Antiikkirjanduse eksam - esseed (0)

Tallinna Ülikool - Ajalugu - Antiikkirjandus

1 Hindamata

Vana-Kreeka kirjanduse ajajärgud
Vana-Kreeka kirjandus moodustab Vana- Rooma kirjanduse kõrval äärmiselt suure ja olulise osa kogu antiikkirjandusest. Vana-Kreeka kirjandus on Euroopa vanim kirjandus, mis ei tugine teiste kirjanduste kogemusele ja on täiesti iseseisvalt arenenud.
Kirjandusajaloos mängib väga tähtsat rolli just Vana-Kreeka kirjanduse võimalikult täpne periodiseerimine . Üldiselt on aja jooksul kujunenud välja nelja põhilise perioodi eristamine.
Esimene neist on arhailine periood, mis kujutab endast aega kuni 5. sajandi alguseni eKr ning hõlmab varase Kreeka kirjanduse sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule korrale ülemineku perioodi.
Arhailine ajajärk jaguneb omakorda aga veel kolmeks väiksemaks perioodiks, millest esimeseks peetakse kirjanduseelset ehk Homerose-eelset perioodi, millele oli iseloomulik eelkõige suuline looming ja folkloor (müüdid, muinasjutud , vanasõnad, loitsud jne). Sellest perioodist on pärit ka mitmed laululiigid, mida esitati kooris ning kanti ette erinevatel riitustel ja töödel, näiteks viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Kõige levinum oli mütoloogilise sisuga eepiline laul jumalatest ja heerostest, mis andsid ainest ja olid aluseks ka suurtele poeemidele. Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste jumalatele pühendatud kultuslaulude tekkimine, mida nimetati vastavalt jumalale , kelle poole pöörduti (näiteks paiaan Apolloni ehk kunstide ja muusika kaitsja kultuses ja ditüramb Dinonysise ehk veini- ja viljakusjumala kultuses) Selliste kultuslaulude kõrval olid üsna laialt levinud ka värsivormis perekonnalood ehk genealoogiad, mida õpiti pähe.
Teise arhailise aja perioodi all mõistetakse aega, millest on pärit vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid. Sellisteks võib lugeda näiteks esimesi säilinud eeposi „Iliast“ ja „Odüsseiat“ (8. sajand eKr), mille autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süžeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada. Heroilise eepose kõrvale kerkis ka didaktiline ehk õpetlik eepos . Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos, kellelt on säilinud kaks poeemi: küpses eas loodud „Tööd ja päevad“ ning varasem „ Theogonia “ („Jumalate põlvnemine“).
Kolmas arhailise ajajärgu raamides eristatav periood on antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise ajajärk. Seda aega iseloomustab heroilise eepose vananemine ning antiiklüürika õitsele puhkemine. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Nii tähistatigi nõnda laulude liike, mida kanti ette keelpillil. Antiikajal säilitas lüüriline luule kaua aega oma seose laulmise, muusikalise saate ning tantsuga. Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Žanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: eleegia , jambograafia ja meelika .
