METSAFÜTOPATOLOOGIA (1)

METSAFÜTOPATOLOOGIA

1. TAIMEHAIGUSTE MÕISTE JA TUNNUSED

Taimehaiguseks nimetatakse keerulist patoloogilist protsessi, mis tekib taimes haigustekitaja mõjul või taimele ebasoodsate kasvutingimuste tõttu. Haigusega kaasnevad muutused taime elutegevuses (ainevahetuses, hingamises , fotosünteesis, transpiratsioonis, kasvus ja arengus) ehituses ja välimuses.
Taimehaigusi saab klassifitseerida mitmeti.
Tekkepõhjuste järgi jagatakse taimehaigused nakkushaigusteks, mida omakorda põhjustavad seened, bakterid ja viirused ning mittenakkushaigusteks, mida põhjustavad ebasoodsad keskkonnatingimused ja parasiittaimed.
Tekkekohtade järgi jagatakse haigused juurehaigused, tüvehaigused, okste ja võrsete haigused, viljade ja seemnete haigused, lehtede ja okaste haigused jne.
Peremeestaime järgi jagatakse kuuse-, männi, lehise jne haigusteks.
Haiguste välistunnused on väga mitmekesised :

• Taimede närbumine – seen ummistab juhtsooned, vesi ei saa liikuda , okkad kollakad, lehed longus (ka põua tõttu);
  
• Värvimuutus;
  
• Taimeosa deformeerumine – kuju muutus;
  
• Mädanik – taimeosa lagunemine rakukestade hävimise tõttu, kahjustatud kude on pudru - või pulbritaoline;
  
• Laiksus – lehtedel, okastel erineva kuju ja värvusega seeneniitidest laigud;
  
• Kirmetis – seeneniitidest hele kirme taime lehtedel;
  
• Eritis – vaigujooks, mahlajooks, kleepuv ja õhus kõvaks muutuv vedelik – kummivoolus, suhkrut sisaldav mesikaste jms;
  
• Pahk – rakkude arvu ebanormaalne suurenemine;
  
• Mumifitseerumine – taimeosa muundumine seeneniitide tõttu. Seeneniidid kasvavad taimeosast läbi ja see ei lagune vaid säilub (mumifitseerub);
  
• Tuuleluuad – uinuvate pungade puhkemise tulemusel hargnevad võrsed ebaloomulikult tihedalt;
  
• Põletik – taimeosa kiire kuivamine ;
  
• Haavand – koorevigastus, millele lisandub vaigujooks (puuvähk, ei kasva kinni)
  
• Padjand – taime lehtedel ja vartel epidermi all kõrgendid, kust epidermi rebenemisel väljuvad seene eosed.
  

2. SEENED TAIMEHAIGUSTE TEKITAJATENA

2.1. Seente ehitus

Seeni teatakse umbes 100000 liiki. Seente rakkudes pole klorofülli, seega pole nad ise võimelised fotosünteesil orgaanilist ainet tootma ja toituvad elavast või surnud orgaanilisest ainest (st nad on heterotroofsed ). Taimehaigusi tekitavad parasiitseened , taimejäänuseid lagundavad saprofüüdid, taimede juurtel elavad taimedega sümbioosis mükoriisamoodustajad seened.

2.1.1. Seente vegetatiivorganite ehitus

Seente keha koosneb pikkadest seeneniitidest ehk hüüfidest, mille läbimõõt on 2-10 mikromeetrit. Seeneniidid on kas värvusetud, kollakad, pruunid või mustad. Osadel seentel on seeneniidid ristvaheseintega üksikutes rakkudeks jagatud ( kott -, kand - ja teisseened), osadel on seeneniidid ühe suure rakuna, millel on palju tuumi (vetik- ehk seigseened).
Seeneniidid kasvavad tipust, harunedes ja põimudes moodustavad tiheda seeneniidistiku ehk mütseeli. Mütseel võib olla hõre ja silmale nähtamatu, aga ka nähtav (näiteks sambla all).
Seeneniidistik võib olla pindmine , kasvades substraadil või peremeestaime pinnal. Niidistiku pindmisel osal arenevad eosed. Osa seeneniidistikust aga tungib substraati või peremeestaime sisse, selle osa ülesanne on toidu hankimine .
Seeneniidistiku teisendid on:

• Seenekiled – kuni 5 mm paksused seeneniitidest plaadikesed, mis kasvavad mädaneva puidu lõhedes ja tühimikes.
  
