Lõuna-Eestis keskmise huumusesisaldusega põllumullad. Loodusliku taimkatte puhul on neil levinud salu- ja laanemetsad. Gleimullad moodustavad pindalalt suurima levikuga ning omaduselt väga vahelduvate mullatüüpide rühma. Ühiseks tunnuseks on gleihorisont. Pindmine horisont koosneb vaid osaliselt lagunenud org. ainest- toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud gleimullad on tavaliselt leetunud. Lubjarikkal kujunenud muldadel kasvavad soostunud lehtpuumetsad. Lääne-Eestis on rajatud gleimuldadele rohkesti rohumaid ja põlde. Soomullad on Eestis laialdase levikuga ning jagunevad madalsoo, siirdesoo ja rabamuldadeks. Neid muldi iseloomustab üle 30cm paksune turbahorisont, mille all on gleihorisont.
rohekas käokeel, harilik muguljuur, tõmmu käpp, põõsasmaran, pajuvaak, süstlehine teeleht, aasnelk. Loomad: Putukad: 2) Eestis leidub peamiselt sekundaarse tekkega loopealseid. Suurem osa looniite on tekkinud koduloomade karjatamisel ning kujunenud kunagistest põldudest. Väga vähesel määral leidub siiski ka primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale. Looniit asub paesel aluspinnal ja õhukesel lubjarikkal, sageli ka kivisel mullal.Mullad on väga põuakartlikud, kuid samas ka huumus- ja toitaineterikkad. Mullakihi paksus on väga õhuke (kuni 30 cm). Alvarid on levinud saartel, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Looniidud on tekkinud loometsade asemele. Aluskivimiks on lubjakivi. Kasvutingimused loodudel on sageli ekstreemsed (intensiivne päikesekiirgus, kuivus, üleujutused madalamates kohtades, tugev külmakergitus sügisel ja kevadel jms.) 3)Võrreldes 20
Laanemetsad Mets on taimekooslus, kus peamiserinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kusturbakiht puudub või on õhuke. Soometsade pinnaseks on märg ja paks turvas. Arumetsade hulka kuuluvad: loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad ja salumetsad. Eestis on metsadega kaetud umbes kaks miljonit hektarit maad.Kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Vahe.Eestis kasvavad peamiselt kuusemetsad. Mets hõlmab Eestis umbes 40% riigi pindalast.Metsade tähtsaimaks rindeks on puurinne, mis määrab kõigi
juuli 2006. Ruhnu hoiuala pindala on kokku 848,7 ha, millest maismaaosa pindalast on 769,9 ha ning veeosa 85,5 ha. Ruhnu hoiuala kaitse-eesmärk on nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide - laiade madalate lahtede (1160), väikesaarte ning laidude (1620), rannaniitude (1630*), eelluidete (2110), valgete luidete ehk liikuvate rannikuluidete (2120), hallide luidete ehk kinnistunud rannikuluidete (2130*), metsastunud luidete (2180), kadastike (5130), lubjarikkal mullal kuivade niitude (6210*), liivakivipaljandite (8220), vanade laialehiste metsade (9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*), siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitse, samuti II kaitsekategooria linnuliigi - niidurüdi (Calidris alpina schinzii) ja III kaitsekategooria linnuliikide - herilaseviu (Pernis apivorus), raudkulli (Accipiter nisus), hiireviu (Buteo buteo), rukkiräägu (Crex crex) ja liivatülli (Charadrius hiaticula) elupaikade kaitse
heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal. Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt
Kui jõed või ojad üleujutavad madalad kaldad, eriti kevadise suurveega. (madalatele kallastele uhutakse hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks) Leidub laialdasemalt Kesk- ja Lõuna-Eesti jõgedel Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres, kus on halb vee- ja õhureziim 6. Iseloomusta loo- ja pärisaruniite kasvukoha ja tüüpilise taimestiku järgi. Looniit: kujunenud loopealsetel, lubjarikkal pinnasel, õhuke mullakiht, kõikuv veereziim, enamasti Lääne- ja Saaremaal, Liigirikas taimestik; kadakad, sarapuu, angerpist, mägiristik, lamba-aruhein, vesihaljas tarn, lubikas Pärisaruniit: tasastel aladel, keskmise paksusega parasniiskel mullal, Sõltuvalt niiskusastmest lubikas, harilik härghein, tedremaran, hirsstarn, maarjahein, luht-kastevars, kibe tulikas 7. Mis on soo? Ala, kus veerežiimi häirete, liigniiskuse tõttu on orgaanilise
Köömne viljad sisaldavad 3 7 % eeterlikke õlisid, mille tähtsaim koostisosa on karvoon. See annabki köömnele spetsiifilise lõhna ja maitse. Tugev terav lõhn on tuntav kui taime pisut muljuda - eeterlikud õlid pääsevad mõjule. Peale selle on viljades 12-18 % rasvõli, 10-12 % valku, parkaineid, lehtedes rohkesti c - vitamiini, flavonoide, fütontsiide. Kasvatamine ja paljundamine Mulla suhtes köömen nõudlik ei ole, kuid kõige paremini kasvab niiskepoolsetel lubjarikkal liivsavipinnasel, tuulevarjulises kohas ning võib kasvada ka varjus. Köömen esineb kahe ja mitmeaastase vormina, mis saaki hakkab kandma teisel aastal. . Kasvatatakse teisel või kolmandal aastal pärast sõnnikut. Paremad eelviljad on kapsas, kurk, kartul ja taliteraviljad. Esimesel aastal kasvatab lehekodariku, teisel aastal alles 30- 80 cm kõrguse haruneva varre. Paljundatakse seemnetega. Parim külviaeg on varakevadel, kuid võib ka külvata augustis. Idanevus säilib 2 3 aastat.
