Luuleraamat (1)

päev.kuu.aasta
Luuleraamat
Oma nimi klass kool
( NT . Merilin Redik 10 A/Õ PTG )
Villem Grünthal- Ridala
Villem Grünthal-Ridala sündis 30. mai 1885 aastal Muhumaal , kõrtsmiku perekonnas.Villem Grünthal-Ridala oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija. Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soome keelt ja kirjandust.
Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus ( 1910 –1919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor.
Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis.
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus , kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari ".
Kevade tunne
Midagi helendab , helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
Luuletus ´´Kevade tunne´´ - iga kevad äratab hinges inimestel uue lootuse , armastuse ja annab jõudu edasi elada. Luuletaja on selle tunde pannud tärkava looduse ja helendava taeva pildina kirja.
*** *** ***
Marie Under
Marie Under (Marie Hacker, Marie Adson) — (1883-1980) luuletaja, keda on nimetatud eesti luule hingeks, eesti suurtest naisluuletajatest on temaga võrreldav Betti Alver . Ta luule väljendab intensiivset siseelu nooruse vaimustunud hümnidest, läbi küpsemise kahtlustest kuni valulise kirgastumiseni.
Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles.
Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse "Siuru" esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. 1917–1918 ilmusid Underilt luulekogud " Sonetid ", "Eelõitseng" ja "Sinine puri ", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti .
Underi enda luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.
Kui imelik ma elan
Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest , kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua .
Ja mina tohin elada! Mis eest?!
Luuletus ´´ Kui imelik ma elan ´´ - selle luuletusega ta tahab öelda, et ta igatseb väga oma vanu tuttavaid kes hoolisid temast ja kellest hoolis ka tema. Ta nagu säädistaks ennast ka nende surmas.
*** *** ***
Juhan Liiv
Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik.
Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos.
Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse.
Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused .
Juhan Liiv armastas lihtsust , tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
Sina ja mina.
Mu ees on surm,
ma tunnen ta vina .
Ja säälpool on nurm ,
kus õitsed sina.
Küll ilus on nurm,
kus õitsed sina.
Mu ees aga surm,
ma tunnen ta vina.
Luuletus ´´Sina ja mina ´´ - räägib kahest inimesest, ühel neist läheb elus hästi, teise elu on aga raske.
*** *** ***
Johannes Vares - Barbarus
Johannes Vares - Barbarus sündis 1890. aastal Viljandis . Tema kodaniku nimi oli Johannes Vares. Kooli ajal võttis omale varjunime Barbarus, sest õpilastel oli trükisõnades esinemine keelatud.
Kirjandusest huvitus ta juba koolipõlves, luges palju ja võttis Pärnu gümnaasiumis õppides osa põrandaalustest kirjanduslikust ringist .
Johannes õppis Kiievis arstik ja oli sõjaväearst Esimeses maailmasõjas, hiljem Vabadussõjas.
Seepärast pärinevad tema ekspressionistlikud " verest nõretavad " luuletused. Barbaruse esimene suurem ülesastumine oli 1920. aastal Noor-Eesti albumis ilmunud esikkogu " Fata - Morgana " ja 19191. aastal avaldatud " Inimene ja sfinks " olid siurulikud kogud , kus ta luuletas armuelamustest.
Nii kevadisi unelmaid, suviseid kirgi, kui ka sügist pohmelust.
" Verine sfinks " - ajalaul sõjaoludest.
" Suurlinna fragmendid " - ühiskonna heidikutest ja sellest, et ka nemad on inimesed.
" Geomeetriline inimene " - üks Barbaruse huvitavamaid luulekogusid, mis sisaldab konstruktivistlikke luuletusi.
Konstuktivism - on Vene kirjanduses 1920ndatel alguse saanud suund, mis püüab luulet lähendada tehnikale ning kujutab reaalsust geomeetria terminitega.
Barbarus suri 1946. aastal.Tema surma asjaolud pole selged. Tegu võis olla enesetapu kui ka poliitilise mõrvaga.
Horizontaalne
Maaslamaja ei löö,
maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, –
enam ei maandu.
Kuigi torm armutult lõõtsub,
ookeanist undavalt puhub ,
sygavusist meripind õõtsuv
laiba vaid kaldale uhub.
Ja kui imesten kysti:
kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
sulut hammaste taha jäi kisa.
Lapsena roomata neljakil,
või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil –
kylm keha säet vesiloodi.
Teistel aga kärsitu – pakiline
een armastus – nägematud uned , –
elutee looklev zik-zakiline:
nõnda lõunasse lendavad kured
Luuletus ´´ Horizontaalne ´´ - Kurbus , surm, valu, elukindlad seadused...
*** *** ***
Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu — (1889-1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908.
Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega.
Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele .
Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik "Vanad ja vastsed poeedid" (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator .
Oo, nukker peni
Üks peni istub, nurka kükitud,
nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
peab pidu inimene, lihatseb.
Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues joriseb.
Oo, nukker peni, ma niisamuti ,
niisamuti kui sina alati
suurt tunnen nälga, janu, valugi,
saan õnne ma niisama palati.
Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, unda, ulu ühes minuga:
sa ses, ja teises näljas nõutu ma.
Luuletus ´´ Oo, nukker peni ´´ - räägib koerast kellel kõht tühi, kes ootab inimese laua äärest toidupala.
Koera pilk on nukker, aga samas nii aus, sellest pilgust võib vällja erinevaid tundeid...seda kõike tunneb luuletuse lõpus ka peremees ise.
*** *** ***
Heiti Talvik
Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus
.Varases koolipoisieas ei meeldinud talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides; säilinud on käsikirju alates 1923. aastast.
Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu "Palavik" "Kammisseppade" kirjastuse väljaandel, kelleks olid autor ise oma lähemate sõpradega.
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu .
Luuletus ´´ Õhtulaul ´´ - räägib pilkasest pimedusest, ööst mil kõik on teist moodi kui päeval. Hommikul on kõik jälle palju säravam.
*** *** ***