Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Jutuke - Õunkübarad (0)

1 Hindamata
Punktid

Õunkübarad


Kusagil kukkus kägu, põristas maipõrnikas. Metsa tumedaimad elanikud olid umbusklikkusega kogunenud kahe liikumatu kuju ümber. Väiksemgi raksatus oleks nad minema peletanud, kuid seda ei juhtunud – mitte midagi ei juhtunud, seega nad lihtsalt imestasid selle üle, mida nägid: lindu meenutavate tiibadega, samas pigem nahkhiire nurgelisuste tiibadega habras tüdruk, soomused siin-seal murenenud ja muster sassis lebas oma kaitsva küti surematus embuses, kelle kaunis kahvatu nägu kurjuse juurt vähem maitsnud kui kestahes teine temaealine poiss.
Teiste seas põrnitses neid huviga kaks üleni rohelisse rüütatud meest, kuldsed õunad kõrge torukübara servadest välja kasvamas . Nende punakad lokkis juukseotsad olid sassis ja tumedad silmad uudishimu täis. Eriti köitis neid tütarlaps, sest oma lugematu arv aastatega polnud nad temasarnast veel näinud.
„Sora?“
„Võtame.“
Nad astusid ligemale ja ühe puudutusega muutis Sora magava tüdruku musta roosi oksaks. Ta kaaslane võttis roosi maast ja surus enda ligi, et lill ei külmuks.
„Sora.“
Kira .“
Nad kummardasid kõikidele hüvastijätuks ja hajusid sinises suitsuvines. Kui mõne hetke pärast poiss silmad avas märkas ta ehmatusega, et oli ümbritsetud varjudest, kuid ükski neist ei kuulunud Elisale.
„Halltiib?“
Ka varjud pagesid nüüd ning ta jäi täiesti üksi, pimedus igast küljest aina rohkem valgust neelatamas.
Oskamata midagi muud peale hakata, puhkes ta murtuna nutma .
Mitmekümne kilomeetri sügavusel metsas aga kasvasid hoopis teised puud kui Adelais’ juures. Siinsed tammed kasvatasid hoolikalt võimsaid juuri, mis maa sisse puurides moodustasid terve sõrestiku, labürindi. Ühe sellise puu all koondunud õhk plahvatas eredas valguskiirte sajus ja kaks siluetti kerkisid kui maa seest. Ühel oli käes must roos.
„Kas ma äratan ta?“
„Jah, las näeb, kellele ta nüüd kuulub.“
Sora laskis roosil maale langeda ja kui too viljakasse pinda puutus, kattus ta uduse vinega ja kees , kuni vormus tiivuliseks tüdrukuks.
„Kui huvitav!“ hõiskas Kira käsi plaksutades.
Oota , mitte nii järsult – ta ehmub.“
Halltiib oli nende jutuajamist juba ammu pealt kuulanud, kuid ettevaatlikuse mõttes tegi, kuis magaks. Sama võtet oli ta kasutanud ka Printsiga kohtumisel . Ometigi pani tekkinud vaikusepaus teda petlikult uskuma, et nüüd on ta üksi jäetud ja on õige aeg põgeneda tagasi Jerome juurde, kus iganes ta ka poleks.
„Vaata, ta avab silmad! Kui huvitav...“
Elisa oli liiga kärsitu olnud – nüüd oli ta oma vangistajatel käes.
„Tere, kaunis laps. Me ei tee sulle liiga, loodetavasti.“
Mõlemad mehed rohelises hakkasid naerma , mis Elisale pisarad silma tõi – mitte kunagi enne polnud ta nii väga kartnud kui praegu.
„Kes te olete.“
„Mina olen Sora, tema Kira. Samas, vahest unustame me, kes on kes, nii et kutsu, kuidas aga soovid.“
Nad naersid taas ja tüdruk nägi hämmingus, et nad on tõepoolest äravahetamiseni sarnased.
„Ja mida te minult tahate?“
„Sind uurida.“
„Milleks?“
„Sest me ei tunne sinu liiki – sa pole Metsast .“
„Loomulikult pole, ma olen Hallitiivaline.“
Vaikusehetk, mille jooksul Sora ja Kira umbusklikult teda pilkudega mõõtsid.
„Sa ei saa olla,“ laususid nad lõpuks, „Hallitiivalised on välja surnud.“
„Inimeste arvates küll, kuid mõned kõrvalharud veel elavad.“
Issand , no siis söön ma küll oma kübara ära, kui veel vähemalt ühte temataolist näen.“
Jälle vappus mets nende naerust.
„Te olete hullud!“
„Mitte rohkem kui sina, mu kallis. Sa oled viimane omataoline.“
Kahtlus ärkas Elise hinges , eriti nende tumedate pilvede suhtes. Vahest see polnudki käsk pealiku poolt koguneda, vaid pete küttide soolt, et kõik tiivalised korraga maamunalt pühkida.
„Mis juhtus?“
„Oo, Kira – paistab, et talle hakkab lõpuks kohale jõudma.“
„Kui huvitav, kui huvitav!“
„Tule minuga, kallis.“
Sora sirutas käe ja ta naeratus venis kõrvadeni.