• Seenenöörid ehk risomorfid on mõne millimeetri jämedused, mustad, seest heledad. Nad juhivad toitaineid, nendega seen levib ja nende abil talvitub. Seenenööri pikkus võib näiteks majavammil olla kuni 30 meetrit. Ka külmaseenel on seenenöörid.
  

2.1.2. Seente paljunemisorganite ehitus ja levimine

Seened levivad seeneniidistikuga , seenenööridega ja mikroskoopiliste rakkude ehk eoste ( spooride ) abil. Seentel eristatakse vegetatiivse , sugutu ja sugulise paljunemise eoseid .

Vegetatiivse paljunemise eosed tekivad seeneniitidest. Nendeks on näiteks püsieosed, mis tekivad seeneniidi raku sisu kokkutõmbumise ja paksu kestaga kattumise teel, nende abil elab seen üle talve ja ebasoodsad keskkonnatingimused. (Näiteks roosteseente talieosed).

Sugutu paljunemise eosed tekivad erilistel eostekandjatel ainult teatud seene osades. Nendeks on näiteks lülieosed, mis tekivad üksikult või ketina nöördumisel seeneniidist lülieoste kandjate tipus või harudel. Lülieostekandjad võivad olla seeneniidil üksikult, kimbus või lavana.

Sugulise paljunemise eosed tekivad sugulise protsessi tulemusel. Enne nende teket ühinevad kahe eri seeneniidistiku või sama seeneniidistiku erinevad rakud . Ühinevad rakud on väliselt sarnased. Sugulise paljunemise eosteks on kott- ja kandeosed.

Kotteosed tekivad 8-kaupa ümmarguste või silindriliste eoskottide sees. Eoskoti lõhkedes eosed vabanevad. Eoskotid asuvad harva üksikult seeneniitidel, enamasti on nad koondunud viljakehadesse. Viljakehi on kolme tüüpi, need on palja silmaga näha.

Peiteoslad on kerajad suletud viljakehad , milles asuvad eoskotid. Eosed vabanevad viljakeha kesta lõhkedes või lagunedes. Näiteks jahukasteseened, millel on ka ripikud levimiseks.

Sulgeoslad on pudeli - või kannukujulised viljakehad, mille tipus on väike ava. Näiteks puidusinetus.

Lehtereoslad on algusest peale või valminult avatud, lamedad liua või kausikujulised viljakehad, mille ülapinda katab eoslava . Eoslava koosneb üksteise kõrval asuvatest eoskottidest.

Kandeosed tekivad 4-kaupa mikroskoopiliste eoskandade küljes, kinnitudes neile eostugede abil. Kui eoskannad on tihedalt üksteise kõrval, moodustavad nad eoslava. Eoslava asub viljakeha pinnal või osal, mida nimetatakse eoslavakandjaks ehk hümenofooriks. Viljakeha võib olla tasane , õhuke, substraadile liibuv, või varreta kübarakujuline. Eoslavakandja võib olla moodustunud radiaalsetest lehekestest ehk lamellidest (riisikad) või torukestest ( tuletael ). On ka narmaste või hambakeste sarnaseid eoslavasid.
Seened toodavad eoseid väga palju. Eosed levivad peamiselt tuulega . Vähesel määral levivad eosed vee ja loomadega . Näiteks jalakasurma eoseid levitavad maltsaüraskid. Lehikseened levivad nö ,,seeneussidega,, ehk putukate vastsetega.
Sobivates tingimustes idanevad eosed ruttu, välja arvatud püsieosed, mis on kohastunud säilima pikka aega. Idanemiseks vajavad eosed niiskust, soojust (3o…40o C), keskkonna happesust ja veidi hapnikku. Peale idanemist areneb nakatunud taimes seeneniidistik. Teatud aja möödudes tekivad seenel eoseid moodustavad organid – viljakehad (mitte kõigil seentel). Aeg taime nakatumisest seenega kuni viljakehade tekkeni on eri seeneliikidel erineva pikkusega, mõnest nädalast tõusmete lamandumise korral kuni mitme aastani tüvemädanike korral.

