Eesti kirjanikud: Gustav Suits, Ernst Enno, V.Grünthal-Ridala (1)

Gustav Suits
Gustav Suits (30. november 1883 – 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane .
Gustav Suits sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium
Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904 . aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910 . aastal.
Aastatel 1911–1913 töötas Helsingis ülikooli raamatukogus ning seejärel kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana.
Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.
Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride) liikmena tegev poliitikas
1921–1944 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna ( professor alates 1931 . aastast), olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.
Esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I – III (1901– 1902 ) toimetajana . Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I-V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja . Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
Hoogsast luulest koosnev esikkogu "Elu tuli" (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. 1913. aastal ilmunud kogus " Tuulemaa " kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi . I maailmasõja ning 1917. aasta revolutsiooni sõlmküsimusi kajastab 1922. aastal ilmunud kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul" (1950).
Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" (1906) ja "Noor-Eesti nõlvakult" (1931) ning uurimusi eesti kirjandusloost (eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.
LÕPP JA ALGUS
Kas tunnete : väriseb maa !
Kas kuulete : kisendab veri !
Nüüd tuleb kas ei või jaa !
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
        Olge valmis !
Me seisame kahe riigi väraval :
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval :
nüüd see ligineb : lõpp ja algus !
        Viimaks ometi !
Ernst Enno
(8. juuni 1875 – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas.
Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta, uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves.
Ernst Enno koolid olid Treffner ja Tartu reaalkool , sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno 1896. aastast 1904. aastani, töötades vahepeal , kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „ Linda “ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse .
Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel ( igatsus , öö, valgus, teed). Kui ta sel ajal kirjutatu avaldas, nimetas ta need „Uuteks luuletusteks“ ja mõistis sellega ise oma varasema luule unustusse. On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.
1910. lisandusid luulekogu „ Hallid laulud“ ja proosaraamat „Minu sõbrad“.
Krediidiühingus töötamise kõrvalt hakkas Enno 1914. aastal Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. Juba Eesti Vabariigi ajal, 17. juulil 1918. aastal valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks. Tema töö pedagoogina avaldas muljet noore vabariigi haridusjuhtidele ja F. Mihkelsaar kutsus Enno koolinõunikuks Läänemaale. Töö krediidiühingus, mis rahaliselt oli tasuvam, polnud ilmselt Enno hingele ja vaimule kohane. „Ikka hämarus ja hämarus, ei päev, ei öö,/ ikka asutus ja asutus, ei seis, ei töö --/ ei suuda kõike mõista meel,“ kurdab luuletus „Härdus“. Nii võttis ta pakkumise vastu ja pere kolis 1919. aasta sügisel Haapsallu.
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna, mis tähendas kogu maakonna koolide regulaarset "katsumist", mis omakorda tähendas, et suurem osa ajast tuli veeta kodunt eemal või koguni ratastel . Et Enno tööpiirkond oli kaunis suur ja transpordivahendid ääretult viletsad — eriti sõiduks saartele ja saartel — mõjus amet Enno niigi viletsale tervisele väga kurnavalt. Kuna ta piirkonda kuulusid ka Läänemaa saared ühes rootsikeelsete elanikega, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. Iseäranis hindas ta rootsikeelset koolikirjandust, kavatsedes sellest koguni nii mõndagi eesti keelde tõlkida.
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole.
Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck . Talle oli lähedane panteistlik arusaam, et jumalik alge on killustunud kogu looduses, millest inimene on üks osa ning samades õigustes kõige elavaga.
Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.
Korp ! Vironia vilistlane.
Teosed:

• "Uued luuletused" (1909)
  
• "Hallid laulud" (1910)
  
• "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
  
• "Kadunud kodu" (1920, 1950)
  
• "Valge öö" (1920)
  
• "Valitud värsid" (1937)
  
• "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971 , 1983, 2001, 2003)
  
• "Väike luuleraamat " (1964)
  
• "Rändaja õhtulaul" (1998)
  
• "Laps ja tuul" (2000)
  

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel,--
Teed laulavad õhtu nii hilja .
Need teed, kuis on nad kõvad, kui keed ,
Need otsata kutsuvad jooned,--
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned .
Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu --
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.
Tund hiline nüüd laulab lõpmata--
Meel igatseb tolmuta randa ,
tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab mõrsjaks enesele --
Ei siiski saa pärale kanda.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on õhtu nii hilja.
Villem Grünthal- Ridala
(30. mai 1885 Kuivastu – 16. jaanuar 1942 Helsingi) oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija.
Villem Grünthal-Ridala sündis Muhumaal , kõrtsmiku perekonnas.
Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soome keelt ja kirjandust.
Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus (1910–1919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor .
Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis.
Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus , kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.
Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari ".
Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.
Teosed

• "Villem Grünthali laulud" (1908)
  
• " Kauged rannad " (1914)
  
• " Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915)
  
• "Merineitsit" (1918)
  
• "Saarnak" (1918)
  
• "Toomas ja Mai" (1924)
  
• "Tuules ja tormis " (1927)
  
• "Sinine kari" (1930)
  
• "Meretäht" (1935)
  
• "Laulud ja kauged rannad" (1938)
  
• "Väike luuleraamat" (1969)
  
• "Valitud värsid" (1986)
  
• "Püha Rist " (2005;
  
• 
  
• 1. V. Grünthal-Ridala kohta on kirjandusajaloolased kirjutanud järgmist:
  
•      V. Ridala alustas oma kirjanduslikku teed luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga " Talvine õhtu", milles väheste sõnadega oli maalitud akvarelliliselt õrn talvepilt, täis romantilist igatsust. Silmatorkav oli juba selle luuletuse graafiline vormgi, mis oli tollal eesti luules uudne. Aga veel rohkem kui oma plastilise väliskujuga mõjus see luuletus kaasaegsete kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega.
  
• 
  
•  
  
• 
  

Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
        Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
             Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
        Nii tühja ja palja,
            Viib üksik tee
                 Üle jõe,
        Kus pruunikad pajud
        On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
          Lähevad reed
               Kuu kahvatul kumal,
                    Eha punal,
                         Kaugele...