„Mitte enne kui ütled, kes sa oled.“
„Sora.“
„Sa tead, mida ma mõtlen.“
„Ah soo, no me oleme selle metsa elanikud, või õigemini ühe õilsa rahva armetud jäänused – härjapõlvlased.“
„Inimesed?“
„Nii see oli. Siinsamas kohas oli mitu head sadat aastat tagasi suur küla, ei – terve riik.“
„Ja Haldjatar!“
„Oota nüüd, selleni ma veel jõuan! Jah, kuhu ma siis jäingi? Ah jaa, kuningriik . Selle valdjas oli kaunis neid, taevane tiivuline olevus ...“
„Hallitiivaline?“
„Jah, kuigi mitte päriselt nii. Te olete sama algtõugu, kuid siis areng lahknes.“
„Mis edasi sai?“
„Õitseng oli helge ... Iga puu, mida näed, kandis enda najal kümneid onne, nii pisikesi kui suuri, igas neist elamas õnnelik pere. Rahvast oli palju: haldjad, nümfid, trollid, härjapõlvlased – kõik läbisegi ja rahul oma eluga. Hallitiivalised elasid omaette, me ei tahtnud neid enda sekka, nad olid liiga ohtlikud.“
„Ohtlikud?“
„Kas sa tõesti midagi ei tea?“
„Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu.“
„Hah! Milline totrus!“
Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve.
„Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai tunda leinavat maiku.“
„Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid.“
„Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud kõikide eest palvetada. Koletised – õiglane nimi.“
„Ja mina...?“
„See voolab sinu veres, sinu soontes. Kuid midagi on sus teisiti. Su silmades pole kiskjat, kuigi usun, et hea tahte korral saaksid meist kergesti jagu.“
„Ma ei oska veel.“
„Seda ei õpita, see on.“
„Ema ei rääkinud mulle kunagi sellest julmusest... Mul on tõesti kahju seda kuulda.“
„Aga nüüd on kõik õnnelikud.“
„Mis mõttes?“
„Inimesed hävitasid haldjasoo, libahundid maksid kätte – inimesed tapsid veel muinasrahva sugu, kuni vaid meie, kes argpüksidena pagesime, alles jäime. Siis hakkasid Hallitiivalised inimestega segunema, kuid see oli katastroof – nende südamed ei kannatanud välja: nad hävitasid iseennast. Aga verekihk rahu ei andnud, möll kestis eellaselt järglasele, kuniks kõik kütid kokku saada ja jõuj ühendada nõuks said.“
„Kelle käsul?“
„Keegi algaja preester unes ilmutuse saanud – hah! Mõelda vaid!“
„Ja mis edasi sai?“
„Pole raske arvata, eks? Nad korraldasid lõksu ja tapsid kõik maha.“
„Kõik?“
„Nii me arvasime, kuni polnud sind!“
Ta osutas sõrmega Elisale, ilmest igasugune naer kui tolmuks pudenenud.
„Ehk on veel?“
Tahad oma emmet näha?“
„Vaid selleks, et küttide töö lõpetada.“
Kira hakkas köhima – ta oli just ampsanud tüki kübara küljes rippuvast õunast.
„Teha mida?“
„Nad tappa. Kõik.“
Sora vilistas tunnustavalt ja hüüdis Kirale:
„Sellist pole me tõesti enne kohanud.“
„Ei ole jah, kui huvitav!“
Sealjuures alustas ta uue õunaga, sest eelmine oli maha kukkunud.
„Tahad õuna?“
Ta pakkus Elisale enda poolt korra hammustatud puuvilja, millest tüdruk loomulikult keeldus.
„Ma tahan siit ära.“
„Palun väga, ainult kuhu sa lähed? Ümberringi on mets, ääretu mets kõigi oma nüüdseks varjudest elanike ja ohtudega. Lennata sa ei saa, oled liiga väsinud, kõndida aga vaevalt sooni, sest seal neelab raba su igaveseks , ja arvestades seda, et oled surematu ja keegi sind välja aitama ei tule, jäädki sinna kaladega tutvust tegema.“
„Ma pole igavene . Ma olen poolinimene ka.“
„Siis sellepärast sa nii tugev oledki... Jah, nüüd tundub kõik loogiline.“
„Mis tundub loogiline?“
Kira alustas kolmandat õuna ja lausus :
„Kui Hallitiivaline kuuleb või näeb karja juhi käsku tulla, siis sunnib iidne kuuluvusloits teda otsekohe kuuletuma, heites kõrvale kogu töö mistahes tähtsusega. Ta lihtsalt tuleb kohale, ka siis, kui antud kutse vaid petteks oli.“
„Aga mina suutsin seda eirata?“
„Jah, ja sellepärast sa oledki nii eriline, mu kallis.“
Kira neelas allesjäänud pool õunast tervelt alla.
„Mitte elatud sajandid ei loe,“ lausus Sora mõttessevajunult, „vaid puu, millest lõige tehtud. Sa oled heast materjalist, sa oled surematu.“
„Sa võid teha legende!“
