Mis on hea Aristotelese eetika järgi? (2)

Mis on hea Aristotelese eetika järgi?
Aristoteles peab oma uurimuse eesmärgiks leida, mida tähendab õnn erinevate inimeste jaoks. Ta nimetab inimese tegutsemise eesmärgina hüve saavutamist, mis tähendab aga hüvedele vastavaid toiminguid . Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi — eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:“Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /…/ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks”
Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja.
Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine , mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega — ainult inimesele on iseloomulik loogiline arutelu ja mõistuse kasutamine.
Aristoteles peab õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel.
Aristotelese järgi peab hea olema vahepealne äärmuste vahel ja milleni jõutakse loogilise arutelu abil, tehes otsustuse nagu mõistlik inimene. Vajalikud tingimused, millele loomutäius toetub , on seega valik, vahepealsus, loogiline arutelu ja mõistlikkus.
Inimese puhul ongi hüveks hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest. Aristotelese järgi on loomutäius selle aluseks, mis paneb iga asja hästi tegutsema — nii on silm täiuslik siis, kui ta näeb hästi, inimene on loomuselt täiuslik hästi tegutsedes .
Ta nimetab ebatõenäoliseks, et näiteks ebaõiglaselt toimiv inimene ei taha olla ebaõiglane. Toimingud muudavad inimesi — igaühe võimuses on midagi teha või tegemata jätta. Just tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Aristoteles selgitab seda põhimõtet näitega lenduvisatud kivist: seda ei saa küll enam kätte, kuid viskamine ise oli enne enda otsustada — seega tegevuse lähtealus on inimeses endas. Seega vaatab Aristoteles uutmoodi ka vastutuse küsimust, seostades selle inimese endaga. Inimest ei halvustata ega häbistata nende keha-- ja hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu (näiteks kui inimene on sünnilt või õnnetuse tõttu vigane või pime) — siis tuntakse pigem kaasa. Küll aga halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulevaid pahesid, sest vastav käitumine sõltub inimesest endast. Seega ei määra moraalse või ebamoraalse käitumise ära mitte seadused või jumalikud määrused, vaid inimese enda käitumine ja valikud.
Eetiline käitumine pole antud inimesele sünnipäraselt, see ei ilmu ka mehhaaniliselt mingi ühe põhjuse mõjul. Sellist lähenemist on peetud Aristotelese eetika üheks olulisemaks jooneks.
Aristotelese ideaaliks näib olevat täiuslik isiksus ning selline arusaam vaevalt et kellelegi päris võõras on. Iseasi muidugi, milliseid loomutäiusi keegi oluliseks peab.