ARISTOTELES (0)

ARISTOTELES
Aristoteles sündis 384 eKr Stageiras ja suri 7. märtsil 322 eKr Chalkis. Ta oli vanakreeka filosoof , Platoni õpilane ja Aleksander Suure õpetaja. Ta oli Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele.
Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel etendanud tähtsat rolli. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelesel on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika), esteetikas , eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias.
Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras.Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama , nii et kui Aristoteles 18-aastaselt Ateenasse läks, oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle.
18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende suhted sõbralikuks.
Pärast Platoni surma 347 eKr läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega Väike-Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda. Aristoteles abiellus Hermiase kasutütre Pythiasega. Hermias mõrvati 344 eKr mässu käigus. Aristoteles läks perekonnaga Mytilenesse. 342 eKr kutsus kuningas Philippos II ta kodulinna Stageirasse tulevase Aleksander Suure õpetajaks. Aleksander oli 12-aastane. Umbes 335 eKr läks Aleksander Aasia -sõjaretkele. Aristoteles, kes oli pärast õpilase troonile asumist olnud mitteametlik nõuandja, läks tagasi Ateenasse ja avas seal oma filosoofiakooli Apollon Lykeiosele pühendatud gümnaasiumis. Kool sai nimeks Lykeion. Kooli hakati nimetama ka peripateetikute kooliks: Aristotelesel olevat olnud kombeks arutada õpilastega filosoofiat gümnaasiumit ümbritsevates sammaskäikudes edasi-tagasi jalutades .
Aristoteles õpetas Lykeionis 335-322 eKr. Sellesse aega jääb suurem osa tema kirjutisi. Nagu Platongi, kirjutas ta dialooge, kus ta esitas oma õpetust ilukirjanduslikus ja arusaadavas vormis. Samal ajal kirjutas ta traktaate, mille lugemine nõuab suuremat ettevalmistust. Vahendeid oma uurimistööks sai Aristoteles Aleksander Suurelt . Aristotelese viimastel eluaastatel tema suhted Aleksandriga halvenesid, sest Aristoteles oli kuningale soovitanud Kallisthenest, kes aga langes ebasoosingusse ja karistuse alla. Ometi pidasid ateenlased teda Aleksandri sõbraks ja Makedoonia ülemvõimu esindajaks . Pärast Aleksandri surma esitati Aristotelesele süüdistus jumalateotuses, nagu enne teda ka Anaxagorasele ja Sokratesele. Aristoteles lahkus Ateenast, öeldes, et ei taha anda ateenlastele võimalust kolmandat korda filosoofia vastu patustada. Ta asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr. Surma põhjuseks oli pikaajaline haigus.
Aristoteles oli keskmisest väiksemat kasvu. Ta oli õilis ja heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru, kohtles oma orje hästi. Samuti oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane ning oli tänulik oma heategijatele.
Aristotelese õpetus
Mateeria ja vorm
Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi (eidos't) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat), mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime (potents) võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult (aktuaalselt) on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.
Põhjuslikkus
Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine), kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust (aktuaalsust): vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad, realiseeruvad kavandid.
Vastused küsimustele, toetudes Aristotelese mõttemaailmale:
1. Kõlbelise elu aluseks on Aristotelese arvates igavene õnn ja armastus. Aristoteles väidab, et inimesed ise loovad hüve ja õnne mõisted kooskõlas. Eriti kõrgelt hindab ta armastust, mida on olemas kolme liiki : Armastus naudingu pärast, armastus kasu pärast ja armastus, mis tugineb voorusele.
Voorused tähendavad eelkõige teadmist, mis on mõistuspärane ja loogiline. Kõrge eesmärk ja voorus on õnn, üksnes naudingust ei piisa. Õnnelik saab olla vaid see, kes järgib eesmärkide seadmisel mõistust, mitte tundeid. Tunded veavad sageli alt. Üks täiuslikum voorus on õiglus. Võrdsustav õiglus eeldab võrdsete osade jaotumist . Samuti väidab Aristoteles, et elu ei ole õiglane, seega võib esineda ebavõrdsust. Samuti oli tema eetikas üks peamine mõiste loomutäius, mis on nii mõistlik (tarkus, arukus ) kui ka eetiline (vaprus, häbi ). Loomutäiuste juures on nii liialdused kui ka puudused, seetõttu on vajalik leida niinimetatud kuldne kesktee .