38. Lõuna-Eestile on iseloomulikud liivimullad,saviliivmullad, leetmullad, gneimullad 40. Palumetsad 23%, soometsad 23%, soovikumetsad 20%, laanemetsad 16%, salumetsad 9%, loometsad 4%, nõmmemetsad 3%, sürjametsad 2% Niitude liigitus, pärandkooslus Primaarsed ehk esmased niidud- lammi-ranna- ja looniidud Sekundaarsed ehk teisesed niidud- puisniidud-liigirikkaim kooslus Eestis Loopealsed ehk alvarid ehk looniidud- õhukesel lubjarikkal pinnasel Madal- ja Kõrg- Eesti võrdlus! NB! Maastikurajoonid Madal Eesti Kõrg-Eesti Vabanemine mere alt hiljem varem Kõrgused merepinnast madalam kõrgem Pinnavormid madalikud kõrgustikud,lavamaad
vihmapilvede tekkimises ja toodavad kuni 75% oma vihmast. Ekvatoriaalne niiske ja kuum kliima ei ole inimesele kasulik, kuid mõned taimed, nagu näiteks sõnajalad, bromeeliad ning orhideed kasvavad epifüütidena võrastikus, kus päikesevalgus on paremini kättesaadav. Need taimed saavad oma vajaliku vee tavaliselt õhust, oma ''õhu juurte'' kaudu. See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele. Happelisus Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on
Hästi õhustatud, kiire soojenemine kevadel. Hea veeläbilaskvusega. Lageraie lubatud (Maa- amet. 2001). Õhukese paepealse mulla aluspõhja sügavus on alla 30 cm. Haritava maa muldade huumushorisont enamasti kogu ulatuses, looduslikel maadel allosas rähkne. Paepealsed mullad on nii põllu- kui metsamaaks ebasobivad nende õhukese huumushorisondi ja põuakartlikkuse tõttu (Maa-amet. 2001). Rähkmullad on koreserikkad, põuakartlikud või parasniisked karbonaatsel (lubjarikkal) rähk- või veerismoreenil, rannaklibul või koreselistel setetel kujunenud mullad. Nad on kogu profiili ulatuses karbonaatsed, seega aluselise reaktsiooniga. Aluspõhja paas on sügavamal kui 30 cm. Põllumuldi üldiselt ei jaotata, sest maaharimisega on nende huumushorisont ühtlustatud, kuid looduslikult jaotatakse rähkmuldi huumushorisondi tüseduse järgi. Rähkmuldade tunnused: kihisemine huumushorisondis kõrgemal kui 30 cm, suur kivisus,
Mets on taimekooslus, kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke. Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas. Eestis on metsadega kaetud umbes 2 miljonit hektarit. Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Tõrud on maitsvaks
lõimis. ; Hüdrolüütiline happesus- H8,2 mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka caco3 t/ha H8,2xDm; Asendushappesus H5,6 cmol/kg ; Küllastusaste- neelnudnud aluste osakaal neelavas kompleksis; Mullaprofiili ehitus ja kihisemine- selgelt välja kujunenud leethorisont on happelise mulla tunnus(keemine puudub) karbonaatsus viitab lupjamise vajaduse puudumisele.; Indikaatortaimed (happelised väike oblik, põldrõigas,põldkanike jne ; lubjarikkal: põldsinep,kollane karikakar, lubikas jne ) Kaltsiumi võime tõrjuda mulla neelavast kompleksist välja vesinik. Tuleb lähtuda lubjatarbest, esimeses järjekorras anda mulla happesuse suhtes kõige tundlikumatele kultuuride kplvi alla. Mesikas jne .Klinkritolm-keelustatud. 21. Eestis leiduvate lubiväetiste iseloomustus- Nõrglubi (allikalubi) ja Järvekriit, 1950 Restpõlevkivi tuhk, eggektiivne, Tolmpõlevkivituhk, pneumaatiline lubiväetise tehnoloogia, paekivijahu ja dolomiidijahu. 22
rabaloomade elukoht. Turbakaevandamisel väheneb seda kiirelt kuid tagasi tekib see katastroofilise aeglasusega ning seetõttu, ei suuda raba inimese poolt tekitatud kahju vajalikuks tähtajaks likvideerida ning võib välja surra. Mets Mis on mets? Mets on taimekooslus, kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke (looduslikult alla 30 cm). Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas. Eestis on metsadega kaetud umbes 2 miljonit hektarit. Kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Vahe-Eestis kasvavad peamiselt kuusemetsad. Millised taimed kasvavad metsas? Metsataimed on väga erineva vormi ja nõudlusega. Igale metsatüübile on iseloomulikud kindlad taimeliigid, mis sõltuvad vastava maa-ala mullastikust