Vana-Kreeka kirjanduse teine suurem periood on atika ajajärk, mis hõlmab 5.-4. sajandit eKr. Sel ajajärgul elas Kreeka orjanduslik ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Kreeka kunsti- ning hiljem ka filosoofiakeskuseks kujunes Ateena , mille järgi joondus kogu Kreeka kultuur 5. ja 4. sajandil kuni Kreeka vallutamiseni Makedoonia poolt. Seepärast nimetatakse ka vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi atika ajajärguks – Atika maakonna järgi, mille pealinnaks oli Ateena. Juhtivaks kirjandusliigiks saab sel perioodil draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dinonysose kultusest ning talle pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ning lõbutseti. Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui ka koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementides kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Just need kaks ongi atika perioodi kirjanduse põhižanrid. Atika tragöödia tähtsaimateks esindajateks on Aischylos , Sophokles ning Euripides. Näiteks Sophoklese tragöödia „Kuningas Oidipus“ on veel tänapäevalgi väga tuntud ja hinnatud. Selle loo ainestik pärineb Teeba linnaga seotud müütidest ning selle mõte seisneb kreeklastele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses. Näidendit võib tõlgendada nii: tehku inimene mis tahes, oma saatusest ei pääse ta ikkagi ning seda ei tasu ka meeleheitlikult muutma püüdma asuda . Kõige kaasaegsemad on aga hoopiski Euripidese teosed, kus omistatakse müütide kangelastele kaasaegsete inimeste püüdeid ja tundeid ning analüüsitakse inimeste kirgi ja sisemaailma eriti sügavalt. Atika komöödia tähtsaim esindaja on Aristophanes, kes tegutses Peloponnesose sõja aegadel ja pikas oma teravmeelsetes teostes Ateena demokraatiat.
Järgmine ehk kolmas Vana-Kreeka kirjanduse periood hõlmab aastaid 330 eKr kuni 30 eKr ning on tuntud hellenismi ajajärgu nime all. See on aeg, mil leiavad aset Makedoonia Aleksandri vallutused , mis omakorda toovad Kreekas kaasa mitmeid muutusi. Ateena kaotab oma tähtsaima kultuurikeskuse rolli ning uueks keskuseks saab Aleksandria. Erilise õitsengu saavutas hellenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika ning milles hakati suuremat huvi tundma üksikisiku vastu. Sellega seoses hakkasid levima eelkõige lühivormid, nagu eleegia ning epigramm . Hellenismiajastu tuntuimateks luuletajateks olid Kallimachos ning Theokritos.
Neljas ehk ühtlasi viimane osa Vana-Kreeka kirjanduse periodiseeringust hõlmab aastaid 30 eKr kuni 400 pKr ning see on Rooma ajajärk. Seda ajajärku iseloomustab Kreeka mineviku kummardamine. Sel perioodil oli valitsevaks uute ideede puudus ning kõige kreekaliku matkimine, sellega seoses iseseisva kultuuriloomingu puudumine. Rooma perioodi tuntuimad kirjanikud on Plutarchos, Lukianos ja Longos.
Vana-Kreeka kirjanduse kõige üldisemaks tunnuseks on see, et universumi keskpunkti asetatakse jumala asemel inimene. Üldlevinuks muutus Vana-Kreeka kirjandus Rooma riigi kaudu. Ka hiljem on olnud perioode , kui kreeka kultuuri on eriti intensiivselt jäljendatud, näiteks renessanss ning klassitsism .