2.2. Seente eluviis ja toitumine

Kuna seened pole ise võimelised orgaanilist ainet tootma, toituvad nad olemasolevast elavast või surnud orgaanilisest ainest st. nad on heterotroofsed. Loomadel esineb seeni harva, peamiselt toituvad nad taimedest .
Elavail taimedel parasiteerivad seened põhjustavad neil haigusi, neid nimetatakse parasiitseenteks. Surnud taimedest toitujad lagundavad ja mädandavad neid, neid nimetatakse saprofüütideks. Saprofüüdid toovad kahju metsamaterjali mädandamisega, kuid muu mahavarisenud materjali kõdundamisega soodustavad toitainete ringkäiku ja taastavad mullaviljakust tootes huumust. Mõned seeneliigid võivad olla nii parasiitideks kui ka saprofüütideks. Osa seeni elab sümbioosis taimedega ja nad soodustavad puude toitumist, moodustades puu juurtel mükoriisa. Mükoriisamoodustajate seente niidistik tungib puujuurte sisse. Seeneniitide ja juurte vahel toimub mõlemale poolele kasulik ainevahetusprotsess. Mükoriisat moodustav seeneniidistik võimaldab juurtel hankida täiendavalt vett ja mineraalaineid, teeb taimele kättesaadavaks keerulise ehitusega mullas leiduvad ühendid ja annab taimedele ka kasvuhormoone. Seened saavad aga taimelt süsivesikuid jt orgaanilisi aineid.
Saprofüüte on looduses 3 korda enam kui parasiite. Parasiidid on tavaliselt spetsialiseerunud kindlale peremeestaimele, teisi liike nakatamata.

2.4. Seente klassifikatsioon (Mycota, Fungi)

Seeneriik jagatakse hõimkondadeks paljunemisviiside alusel. Seened jagatakse 3 hõimkonda:

Vetikseened - Phycomycota

Kottseened – Ascomycota

Kandseened – Basidiomycota

Lisaks on mittetäielike seente rühm – teisseened (Deuteromycetes, Fungi imperfecti)

2.4.1. Hmk vetikseened

Vetikseente hõimkond jagatakse kaheks alamhõimkonnaks: ürgseened ja seigseened. Vetikseeni nimetatakse ka alamateks seenteks, sest nende seeneniidid on rakuvaheseinteta. Vetikseentel viljakehad puuduvad, nad paljunevad sugutult lülieoste abil (aga ka suguliselt).
Metsale ohtlikke seeni kuulub siia hõimkonda vähe, ebajahukastelaadsete seltsi seened põhjustavad kartulimädanikku ja tõusmete haigusi, nutthallituselaadsed elutsevad taimejäänustel.

2.4.2. Hmk kottseened

Kottseente hõimkonda kuulub 8000 -12000 erinevat seeneliiki, neist 1000 esinevad puudel.
Kottseened paljunevad kotteoste abil, mis valmivad piklikes või ümarates eoskottides. Eoskotid asuvad erinevatel klasside kottseentel erinevates viljakehades. Kottseente klassid on:

Klass Väliskottseened - viljakehad puuduvad, eoskotid arenevad otse seeneniidistikul. Näiteks kudede deformeerumist põhjustavad tuuleluuad, ploomi -kotttõbi ja kõik pärmiseened (on leitud ka puudel, eriti tüvelõhedes, puumahl vahutab).