Elisale meenus, et Sora oli tahtnud midagi näidata.“
„Sora, kuhu sa mind viia tahtsid?“
Mees silitas puu võimsaid juuri ja pomises midagi nina alla.
„Sora?“
Ent ta ei kuulanud enam ja muutis end samasuguseks puuks, sirutudes öise taeva poole.
„On aeg.“
Kira haaras Elisa käest ja tiris tuimalt enda järel puulähtmesse, kus oli peidus trepp latva.
„Kuhu me läheme?“
„Ära päri nii palju, me ei viitsi enam vastata.“
Sellega oli küsimuste aeg läbi.
Olles jõudnud üles, avas Kira madala ukse ja kui nad olid sellest läbi astunud , sulges selle kriuksatuse saatel taas.
„Kõik on nii vana juba! Värsket õhku vaja.“
„Ära hädalda kogu aeg, Kira.“
„Sora!“
Sora seisis ümmargusel platvormil, ümbritsetud helendavatest imetillukestest olevustest, ja vaatas Metsa, mida ta elus enim armastas .
„Tule siia, nimetu rändur.“
„Mul on nimi: Halltiib.“
„Elisa.“
Tüdruk võpatas.
„Su kütt kutsus sind nii enne surma.“
„Esiteks: ta on mu parim sõber, ja teiseks: ta pole surnud, nagu minagi mitte – see oli vaid näitemäng.“
„Milleks?“
„Et lollitada meie suguvõsasid. Me tahtsime, et nad arvaksid, et me oleme surnud. Aga me pole – kõik see on alles algus, tõelise elu algus.“
„Minu jaoks on tõeline elu iga hetk, mille Metsas veedan.“
Sora polnud kordagi pilgutanud, põrnitsedes lagedat pimedust .
„Sa ootad midagi, Sora?“
Elisa ei usaldanud härjapõlvlasi, kuid nende jutt, eriti teda ennast puudutavad teemad, äratasid temas austust .
„Tule õige siia, Halltiib Elisa.“
Nii ta ka tegi.
„Ja nüüd vaata, hästi hoolikalt vaata, sest selline õitseng kui täna öösel on väga harv nähtus ka surematute ajastul.“
Ja tõepoolest, seal, kus enne vaarus hingetu pimedus, midagi liigutas. Siis kostus tasast sahinat, justkui sügisel pudedaks külmunud lehed vastu teineteist hõõrduksid, ning sõnajalgade aluslehtede vahelt tõusis valguskiir. Helendus läbis kogu metsa, kus iganes leidus sõnajalgu: tammede kõrval, lohkudes, soppides, küngastel, samblapuhmaste najal – kõikjal.
„Sõnajalgade õitsemine...“ lausus Elisa vaimustuses – ta oli sellest legendist hästi teadlik; kes kordki elus näeb sõnajalgade õitsengut, omandab tervendava võime kogu eluks – piisab vaid meelde jätta sõnajalaõite maheda valguse aistingu, et seda taas hiljem meenutada. Et mälestusi naljalt teisele pärandada ei saa, on neid ’valgusarste’ väga vähe alles.
„Kuid kas mitte suvel nad ei õitsenud?“
„See on vaid kaitsekate – väljamõeldis, et kurjad jõud võimu endale ei saaks.“
„See on nii ilus...“
„Hinge kütkestuma panev, kas pole?“
„Jah.“
Õitsemine jõudis lõppstaadiumi, kus valgelillakad õrnad õishelbed lasksid oma südamikust lahti ja kandusid metsahingusega tammede vahele. Nad taassündisid nümfidena, et rõõmustada päeva ja kiigutada ööd laialehistel sõnajalgadel – ühe elu lõpp, teise, uue algus.
Öö jooksul mitte minutitki und, seisis Elisa tammerõdul ja vaatas roosapõsist koidikut äratamas maailma kaugel metsa taga paistvate mäetippude tagant. Päikest ennast näha veel polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid silmadega otsis kedagi teist. Viivuks nägi ta sõnajalgadest välja hüppavat noort hirve, kes kellegi eest paaniliselt põgenes.
„Inimesed?“ hüüatas Halltiib ehmunult ja jooksis väikese ukse juurde, sealt kiiresti läbi pugedes ja keerdtrepist alla rutates. Kui ta oli peaaegu maapinna tasemele jõudnud, ta peatus .
„Kas mitte seda nad ei ootagi? Ei, nii rumal ma ka nüüd pole.“
Selsamal hetkel kuulis ta Kira häält, kuid ta ei mõistnud ta juttu – see oli liiga tasane ja terav . Mõne aja möödudes kostis väljast puude raskekoorelist praksumist ja langemist – Elisa vaarus tagasi latva, kus avanes masendav vaatepilt , mis õhku ahmima pani: mõned nõrgemad tammehiiud lamasid purustatult maas , nende vahelt põgenevad loomad aga tormasid läbisegi teed valimata metsasügavustesse, teineteisest halastamatult üle trampides ja pimedamat soppi varjupaigaks otsides . Tõeline põrgu vallandus aga hetkel, kui tüdruku tähelepanu haakus salga nõiduslikult riietatud inimeste külge. Neil olid pikad valged rüüd, mille alt paistis punane vorm ja kuldtikandiga vöö, mille kulunud muster oli halvasti nähtav laia valiku relvastuste pärast, mis igati küttide keha külge kinnitatud olid. Hirmuäratavat mõju süvendasid süsimustad kõrgekontsalised tanksaapad ja rüüde pikad lehvivad varrukad . Igaühel neist oli käes veider kaheteraline mõõk, külgtiivadki, sümboleid täis graveeritud, omasid kaht tahku – selliseid polnud Elisa enne näinud, kuigi vanaisa häärberis palju aadamalaste relvi läbi paljude aegade leidus.
