitud ka, et blokaad kaotati alles 1919. aasta märtsikuu lõpus. (...) Blokaadi jätkamist põhjendasid

Ajalugu

pptx

Pariisi rahukonverents

MAAILM PÄRAST ESIMEST MAAILMASÕDA Pariisi rahukonverents. Versailles ´i rahuleping jt rahulepingud. Rahvasteliit http://www.youtube.com/watch_popup?v=hbok5tQICes&vq=medium Üldjooned http://www.youtube.com/watch?v=ShRA8HRMR4Q Saksamaa pärast Esimest maailmasõda Weimari vabariik konstitutsiooniline vabariik Saksamaal 1919-1933 3.nov. 1918 puhkes Kielis sõjalaevastikus madruste ülestõus, mässulaine rullus üle Saksamaa (samal päeval oli rahu sõlminud SM liitlane Austria-Ungari) ·

Ajalugu

docx

Maailm 20. sajandi alguses. Esimene maailmasõda - olümpiaad

8. Kindralstaap keelustati 9. Keelati omada lenuväge, soomusrelvi, gaasirelvi, suuri sõjalaevu a allveelaevu 10. Sak. laevastiku jäänused anti Sbr.le 11. !! Võitjad tahtsid Saksa laevad omavahel ära jagada, kuid meeskonnad uputasid need Ingl. Sadamas ära (21.juuni 1919 Scapa Flow`s ) Põhjalikult : · Versailles'i rahuleping Saksamaaga kirjutati alla 28. juunil 1919 a. Versailles'i lossi Peeglisaalis. Lepingu sõlmimisaeg ning koht polnud valitud juhuslikult: 28. juunil möödus viis aastat I maailmasõja ajaendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist. Versailles'i lossi Peeglisaal oli aga Saksa keisririigi väljakuulutamise koht. Ka Pariisi rahukonverentsi alguskuupäev polnud valitud juhuslikult. 18. jaanuar oli Saksa keisririigi väljakuulutamise kuupäev

Ajalugu

docx

I maailmasõda

Rahvasteliidu asutamisega nõustumise eest saavutasid nad Wilsonilt olulisi järelandmisi Saksamaa ja teiste kaotajariikidega sõlmitavate rahulepingute tingimuste osas nii, et need olid lõpuks kaotajate suhtes äärmiselt ebaõiglased ning ülekohtused. Balti riikide delegatsioonid osalesid Pariisi rahukonverentsil mitteametlikult, püüdes savutada enda de jure tunnustamist. Juriidilist tünnustust küll ei saavutatud, kuid de facto tunnustus siiski saadi. Versailles'i rahuleping Sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi peeglisaalis. Elsassi ja Lotring Prantsusmaale, mõned alad Belgiale, Taanile ning uutele riikidele. Saksamaa territoorium vähenes 1/8 võrra. Saksamaa pidi vähendama sõjaväge 100 000 meheni, kaotati sõjaväekohustus, ei tohtinud omada suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid.

Ajalugu

doc

Ajalugu 1. maailmasõda

Ungari, Türgi ja Bulgaaria). 11.november 1918 sõlmiti I maailmasõja vaherahu Compiegne'i vaherahu. Sellega lõppes sõjategevus. Nüüd asuti püsiva rahulepingu väljatöötamist Pariisi rahukonverents (tihti nimetatud ka Versaille's rahukonverentsiks). Rahukonverentsil loodud poliitiline korraldus sai nimeks Versailles' süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles' diktaadiks. Kõige raskemate rahutingimustega pidid nõustuma sakslased. Versailles´ rahuleping (nii nimetati Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud lepingut) kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju (taolist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks). · Sakslastel keelati omada tugevat armeed. Vähendama oma relvajõude 100 000 meheni ja keelama üldise sõjaväekohustuse

Ajalugu

doc

9.klassi ühiskonnaõpetuse konspekt

Ühiskond

odt

Pariisi rahukonverents

marurahvuslikke reaktsioone ning mürgitasid Saksamaa ja Prantsusmaa suhted kõiges, mis puudutas reparatsioone. Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 Saksamaa ja tema liitlasriikide vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis. Selles samas Peeglisaalis kuulutati kunagi Saksamaa vabariigiks, ning see oli Saksamaale eriti valus hoop ja häbistav, kuna tegelikult ei olnud Saksamaa sõja alustamises süüdi. Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist. Rahvasteliit Pariisi rahukonverentsil loodi ka Rahvasteliit (sellekohane punkt sisaldus kõigis rahulepingutes). Rahvasteliidu loomisele kirjutas alla 44 riiki. See oli riikidevaheline organisatsioon, mille eesmärgiks oli: · riikidevaheliste tülide rahumeelne lahendamine · riikidevahelise majandusalase ja kultuurilise koostöö edendamine

Ajalugu

rtf

Saksamaa 1918-1929

juunil 1919 allkirjastasid. Versailles´ rahuleping jõustus 10. jaanuaril 1920. Versailles´ süsteemi eesmärk oli nõrgestada Saksamaad,kuid samas hoida ära ka uue maailmasõja puhkemine. Süsteem pani aluse uuele maaimasõdjale,sest süsteem koostati võitjariikide poolt ning ei arvestanud rahvaste vaba enesemääramisõigust. Näiteks liideti Sudeedi alad,millel elas ca 3 miljonit sakslast,28.oktoobril 1918 rtekkinud Tsehhoslovakkiaga. Versailles´ süsteemi suurim nõrkus oli see,et rahuleping, millel süsteem püsis sätestas sakslaste sõjasüü ning oli seetõttu sakslaste rahvuslikuks alanduseks. ] Majandus. Kõige keerulisemaks kujunesid Saksamaa majandusprobleemid-Saksamaa kohustus maska reparatsioonimakseid. Kui Saksamaa ei suutnud neid maksta,okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia 1923. aasta 11.jaanuaril Saksamaa suurima tööstuspiirkonna Ruhri. Sakslased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Saksamaal algas hüperinflatsioon. Oktoobriks on

Ajalugu

Rohkem sarnaseid