2. Aristoteles ütles, et elusolendid jäljendavad Jumala elu, aga see ei pruugi tähendada, et jumal need reeglid lõi. Kõlblusseadused on Aristotelese meelest üldkohustuslikud ja on mõeldud kõigi jaoks täitmiseks. Hea ja halb on kokkulepitud, mida tohiks teha ja mida mitte, sest on reegleid, mis on inimeste poolt loodud ja kokkulepitud. On inimesi, kes ei käitu moraalselt ja reeglite kohaselt. Kõlblusseadused on inimeste poolt loodud, sest need seadused on ühiskonna poolt aksepteeritud.
3.Aristotelese meelest seineb elu mõte selles, et olla õnnelik. Iga inimene püüdleb täiuslikule õnnele, selle õnne tagab inimvääriline käitumine, mis omakorda võrsub voorusest ning hõlmab inimese pingutusi ja püüdlusi. Aristotelese arvates peitub õnn selles, et peavad olema kõik need komponendid, kuid nende asjade vahel peab olema teatav mikrokosmiline tasakaal. Kõik need asjad peavad olema sätitud nii, et eri hinge osadele (himustav, tahtev ja intellektuaalne ) suunatud naudingu allikad oleksid tasakaalus ega segaks üksteist.
Näiteks meelelised naudingud – seksuaaltung, söögiisu. Ei saa ainult süüa või seksida, need peavad olema tasakaalus ka intellektuaalsete vajadustega(teadmised). Samas ei tohi olla ainult tunnustuseotsija, ei tohi ära unustada ka söömist ja seksi.
Et olla õnnelik tuleb neid ihaobjekte võimalikult palju omandada – tuleb raha teenida. See, kes peab õnnelikuks olemise nimel tööd tegema, ei ole õnnelik, kuna ta teeb tööd, mitte ei naudi neid ihaobjekte.
Aristotelese jaoks tähendab küsimus „Mis on hea elu?“ parema eluviisi järele. Hea elu samastab ta mõtisklemise või kaalutlemisega kuna ta peab mõtisklemist inimestele eripäraseks teostamiseks. Tema hea elu käsitlus põhineb teatud arusaamal inimese teostamisest või eesmärgist. Kuigi õnn seisneb Aristotelese järgi mõtiskluses, vajab inimene heaks eluks veel mitmesuguseid hüvesid. Inimesel on õnneks vaja teatud välist soodsat olukorda, ta keha peab olema terve, ta peab leidma toitu ja hoolitsust, ta peab olema ka loomult mõõdukas ja tasakaalukas, mitte kalduma liialdustesse. Ilma nende hüvedeta ei saa olla täiuslikult õnnelik. Aristoteles ütleb,et ei saa ju pidada õnnelikuks seda, kes on inetu või kelle lapsed on surnud. Välised hüved on vajalikud aga mitte küllaldased, tagamaks head elu. Erinevalt tänapäeva filosoofidest ei pidanud Aristoteles võimalikus head elu väljaspool moraalset elu. Aristoteles ütleb, et õnneliku inimese kohta öeldakse,et ta elab hästi ja toimib hästi. Aristotelese õpetus ütleb,et hea elu seisneb pidevas eneseteostamises vaimse tegevuse kaudu. Hea eluga on tegu siis, kui inimene on võimeline oma teostamist määratlema, oskab ja suudab seda ja kui tal õnnestub seda realiseerida. Kui selleks on vastavad tingimused, ümbrus, aeg, koht, perekond, lähedased, ühiskond seda laseb ja seda hindab ning kui ta sellest rahuldust tunneb. Heast elust saab rääkida seal, kus inimesel läheb korda seada endale eesmärgid või määratleda teostamised, mille realiseerimine on ümbritsevates oludes ja teistega koos elades võimalik.
Aristoteles on öelnud , et: „Keha on elav, kui tal on võime end liigutada“(nii taim, inimene kui ka meri, kosmos, päike, robotid-kõigil neil on justkui hing).
Kokkuvõteks- aristotelese meelest seisneb hea elu mõte heas elus ja õnnes , kus inimesel on võimalik oma eesmärke määratleda ja teostada ümbritsevates oludes ning teistega koos elades.