Põõsasmaran (0)

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa)
Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis looduslikult ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus , metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda.
Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.
Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt viimase saja viiekümne aasta jooksul pidevalt laienenud ning ta kasvab sageli massiliselt, lausa teisi taimi välja tõrjudes. Nii arvataksegi, et Eesti levila võib olla tekkinud kultuuris kasvanud metsistunud taimedest .
Päikest põõsasmaranad armastavad, kuid saavad edukalt hakkama ka poolvarjus kasvades. Õiterohkus võib varjus kasvades väheneda.
Lõikamist talub hästi, soovitav on seda teha varakevadel. Enne lehtede puhkemist tuleks pügada ühtlased ümarad mütsakad. Soovitav oleks lõigata igal kevadel või  üle aasta. Põõsasmaranad õitsevad sama-aasta võrsetel ja seetõttu lõikus parandab oluliselt õitsemist.
Koostajad: Nimi, Nimi
Retsensioon
Töö oli ülevaatlik ning räägitud oli kõigest vajalikust ja ka hooldusest. Võib omaltpoolt vaid lisada ehk parimad sordid, milledest eraldi juttu polnud: Goldfinger (kõrgus 100cm , ) – tuntuim suureõieline kollane. Õie läbimõõt 3-4cm, õied ei pleeku . Tugeva kasvuga sort. Ideaalne hekiks.
Dart `s Golddigger ® (kõrgus 50cm, laius 100cm) – uus sort, mis ei jää õie suuruselt ega kasvutugevuselt alla Goldfingerile, kuid kasvujõud on suunatud laiusesse.
Goldstar (kõrgus 70 cm, laius 70cm)- suured kuldkollased õied kompaktsel põõsal. Sobilikud kasutuskohad: kiviktaimla, multsi- ja püsikupeenar, madal vabakujuline hekk.
Abbotswood (kõrgus 100cm)- puhasvalged õied on 3-4cm suurused, õisi rikkalikult kuni külmadeni. Sobib kasvatada multsipeenardes.
Manchu (kõrgus 30cm, laius 80cm) – väikeste valgete õite ja hõbehallide lehtedega laiuv kääbuspõõsas. Sobilik istutuskoht püsikupeenar ja väiksem kiviktaimla.
Lovely Pink ® (kõrgus 80cm)- säravroosade pooltäidisõitega uus elujõuline sort, ei pleeku päikese käes, sügisel muutub värv veelgi tumedamaks, omandades punakasroosa varjundi.
Red Ace (kõrgus 50cm, laius 80cm)- oranzikaspunaste õitega laiuv kääbuspõõsake, päikselisel kasvukohal pleekub suvel heledamaks. Vajab rammusamat pinnast kasvamiseks.
Retsenseerijad: Nimi ja Nimi