Klass Põimiskottseened - viljakehaks on peiteosla. Need tekivad sügisel, talvituvad , nende sees asuvad kotteostega eoskotid. Kevadel peiteoslad lõhkevad ja eosed paiskuvad laiali. Metsanduslikku tähtsust omavad jahukasteseened. Siia kuuluvad ka hallitusseened (täpp- ja pintselhallitus).

Klass Ketasseened - viljakehaks on lehtereosla. Siia kuulub palju metsanduslikult olulisi seeni – vahtra -pigilaiksuse, lume-pudetõve, männi-pudetõve, männi-okkakahvatuse, männiseemikute närbumise haigustekitajad, männi- ja lehisevähk jpt.

Klass Tungalseened - viljakehaks on sulgeosla - siia kuuluvad paljud puude vähihaiguste tekitajad.

2.4.3. Hmk kandseened

Kandseened on kõrgemad seened, millel sugulise protsessi tulemusena arenevad eoskandadel kandeosed. Eoskannad arenevad hüüfidel. Siia hõimkonda kuulub palju haigustekitajaid, aga ka mükoriisamoodustajaid seeni, kokku üle 20000 liigi.

Klass lavaseened - eoseid kannab eriline kiht ehk eoslava. Kõigil lavaseentel on viljakehad hästi välja arenenud. Tähtsamad seltsid siin on:

Selts torikulaadsed - viljakeha on kübara- või kabjakujuline. Puudele kinnituvad nad kas külje või jala abil. Jalg võib olla viljakeha keskel või külgmine. Viljakeha, mis kinnitub küljega võib omakorda olla liibuv või poolliibuv. Eoslava koosneb peentest, kuni mõne millimeetrise läbimõõduga torukestest. Torukeste sisepinnal paiknevad eoskannad, mille on 4 kandeost. Siia seltsi kuuluvad paljud puude mädanikke põhjustavad seened – tuletael, ebatuletael, männipess, juurepess jne.

Selts lehikseened - üheaastased puitumata viljakehad, mille eoslava koosneb radiaalsetest lehekestest. Siia kuulub vähe mädanikku tekitavaid seeni, enamus on mükoriisamoodustajad ja mulla saprofüüdid.

Klass puguseened - näiteks murumunalaadsed, kasulikud, mükoriisamoodustajad.

Klass tüsiskandseened
Roosteseened on siin tähtsaimad. Need on parasiitseened, millel viljakehad puuduvad. Nad levivad peamiselt lülieoste abil. Roosteseentel esineb pleomorfism - eri arengujärgud järgnevad üksteisele kindlas korras. Osa roosteseeni areneb kogu elu ühel peremeestaimel, osadel esineb peremeestaime vaheldus – osa arengujärke ühel, osa teisel peremeestaimel. Kui tegemist on majanduslikult olulise taime parasiidiga, kutsutakse vähemtähtsat peremeestaime vaheperemeheks. Esimene arengujärk on algeosla, kus valmivad lülieosed, need esinevad sageli koos kevistega - taimekoes kausikujuliste süvenditega, kus on padjanditena eostekandjate kogumikud. Kevistes valmivaid eoseid nimetatakse kevadeosteks. Sellele järgneb suvieoste arengujärk – taimel tekivad hele- või punakaspruunid eostekandjate padjandid . Veel hiljem tekivad tumepruunid või mustad talieostekandjate padjandid. Talieosed on paksukestalised püsieosed, millel peale talvitumist arenevad eoskandadel kandeosed. Need nakatavad uusi peremeestaimi, millel arenevad algeoslad ja kevised. Eosed levivad tuulega va algeoslates, kust need putukatega levivad. Mõnedel roosteseentel ei ole kõiki loetletud arengujärke.

