siirdesoo.Tekkimine:maismaa soostumine,veekogude kinnikasvamine,põhjavee taseme tõus. Madalsoo:Orgudes,nõgudes,pind nõgus.Toitaineid rohkelt.Taimed toituvad: põhjaveest, sademetest ja pinnaveest,turbakiht veel õhuke,Turvas hästi lagunenud, musta värvi sisaldab tarna, pilliroo jäänuseid ,Taimed: tarnad, osjad, ubaleht, soopihl, pilliroog, sookask, soo- sõnajalg . Siirdesoo:Pind hakkab kerkima. Üleminekuvorm soolt rabale,Toitaineid keskmiselt,Mätastel rabataimed, lohkudes sootaimed.Raba:Pind kumer,kõrge,esinevad älved.laukad. Toitainetevaene,Taimed toituvad: sademetest ja õhus leiduvast tolmust,Turbakiht paks, Turvas halvasti lagunenud, helepruuni värvi sisaldab villpea,turbasambla jäänuseid,Taimed liigvaesed,puhmad: sookail, hanevits, kanarbik, jõhvikas, turbasammal, tuppvillpea, huulhein, murakas .Elutingimused-liike vähe:Liiga palju vett,Liiga vähe toitaineid, Liiga vähe hapnikku,Liiga happeline keskkond Soode
Jõgede toitumine- Eestis enamjaolt sademetest, lume sulamisest ja põhjaveest Mineraalvesi-Suure mineraalsisaldusega vesi(jood, broom jt. Mikroelemendid) annavad veele ravitoime Vett kasutatakse-tööstus, olme, joogivesi Madalsoo-saab enamiku toitaineid ümbritsevatelt nõlvadelt pinna või põhjaveega, survelise põhjavee Toite korral tekkib alliksoo siirdeesoo-turbaseisundi kasvades soopind kerkib ja tekib siirdesoo, siin Kasvavad mätastel tüüpilised rabataomed, mätastevahelistes lohkudes aga madalsootaimed. Raba- soopinna kumerdumise tagajärjel muutuvad veereziim ja soopinna mikrorelieef, kujunevad Kõrgsood ehk rabab. Tekivad älved- vesised ja mudased laigud mis arenevad edasi rabale iseloomulikeks Veekogudeks-laugasteks. Nõmmemetsad-levinud kuivematel ja vaesematel liivmuldadel, hõred ja aeglasekasvuline, iseloomulikud On sambliku, kanarbiku ja kukemarjamännikud Laanemetsad-moodustavad keskmise toitumis ja niiskusnõudlusega metsade rühma, mille puurindes valitseb
turbana. Soode tekkimine: 1)maismaa soostumise tagajärjel 2) veekogude kinnikasvamine 3) põhjavee taseme tõus. Madalsoo: 1. toitainete rohke 2) taimed toituvad: põhjavesi, sademed ja pinnavesi 3) turbakiht õhuke 4) turvas hästi lagunenud, musta värvi, sisaldab tarna, pilliroo jäänuseid 5) taimed: tarnad, osjad, ubaleht Siirdesoo: 1) üleminekuvorm soolt rabale 2) toitaineid keskmiselt 3) mätastel rabataimed, lohkudes sootaimed Raba: 1) toitainete vaene 2) taimed toituvad: sademetest ja õhus olevast tolmust 3) turbakiht paks 4) turvas halvasti lagunenud, helepruuni värvi, sisaldab villpea, turbasambla jäänuseid. 5)taimed: sookail, hanevits, kanarbik Elutingimused rabad on rasked: 1) vett liiga palju 2) toitaineid liiga vähe 3) hapniku liiga vähe 4) liiga happeline keskkond Soode ökoloogiline ja majanduslik tähtsus: 1) puhta vee varu 2) ühtlustab jõgede reziimi 3)
Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu. Osade sibulasoomuste kaenlas paiknevatest kaenlapungadest võivad moodustuda uued tütarsibulad. Sibulad on kujult kerajad, munajad või lamedad. Sibulad võivad esineda ka paljudel ilutaimedel näiteks liiliatel, tulpidel, krookustel, lumikellukestel ja hüatsintidel. Mugul on maa-aluse võsu tipmine, tugevasti paisunud ja varuainetega täitunud osa. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim kartul. Enamasti paiknevad mugulad mullas, kuid osal taimedest on need ka maapealsed. Maapealsete mugulate ülesandeks on peamiselt vee säilitamine. Maapealsed mugulad on näiteks troopilistel orhideedel. Sibulate ja mugulate vahevormiks on maa-alused mugulsibulad. Nagu sibulad, on need kaetud
maismaa poolele. Kujunes välja ühtne hiidmanner Pangaea.Toimusid hiiglaslikud mäetekkeprotsessid. Maismaa laialdastel aladel levisid devoni ajastul kõrbed.Ranniku, järve- ja jõetasandike madalamates lohkudes arenesid välja hiidsõnajalgade, koldade ja osjade dzunglid. Märga soisesse pinda langenud tüved ei kõdunenud, vaid mattusid liiva ja savi alla. Hiljem kujunesid neist pruunsüsi ja kivisüsi. Taimed ja loomad asustasid maismaa juba lõplikult. Keskaegkond, algas 230 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65 miljoni aasta eest. Keskaegkond oli sauruste aegkond, praegu olemasolevate ookeanide ja õistaimede tekkeaeg. Keskaegkond jagunes kolmeks ajastuks:
Niidud Karula rahvuspargis on levinud Lõuna-Eestile tüüpilised paluniidud, kuivad ja niisked pärisaruniidud, sh. sürjaniidud, liigivaesed soostunud niidud ja sooniidud. Niitude levik seostub reljeefi ja mullastikuga. Kõrgendike lagedel ja nõlva ülaosas on sageli paluniidud, mille levikut on soodustanud ka muldade erodeerumine. Küngaste nõlvadel levivad kuivad pärisaruniidud ja jalamil niisked pärisaruniidud. Lohkudes ja orgudes esinevad sõltuvalt mullastikust ja veereziimist niisked pärisaruniidud, soostunud või sooniidud. Sooniidud on tavalised ka järvede kallastel. Poollooduslikke niidukooslusi on rohumaade hulgas võrdlemisi vähe, sest põldheinakasvatus muutus Lõuna-Eestis üldlevinuks juba üle 100 aasta tagasi. Endistele niitudele on rajatud metsakultuure, osa neist on võsastunud, osa kasutatakse endiselt heina- või karjamaana.