kadakat. Puhmarinne puudub. Rohurinne on kohati tihe. Lausaliselt esineb maikellukest ja sinilille. Laiguti esineb metsmaasikas, metskurereha, jänesesalat, ussilakk, külmamailane ja sookastik. Kohati esineb kinkkannike, hunditubakas ja ojamõõl. Samblarinne on varjulistes kohtades pidev. Kogu proovitüki ulatuses esineb lausaliselt metsakäharik. Laiguti esineb kähar salusammal ja kohati harilik meelik (kasvab lubjarikkal pinnal). 3.2 Metsakasvukohatüüp Proovitükil on muld suvel kuiv, küll aga on ala liigniiske kevadel. Proovitükk asub sulglohu äärel. Osaliselt takistavad kevadise liigvee äravoolu maaüksusega piirnevad raudtee- ja teetamm. Kuna turba kiht puudub, on proovitükil tegemist mineraalmullaga, seega kuulub proovitükk arumetsade klassi. Proovialal puudus metsakõdu horisont. ,,Eesti
happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 ;Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. Asendushappesus (H5,6). Küllastusaste . Mullaprofiili ehitus ja kihisemine .;Indikaatortaimed • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga
BwG- meramorfne sisseuhtehorisont gleihorisondiga. G-gleihorisont. Alaliselt liigniisketes tingimustes redutseerumisprotsesside tulemusena tekkinud sinakas-või rohekashall horisont, milles esineb sageli oksüdatsioonil tekkinud roostevärvi laike. C- Mulla lähtekivim gleihorisondiga. Iseloomustada põllul esinevate muldade omadusi, viljakust, kontrastsust, põllu kuju jne. K- rähkmuld. Rähksed rendsiinad on koreserikkad, põuakartlikud või parasniisked karbonaatsel (lubjarikkal) rähk- või veerismoreenil, rannaklibul või koreselistel setetel kujunenud mullad. Nad on kogu profiili ulatuses karbonaatsed, seega aluselise reaktsiooniga. Aluspõhja paas on sügavamal kui 30 cm. Mullaprofiil koosneb peamiselt järgmistest horisontidest A-C, A-BC-C või tüsedamate rähkmuldade korral A-Bw-C. Põllumuldi üldiselt ei jaotata, sest maaharimisega on nende huumushorisont ühtlustatud, kuid looduslikus olekus rähksed rendsiinad jaotatakse
lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja värvuste mitmekesisus, pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena. Neid iseloomustavad lihakad, muguljalt paksenenud juured ja suurte seemnetega kukkurvili. Kasvutingimuste suhtes on pojengid nõudlikud. Vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning sügavapõhjalist parasniisket neutraalset või nõrgalt happelist huumus- ja toitaineterikast aiamulda. Lubjarikkal pinnasel haigestuvad pojengid kergesti. Vajavad korrapärast väetamist. Väga raskele mullale on soovitav lisada turbakomposti või kõdusõnnikut. Vajavad toestamist. Kasvatatakse üksiktaimena või rühmana murus, omaette peenrana, suuremas püsilillepeenras. Väga head lõikelillena. 24. Priimula Priimula ehk nurmenukk on värvikate õitega madalad ja poolkõrged mitmeaastased taimed. Priimula sugukannas leidub üle 400 liigi. Priimula ehk nurmenukk Priimula
küpsetest seemnetest). Suur osa pärnadest on sirgunuf kännuvõsust. Puit pehme ja helevalge(hea materjal nikerdustöödel). Puu niinekiud asuvad koore alumises kihis(vamlistati jalanõusid-viiske) Pärnaõie tee- palaviku, kurguhaiguste korral(liigne tarbimine koormab südant). 2 klaasi vee kohta 2 supilusikatäit peenestatud pärnaõisi.(peab seisma veerand tundi, juua kuumalt). 21) Saar (Fraxinus exelsior) Saar eelistab kasvada lubjarikkal, parajalt niiskel ja viljakal mullal. (kuni 10 aasta vanuseni vajab varju, seejärel muutub valgusnõudlikumaks.(elab umbes 250a vanuseks) Juuni algul pole veel lehti näha, läheb lehte hiljem.(tundlik kevadkülmade suhtes). Puit on kõva ent rabedavõitu ja niiskuses kergesti pehkiv. Hästi koolutatav. Kuivatatud saarelehtedest teed peeti vanasti heaks neerurohuks. Saarevihad talvel koduloomadele eriline maiusroog. Tänapäeval tehakse põhiliselt mööbliesemeid.