2.4.4. Rühm mittetäielikud seened ehk teisseened

Teisseened on mittetäielikud seened, millel pole elutsüklis teada sugulise paljunemise staadiumi või mida pole veel suudetud süstematiseerida. Siia kuuluvad ka mõnede kottseente lülieoste staadiumid, kes on sugulise paljunemise võime evolutsioonprotsessis kaotanud või kellel pole seda kindlaks tehtud.
Teisseened paljunevad ainult mittesugulisel teel valdavalt lülieostega. Lülieosed arenevad eri seltsi teisseentel kas kerajates mahutites, madalates kausitaolistel lohkudes või hajusalt üle kahjustatava ala. Siia kuuluvad lehtede haigused ja fusarium (tõusmete lamandumine).

3. BAKTERID TAIMEHAIGUSTE TEKITAJATTENA

Baktereid leidub looduses kõikjal – mullas, õhus ja vees. Bakterid põhjustavad haigusi rohkem põllumajandustaimedel, vähem puudel.
Bakterid on üherakulised, klorofüllita organismid. Nende suurus on 3…4 mikromeetrit. Kujult on nad kerajad, ovaalsed, spiraalsed , kepikujulised jne. Mõnedel on vees liikumiseks viburid. Bakterid levivad peamiselt õhu abil, aga ka vee ja loomade (putukate) abil.
Bakterid paljunevad pooldumise teel. Pooldumine võib korduda väga lühikeste ajavahemike järel. Bakterid on võimelised moodustama paksukestalisi eoseid, mis on vastupidavad ebasoodsatele keskkonntingimustele. Soodsates tingimustes idanevad eosed ja hakkavad jagunema . Mullas võivad bakterid kaua püsida eluvõimelistena.
Bakterid toituvad elusast ja surnud orgaanilisest aines ehk on heterotroofsed. Puud nakatuvad koore ja puidu vigastumisel, lehed ka õhulõhede kaudu. Parasiitsed bakterid toituvad taimede elavate rakkude sisust, tekitades neil haigusi.
Bakterid põhjustavad puudel juuremädanikke, lehtede närbumist, lehe-, koore- ja viljapõletikke ka tüvevähki. Haava- ja paplivähki põhjustab Micrococcus populi, tekitades okstel ja tüvel krobelisi, kuni 20 cm läbimõõduga pahkasid. Saarevähki tekitab Pseudomonas fraxini, mis samuti tekitab tüvel ja okstel krobelisi pahkasid, seda levitavad putukad (saareürask), bakter ise ei tungi läbi terve puu koorest . Erwinia amylovora tekitab bakteriaalset põletikku viljapuudel. Levitavad putukad, eriti õitsemise ajal. Õiest tungib bakter puuoksa, 3-4 nädalat peale nakkust hakkab oks kuivama.

4. VIIRUSED

Viirused on tavalise mikroskoobi all nähtamatud mitterakulised, elavad, valku ja nukleiinhappeid sisaldavad ained, mis võivad esile kutsuda teiste organismide haigusi. Viirused on suutelised elama ainult elavas organismis, paljunedes seal väga kiiresti. Viirusi toodavad elusad rakud viiruse geneetilise info alusel.
Viiruste põhjustatud taimehaigused levivad põhiliselt lehemahlast toituvate putukate abil, ka taimeosade ja seemnete abil.
Taimede esinevad viirused peamiselt rohelistes osades. Viirushaigused on enam levinud lõuna pool. Viirused põhjustavad kirjulehisust, lehtede deformeerumist jm. Ka maarjakase pahad ja tuuleluuad on viiruste tekitatud.
Viiruste tõrje on profülaktiline – kasutada tervet istutusmaterjali, haigestunud puude hävitamine, putukatõrje jms. Viirused on väga vastupidavad kemikaalidele ja kuumutamisele.