Luuletajate elulugu ja luuletused(lühidalt) (0)

Lydia Koidula
Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen ; 24. detsember 1843 Vana- Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson , kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.

Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille , rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota ’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema ’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Juhan Liiv
Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu -Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik .
Töötas " Virulase ", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses " Olevikus " kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad !", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke.


Üks märtsihommik udune
Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsapalistus.
Ja väli kaetud lumega,
teed sulad , poriga.
Nii kaugele kui näed sa –
mets, udu, sulaga.
Mets. Harvad , kurvad kasepuud
Mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all;
kurb, kidur põõsas kurdab teel –
mis muremõte tal?

Gustav Suits
Gustav Suits sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium . Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904 . aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910 . aastal.
Aastal 1911 abiellus ülikoolikaaslase, soomlanna Aino Thauvóniga. Aastatel 1911–1913 töötas Helsingis ülikooli raamatukogus ning seejärel kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana. Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks .
1921–1944 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna ( professor alates 1931 ), olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.

Nooruse aeg

Aeg antud elada, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida. Aeg antud elada, aeg antud surra, aeg musta mulla all magada . Kuid mis on nooruse aeg? Ei ole see paastuda, ei ole see paluda , ei vaimu närides närtsida: see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda - ja armsa kaela ümber hakata.
Ernst Enno
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas. Ta oli üheksa aastat noorem Juhan Liivist ja kaheksa aastat vanem Gustav Suitsust. Just need kolm luuletajat kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis.
Ernst Enno koolid olid Treffner ja Tartu reaalkool , sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno 1896. aastast 1904. aastani, töötates Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „ Linda “ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna, mis tähendas kogu maakonna koolide regulaarset "katsumist", mis omakorda tähendas, et suurem osa ajast tuli veeta kodunt eemal või koguni ratastel .Kuna ta piirkonda kuulusid ka Läänemaa saared ühes rootsikeelsete elanikega, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. .
Samal aastal ilmusid „Varraku“ kirjastusel veel kaks Enno raamatut – luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. Needki jäid „Siuru“ buumi varju ja suurema vastukajata. Rohkem Enno eluajal ei avaldanud.
1934. aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Ekslikult välja kuulutatud matusepäeva tõttu ei olnud ta matusel ühtki kirjanikku, küll aga oli seal suur hulk linnaelanikke, õpetajaid ja õpilasi ka kaugematest paikadest.
Öösel
Oma emarinna naale,
öö, mu südant paiguta;
oma pimeduse valgust,
rändaja mul juhata.
Sinu päikse-igatsus
sugulased oleme,
oma mulda sa mind mata,
et ma õitsen sinule.
Villem Grünthal- Ridala
Villem Grünthal-Ridala (30. mai 1885 Kuivastu – 16. jaanuar 1942 Helsingi) oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija.
Villem Grünthal-Ridala sündis Muhumaal , kõrtsmiku perekonnas.
Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soome keelt ja kirjandust.
Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus (1910–1919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor.
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus , kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.
Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari ".
Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.
Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis.

Talvine õhtu

Üle hämara, varjudest tume, õrna ja sinava lume heidab veerev, kustuv päike punava läike. Üle ääreta, lumise välja, nii tühja ja palja, viib üksik tee üle jõe, kus pruunikad pajud on unesse vajund. Mööda lõpmata teed lähevad reed kuu kahvatul kumal, eha punal, kaugele...

Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long Island , New York ) oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Henrik Visnapuu oli Korp ! Sakala liige.
Ta õppis Reola vallakoolis ja Rokka ministeeriumikoolis.
Aastal 1907 läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks.
Aastal 1912 suundus ta Tartusse , kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosoofiat .
Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.
Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid .

Oo, nukker peni

Üks peni istub, nurka kükitud, nii vesisilmil vaatab, ihatseb. Laud täis on sööke lükitud, peab pidu inimene, lihatseb. Üks nukker peni vahib, niutsatab. Suu jookseb vett ja soolik koriseb. Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab. Sööb inimene, juues joriseb. Oo, nukker peni, ma niisamuti , niisamuti kui sina alati suurt tunnen nälga, janu, valugi, saan õnne ma niisama palati. Kurb sõber, peni, mina sinuga! Ma inimene väes jõuetu. Oo, unda, ulu ühes minuga: sa ses, ja teises näljas nõutu ma.
Marie Under
Marie Under sündis 27. (15.) 03.1883 kooliõpetaja perekonnas.
Hariduse sai ta Tallinna saksa tütarlastekoolist (1891-1900)
Under töötas aastail 1901- 1902 " Teataja " talituses. 1902. aastal abiellus ta Karl Hackeriga ning elas 1906. aastani Moskvas. 1924. aastal abiellus ta luuletaja Artur Adsoniga. Kuni emigreerumiseni Rootsi 1944. aastal oli Under vabakutseline kirjanik. Aastail 1945-1957 töötas ta Stockholmi Drottningholmi Teatrimuuseumis.
Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878-1948) ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last - Dagmar (1902-1994) ja Hedda (1905-1988). Dagmari ristiisaks oli maalikunstnik Ants Laikmaa
Marie Under suri 25.09.1980. aastal Stockholmis .
Marie Under on avaldanud järgmised luulekogud: Sonetid (1917), Eelõitseng (1918), Sinine puri (1918), Verivalla (1920), Pärisosa (1923), Hääl varjust (1927), Rõõm ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963).
Ekstaas
Ah!Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine .
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Johannes Barbarus
Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 ) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 29. november 1946 Kadriorg , Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik .
Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 1904–1910 Pärnu gümnaasiumis,
1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks ", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale.[4] [3] On oletatud ka seda, et ta tapeti .[5] [6]
Ta maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule

Öö

Ma hõõgun, leegitsen kui süsi... Mu keha palavikus näed, Must pime öö! Su pikad sõrmed - mustad käed Mu ümber löö, Mind võia, süüta ohvrileegiks Hing kanna jumalate joogiks... Ei muud kui õnnistust ma Sinult küsi, Must pime öö! Las' saavad patuks kehasunnid Ja elavaks öö surnud tunnid, Oh tule, naine, süüta põlema Ka Sina oma keha küünlad. Löö lahti hiiglajuuste koonlad, Nad laota üle meie mõlema!... Nii tagasi meid paradiisi viivad Siidpehmed öised kotkatiivad...
Juhan Sütiste
Juhan Sütiste (28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Õppis aastatel 1923–1931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas. Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 1938–1941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1942 oli vangis Patarei vanglas .
Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (1929–1930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja ). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.
"Sügisball" 1934
Kuus päeva paastusin ja müüsin
kõik, mis veel müüa laskis end: -
tõin fraki , puhastasin küüsi,
lõi verre uhke tantsulend.
Ma külastasin kinokasti,
kus peeneks lihvit iga poos,
ees peegli harjutasin maski, -
nüüd tiirlen ballil lögihoos.
Meid võlub Veenus hõbekingis,
kel seljalõikes viimne piir, -
ea hoolsalt tasandanud mingid
ning rasvalõhna viind Coty.
Keskööni käitume kui krahvid,
kätt musutama kipub keel,
all kõrtsis koduküla larhvid
me segi lööme koidu eel.

Betti Alver
Betti Alver (Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talviken, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november 1906 Jõgeva – 19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja.
1914–1917