Suur elupaigaline mitmekesisus tekib siis, kui kaks nii erinevat kooslust nagu mets ja niit omavahel põimuvad. Sellises komplekskoosluses puisniidul leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid, mis pole enamasti neile päris optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH) happelisel mullal saab normaalselt edeneda vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4) Ka mullaviljakus on väga oluline. Osutub, et eri liiki taimi kasvab vähe nii väga vaesel kui väga rammusal mullal. Toitainete külluse korral kasvavad taimed suureks ning tugeva konkurentsi tõttu tõrjutakse välja aeglase kasvuga ja väiksemad liigid. Samataolise efekti annab sageli ka mulla niiskusesisaldus. 5) Suure liigifondi olemasolu, s.t
56 kaitsealust soontaimeliiki 76 liiki 1m² - suur väikeseskaaline liigirikkus 12 taimekooslust mikromaastike vaheldumine näide looduse säästlikust kasutamisest vajavad niitmist ja karjatamist Liigirikkus põhjused: niitmine – konkurentsi ühtlustamine, horisontaalne mosaiiksus karbonaatne muld keskmine mullaviljakus suur liigifond Natura 2000 süsteemis 6210 – kuivad niidud lubjarikkal mullal 6530 – Fennoskandia puisniidud Muu elustik •samblafloora pole eriti rikkalik, ca 100 liiki •seenestik rikkalik, ka haruldaste liikide poolest •samblikud (peamiselt epifüütsed) – ca 180 liiki •putukad – palju liike, arvukalt haruldasi •linnustik rikkalik, peam. värvulised •kahepaikseid ja roomajaid 7-8 liiki •imetajatest hiired, siil, metskits, halljänes Puisniitude levik 19. saj
vihmast. Ekvatoriaalne niiske ja kuum kliima ei ole inimesele kasulik, kuid mõned taimed, nagu näiteks sõnajalad, bromeeliad ning orhideed kasvavad epifüütidena võrastikus, kus päikesevalgus on paremini kättesaadav. Need taimed saavad oma vajaliku vee tavaliselt õhust, oma ''õhu juurte'' kaudu. See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele. [12] Happelisus Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu
järjekorras. LIIKUVA Ca SISALDUS MULLAS AL järgi. Kui alla1500mg/kg mullas taimedele omastatavat Ca, siis tuleb kindlasti lubjata. Tänapäeval: MEHILCHI 3 süsteem, mille kohaselt 2000 välja pandud. Tegelikult loeb Ca ja Mg suhe. Ca : Mg 10...20 : 1 Eelnevad vajavad labori analüüse. EI vaja labori analüüse: Indikaatortaimed Osad taimed nt. väike oblikas tahavad kasvada happelistel muldadel (põldrõigas, põldkannike) happelise mulla indikaatortaimed, ka humal ja lutsern. lubjarikkal: lubikas, kollane karikakar. Mulla profiili ehitus ja kihisemine Kui mullas on selgelt välja kujunenud liithorisont (valkjas horisont), siis muld tahab lupjamist. Kui mulla paekivi tükke, siis muld ei taha lupjamist. 1958-1964a. algas aktiivne lupjamine, võeti kasutusele tolmjad lubiväetised, lupjamist vajavate muldade osakaal hakkas intensiivselt vähenema. 1984-1989a. vajas lupjamist 16% muldadest. Praeguseks on jälle suurenenud lupjamist vajavate muldade osakaal.