„Nad otsivad mind,“ sosistas ta vaikselt ja tundis selja taga kellegi olemust. Ta oli just ümber pööramas kui Sora ta põrandale pikali lükkas, ise peale istudes, et tüdruk liigutada ei saaks.
„Ole kuss ,“ lausus ta, olles kummardanud end ta kõrva juurde. Ta pilk oli tõsine, ent enesekindel – ta teadis, mida teha.
„Kes nad on?“
„Kütid. Ma pole kindel selle kohta, kuidas nad siia said, veel vähem aga – miks, kuid välja nad siit kindlasti ei saa. Kira hoolitseb selle eest.“
„Neid on nii palju!“
„Ainult kuus – käkitegu ühe härjapõlvlase mängus. Kira taktika on eksitamine: ta loob illusioone, mis hiljem reaalsusesse kasvanduvad, sinna ka jäädes.“
„Ka mina võin aidata! Mul on anne midagi mõelda ja siis see realiseerub.“
Sora muigas ja raputas pead, nii et õunad ta kübaral värisesid.
„Praegu hoia see nende eest saladuses – sul võib seda veel vaja minna.“
„Lase mul minna, Sora.“
„Juhid nad siit eemale?“
„Jah.“
„Ei, ei juhi – ja ega me ei lase sul minna nii või teisiti.“
Elisa kuulis kellegi karjatust.
„Esimene.“
Sora nägu kiirgas joovastusest, mis tiivalist muretsema pani.
„Sora...“
„Tasa! Kas tahad piiluda?“
Nüüd peegeldus ta silmadest õelus, mis pani tüdruku teda taas kartma .
„Jah, ma olen vait.“
Sora oli ühe hetkega püsti ja tõmbas ka Elisa enda kõrvale.
„Vaata siis, Halltiib. See on mustkunst oma kõrgemal tasemel.“
Sõnad kadusid , kui all toimuv nende vaatevälja jõudis. Kogu mets oli meri, tume vihane meri loksus tammede vahel kui kihelev veri , haarates lootusetule eemale põiklevad inimesed oma kütkesse ja uputades.
Kira seisis õhus ja jälgis näitemängu, peagi liitus temaga Sora, sama rahulolev naeratus kõrvadeni venimas.
„See on jube.“
„See on elu, mu kallis.“
„Kas tõesti pole kohta, kus ei peaks valama pisaraid kaotades nii omi kui vaenu ?“
„Sul on neist kahju? Ära ole rumal! Kui anda ühelegi vibu , laseks ta sulle hõbetatud noole rinda ja läinud sa oleksidki – nad on kõik samasugused.“
„Ei ole.“
Sora vaatas üllatunult tüdrukut, kelle pilgus kaastunne ükskõiksusega heitles.
„Ära piina end – ka sina oled selline. ’Hävita või ole hävitatud’ – sa ju tead. Ära nuta enam.“
Kuid Elisa ei suutnud pisaraid tagasi hoida, sest talle oli meenunud Adelais’ häving, mille süüdlane ja põhjustaja ta oli, ning ka nüüd teadis ta, et igaühel neist vapratest küttidest oli kusagil pere, kes neid tagasi ootab.
Sora oli tabanud ta mõtte ja hõljus ligemale, asetades käed õrnalt nuuksuva kuju ümber. Vaid nii oskas ta teda lohutada.
„Siis tee parem maailm.“
Elisa püüdis ta pilku õngitseda, kuid Sora varjas niisked silmad kaabu alla.
„Mine ja loo.“
„Tänan, Sora.“
„Kuid arvesta sellega, et ka mina tahan kohta.“
Midagi läks valesti, sest Kira haaras südamest ja hakkas alla kukkuma, otse merre, mille ise loonud oli.
„Kira!“
Sora viskus talle järele ja kui nad olid vette sukeldunud, illusioon kadus . Allesjäänud kütid prantsatasid samuti maapinnale ja jäid jahmunult järgmist Allesjäänud kütid prantsatasid samuti maapinnale ja jäid jahmunult järgmist rünnakut ootama. Mõni neist haaras vöölt uue relva ja sihtis rohelisi olevusi püssilaadsete torudega.
Elisa nägi ühe keskealise mehe käes suurt kullatud kaantega raamatut, mis talle kuigagi tuttav tundus, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kus ta seda enne näinud oli. Mehel olid väga pikad, peaaegu põlvedeni ulatuvad tuhmblondid sirged juuksed, veest endiselt märjad, ja kitsad , ent kaunikujulised rohelised mürksilmad. Ta pomises raamatust lauseid , mis lõikasid valusalt igasse kehaotsa kui noad . Ülejäänud inimesed aga ei paistnud neid üldse kuulvat – neile see ei mõjunud.
