Looniit (2)

Looniit
1) Looniidu rohttaimestik on üsna kidur , kuid väga liigirikas . Seal kasvab palju käpalisi ning muid haruldasi õistaimi, samuti samblaid ja samblikke. Looniit on rikas ka haruldaste putukate poolest. Loopealsetel kõige sagedamini esinev puittaim on kadakas, kuid seal leidub ka arukaske, mändi sarapuud , pihlakat, pooppuud, türnpuud, kibuvitsa , põõsasmaranit jt. Hiiumaal esineb ka väga haruldasi hõredaid lookaasikuid, kus kased on kõverad, jändrikud ja pitmetüvelised.
Taimed: harilik nõiahammas, kaljupuju, nõmmekannike, harilik kuldkann, murulauk , mägiristik, angerpist, tui-tähtpea, mugultulikas, kassisaba , metsülane, kevadmaran, väike kivirik, harilik kivirik, põld-varsapõlv, kaljukress, madal unilook, arukäpp, hall käpp, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, kärbesõis, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, harilik muguljuur, tõmmu käpp, põõsasmaran, pajuvaak, süstlehine teeleht, aasnelk.
Loomad:
Putukad:
2) Eestis leidub peamiselt sekundaarse tekkega loopealseid. Suurem osa looniite on tekkinud koduloomade karjatamisel ning kujunenud kunagistest põldudest. Väga vähesel määral leidub siiski ka primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale. Looniit asub paesel aluspinnal ja õhukesel lubjarikkal, sageli ka kivisel mullal. Mullad on väga põuakartlikud, kuid samas ka huumus - ja toitaineterikkad. Mullakihi paksus on väga õhuke (kuni 30 cm). Alvarid on levinud saartel, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Looniidud on tekkinud loometsade asemele. Aluskivimiks on lubjakivi . Kasvutingimused loodudel on sageli ekstreemsed (intensiivne päikesekiirgus, kuivus , üleujutused madalamates kohtades, tugev külmakergitus sügisel ja kevadel jms.)
3)Võrreldes 20. sajandi algusega on looniitude pindala Eestis jõudsalt vähenenud.
Põhjused:
-majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine ( esmalt kadakaga, mis võib aja jooksul kujuneda männi enamusega loometsaks.
-metsastamine ENSV ajal
-täisehitamine
-väetamine
-õhusaaste
Looniitude säilitamiseks ja taastamiseks on vajalik regulaarne raie ja karjatamine . Korralikult hooldatud ja piisava koormusega karjatatud loopealsed on muutunud Eestis väga haruldaseks. Seetõttu oleks nende jätkuv hooldamine ja ka taastamine väga kiiduväärt tegevus.
Karjatamiskoormus võiks olla ca 0.2- 1.0 loomühikut hektari kohta. Loomade liiga vähese arvu korral on vajalik täiendav niitmine .
4)Loopealsetel leidub laike mis püsivad lagedatena, kuna kestvate põudade ajal hävivad kõik seal kasvavad puu- ja põõsastaimed (nt mänd, kadakas). Trastilisemate muutuste korral võib muutuda looniitudel kasvavate ja elutsevate taimede ja loomade liigiline koosseis ning kõige mustema stenaariumi korral võib looniit sootuks kinnikasvada ja hävida.
5)Looniitude pindala on eestis aasta- aastalt aina kahanenud: 1900. aastal oli alvarite pindala 50 000 hektarit, kuid 1950. aastal 44 000 hektarit ning tänapäevaks on neid alles jäänud ligikaudu 8000 hektarit.
6)Looniitude säilimine on suures ohus kuna nende arvukas Eestis aina väheneb. Seetõttu peaks pöörama suuremat tähelepanu antud koosluse säilitamisele, kuna seal kasvab väga rikkalik taimestik (kokku on leitud Eesti loopealsetelt 263 soontaimeliiki, nende hulgas on ka 30 haruldast taimeliiki).
7)