Rannaniidud tarnad, soonerohud, alsid, sinihelmikas Soolalembesed taimed ehk halofüüdid on näiteks soolarohi, Rannaroostikud: rand-teeleht, rand-soodahein kare kaisel, pilliroog, randaster, kõrkjad Liigirikas taimestik; kadakad, kujunenud loopealsetel, lubjarikkal pinnasel, õhuke ka sarapuu, angerpist, Looniidud mullakiht, kõikuv veerez iim, enamasti Lääne- ja mägiristik, lamba-aruhein, Saaremaal vesihaljas tarn, lubikas
Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1
nõmme-, palu-, loo-, soostunud-, pärisaru jt. puisniite. Puisniitude liigirikkuse põhjused: Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist. Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida. Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi
Hüdrauliline tõste taimed suudavad sügavast mullast vett üles tõsta ja seda teistele kättesaadavamaks muuta (udu ja õhuniiskuse püüdmine puuvõrade poolt). Näide: täiskasvanud taime positiivne mõju idandile- hooldaja taime sündroom. Väikestele taimedele kasvuks parim koht suure põõsa all, mis pakub varju. Eriti oluline nähtus kõrbetes. Näide: fassilitatsioon morfoloogiliselt sarnaste liikide vahel: uuriti idandite arengut lubjarikkal niidul, kus külvati 6 taimeliiki erinevatesse kasvukohtadesse (tihedas taimkattes, 15x15 cm häilud, sammaltaimedega häilud, häilude servad). Taimkatte olemasolu oli oluline 2 taimeliigi puhul. Häiludes jäi ellu väike osa, taimkattega aladel ellujäänus 40-57%. Ülejäänud liigid kasvasid ühtemoodi hästi nii häiludes kui ka taimkattega aladel. Näide: fassilitatsioon võib olla ka liigisisene- turbasammalde (mätaste) viimine
Köömen 2-aastane või mitme Tuulevarjuline koht Mulla suhtes nõudlik ei ole Külvatakse varakevadel Koristatakse siis kui aastane Võib kasvada ka varjus Kõige paremin kasvab 1cm sügavusele seemned peaharu saikas on Püstine, 50cm kõrge lubjarikkal liivsavimullal Ridade vahel võib esimesel pruuniks muutunud Sarikaline aastal kasvatada kress- Varisemise vältimiseks on Idanevus säiliv 2-3 aastat salatit, redist soovitatav koristada
puisniite. Puisniitude liigirikkuse põhjused 1.Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist 2.Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. 3.Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4.Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida. 5.Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks
saviliivade ja liivadega), ülavesi, happelised, keskmise viljakusega (A-E-B2-C2). Leede- (L) ja leetunud liivmullad (Lk) Huumushorisont puudub või on õhuke, esineb Ehorisont, tüse B-horisont, happelised mullad, madala viljakusega (O-(A)-E-B-C). Gleimullad (G) Liigniisked, esineb G-horisont, tüse AT või OT horisont, happelised. Soomullad Turba lasumi tüsedus >30 cm, liigniisked ja happelised, madalsoo, siirdesoo, rabamullad. 28. Mullatüüpide levik. Põhja-Eestis on lubjarikkal rähksel moreenil tekkinud valdavalt rähk- ja paepealsed mullad Kesk-Eestis (Järvamaal, Lääne-Virumaa lõunaosas, Jõgevamaal) rähavaesemal lähtekivimil on kujunenud leostunud ja leetjad mullad; Lõuna-Eestis levivad happelised näivleetunud mullad, sest nende lähtekivimis on palju lubjavaest materjali. Kõigis kolmes piirkonnas paiknevad madalamatel aladel glei- ja soomullad. Lääne-Eestis on enamlevinumateks muldadeks gleimullad. Need ümbritsevad suuri rabasid ja
puhasvalged, isasõied pigem kreemikad. ARUNCUS AETHUSIFOLIUS - KOREA KITSEENELAS • Kõrgus 30-40 cm, laius 50 cm. Madal, kompaktne püsik. Tumerohelised säbrulised lehed. Õied kreemikasvalged, õitseb V-VI. Lehestikul kaunis sügisvärvus. Pinnase suhtes vähenõudlik. Päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht. ASARUM EUROPAEUM – HARILIK METSPIPAR • Harilikku metspipart kohtab kõige sagedamini metsas, nii leht- kui okasmetsas, eriti lubjarikkal pinnasel. Ta talub hästi varju ja iluaianduses kasutatakse teda maapinna katmiseks kohtades, kus teised rohttaimed kasvada ei taha. • Metspipar on igihaljas püsik. Taime vars on 1–1½ dm pikk ja lamab maas. Igal varrel on kaks neerjat pika rootsuga lehte. Lehe ülemine külg on läikiv. Metspipral on pipart meenutavad maitse ja lõhn ning sellest on taim nimegi saanud. Varrel on ka 2-3 paari abilehti, mis paiknevad vastakuti.