Tüdruk sulges kätega kõrvad, kuid see oli mõttetu: loitsud lõikusid kui pealuusse ja ta tundis, kuidas kaotab kontrolli oma enesevalitsuse üle, kuidas temas ärkab iidne kihk tappa.
„Andesta, Sora... vabanda, mu Prints ... kuid...“
Ta sulges silmad ja lasi inimpoolel uinuda, päästes valla surematu kiskja , kelle ainsaks sooviks oli rebida, piinata, hävitada.
„Uue nimel tuleb vanast lahti saada.“
Ta avas silmad ja nende sina oli kadunud: metalne hall maik , täidetud põlgusest kogu inimsoo vastu segunes hirmuga nende ees, kes sajandeid temasarnaseid jahtinud, oli ainus värv kesk pimedaid varje .
„Shurei, ma tunnen midagi.“
Blond raamatuga mees vaatas härjapõlvlasi, kes ta ees abitult vingerdasid, ja andis käsu nad tappa. Ta kaaslased viivitasid selle täitmisega, sest neid täitsid kahtlused, et keegi või miski muu, palju ohtlikum kui paar väljasurnud müüti, neid jälgib, oodates soodsat rünnakuhetke.
„Lähme edasi, peame õhtuks peakontoris tagasi olema, homme loendus. Niigi on meist vähem kui pool alles – me ei või oma mainet enam alla lasta. Jätame need siin rahule ja lihtsalt lähme. Shurei!“
„Vait! Alates sellest hetkest, kui hukkus kapten, olete te minu käsu all. Ja mina, Shurei Oven , keelan teil lahkuda ilma, et oleksime kõik jäljed kustutanud.“
Kui keegi ikka veel ei allunud, viskas Shurei kuldkaanse loitsuraamatu maha ja haaras vöölt mõõga, et ise vangidel pead otsast raiuda. See oli Elisa võimalus, mida ta kasutamata ei jätnud. Kassisarnaselt maandus ta peale mitmekümne kukkumismeetri neljale jäsemele ja rabas pikkade küünistega ihaldatud raamatu enda kätte. Kui üks inimestest teda märkas, lamas ta juba enne maas, kõri puru, kui oli jõudnud häire vallandada. See võitis tiivulisele veidi aega juurde.
Shurei sammus ikka veel enesekindlalt kahe mehe poole, kui see ’miski’, keda ta enne eiranud oli, ta tee tõkestas. Nad jäid tõtt vaatama, roheline halliga peegeldudes segunemas.
„Kes kurat sa veel oled?“
Elisa naeratas koletislikult ja tegi kaares hüppe, kriimustades sügavalt Shurei paremat õlga. Ta oli sihtinud kõri, kuid osav kütt oli nobedalt kõrvalpõike teinud. Ometigi sellest haavast piisas, et paar veretilka jalge all olevatele okastele langeks . Lõhnast meelitatud , limpsas Halltiib keelt – ta tahtis veel.
„Oh issand!“ hüüatas Shurei ja võttis mõõga üle vasakusse kätte, „Tehke ometi midagi!“
Kuid ta oli oma metsiku vastasega üksinda jäetud, kõik teised kütid põgenesid eri suundades metsa laiali, kus teised kiskjad neile kiire lõpu tegid.
„Sina ja mina – kas pole suurepärane, kütt?“
„Kütt? Nii et sa oskad rääkida.“
„Oskan.“
Sora oli taaskord püsti ja kavatses nüüd nende vahele minna, et ise inimesega lõpu teha, kuid tiivaline keelas.
„Ta on minu.“
Shurei muigas: „Mõnes teises olukorras oleks see meelitus olnud.“
Vaiki !“
Elisa ründas mitu korda järjest, kuid iga kord tõrjus Shurei löögi kõrvale – ta vasak käsi polnud vähem treenitud kui parem ja ta oli jõudnud enda julgust taas veidi koguda.
„Kes oled sa, kaunis koletis , et nii väga mind vihkad? See sallimatus aeglustab su sammu ja pimestab reflekse – minust saab võitja.“
„Koletis? Ma olen sama palju koletis kui sina ingel , Shurei.“
„Sa tead mu nime?“
Elisa naeris – kuidas on võimatu unustada mehe nimi, kelle loits nii valusalt kõrvu teras.
Nende heitlus kestis mitu minutit, kuni Halltiib väsinult taandus. Shurei haav oli hullemaks läinud ja ta hakkas teadvust kaotama. Ta mõistis , et ei jõua enam tagasi, nii nagi ka teised tema salgast mitte, ja selle mõtte peale ta naeratas: vähemalt sureb ta kui kangelane, viimane ellujäänu. Ja ta jättis mõtteis selle maailmaga jumalaga, vajudes kokku – helitu pimedus neelas ta.