Platon ja Aristoteles
Platon oli vanakreeka filosoof , kes elas ligikaudselt aastatel 427 eKr – 347 eKr ning kelle filosoofia tuumaks oli tema ideedeõpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma – üks on tõelise tegelikkuse ehk ideede maailm ning teine meeleliselt tajutavate ehk näiva tegelikkuse maailm, mis on kaduv ning milles esemed on alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Ideed on aga püsivad, jäävad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Samuti on meeleline maailm ideede maailmast sõltuv ning kehalised esemed ideede ebatäiuslikud koopiad , jäljendid ja varjud , ideed ise seevastu algkujud.
Kõige selgemalt selgitab Platon oma ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda koopamüüdi abil. See kujutab endast võrdpilti, milla põhjal inimesed elavad justkui koopas , kus nad näevad seintel esemete varjusid ning peavad neid tõelisteks. Tegelikult asuvad need ideed hoopis mujal. Inimesed on aheldatud näoga koopaseina poole, selg koopa avause poole, millest lahutab neid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab seinale varje asjadest, mida kantakse mööda nende selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjaid ei näe. Seega näevad inimesed vaid nende esemete varje. Nii võibki väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi ning elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Koopast väljaspool asuvad tõelised asja don samastatavad ideedega, mille haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid aga liiga piiratud ja puudulikud.
Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuna ideede maailm on igavene ja täiuslik ning meeltega tajutav maailm vastupidiselt ebatäiuslik ning kaduv, ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte- olevast . Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu ning muutlik .
Platoni õpetuse teine väga oluline aspekt on õpetus ideaalsest riigist. Platoni ideaalriigis on kolm ühiskondlikku seisust : valitsejad (valvurid), sõjamehed ja (käsi)töölised. Esimeste ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Riigis peavad valitsema teadmise, teaduse ja filosoofia jõud. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, Platoni arvates vajavad inimesed filosoofide juhtimist ja ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus, mistõttu ei või oodata paremaid riike, kuni pole paremaid inimesi. Just seetõttu ongi riigi rähtsamait ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine. Selle kasvatamise üks osa on aga ka kunsti tsenseerimine, kuna see mõjutab otseselt inimesi. Kunst tekitab näivust ja püüab seda esitada tõe pähe, kuigi on enamasti tõest väga kaugel. Kunsti tsenseerimise all peab Platon silmas eelkõige eepilise luule teoste muutmist vägivallatumaks, realistlikumaks, üllamaks ja õpetlikumaks. Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete määratlemisele selles ning loob vastava rangetel filosoofilistel alustel põhineva mõtlemissuuna. Sellega seoses võib pidada Platonit ka olemusfilosoofia või essentsialismi alustajaks.
Platoni käe alt kasvas välja ka teine vanakreeka filosoof Aristoteles, kes elas aastatel 348 eKr kuni 322 eKr ning kes oli omakorda Aleksander Suure õpetaja. Aristoteles oli Platoni kõrval ühtlasi mõjukaim lääne filosoof. Ta süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Üks Aristotelese õpetuse pidepunkte oli see, et igal asjal on mateeria ja vorm, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Lisaks jaotab ta asjad loomulikeks (taimed jne) ning kunstlikeks ehk inimese poolt valmistatud asjadeks. Aristotelese järgi on õnneliku elu eelduseks inimese enda teatud omadused ja nn loomutäius, täpsemalt mõistuslik ja eetiline loomutäius. Viimane kujutab endast oskust valida kuldne kesktee asjade vahel, mis iseenesest pole head aega halvad.
Kirjanduslooliselt on kõige olulisem ilmselt Aristotelese teos „Luulekunstist“, mis käsitleb süstemaatiliselt poeesia probleeme. Aristotelese poeetika argumentatsioonis on mitmeid hüppeid ja vihjeid ning ka ristviiteid teistele teostele. See käsitleb luuleteoreetilisi põhimõtteid, näiteks „mimesist“, tragöödia mõistet, struktuuri, sesot mütoloogiaga ja keelt ning eepost. Aristotelese järgi on kõige olulisemaks žanriks tragöödia. Kõige enam rõhubki Aristoteles aga just mimesisele ning sellele, et kunst ongi oma olemuselt just millegi jäljendamine.
Üldiselt võib öelda, et just Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma.

Vana-Kreeka teatri põhijooni
Antiikteatri algusajaks võib lugeda 5.-6. sajandit eKr ning sellele andis tõuke see, kui kreeka kultuuris muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama, milles sündmustest jutustamine asendus nende näitliku esitamisega.
Teater sai alguse põllutööjumalanna Demeteri ja eriti viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise ning viljakusjumala Dinonysose auks korraldatud pidustustest. Dionysose auks korraldas rahvas pidulikke rongkäike ning tema saabumist tähistati lauludega. Dionysose auks lauldi ditürambe (kiidulaule) selle eest, et ta tõi kaasa kevade ja kutsus esile looduse ärkamise.
Lauludes Dionysose elust naeruvääristasid rongkäigust osavõtjad ka linnaelanike puudusi. Neid laule nimetati tragöödiateks. Kui rongkäik jõudis mõne künka jalamile ja seal peatus , kogunes rahvas mäenõlvale kuulama -vaatama. Nii kujuneski välja hobuserauakujulise põhiplaaniga vabaõhuteater, kus draamasid etendati. Lauljate seast eraldus eeslaulja, kes jutustas Dionysose elust, temale vahelduseks laulis koor ditürambe. Hiljem eraldus koorist ka teine näitleja ja tekkis draamaetendus – tragöödia. Kurvad laulud põhinesid alati kreeka mütoloogial, mida rahvas hästi tundis.
Sügisel Dionysose auks korraldatavatest lõikuse rõõmupidudest kasvasid aga välja komöödiad, milles kajastus igapäevane poliitiline elu ja mis olid rõõmsa ja elava sisuga.
Põhiprintsiibilt oli kreeka teater künka jalamil asuv vabaõhuteater ehk amfiteater . Künkanõlvadele paigutati poolringis astangutena laskuvad pingid vaatajate jaoks. Keskel oli orkestra ehk lava, millel asus koor ja mis oli kuni 24 m diameetriga, selle taga olid skeene (lavatagune majalaadne ehitis, näitlejate kostüümide ja maskide vahetamiseks) ja proskeenion (eeslava, kus olid näitlejad) ning theatron (pealtvaatajate pinkide osa).
Teatris esinesid ainult mehed, kes etendasid aga ka naiste osi. Näitlejaks võis olla vaid vaba kreeklane . Esinemise ajal vahetasid näitlejad maske, mis võimaldas esineda erinevates rollides. Et näitlejad oleks paremini nähtavad, kandsin nad koturne ehk erilisi paksu tallaga lavajalatseid.
Kreeka teatris oli tähtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus. Ajaühtsus tähendab, et tegevustik on kokku surutud max 24 tunnile, kohaühtsus seda, et välditakse tegevuskoha vaheldumiss ja tegevusühtsus, et tegevus keskendub ühele tegevusliinile, kõik toimuv on seoses ja on olemas kindel suletud lõpp.
Ateenas oli teatrikunsti õitsenguks 5. sajand eKr, eriti Periklese aeg. Sel ajal tegutsesid ka kuulsad tragöödiakirjandikud Aischylos, kes tõi lavale esimesena teise näitleja ning Sophokles, kes tõi lavale kolmanda näitleja.
4. Publius Vergilius Maro
Publius Vergilius Maro oli rooma kirjanik, kes elas aastatel 70 eKr kuni 19 eKr. Vergilius oli ühtlasi rooma kõige kuulsam luuletaja. Tema esimene tähtsaim teos oli „ Bucolica “ („Karjaselaulud“)
Vergilius presenteerib end kui tüüpilist õpetatud poeeti . Tema teostele on iseloomulik põhjalik looduse ja selle ilu kirjaldamine ning talle oli omane looduse tundeline tajumine.
Tema järgmiseks teoseks oli „Georgica“ („Põllutööst“), mis näitab, et põllutöö pole orjatöö, vaid see õilistab inimest, lisaks ülistab ta selles ka Itaalia loodust.
Vergiliuse peateos „Aeneis“ valmis esialgu mustandina, kuid siis autor suri. Vastupidiselt autori palvele see teos siiski avaldati. „Aeneis“ koosneb 12 laulust ja see jutustab kuulsast sangarist, kes Trooja all võitles. Pärast pikki eksirännakuid jõudis peategelane Aeneas Kartaagosse, kus kohalik kuninganna Dido temasse armus . Kuna mehe eesmärgiks oli rajada oma riik, pidi ta edasi tändama ning Dido tappis end. Kangelane seadis isiklikud tunded madalamale. Pärast pikki võitlusi ja rännakuid on mehest eepose lõpuks saanud roomlaste riigi rajaja. Vergilius annab mõista, et tegemist pole mingi tühisele rahvusele, vaid pigem „maailma isandaile“ alusepanijaga.
Üldiselt oli Vergiliuse stiil lüürilis-dramaatiline ning pärast tema surma hakati teda klassikuks pidama – tema teostest õpiti keelt ja stiili, samuti oli ta eeskujuks paljudele hilisematele rooma autoritele.
5. Quintus Horatius Flaccus
Quintus Horatius Flaccus oli Vana-Rooma tähtsaim lüüriline luuletaja, kes elas aastatel 65 eKr kuni 8 eKr. Horatius põlvnes rooma ühiskonna alamkihist ja oli ühtlasi ka rooma kirjaniku Publius Vergilius Maro sõber.
Suure osa oma värssidest pühendas Horatius tolle aja kommete ja eluviiside kirjeldamisele ning põhilised tema loomingus on looduslaulud, kuid kirjutas ka armastuslaule ja satiire.
Tema tuntumad teosed olid oodid ehk nn mõtteluule. Lisaks kirjutaks Horatius ka epistleid ehk nn poeetilisi vestlusi, mis olid adresseeritud kindlale isikule ja arutlevad rahulikus roonis filosoofia ning moraali probleemide üle.
Tema kirjanduspärand on väga suur ja lai, sinna kuulub hulgaliselt nii luuletusi ehk epoode, satiire ja värsskirju. Oma oodides kasutas ta 13 erinevat stroofivormi.
6. Publius Ovidius Naso
Publius Ovidius Naso oli Vana-Rooma esimene suurem luuletaja, kes elas aastatel 43 eKr kuni 18 pKr ja kes kasvas üles Rooma impeeriumi ajal.
Noorena saadeti Ovidius retoorikat õppima, et temast saaks riigiametnik . Nii töötaski ta mõnda aega riigiametis, kuid siis pühendas end täielikult kirjutamisele.
Suurema osa oma elust veetis ta vabakutselise kirjanikuna. Juba oma eluajal oli ta väga populaarne luuletaja ning jüukas mees.
Ta pani end proovile erinevaid žanreid viljeledes. Viiekümneselt saadeti ta pagendusse ning pärast seda ei saanudki ta enam kunagi Rooma naasta. Tema pagenduses kirjutatud luulet iseloomustab melanhoolsus ning see kajastab luuletaja pagulasaasta kannatusi.
Ovidiuse kuulsaim teos on „Metamorfoosid“, kuhu kuulub üle 250 rooma ja kreeka müüdi. Need kajastavad ajastute või inimeste muundumist ühest teiseks. Seda on tituleeritud ka kui paganlikku piiblit.
Tema hinnatuim poeem on „Armastuskunst“. Ovidiuse värsse iseloomustab voolavus ning loomulikkus.
Ovidiuse luuletused olid väga populaarsed ka renessanssi ning keskajal, seda eelkõige just kunstnike ja luuletajate hulgas ning ka õukondades.
Tõenäoliselt viitab Ovidiusele ja tema peateosele isegi eesti kirjanik Karl Ristikivi oma kogus „Inimese teekond “, kus seisab värssides : „Oli kunagi keegi,/kes tundis metamorfooside saladust. / Temast sai pagulane .“
7. Piibel ja antiikkirjandus
Piiblit peetakse antiikkirjanduse tähtsaimaks teoseks ning selle tähtsaimaks mõtteks ning tuumaks, see on ristiusu kanoniseeritud Pühakiri.
Sõna „Piibel“ tuleb kreekakeelsest sõnast biblia („raamatud“) ja see koosneb 66 „raamatust“ ehk iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 eKr kuni 2. sajand pKr.
Algselt oli Vana Testament , mis oli kirjan pandud heebrea ja aramea keeles. See rääkis Iisraeli rahva ajaloost, kuid ei ole siiski puhtalt ajalooline. Piiblit rühmitati koguni nelja suurema grupi alla, milleks olid seadus, ajalooraamatud, tarkuseraamatud ja prohvetiraamatud.
Algselt oli tegemist juutide pühakirjaga, hiljem sai sellest aga ka kristlaste pühakiri.
Uus Testament oli kirjutatud kreeka keeles, kuna see sündis hellenistlikus maailmas. Seda rühmitati kolme kategooriasse, milleks olid evangeeliumid, kirjad ehk epistlid ning ilmutusraamatud.
Piiblit võib pidada üheks olulisemaks ajalooallikaks kultuuri- ning keeleteadlastele, kuna see annab aimu kirjutamise aja kohta. Lisaks on Piibel ka oluline ajalooteaduse osa.
Üldiselt peetakse Uut Testamenti olulisemaks ning kogu Piibli sõnumiks loetakse seda, et surma ei ole ning kõigil on võimalik pärida igavene elu.

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 63 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-05-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

63 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tsiu Õppematerjali autor

2009. aasta antiikkirjanduse eksamil pidime kirjutama lühiessee ühel neist teemadest.
Vana-Kreeka kirjanduse ajajärgud. Platon ja Aristoteles. Vana-Kreeka teatri põhijooni. Publius Vergilius Maro. Quintus Horatius Flaccus. Publius Ovidius Naso. Piibel ja antiikkirjandus.

antiikkirjandus essee

Sarnased õppematerjalid

doc

Antiikkirjandus

Kirjutas ajaloolistel teemadel eepose ,,Bellum Punicum" (,,Puunia sõda"). Tema kõige õnnestunumu teos. Püüdis aktualiseerida kirjandust, rikastada teda rooma temaatikaga. Komöödiates valitses karnevalivabadus ja ta viskas nalja ja mõnitas rooma riigimehi. Rooma tingimustes osutus tema vabadus liiga suureks ja ta ei löönud läbi. Ta pandi häbipost ja aeti Roomast välja. Kontaminatsioon. 10) Piibel ja antiikkirjandus Piibel antiikkirjanduse tähtsaim teos; selle tähtsaim mõte. Ristiusu kanoniseeritud Pühakiri. Sõna ,,Piibel" kreekakeelsest sõnast biblia (tähend raamatud). Koosneb 66 ,,raamatust" e iseseisvast osast, mis koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 eKr kuni 2. saj pKr. Algselt VT kirja pandud heebrea ja aramea keeles. Iisraeli rahva ajalugu; ei ole puhtalt ajalooline. 4 suurt gruppi: seadus, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Esmalt juutide pühakiri, hiljem ka kristlaste

Kirjandus

doc

Antiikkirjandus

Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Atiikkirjanduse moodustavad vana-kreeka ja -rooma kirjandused, mis langeb ajavahemikku 8. saj eKr. kuni 5. saj pKr.. 2. Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Kreeka kirjandust loodi Vahemeremaade idaosas (Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike-Aasia läänerannik). Hiljem levis kirjanduse ja kultuuri mõju Kreeka kolooniate tõttu nii ida kui ka lääne poole (Itaalia, Põhja-Aafrika rannik). 3

Antiikkirjandus

docx

Maailmakirjandus I. Antiik.

suunas Rooma impeeriumi periood 1.4. sajandil pKr. 3. Milliste takistavate teguritega tuleb arvestada tervikpildi loomisel antiikkirjandusest? keeled (kreeka, ladina), kultuuriruumid (kelti, germaani, sküüdi, foiniikia, egiptuse, pärsia jt kultuuride mõju), riigikord (arhailisest kogukonnast kuni isevalitsusliku polise ja viimaks impeeriumini), religioon (paganlik polüteism, varane kristlus), juurdepääs (keelte oskamine, tõlgete hulk) 4. Millised on antiikkirjanduse meieni jõudmise allikad? papüürused, pärgamentkäsikirjad 5. Miks oli kirjandusloo jaoks oluline üleminek papüüruselt pärgamendile? Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja teksti sai maha kraapida. Värsket kirja sai pärgamendilt koguni kustutada, vana kirja sai ainult pimsskiviga maha hõõruda. Nii sai väiksema vaevaga kirjutada rohkem kirjandusteoseid. 6

Kirjandus

docx

Antiikkirjanduse kordamisküsimused 2017 kevad

ehk kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas; 4) Rooma impeeriumi periood 1. eKr 5.-6. sajandil pKr. Alates 5. sajandist jätkub kreekakeelne kirjandus bütsantsi kirjandusena ning pärast Bütsantsi vallutamist türklaste poolt 1453. aastal uuskreeka kirjandusena. 3. Milliste takistavate teguritega tuleb arvestada tervikpildi loomisel antiikkirjandusest? Antiikkirjandus pandi kirja ladina ja vanakreeka keeles, mõlemad keeled on ammu välja surnud. Teiseks ei ole selge teiste kultuuriruumide (kelti, germaani, sküüdi, foiniikia, egiptuse, pärsia jt) mõju Vana-Kreekale ja Vana-Roomale. Kirjandust mõjutas kindlasti ka riigikord (arhailisest kogukonnast kuni isevalitsusliku polise ja viimaks impeeriumini), samuti tuleb mõista religiooni mõju (paganlik polüteism,

Klassikaline filoloogia

doc

Nimetu

Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Antiikkirjandus vanakreeka ja -rooma kirjandus, ajaliselt 8. saj eKr5. saj pKr. ,,Antiik" võeti kasutusele 18. Sajandi prantsusmaal, kultuuri ja kunsti tähistamiseks. Antiikkirjandus tekkis 1. Aastatuhandel. See oli muutuste aeg. Sel ajal tekkisid omapärased ja uued religioonid. Tekkis ka teadus, mis ei olnud enam religiooniga nii tihedalt seotud. Samuti ka väljapaistvad kultuuritegelased. 2. Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike-Aasia lääneranniku.Suure kolonisatsiooni ajal (8.6

Kategoriseerimata

doc

Antiikkirjanduse eksam 2011

Antiikkirjanduse eksamiküsimused 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Nimetus antiikkirjandus tuleb antiquus, antiqua, antikuum vana või muistne, põline, auväärne ja see omakorda tuleneb teisest lad. Keelsest sõnast ante vanem, enne või ees. Roomas kasutati antiqua Kreeka pärandi kohta. Enamasti arvatakse, et minevik on seljataga, tulevik ees. Tegelikult on vaid vastupidi minevik on läbielanute silme ees, seega on ees, ent tulevik on tundmatu, seega võiks hoopis see taga olla.

Antiikkirjandus

pdf

Antiikkirjanduse kordamisküsimuste vastused

Kordamisküsimused Antiikkirjandus FLLC.02.001 (Maailmakirjandus I. Antiik), kevadsemester 2018 Eksamil tuleb vastata lühidalt (12 lauset) 10 küsimusele (à 1 punkt) ja pisut pikemalt (0,250,5 lk) ühele küsimusele (2 punkti). Küsimused, mis võivad olla kahepunktiküsimused, on loetelus paksemas kirjas. Vana-Kreeka kirjandus 1. Nimeta ja kirjelda erinevaid võimalusi antiikkirjanduse piiritlemiseks. Kultuuriruum: Vana-Kreeka, Rooma Keeled: vanakreeka, ladina Ajalooperiood: antiikaeg (8. saj eKr5. saj pKr) 2. Millised on kreeka kirjanduse peamised perioodid? Arhailine (kuni 5. saj eKr): kangelaseepika (nt Homeros), didaktiline eepika (nt Hesiodos), lüürika (eleegia, jamb, monoodiline ja koorilüürika) Klassikaline/Atika ajajärk (5.4. saj eKr): tragöödiad (Aischylos, Sophokles,

Antiikkirjandus

docx

Maailmakirjandus I. Antiik. Kordamisküsimused 2016

Kordamisküsimused eksamiks 1. Nimeta ja kirjelda erinevaid võimalusi antiikkirjanduse piiritlemiseks. 1. Kultuuriruum: Vana-Kreeka ja Rooma 2. Keeled: vanakreeka, ladina 3. Ajalooperiood: antiikaeg (8. saj eKr 5. saj pKr) peale seda algab keskaeg 2. Millised on kreeka kirjanduse peamised perioodid? Arhailine ajajärk (kuni 5. saj alguseni eKr): kangelaseepika (Homeros), didaktiline eepika (Hesiodos); lüürika (eleegia, jamb, monoodiline ja koorilüürika) Nn klassikaline ajajärk (vahel ka ,,Atika ajajärk", 5.4

Kirjandus

Rohkem sarnaseid