A T E A D MÕHN U S Mõhnad on ümarad, ovaalse/pikliku põhiplaaniga kuni M seljakukulaadsed künkad (positiivsed pinnavormid), mis on kujunenud liustikulõhedes, liustikupealsetes A süvendites, irdjääväljadel jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. A Irdjää nn "surnud" jää, liikuvast liustikust eraldunud osa T E A D U S Liustikusetted jagunevad: M limnoglatsiaalsed liustike või mandrijää sulamisvee järvedes A
lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku orasheina kooslused. Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase aruheina kooslus, vähem leidub klibuvallidel kasvavaid roog-aruheina ja kõrge raikaeriku kooslusi, samuti veidi soostunud lohkudes ettetulevaid lubika ja hirsstarna-hariliku tarna kooslusi. Neis rannaniitude kooslustes on üsna arvukalt ka haruldasi ja kaitstavaid taimeliike nagu liht-randpung, rand-soodahein, hall soolmalts rand-tarn klibutarn, põhjatarn. 2) liivarandade taimekooslused - oosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest - psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed taimeliigid. Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi
Marsi pind on selle tõttu palju külmem, kui Maa oma oleks sellisel kaugusel Päikesest. Marsil on väga hõre atmosfäär, mis koosneb põhiliselt väikesest kogusest järelejäänud süsinikdioksiidist (95.3%) lisaks lämmastikust (2.7%), argoonist (1.6%) ja väikese lisandina hapnikust (0.15%) ning veest (0.03%). Keskmine rõhk Marsi pinnal on ainult ligikaudu 7 millibaari (vähem kui 1% Maa rõhust), aga see varieerub suuresti erinevatel kõrgustel alates 9 millibaarist sügavaimates lohkudes kuni umbes 1 millibaarini Olympus Mons' tipus. Atmosfäär on küllalt tihe, et Marsil saaksid möllata väga tugevad tuuled ja tohutud tolmutormid, mis mõnikord neelavad terve planeedi kuudeks. Kuigi Marsi atmosfäär koosneb põhiliselt süsinikdioksiidist (nagu Veenuselgi), tõstab kasvuhooneefekt Marsil pinna temperatuuri ainult 5 kraadi võrra (K). Marsi mõlemal poolusel on püsivad jäämütsid, mis koosnevad peamiselt tahkest süsinikdioksiidist ("kuiv jää")
GI sl - - 2 100 Joonis 1. Mullastikukaardi väljavõte põllumassiivi nr. 69740935646 kohta. Antud maalapp on kompaktne. Joonis 2. Põllumassiivi asendiplaan (asukoht tähistatud ruuduga). Deluviaalmuld (D) liiv/l (keskmine liivsavi) Profiil Ad-A-(E)-B-C(g) (Ad > 30cm ja võib olla kihiline). Deluviialmuld on praeguste või endiste kallakuliste haritavate made nõlva jalamitel või lohkudes asuvad, erosioonsetete pealekandel tekkinud mullad. Muld on parasniiske või sügavalt gleistunud, mulla veehoiuvõime on piisav taimede varustamiseks mulla ja sademte vete arvel, võib esineda pinnavete juurdevoolu. Gleistunud deluviaalmuld (Dg) sl80/ls_1 (saviliiv uurimissügavuses 80cm, keskmine liivsavi) Profiil Ad-A-(Eg)-Bg-CG (Ad > 30cm, mis võib olla toorhuumuslik ja kihiline, ajutiselt või nõrgalt liigniisked, gleistumise tunnused hästi näha (roostetäpid, gleilaigud)
Teise sama mõõtu veehulga peaks andma igikeltsast pärinev vesi. 3.Atmosfäär Marsil on väga hõre atmosfäär, mis koosneb põhiliselt väikesest kogusest järelejäänud süsinikdioksiidist (95.3%) lisaks lämmastikust (2.7%), argoonist (1.6%) ja väikese lisandina hapnikust (0.15%) ning veest (0.03%). Keskmine rõhk Marsi pinnal on ainult ligikaudu 7 millibaari (vähem kui 1% Maa rõhust), aga see varieerub suuresti erinevatel kõrgustel alates 9 millibaarist sügavaimates lohkudes kuni umbes 1 millibaarini Olympus Mons' tipus. Atmosfääri rõhk muutub aastaajast olenevalt 600-650 Pa piires. Atmosfäär on küllalt tihe, et Marsil saaksid möllata väga tugevad tuuled ja tohutud tolmutormid, mis mõnikord neelavad terve planeedi kuudeks. Kuigi Marsi atmosfäär koosneb põhiliselt süsinikdioksiidis,tõstab kasvuhooneefekt Marsil pinna temperatuuri ainult 5 kraadi võrra. 4.Kliima Võrreldes teiste meie päikesesüsteemi planeetidesga on Marsi aastajad kõige rohkem