Elisa hajus hetkeks valguses ja võttis inimkuju – ta oli jõuetu olemaks tiivaline. Sora ütles, et Shurei pole veel surnud, ainult minestuses suurest verekaotusest.
„Ta on hea sõdalane, mitte nagu ülejäänud,“ vastas Elisa õlgu kehitades.
„Ta püüdis sind tappa.“
„Ise ma nõudsin seda.“
„Aga meie?“
„Ma ei usu, et meie jahtimine ta eesmärk oli – pigem sattusid nad siia kogemata .“
„Ma loodan, et ma eksin, kuid kas sa tõesti kavatsed ta ellu jätta?“
„Ja välja ravida – peab ju oma uusi võimeid proovima!“
„Hullumeelne.“
Sora turtsatas naerda.
„Siis pead sa siia jääma, kuni ta terve on, ja alles siis lahkuma .“
„Jah, Sora.“
„Ja niikaua saame meie sind uurida.“
„Nii huvitav, nii huvitav!“ lausus Kira ja tõusis reipalt püsti – Sora oli ta terveks ravinud kasutades sõnajalaõite mälestust.
Härjapõlvalased aitasid viia Shurei teadvusetu keha teise hiiglasliku tamme sees olevasse kambrisse, kus peale tamme noortest võsudest punutud voodi ja värske õhu kätte viiva tüveplatvormi midagi muud polnud.
„Kui ta püüab põgeneda, sulge lihtsalt uks ja lenda ise välja – küll ta maha rahuneb.“
Sora oli kindlustusega ülepingutanud, sest uks meenutas pigem raudvõrestunud trelle, samas kui voodi sarnanes linnupesaga. Elisa tänas teda südamlikult ja palus neid jätta. Kira oli talle toonud veidrat rohelist vedelikku, mis ebameeldivalt lõhnas, ja imeliku kujuga vingerdavaid lehti, mis hoolimatul hoidmisel välja põgenenud oleksid. Nad roomasid alati valguse kätte, et siis sulada.
Väike tüdruk meenutas pildiraamatut, kus vapper rüütel oma hättasattunud sõpra aitas ja tolle põletushaava puhastas ja valgetesse riideribadesse kinni kattis. Kuigi see polnud draakonitule põletus, arvas Halltiib, et esimese asjana tuleb haav puhastada . Ta nööpis rüü punaseks värvunud esihõlmad lahti ja võttis selle koos kuuega ettevaatlikult Shurei seljast, püüdes teda mitte liigutada. Seejärel avas ta särgi kaeluse nii palju kui sai ja eemaldas ka selle. Punasest siidist alussärk libises ise treenitud lihastelt maha. Elisa tundis end veidi ebamugavalt küti juuresolekul, kuid ta teadis, et praegu oli mehe elu tema kätes ja kui ta tahtis midagi muuta, pidi ta selleks ise vaeva nägema.
Võtnud vingerdavad lehed, pigistas ta neid kogu jõust, kuni neist mahl rohelisse kaussi voolas ja siis lisas sinna rohelist haisvat vedelikku, nagu Kira õpetanud oli. See oli elumahl, mis sundis edasi lööma ka vaevatumat südant. Sellega pidi inimene vähemhaavatav olema ja kui midagi juhtuski, paranesid rebendid üleöö – nagu surematutel.
„Sa pead seda jooma, alles siis saan edasi talitada.“
Kuid Shurei ei vastanud, ainult hingates tasakesti. Elisa oleks hea meelega ära põgenenud praegu tema juurest, et lennata päikeserohkeis taevastes, unustades kõik mured kuis laps kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne.
„Hea küll siis, teeme sinu moodi.“
Ta võttis vedelikku suhu ja kummardus Shurei juurde, selle tema suhu kallates. Nende huuled puutusid hetkeviivuks kokku ja rohu mõrudus pani meest ilmet kortsutama. Elisa naeris ja tõmbus eemale, asudes taas poolkuivade vingerdavate lehtede kallale. Ta surus nad haavale ja jälgis imestusega, kuidas nad suurema vere, mis õhu käes juba kallerduma hakanud oli, endasse imesid, niiviisi rebendi puhastades. Haav oli sügav, lõikas lihani, kuid Halltiib asetas käed selle peale ja sulges silmad, meenutades sõnajalaõite mahedat kuma metsa nõiutud öös.
Soe tuuleiil haaras nad mõlemad endasse ja kuumalaine läbistas luudeni, enne kui taandus ja lõhkirebitud naha kokku tõmbuma surus. Roheline valgus õmbles lihaseid kokku ja sulatas armi olematuks – haavast polnud jälgegi. Elisa vaarus väsinult põrandale ja sulges silmad – ta oli hakkama saanud ja võis lõpuks puhata. Oli keskpäev ja platvormilt sisse paistev valgusvihk ujutas kambri oma soojusega . Kuid enne, kui ta oli jõudnud sukelduda unenägude tundmatuisse vetesse, kuulis ta Shurei hinguses rõhutatud katkendlikkust. Ta tõusis taas ja kummardus murelikult mehe kohale, kes ootamatult silmad avas ja sirutas käe Elisa kõrile. Nad kukkusid põrandale.