Puisniit (6530*) 2013. aasta seisuga on püsivas hoolduses 650 ha puisniite. Puisniitude pindala Eestis on viimase saja aasta jooksul vähenenud tuhat korda. Puisniitude liigirikkuse säilimiseks taastatakse ning hooldatakse paremini säilinud väärtuslikke puisniitusid. Eesmärk on tõsta hoolduses olevate niitude pindala 2020. aastaks vähemalt 3300 hektarini. Selleks on otstarbekas koostada taastamisprojekt (LIFE). Lubjarikas aruniit (6210) 2013. aasta seisuga on Eestis hoolduses 1570 ha lubjarikkal mullal esinevaid kuivi niite. Eesmärk on suurendada hooldatavate lubjarikaste aruniitude pindala 2420 hektarini aastaks 2020. Lubjavaene aruniit (6270*) 2013. aasta seisuga on hoolduses 1230 ha lubjavaesel mullal esinevaid liigirikkaid niite. Eesmärk on suurendada hooldatavate lubjavaeste aruniitude pindala 1880 hektarini aastaks 2020. Nõmmeniit (4030) 2013. aasta seisuga on nõmmesid hoolduses 75 ha ning aastaks 2020 on eesmärgiks hooldada 290 ha nõmmi. Soostunud niit (7230) 2013
kaitsealuseid liike vastavalt 12 ja 21. Taimedest on üks silmatorkavamaid mets-kuukress (Lunaria rediviva), mida leidub hulgalisemalt Nõmmeveskil. Oandu matkaraja lähedal on võimalik näha orhideesid nagu näiteks vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii). Rannikul kohtame rand-seahernest (Lathyrus maritimus) ja seal on tavaliselt ka kurdlehist roosi (Rosa rugosa) põõsad. Liivasel rannal moodustab paiguti ühtlase kollakasrohelise vaiba merihumur (Honckenya peploides). Lubjarikkal pinnal - loopealsetel - õitseb mais, juunis metsülane (Anemone sylvestris). Üks haruldasemaid taimi, kelle hea käekäigu eest Eestis Lahemaa rahvuspark hoolt kannab, on siberi piimikas. Liigi kolmest leikohast asuvad kaks siin, kusjuures üks neist on Eesti suurim ja parimas seisundis. Siberi piimikas on suvises mererannas üsna silmatorkamatu, meenutades põdrakanepit või põldohakat. Ka siinne soomuraka populatsioon on tähtis: sellel liigil on Eestis vaid üks suur ja kolm pisemat
Lubjatarbe määramise meetodid: Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. Asendushappesus (H5,6). Küllastusaste Mullaprofiili ehitus ja kihisemine Indikaatortaimed • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Lubiväetiste toime seisneb temas sisalduva kaltsiumi võimes tõrjuda mulla neelavast kompleksist välja vesinikku. Sobivad sellised, mis sisaldavad CaO-d või CaCO3. Ei sobi CaCl2 ja CaSO4, kuna vähendavad potentsiaalset happesust, kuid suurendavad aktiivset happesust. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks enam, kui 2000 aastat tagasi. XVI-XVII sajandil kasutati
1.20 Pojeng (Paeonia) Konkreetne liik: pojeng 'Red Grace' (Paeonia 'Red Grace') (joon. 39, joon.40) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 60-90 cm. Taime välislaadi kirjeldus: suur puhmik. Lehed: rohelised, varred tugevad. Õied või õisikud: tumepunane, lõhnav täidisõis on suur, diameeter 20cm, ja raske, korrapärane, kerajas. Liigi eritunnused: vajavad korrapärast väetamist ja teostamist. Kasvukoha nõuded: parasniiske, viljakas aiamuld. Vajavad päiksespaistelist kasvukohta. Lubjarikkal pinnasel haigestuvad kiiresti. Kasutamine haljastuses: üksiktaimena või rühmana murus, soolotaimena peenral või suuremas püsilillepeenras. Väga head lõikelillena. Joonis 39. Pojeng 'Red Grace' (http://passion4peonies.blogspot.com/2010/08/peonies-as-cut- flowers.html) Joonis 40. Pojeng 'Red Grace' Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Kirjeldus ja kasvutingimused. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=212&art=287. 10.09.2013. Hansaplant. Pojeng 'Red Grace'