kutsutakse farradeks ning mis on läbimõõdult umbes 2050 km ja kõrguses 1001000 m. Lisaks on Veenusel veel radiaalseid, tähtja kujuga lõhede süsteeme, mida kutsutakse novaedeks. Lõhedesüsteemid, kus esineb korraga nii radiaalseid lõhesid kui ka kontsentriliste ringidena olevaid lõhesid, kutsutakse oma sarnasuse tõttu ämblikuvõrkutega arachnoidideks. Lisaks on veel struktuure, mida nimetatakse coronaedeks need on ringjad lõhed, mis mõnikord paiknevad lohkudes. Need pinnavormid on kõik vulkaanilise tekkega. Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200300 kilomeetrit, millele pole analooge teistel planeetidel. Nende, kroonideks või pärgadeks nimetatud pinnavormide keskel
12.moreen- mandrijää sulamise tagajärjel tekkinud pinnavorm 13.mandrijäätumine- protsess kus mandrijää katab Eestit 14.pealiskord- aluskorral lasuv settekivimite kiht. Eestis moodustavad pealiskorra Vendi, Kambriumi, Ordoviitsuimi, Siluri ja Devoni settekivimid. 15.pinnakate- Pinnakatte moodustavad mandrijäätumiste käigus ja hiljem kujunenud setted(moreen, liiv, kruus, turvas jne.). 16.pinnavesi- maapinna nõgudes ja lohkudes olev vesi 17.rannavall- rannale lainetega kuhjatud liivast ja kruusast kujunenud piklik rannajoonega paralleelne pinnavorm 18.reservaat-eriliselt kaitsetav ala- keelatud rohkem, kui lubatud. 19.riimvesi- looduslike veekogudega vesi, mille soolsus on 0,5-18‰. Tekib jõe ja merevee segunemisel, kõrbealadel ja ärvooluta järvedes 20.rusukalle- järsu nõlva või astangu jalamile varisenäud rusu (mitmel pool Põhja-Eestis) 21
3 3. NIIDUTÜÜBID 3.1 ALVARID 3.2 Iseloomustus Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel saab eristada niiskeid alvareid, kuivi õhukese mullaga alvareid ja keskmise niiskusega alvareid tüsedamal mullal. 3.3 Inimmõju
Metsakasvukohatüüpidest levivad Pääsma laanes naadi, sõnajala, angervaksa ja lodu tüüp. Lammimetsade koosseisus domineerivad lehtpuud jalakas, arukask ja saar. Alusmetsas on ülekaalus sarapuu, toomingas ja pihlakas. Rohurinne on liigirikas ja lopsakas. Esinevad salumetsale iseloomulikud liigid: maikelluke, salu-tähthein jne. Sõnajala kasvukohatüüp esineb jõest kaugematel aladel, kus suurt tähtsust rohurindes omavad ohtene-, naiste-, laane- ja maarjasõnajalg. Madalamates lohkudes jääb üleujutusvesi pikemaks ajaks seisma ja seal on peamiseks puuliigiks sanglepp. Alusmets on seal hõre, peamiselt toomingas ja mage-sõstar. Rohurindes esinevad lohkudes lodu liigid: kollane võhumõõk, harilik varsakabi jne. Lõunas, lammimetsa piiril võib kohata jämedaid õõnsustega puid, Soomaa mitmekesised maastikud pakuvad sobivaid elupaiku nii suurtele kui väikestele loomadele. Siin on 45 imetajaliigi elupaik. Sageli võib näha põtru, kes on siin läbi aegade
Kaasikud, sanglepikud, segapuistud. Osja kasvukohatüüp tasastel madalatel aladel, künklik mikroreljeef. Põhjavesi ulatub aegajalt maapinnale. Soostunud ja küllastunud mullad, leostunud gleimullad, leetjad gleimullad. Enamasti segapuistud: kask, mänd, kuusk; puistud hõredad, madala tootlikkusega, tormiheidet esineb sageli. Alusmets liigirikas, kuid hõre: pihlakas, paakspuu, mage sõstar, kadakas. Alustaimestik mosaiikselt, kõrgematel osadel: mustikas pohl; lohkudes: võsaülane, naat, angervaks. Lääne-Eestis. Tarna kasvukohatüüp madalatel tasandikel, põhjavesi kõrgel, küllastunud gleimullad, turvastunud gleimullad, küllastumata gleimullad. Sookaasikud, tootlikkus madal, parandada saab kuivendamisega. Alusmets hõre: paju, kadakas. Alustaimestikus kõrrelised, kastikud, tarnad. Lääne- ja Loode-Eesti. Angervaksa kasvukohatüüp madalatel aladel, põhjavesi maapinnale lähedal, glei või soostunud mullad
mikroglobuliin, fibronektiin HAMBAKATT Makromorfoloogia: kollakasvalge ladestus hamba- ja igemepindadel Mikromorfoloogia: pellikli kaudu hambale kinnituv rakuvälise maatriksi bakterite mass (PRP), mis koosneb lipiididest ja polüsahhariididest. Hambaladestuste klassifikatsioon: 1. Mineraliseerunud ladestused · Supragingivaalne hambakivi (krooni gingivaaalses kolmandikus, proksimaalsetel pindadel, lohkudes, fissuurides) · Subgingivaalne hambakivi (hamba ja epiteeli kinnituspinnal, igemetasku valendik) 2. Mineraliseerimata ladestused · Pelliikel (hambaemaili kile) · Mikroobne katt (katt+toiduosakesed) · Toidujäägid Hambakatu teke · Peliikli teke (0-4 tundi)- emailipinnal hüdroksüapatiidireakiivsete valkude ja mikrobiaalsete produktide selektiivsel adsorptsioonil.Koostis: glükoproteiinid, albumiin, lüsosüüm, -amülaas, IgA, Pro-rikkad valgud, mutsiin.