Kui tüdruk üritas midagi öelda, sisistas Shurei kannatamatult: „Vait! Mida iganes sa ka ei teeks , ma tapaks su enne, kui appigi hüüda jõuaksid.“
„Sul on inimese kohta palju jõudu.“
„Jah, sa peaksid kartma. Ma arvasin, et minuga on lõpp – aga taevased on minu vastu armulised olnud.“
„Taevased? Kas sa mõtled jumalaid?“
„Loomulikult mitte. Ma olen külast, kus usuti muinasmaailma ja kummardati metsaelanikke.“
„Ja ometigi võtad halastamatult nende elu.“
„Maailm on muutunud.“
„Ja ma muudan seda veel, ainult teises suunas.“
Shurei rahunes maha ja laskis ta vabaks. Alles nüüd märkas ta, et ta vastane on täiesti tavalise tüdruku välimusega.
„Sa pole see, keda ma otsin.“
„Keda sa siis otsid?“
„Kohutavat mõrvarit.“
„Milline ta välja nägi?“
„See pole oluline. Kus ma olen? Mingis asulas?“
Elisa mõistis, et oli aeg veidi valet kokku segada. Shurei vihkas tema tõelist olemust, teadmata sedagi , et tal oli ka inimpool. Siin tuli laveerida.
„Ma olen Elisa, ma elan siin oma onudega.“
Sugulased, pere, soe kodu – ideaalkeskkond, ometigi tegelikkusele võõraks jäänud.
„Sa päästsid mu, Elisa. Ma tänan selle eest.“
Shurei muigas ja suudles ta laupa . Ta arvas, et selle peale laps vähemalt punastab või põgeneb peitu, kuid selle asemel Elisa naeratas ja noogutas.
„Varsti oled terve.“
„Ei usu, et haav nii kiiresti paraneb.“
Tüdruk itsitas ja jättis mehe enda õlga uurima . Kui too nägi, et isegi armi polnud enam, jäi ta vait ja vaatas lummatult päikest, mis väljas kogu ima hiilguses säras.
„Kuidas see võimalik on...?“
„Halltiib.“
„Mida?“
„See, kes sind haavas, sind ka päästis.“
„See on võimatu.“
„Selles kohas on kõik võimalik.“
„Ja kus ’see koht’ paikneb?“
„Mets, loomulikult.“
Shurei vaatas umbusklikult välja, kuid ere päike näitas talle vaid kõrgete puude siluette.
„Kas sa tunned seda Halltiiba hästi?“
„Me kasvasime koos üles. Võib öelda, et me oleme kui õed.“
„Sa peaksid ettevaatlik olema, Elisa.“
„Tema ongi sinu mõrvar, Shurei?“
„Ma pole sulle oma nime kordagi maininud. Kui ma nüüd meelde tuletan, ka too tiivuline teadis mu nime...“
„Tahaksid temaga kohtuda ?“
„Enam mitte ealeski!“
Shurei raputas pead ja alles siis, kui oli enda lapsikut käitumist mõistnud, lahvatas naerma.
„Kas su õlg teeb veel valu?“
„Ei.“
„Siis pane ennast riidesse.“
Shurei täitis käsku ja läks platvormile , mis ainult paar meetrit väljaspoole ulatus.
„Kas sulle meeldib siin?“
Vastust polnud, ja kui Shurei ümber pöördus, et oma päästjat kõnetada, nägi ta, et tüdruk magas magusalt põrandal. Ta muigas ja olles astunud magaja kõrvale, tõstis ta voodisse.
„Puhka siis, mu ingel.“
Ta suudles Elisat taas, kuid seekord riivas huuli. Tuttavlik maik, kuigi tema arvamist mööda polnud nad enne kordagi kohtunud. Ei võinud ta mõeldagi, et Elisa oligi seesama Halltiib, ta hukutajast elupäästja.
„Maga...“
Shurei katsus võretatud ust, kuid see oli kui ülejäänud tammega kokku sulandunud , keeldudes inimest läbi laskmast.
„Heakene küll,“ lausus ta jonnakalt ja hüppas hoogu võtvalt platvormi välisossa, ent kui ta oli pilgu alla heitnud, hakkasid ta jalad iseenesest värisema. Ta oli kavatsenud alla hüpata, kuid tee oli liiga pikk ja surm hüppe järel kindlustatud. Niisiis jäi ta allaantult Elisa kõrvale puhkama leppides tõsiasjaga, et ta ei oska puult alla ronida.
Vasakule Paremale
Jutuke - Õunkübarad #1 Jutuke - Õunkübarad #2 Jutuke - Õunkübarad #3 Jutuke - Õunkübarad #4 Jutuke - Õunkübarad #5 Jutuke - Õunkübarad #6 Jutuke - Õunkübarad #7 Jutuke - Õunkübarad #8 Jutuke - Õunkübarad #9 Jutuke - Õunkübarad #10 Jutuke - Õunkübarad #11 Jutuke - Õunkübarad #12 Jutuke - Õunkübarad #13 Jutuke - Õunkübarad #14 Jutuke - Õunkübarad #15
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2012-10-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Alice Edel Õppematerjali autor
6unkybrad - eesti keele tööülesanne, 16 lehekülge muinasjuttu