Sambla- ja samblikurinne: esinevad lood-jõhvsammal (K), loodehmik, metsakäharik, põdra- samblikud, islandi käokõrv. LOOD-JÕHVSAMMAL Tume või pruunikasroheline tihemurusalt või padjanditena kasvav sammal ( 6-7 cm pikkune). Vars tihedalt kaetud pruunide risoididega, lehed kuni 4mm pikkused, ühtlaselt aheneva pika ja peene tipuosaga. Harjas 1,5-3 cm kõrgune, punakas, ülaosas kollakas. Sammal on väga sage lubjarikkal pinnasel, paljakutel, harvem kividel. LOODEHMIK Tume, rohekaspruun, okste tipud kollakasrohelised, korrapäraselt lihtsulgjas sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui kollakasrohelised nöörid. Erinevalt niiduehmikust, tema nöörjad oksad ei harune üldse. Kasvab liivasel ja lubjarikkal mullal, niitudel ja loopealsetel
on selle kasutamine hääbunud. Siiski, aedruut on üsna populaarne Itaalias ja väga laialdaselt kasutatakse seda Etioopias. Etiooplased kasutavad värskeid aedruudu lehti kohvi maitsestamiseks, samuti nende rahvusliku vürstisegu berebere maitsestamiseks. Etiooplased kasutavad lisaks aedruudu lehtedele ka nende kuivatatud marju. Kasvatamine - Valgust armastav ja põuakindel taim. Mulla suhtes vähenõudlik. Kasvab hästi rähk-, karbonaat-, lubjarikkal- ja liivsavimullal. Paljundamine - vahetu seemnete külviga avamaale või istikukastidesse, samuti põõsa jagamise teel ja pistikutega. Külvatakse talve alla oktoobris- novembris, või kevadel mai alguses. Istikute kasvatamiseks võib külvata ka märtsis. Külvatakse laiarealiselt. Ridadevaheline laius 70-100cm. Alalisele kasvukohale istutatakse vahedega 20-25cm. Õitseb teisel kasvuaastal. Saagi kogumine Mõrkjalt lõhnavaid lehti võib kogu suve jooksul ja enamasti talvelgi
Muundunud varred ja võsud Maaaluse varrest e risoomist nt hanijalg. Risoomi muundumine mugulaks nt kartul. Tütartaimed ja sigikehad Täiskasvanud taime külge kasvavad tütartaimed nt maasikas; varrel, lehtedel või õisikul tekivad sigikehad. 68. Indikaatortaimed. Taimed, mis on mulla või selle režiimi suhtes kitsa kohastumusega. Nende abil saab pinda iseloomustada ilma eeluurimiseta. Nt oblikas kasvab happelisel mullal. Lubikas ja põldsinep kasvab lubjarikkal pinnasel. Ja nt paiseleht viitab halavale õhustatusele. 71. Kaudne umbrohutõrje - ennetav tõrje, survetõrje Ennetav: eesmärgiks on leviku pidurdamine Idanemisvõimeliste umbr.seemnete sõnnikusse ja komposti sattumise vältimine Umbrseemnepuhas ja kvaliteetne külvis Kultuuride õigeaegne koristamine, vältides umbr seemnete levikut põllule Survetõrje: Õige külviaeg ja viis Otstarbekas mullaharimine ja väetamine
et likvideerida happesust. Mulla happesus on teatud taimedele väga oluline. Taimed on kohastunud teatud keskkonnatingimustele. Indikaatortaimed on kohastunud kindlale pH-le. Näiteks rabas kasvab huulhein, seega on keskkond happeline. Põldrõigas, põldkannike, nälghein (näitab ka, et põld on üli toitainete vaene), põld-kaderohi näitavad , et põldu on vaja lubjata. Jusshein on kõige tüüpilisem happesuse indikaatortaim Lõuna-Eestis. Ainult väga lubjarikkal pinnasel kasvab lubikas. Ka põldsinep on lubjarikka mulla indikaator. MULLA NEELAMISMAHUTAVUS JA KÜLLASTUSASTE Mullas võivad olla neeldunud katioonid ja anioonid. Neeldunud katioonid jaotatakse kaheks: 1)neeldunud vesinik ja alumiinium, tähistatakse H 2) neeldunud alused, tähistatakse S, need on kõik ülejäänud katioonid. Kokku moodustavad need neelamismahutavuse, mida tähistatakse T, mis tähistab 100 grammi mulla puhul neeldunud katioonide hulka. Mida suurem on mahutavus, seda
toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes (Wikipedia). Kasvatamisel peab seega teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal (Põõsasmaran bio.edu). Hooldus isekülvil või iselevimisel Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist või tugevat okste tagasilõikust - noorenduslõikust. Samuti tuleb enamasti piirduda võra harvendamisega ja okste kärpimisega (Nurme). Kui isekülvi teel tekivad uued taimed, mis on soovimatud, tuleb neid piirata ja eemaldada kasvukohast. Samuti aitab isekülvi vältimisele kaasa
rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1
poolest. Puu kõrgus on tavaliselt 3-4 meetrit, kuid on ka kääbussorte. Enamikul Euroopas ja Eestis kasvatatavatel sortidel on lehed pungas rullunud ning ovaalsed, õied on valged, mis asuvad ühe kuni kolmekaupa. Viljad on tavaliselt sileda koorega ning kaetud vahaja kirmega. Värvus varieerub rohelisest, kollasest mustjassiniseni (Harilik ploomipuu, 2011). Joonis 17 ja 18. Ploomipuu õis ja vili. Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel. Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda täiendavalt orgaanilisi ja mineraalväetisi. Parim aeg istutamiseks on kevad, kuid sobib ka sügis. Väetiseks sobib marjaväetis. Ploomipuid lõigatakse vähem, kui õuna ja pirnipuid, ja ettevaatlikumalt, et ei tekiks kummivoolust. Kevadeti oleks hea pritsida haiguste ja kahjurite tõrjeks. 77 Tuntumad sordid
virsikupuu (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu). Teise käsitluse järgi on ploomipuu heitlehiste puude ja põõsaste alamperekond ploomipuu perekonnast. Euraasias ja Põhja-Ameerikas umbes 35 liiki. Alamperekonnas on kolm sektsiooni: pärisploomipuu, kirsiploomipuu ja aprikoosipuu. Võrsed asteldega või ilma, lehed jagunematud. Valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu). Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel. Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda täiendavalt orgaanilisi ja mineraalväetisi. Parim aeg istutamiseks on kevad, kuid sobib ka sügis. Väetiseks sobib marjaväetis. Ploomipuid lõigatakse vähem, kui õuna ja pirnipuid, ja ettevaatlikumalt, et ei tekiks kummivoolust. Kevadeti oleks hea pritsida haiguste ja kahjurite tõrjeks (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu). 8.1 Harilik ploomipuu
Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal. Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad.
http://www.bio-gaertner.de/Articles/Weitere_Inhalte/Verschiedenes/Zeigerpflanzen.html Lämmastikurikkal mullal: põldsinep, kahar kirburohi, karuputk, verev iminõges, võõrkakar, valge hanemalts, harilik ristirohi, harilik naat, kõrvenõges, hiirekõrv, leeder, raudnõges, seaohakas, võilill, h. orashein, must maavits, harilik punand, vesihein, piimalill Lämmastikuvaesel mullal: karvane kadakkaer, harilik varakevadik, harilik tõnnike, Lubjarikkal mullal: Põld-varsapõlv, kurekellukas, põldsinep, harilik kassitapp, kõrvenõges, põld- kukekannus (põld-varesjalg), harilik piimohakas, kassiristik, jooksjarohi, paiseleht, kukemagun, h. piimalill, harilik sinilill, harilik käokannus, pehme kurereha, tui tähtpea, verev iminõges, harilik piimalill Lubjavaesel mullal: Kilpjalg, valge karikakar, väike oblikas, põldosi, aaskannike Huumusrikkal mullal: Kõrvenõges, võilill, vesihein
laurinum) areaal, ning vahtraliike ei kasva looduslikult Lõuna-Ameerikas, Aafrikas (v. a. Vahemere ümbrus) ja Austraalias. Enamus vahtraliikidest on koondunud Aasiasse ja pea pooled perekonna esindajad on pärit Hiinast. Noorena taluvad varju, vanemas eas valgusnõudlikkus suureneb. Enamus puukujulisi liike on noorelt kiirekasvulised. Kasvavad tihti segapuistute koosseisus, eelistades viljakaid, parasniiskeid muldi. Põldvaher (A. campestre) kasvab hästi ka lubjarikkal pinnal. Juurestik on vahtratel hästiarenenud, puukujuliselt kasvavatel liikidel võrad laiuvad. Meil looduslikult kasvamas üks liik. Harilik vaher (Acer platanoides L.) [platanoídes] Platanoides kreeka k. plaatanitaoline, h. vahtra lehed meenutavad kujult plaatanilehti. Rahvapärased nimetused ka vahtras, pikaninapuu, läänepuu jne. Kodumaine, ümara tiheda võra ja pruunikashalli, pikirõmelise koorega puuliik, kasvades kuni 30 m kõrguseks ja saavutades kuni 1m tüveläbimõõdu
annaabi.ee 