ning mitmekesiste setetega. Ookeaniavarused olid veel vasemad, sest vähesed selgroogsed - lõuatud ja kalad alles valmistusid oma võidukäiguks. Vanaaegkonna teisel poolel, devoni, karboni(kivisöe) ja permi ajastutega,kaldus maa ja mere vahelises võitluses vekauss selgesti maismaa poolele. Kujunes välja ühtne hiidmanner Pangaea.Toimusid hiiglaslikud mäetekkeprotsessid. Maismaa laialdastel aladel levisid devoni ajastul kõrbed.Ranniku, järve- ja jõetasandike madalamates lohkudes arenesid välja hiidsõnajalgade, koldade ja osjade dzunglid. Märga soisesse pinda langenud tüved ei kõdunenud, vaid mattusid liiva ja savi alla. Hiljem kujunesid neist pruunsüsi ja kivisüsi. Taimed ja loomad asustasid maismaa juba lõplikult. Elu arenes põhiliselt meredes. Toimus aktiivne algas 600 kambrium kestis100milj.a. maismaateke, kuid maa oli veel viljatu, seteteta ja
Alustaimestikus domineerivad sõnajalad. 1.1.6. Soovikumetsad Osja kasvukohatüüp –tasastel madalatel aladel, mikroreljeef tugevasti künklik. Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad. Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliikideks on kask, mänd või kuusk. Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre. Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadelhappelise metsakõdu taimed. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed. Tarna kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Levinud küllastunud gleimullad, turvastunud glei ja küllastumata gleimulllad. Iseloomulik on kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb liiv. Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud. Alusmets hõre. Alustaimestikus domineerivad kõrrelised. Kuivendamisega on võimalik puistute tootlikkust parandada.
veevaesel perioodil. Allikad Otepää territooriumil suurema tootlikkusega allikad puuduvad, kuid väikesi ja ajutisi allikaid on väga palju. Allikaid esineb põhiliselt küngaste jalamil ning jõgede ja ojade orgudes ning suuremate mineraalsest materjalist kallastega järvede veepiiri lähedal. Seal väljuvad põhjaveed on koondunud samuti küngaste jalami lähikonda. Ajutisi allikaid esineb peamiselt suuremate küngaste jalamil ja lainjatel tasandikel, kus need on kujunenud lamedates lohkudes mille maapinnale ulatuva pinnakatte kihi moodustab moreen. Väikese Emajõe, Arula, Voki ning Marguse oja lähistel väljub põhjavett vahetult voolusängiga piirneval alal ka suhteliselt veevaesel ajal. Allikad saavad oma vee kvaternaari veekihtidest. Pinnakattes olevatest veekihtidest on olulise tähtsusega fluvioglatsiaalsetes, moreenidevahelises fluvioglatsiaalsetes ja lakustriglatsiaalsetes setetes ning ka moreenides
neelduda. Protsessi ennast nimetatakse karstumiseks. Kõige levinum on karst karbonaatsetes kivimites, kuna need lasuvad maapinna lähedal ja paljanduvad suurtel aladel. 28. Mis on alvar? Loopealsed ehk alvarid on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem.Sellest hoolimata on loopealsed mullad siiski väga viljakad ning sellest tulenevalt on seal liigirikkus väga kõrge. Loodude reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud. Laiemas mõttes on loopealne igasugune paepealne ala, sõltumata sellel olevast taimekooslusest näiteks loopealsed kadastikud või loopealsed metsad (loometsad). 29. Eesti põhjavee kaitstus?
Teisseened on mittetäielikud seened, millel pole elutsüklis teada sugulise paljunemise staadiumi või mida pole veel suudetud süstematiseerida. Siia kuuluvad ka mõnede kottseente lülieoste staadiumid, kes on sugulise paljunemise võime evolutsioonprotsessis kaotanud või kellel pole seda kindlaks tehtud. Teisseened paljunevad ainult mittesugulisel teel valdavalt lülieostega. Lülieosed arenevad eri seltsi teisseentel kas kerajates mahutites, madalates kausitaolistel lohkudes või hajusalt üle kahjustatava ala. Siia kuuluvad lehtede haigused ja fusarium (tõusmete lamandumine). 3. BAKTERID TAIMEHAIGUSTE TEKITAJATTENA Baktereid leidub looduses kõikjal mullas, õhus ja vees. Bakterid põhjustavad haigusi rohkem põllumajandustaimedel, vähem puudel. Bakterid on üherakulised, klorofüllita organismid. Nende suurus on 3...4 mikromeetrit. Kujult on nad kerajad, ovaalsed, spiraalsed, kepikujulised jne. Mõnedel on vees liikumiseks viburid.
Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualustes tavaliselt pikilõhedes voolavate jõgede surveliste sulamisvete poolt. Koosnevad jämedamast liivast ja kruusast. 4. Kuidas on tekkinud mõhnad? Mõhnad on ümarad, ovaalse/pikliku põhiplaaniga kuni seljakukulaadsed künkad (positiivsed pinnavormid), mis on kujunenud liustikulõhedes, liustikupealsetes süvendites, irdjääväljadel jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke. Irdjää – nn “surnud” jää, liikuvast liustikust eraldunud osa Lühivastused (1-2p): 1. Mis on firn? Firn e sõmerlumi on ülemiste lumekihtide raskuse tõttu tihenenud lumi, kus pooriruumi on 20-30%. (Värskelt sadanud lumel moodustab pooriruum 80-90%.) Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. 2. Mis on liustiku toitumisala?
nõlva jalamil või lohkudes; ero- D´ Dg´ DG´ - nõrgalt pealeuhutud; Ad (Atd) 30-50 cm sioonisetete pealekanne; Ad, Atd või D´´ Dg´´ DG´´ - keskmiselt pealeuhutud Ad(Atd) 50-80 cm
esteetilist naudingut inimestele ning rändekoridori, toitumis- ja puhkepaika looma- ja linnuliikidele. Eestis on säilinud umbes 21 000 hektarit kuivi ja 25 000 hektarit mõõdukalt niiskeid aruniite. Need kuuluvad erinevatesse Natura elupaigatüüpidesse. (Kukk, T. 2004) Looniidud ehk alvarid Looniidud on õhukese mullakihiga lubjarikkad kuivad rohumaad pae aluspõhjal. Kohati võib mullakiht peaaegu täielikult puududa ning siis leidub taimkatet vaid paepragudes ja väiksemates lohkudes. Looniitude rohustu on madal, aga liigirikas nii väikeses mastaabis kui ka koosluse tasemel. Olenevalt liigitusest võib loopealsete taimestiku jagada kuni seitsmesse tüüpi, mis erinevad üksteisest peamiselt mullaomaduste tõttu. Väga madala taimestiku tõttu ei saa alvareid niita ja neid kasutatakse tavaliselt karjamaadena. Tuulele ja päikesele avatus, õhuke pinnas ja selle all olev paekivi loovad tingimused, kus looniidud on vihmasel ajal väga märjad ja kesksuvel äärmiselt kuivad
SOOKAIL Ledum palustre L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kail · mitmeaastane ühekojaline igihaljas puittaim - põõsas või poolpõõsas · kõrgus (10) 30...60 (140) cm · kasvab sagedamini rabamännikutes, kus on domineeriv, kuid väiksemate rühmadena esineb ka rabas, siirdesoos mätastel, soometsades ja ka laane- ning palumetsa niiskemates lohkudes. · eelistab teistest rabataimedest varjukamaid ja kuivemaid kasvukohti · taim sisaldab rohkesti kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid (mürgised), mis on vänge lõhnaga ja tekitavad peavalu KÜÜVITS Andromeda polifolia L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda küüvits · mitmeaastane ühekojaline puittaim, kääbuspõõsas. Kõrgus 5...40 cm · kasvab nii madal- ja siirdesoos kui
7 Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne- Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem
E mõhnastikud suhteliselt väiksed. Suurim Illuka mõhnastik. Enimlevinud E-s küngasmõhnad. Koosnevad kihitatud liivadest ja kruusadest. Limnoglatsiaalsed/fluviaalsed. 28. Mis on sandur? Pealt lauge liiva ja kruusa kuhjatis, on tekkinud tavaliselt liustikujää servamoodustisena. Kruusa-liiva tasandik. Lainjas. 29. Mis on paetasandik? Paetasandik ehk alvar. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem. Nad on põlised inimtekkelised kooslused ehk nende teke ja püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega. Inimmõju on piirdunud vaid niitmisega ja eelkõige karjatamisega. Ajalooliselt on neil enamasti karjatatud 2 lambaid ja hobuseid. Kujunenud on nad ka muistsetele põldudele. Esimesed põllud rajati õhukestele paepealsetele muldadele,
"pannkookstruktuurideks") ning mis on läbimõõdult umbes 2050 km ja kõrguses 1001000 m. Lisaks on Veenusel veel radiaalseid, tähtja kujuga lõhede süsteeme, mida kutsutakse novaedeks. Lõhedesüsteemid, kus esineb korraga nii radiaalseid lõhesid kui ka kontsentriliste ringidena olevaid lõhesid, kutsutakse oma sarnasuse tõttu ämblikuvõrkutega arachnoidideks. Lisaks on veel struktuure, mida nimetatakse coronaedeks need on ringjad lõhed, mis mõnikord paiknevad lohkudes. Need pinnavormid on kõik vulkaanilise tekkega. Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200300 kilomeetrit, millele pole analooge teistel planeetidel. Nende, kroonideks või pärgadeks nimetatud
Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliigiks kask, haab, saar, sanglepp. Kased sageli kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, esineb tormiheidet. Boniteet noorematel puistutel III-IV, vanematel ja raskematel lõimistel kasvavates puistutes V-Va. Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas. Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik). Levinud Lääne- Eesti settemuldadel, 2% metsadest. Tarna (tr) kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Gleistunud leet- või leedemullad. Iseloomulik kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb puhas liiv
palju külmem, kui Maa oma oleks sellisel kaugusel Päikesest. Marsil on väga hõre atmosfäär, mis koosneb põhiliselt väikesest kogusest järelejäänud süsinikdioksiidist (95.3%) lisaks lämmastikust (2.7%), argoonist (1.6%) ja väikese lisandina hapnikust (0.15%) ning veest (0.03%). Keskmine rõhk Marsi pinnal on ainult ligikaudu 7 millibaari (vähem kui 1% Maa rõhust), aga see varieerub suuresti erinevatel kõrgustel alates 9 millibaarist sügavaimates lohkudes kuni umbes 1 millibaarini Olympus Mons' tipus. Atmosfäär on küllalt tihe, et Marsil saaksid möllata väga tugevad tuuled ja tohutud tolmutormid, mis mõnikord neelavad terve planeedi kuudeks. Kuigi Marsi atmosfäär koosneb põhiliselt süsinikdioksiidist (nagu Veenuselgi), tõstab kasvuhooneefekt Marsil pinna temperatuuri ainult 5 kraadi võrra (K). Marsi mõlemal poolusel on püsivad jäämütsid, mis koosnevad peamiselt tahkest süsinikdioksiidist ("kuiv jää")
Soometsad jagatakse neljaks tüübiks: lodu-, madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad. Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne-Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte
Rohumaade, soode ja veekogude tüüpide iseloomustus. Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitainete rikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulikon mitmekesine mikroreljeef kännu mättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo-ja lodutaimi, lohkudes ka vee-ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõigerohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitainete rikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja 9
Enimlevinud E-s küngasmõhnad. Koosnevad kihitatud liivadest ja kruusadest. Limnoglatsiaalsed/fluviaalsed. 29. Mis on sandur? (teke, siseehitus, kuju, suurus, levimus Eestis, näited) Pealt lauge liiva ja kruusa kuhjatis, on tekkinud tavaliselt liustikujää servamoodustisena. Kruusa-liiva tasandik. Lainjas. 30. Mis on paetasandik? (teke, siseehitus, liigitus, levimus Eestis, näited) Paetasandik ehk alvar. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem. Nad on põlised inimtekkelised kooslused ehk nende teke ja püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega. Inimmõju on piirdunud vaid niitmisega ja eelkõige karjatamisega. Ajalooliselt on neil enamasti karjatatud lambaid ja hobuseid. Kujunenud on nad ka muistsetele põldudele. Esimesed põllud rajati õhukestele paepealsetele muldadele, sest muinasaegsed töövõtted ja -riistad ei võimaldanud veel tüsedaid muldi harida. Veel võib neid leida ka maakerke
Mõnedel taimeliikidel võivad sibulad areneda ka maapealsetel võsudel siis nimetatakse neid sigisibulateks. Valmides varisevad nad emataimelt maha, kus neist soodsates tingimustes kasvavad uued taimed. Sigisibulad on näiteks rohulaugul ja küüslaugul. Neil liikidel paiknevad sigisibulad taime õisikus ja arenevad osade õite asemele. MUGUL nimetatakse varre tipmist jämenenud osa, mis on täitunud varuainetega. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes (silmades) asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim kartul. Enamasti paiknevad mugulad mullas, kuid osal taimedest (troopilistel orhideedel) on need ka maapealsed. Viimaste ülesandeks on peamiselt vee säilitamine. 8. Vesi taimes. Tema omastamine, liikumine ja tarvitamine. Veelõhed, nende ülesanne. (TEADA VÄGA ÜLDISELT!) Juured imevad mullast vett ja mineraalaineid juurekarvadega
gleimullad, leetjad gleimullad, küllastunud gleimullad). Puistu- en segapuistud; enamuspuuliikideks kask, mänd või kuusk, koosseisus võib esineda haaba, saart, sangleppa; kased sageli kõveratüvelised. Alusmets- liigirikas, kui en hõre, esinevad paakspuu, pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud. Alustaimestik- iseloom mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik). Tarna (tr) kkt Levivad madalatel tasandikel. Muld- lähtekivimiks savil asuvad setteliivad; põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale; levinud küllastunud või turvastunud gleimullad (Lääne- Eestis, kõrge, lubjarikka põhjavee tõttu), Ida-Eestis turvastunud glei- ja küllastumata gleimullad;
" Nii ta ka tegi. ,,Ja nüüd vaata, hästi hoolikalt vaata, sest selline õitseng kui täna öösel on väga harv nähtus ka surematute ajastul." Ja tõepoolest, seal, kus enne vaarus hingetu pimedus, midagi liigutas. Siis kostus tasast sahinat, justkui sügisel pudedaks külmunud lehed vastu teineteist hõõrduksid, ning sõnajalgade aluslehtede vahelt tõusis valguskiir. Helendus läbis kogu metsa, kus iganes leidus sõnajalgu: tammede kõrval, lohkudes, soppides, küngastel, samblapuhmaste najal kõikjal. ,,Sõnajalgade õitsemine..." lausus Elisa vaimustuses ta oli sellest legendist hästi teadlik; kes kordki elus näeb sõnajalgade õitsengut, omandab tervendava võime kogu eluks piisab vaid meelde jätta sõnajalaõite maheda valguse aistingu, et seda taas hiljem meenutada. Et mälestusi naljalt teisele pärandada ei saa, on neid 'valgusarste' väga vähe alles. ,,Kuid kas mitte suvel nad ei õitsenud?"
merest eraldunud lahed laguunid. 5) Karstilised karstinõgudesse kujunenud järved on olulised peamiselt karbonaatse aluspõhjaga ja õhukese pinnakattega aladel (sügavaim Lünersee 102 m, Alpides). 6) Vulkaanilised kustunud vulkaanide koonustes (Saksamaa maarijärved). 7) Termokarstilised maapinna pideva külmumise ja sulamise tõttu moodustunud lohkudes. 8) Lammilise tekkega suurte tasandikujõgede orgudes, kunagised jõgede osad. 9) Meteoriitse tekkega - kujunenud meteoriidikraatrisse (maailmas vaid kolm) 10.Järvetüübid, troofsus. Toituvad sula-, voolu-, valg- ja põhjaveest ning sademetest Troofsus e. toitelisus väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasettes akumuleerimise intensiivsust,
ning mitmekesiste setetega. Ookeaniavarud olid veel vaesemad, sest vähesed selgroogsed - lõuatud ja kalad alles valmistusid oma võidukäiguks. Vanaaegkonna teisel poolel, devoni, karboni(kivisöe) ja permi ajastutega,kaldus maa ja mere vahelises võitluses vekauss selgesti maismaa poolele.Toimusid hiiglaslikud mäetekkeprotsessid. Maismaa laialdastel aladel levisid devoni ajastul kõrbed.Ranniku, järve- ja jõetasandike madalamates lohkudes arenesid välja hiidsõnajalgade, koldade ja osjade dzunglid. Märga soisesse pinda langenud tüved ei kõdunenud, vaid mattusid liiva ja savi alla. Hiljem kujunesid neist pruunsüsi ja kivisüsi. Taimed ja loomad asustasid maismaa juba lõplikult. NB neid kambriume ja asju pähe õppima ei pea, õpi niipalju et oskaksid ajastut iseloomstada. Kambrium Elu arenes põhiliselt meredes. Toimus aktiivne maismaateke, kuid maa
mb, veeaur 1% 10 mb mõnikümmend meetrit, Küllastav veeaururõhk on rõhk, millega horisontaalnähtavus halb, taevas ja pilved Stabiilne atmosfäär veeauru molekulid mõjuvad, kui õhk on hästi nähtavad. Soode, rabade, järvede Atmosfäär on stabiilne, kui erinevused Torricelli katse. veeaurust küllastunud antud temperatuuri kohal, lohkudes. Suurlinnades, kus palju tõusva õhuhulga ja ümbritseva õhu vahel Galileo assistant, hiljem Ferdinand II juures tolmu ja suitsu, ka nn oru-udud on väikesed, õukonna filosoof ja matemaatik Torricelli Advektiivsed - Tavaliselt külmal aastaajal Temperatuur langeb kõrgusega, kui eksperiment .
Kased sageli kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, madala tootlikkusega IV -V bon, sageli esineb tormiheidet. Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud. Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi jt happelise (toorhuumusliku) metsakõdu taimed. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik). Levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 2% metsadest. Tarna (tr) kasvukohatüüp - madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Levinud küllastunud gleimullad G(o), turvastunud glei G1 ja küllastumata gleimulllad GI1
Toitelisus: vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Leidub: Mullutu ja Oesaare laht Iseloomulikud liigid: kare kaisel, kamm-penikeel,pilliroog. Osatähtsus: 1,4% Järvede liigitus tekke järgi: Voortevahelised järved -Pikad ja kitsad Paljud on soostunud kallastega ning kinni kasvamas. (Nt Soitsjärves ulatub mudakihi paksus ligi 15 m). N:Saadjärv, Pikkjärv Moreenküngaste lohkudes ja nõgude järved,-Enamik Eesti kaunimaid järvi, millesse toovad vett arvukad väikesed ojad.Tuntumad: Käänulise kaldajoone ja viie saarega Pühajärv, asub Otepää kõrgustiku lääne- ja idaosa eraldavas orus.Järve lõunaotsast voolab välja Väike Emajõgi. Aegviidu-Nelijärvel paiknevad küngaste vahel järved, mida toidavad nende jalamil avanevad allikad. Paljud moreenküngaste vahel asuvad väikesed järved on aga aegade jooksul kinni kasvanud ja soodek muutunud.
veidi nõgus) ja survelistest põhjavetest toituvad allikasood. Kui soo pind on kumer, siis ei mõjuta toiterikkad põhja- ja pinnaseveed ega ka soonõgu ümbritsevatelt nõlvadelt valguvad nõlvaveed soo taimkatet. Ainsaks toiteallikaks jäävad sademed ja tolm. Need on ombrotroofsed e sademetetoitelised kõrgsood e rabad. Madal ja kõrgsoode vaheaste on siirdesoo. Seal kasvavad mätastel tüüpilised rabataimed, mätastevahelistes lohkudes aga madalsootaimed. Sageli esineb ühe ja sama soo piires nii madal- ja siirdesood kui ka raba. Sõltuvalt paiknemisest maastikul võib eristada sulglohu e söllisoid, väljavooluta nõosoid e veelahkmesoid, nõlvasoid, lammi- e luhasoid. Rabad jagunevad valdavalt õhukese kuni 0,5 m paksuse veest küllastunud turbakihiga nõmmerabadeks ja sügavturbalisteks rabadeks (liigitatakse omakorda lage- ja puisrabad ning rabametsad)
pinnalähedane, võib esined üleujutusi. Sagedamini esineb kaasikuid ja sanglepikuid. Alusmets: toomingas, kuslapuu, vaarikas, näsiniin. Alustaimestik: sõnajalad. Soovikumetsad 1) Osja kv levivad tasastel madalatel aladel, esinevad soostunud ja küllastunud mullad. Põhiliseteks puuliikideks on kask ja mänd või kuusk. Alusmets: pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud. Alustaimestik: kõrgematel osadel mustikas, pohl, laanelill. Lohkudes võsaülane, ussilakk, naat, sinilill, angervaks. 2) Tarna kv esineb madalatel tasandikel, põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Domineerivaks on sookaasikud, mille koosseisus võib esined mändi, soodsama veereziimiga aladel ka kaske, kuuske, sangleppa. Alusmets: hõre, pajud, kadaka, pihlakas. Alustaimestik: domineerivad kõrrelised, mustikas, pohl. 3) Angervaksa levivad madalatel alael jõgede ja ojade läheduses
märjad lohud). Nõgudes on pisikühmulised sood, tasastel igikeltsaaladel palju madalaid järvi, loike ja laialt meandreeruvaid jõgesid, mille tõttu märgalade kooslused on suures ülekaalus. Ainuvalitsevad taime-eluvormid tundras on need, mis jäävad talvel lumega kaitstuks, kuid lühikese suvega jõuavad kiiresti areneda; niisugused on mõned maadjad kääbuspõõsad, eriti aga rohtsed püsikud (hemikrüptofüüdid, helo- ja hüdrofüüdid). Nõgudes ja lohkudes on põõsad kõrgemad. Suuremates orgudes, kus avaldub lõuna poolt tulevate jõgede soojendav mõju ja igikelts taandub, võivad kasvada kõveratüvelised kased, kääbusseedermännid jt. puuliigid, mis rmoodustavad metsapiiri (vt. tagapool). Põhiliselt on tundra metsatu, sest puud ei saa siin kasvada. Oma alumiste rinnete poolest meenutavad tundrakooslused vööndi lõunaosas metsakooslusi, millel puurinne puudub.
Muldade klassifikatsioonis kuulub see pruunmuldade alla. [4] Joonis 7. Põllukaeve profiil 5.1.1 Levik ja osatähtsus Leetjad mullad levivad peamiselt Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Järvamaal, Viljandimaal ja Tartumaal. Need mullad esinevad Põhja- ja Kesk-Eestis tavaliselt üheskoos leostunud muldadega. Kaasnevateks mullaliikideks võivad olla näivleetunud (Lõuna-Eestis), gleistunud leetjad ja leetjad näivleetunud mullad, madalamates lohkudes aga leostunud glei- küllastunud glei- ja küllastunud turvastunud mullad. Üks Tartumaa suurema leetjate muldade osatähtusega valdasid on Konguta (28,6%). [1] 5.2 Rohumaakaeve 14 Teise sügavkaeve asukoht on Liisoja talu, Karijärve, Konguta vald, Tartumaa. Mulla profiil on järgmine: Ae-Bw-C. (Joonis 8) Esimene on huumushorisont 0-40 cm, lõimis on saviliiv
Eesti järved. Suuremad järved: Peipsi – Euroopas suuruselt 4.järv Narva veehoidla Võrtsjärv Sügavaimad järved: Rõuge suurjärv 38m Palkna järv 32m Udsu järv 30m Järvede liigitus tekke järgi: voortevahelised järved pikad ja kitsad paljud on soostunud kallastega kinni kasvamas (nt Soitsjärves ulatub mudakihi paksus ligi 15m) tundumad järved Saadjärv ja Pikkjärv. moreenküngaste vahelistes lohkudes ja nõgudes paiknevad järved enamik Eesti kaunimaid järvi, millesse toovad vett arvukad väikesed ojad tuntumad: käänulise kaldajoone ja viie saarega Pühajärv. Pühajärv asub Otepää kõrgustiku lääne- ja idaosa eraldavas orus. Järve lõunaotsast voolab välja Väike-Emajõgi. Aegviidu-Nelijärvel jm. paiknevad küngaste vahel järved, mida toidavad nende jalamil avaneva allikad
Looniidud – rannikualadel Soostunud niidud ja pärisaruniidud – üle Eesti Soontaimede liigirikkus: Puisniit – kokku 600, neist kaitsealused 56 Loopealne – 270 , neist 30 Lamminiit – 350, neist 22 Rannaniit – 390, neist 34 Looniidud e. alvarid Alvarid – õhukese-mullalised lubjarikkad niidud Mullakihi tüsedus kuni 20cm, kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral kuivavad nad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Esineb põuakahjustusi. Vihma korral võib kujuneda ajutisi tiike, kuna paepõhi takistab vee ära valgumist. Talvel võivad tuuled alvarid lumest puhtaks pühkida ja külma mõjul võivad tekkida mullakerked. Levik: -Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel
ühevanuselised, sest kohati võis liustik ühes kohas peatuda, teisal taanduda, kolmandas kohas hoopis edasi tungida. Liustiku taandumisaega nimetatakse hilisjääajaks ehk hilisglatsiaaliks. Eestis hõlmab see ajavahemikku umbes 13 5000 kuni 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi. 25) Mäeliustikud ja nende tüübid (rippliustikud, orvandliustikud ja oruliustikud). Lumepiir, kionosfäär, firn.Järskudel nälvadel paiknevates lamedates lohkudes kujunevad rippliustikud, mis nagu ripuksid kaljuseintel. Orvandiliustikud ehk kaariliustikud täidavad mäetippude lähedasi amfiteatrikujulisi nõgusid, milliste moldjas põhi on kaldu esiserva suunas, kust väljub liustikukeel. Oruliustikud on mitmesaja meetri paksused ja kilomeetrite pikkused (Fedtšenko – 72 km, Zeravšani – 68 km) järsuveerulistest oruliustikest (tsirkusorgudest) algavad liustikud, mis kujundavad ruhiorge ehk trooge
kastepunktini, saab alguse udu teke. Selgetel suveöödel on udu näha eriti soodes ja mujal madalamates niisketes kohtades. Selline kiht on mõnest meetrist kuni mõnesaja meetrini, 1 erandjuhul on 100-200 meetrit. Haihtuvad peale päikesetõusu. Sagedamini tekivad radiatsiooniudud talvel antitsüklonite keskosas ja kõrgrõhuharjadel maapinna madalamates kohtades nagu lohkudes, jõgede ja järvede nõgude kohal, soode ja rabade kohal. Udu võib tekida sooja ja niiske õhumassi voolamisel üle külma maapinna, millega õhutemperatuur langeb kastepunktini. Sel teel võib tekkida kuni 500 m paksune udukiht s. o. advektsiooniudu. Niimoodi tekib udu siis, kui soe õhk satub merel külma hoovuse kohale või talvel soe mereõhk mandri kohale. · Kondensatsiooninähtused õhus ja kondensatsioonituumade osatähtsus:
annaabi.ee 