Sarnased õppematerjalid

Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
8
docx

Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu

Jutuke Vikerkaar peale vihmasadu T aaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära ­ nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka r

Kirjandus
Juliette i Romeo de Ville
6
doc

Juliette`i Romeo de Ville

Juliette`i Romeo de Ville Juliette istus avatud akna alla ja uuris lossi eesõu, kus käis sama vilgas elu nagu ikka. Mingi joobund mees vehkis platsi keskel oma nahast kotiga ja kisas arusaamatus keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi ­ oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihts

Kirjandus
Nimetu
12
docx

Nimetu

KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n

Kategoriseerimata
Maskideball
16
doc

Maskideball

Maskide Ball Danielle ­ rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev Adeele ­ Danielle rikas sõbratar, upsakas Alexa ­ noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge Marc ­ Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik Esme ­ vana naine, ennustaja Eino ­ Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe ­ jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa...on küll sinu võit...jälle... Alexa: Lööb vennale patsu õlale Aga ära meelt heida, venna! Tead ju küll seda vanasõna, et kellel kaartides ei vea, eks sellel veab siis armastuses...või oli se

Kirjandus
Sõnamõrvar
48
doc

Sõnamõrvar

Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser

Kirjandus
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
281
docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To

Kirjandus
Suvearmastus
3
doc

Suvearmastus

Suvearmastus ,,Jess, suvevaheaeg!" hõikas Kersti rõõmsalt koduuksest sisse astudes emale. ,,Viskan kohe koolikoti nurka ega puuduta seda enne sügist." Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa, peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi, sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga. ,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. ,,Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid," tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: ,,Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo." Juba interneti-vestlusesse sü

Kirjandus
Ashilevi-Portselansuits
67
doc

Ashilevi, Portselansuits

Portselansuits Jim Ashilevi 2006 (XI-01) © Eesti Näitemänguagentuur 2 (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) portselan - keraamiline materjal (tahke) - tugev, kõva, elastne, habras, klaasjas, valkjas, poolläbipaistev (v.a. tihedam portselan), resonantne, väga vastupidav elektrile, kemikaalidele ja temperatuurisokile. suits - mittetäieliku põlemise kaasnähe (gaasiline) - mürgine, haihtuv. 3 Tegelased: Ike Kioko Kassini 4 . . . . . . . . I 5 S1 Kioko, pärast tuima masinlikku tööpäeva kaupluses, võtab oma tillukese korteri kööginurgas kotist odava veini, istub diivanile, valab pokaali täis ning mekib maitseks. Väljas on pime november, vihmadest sogane ja rikutud. Sedasi ei tea mitmendat õh

Teater




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun