Tallinn pimeduses 1993, Head käed 2001, Georg 2007, Oma Maapäev 2007, Detsembrikuumus 2008). Eesti Kinoliidu auliige. Enda karjääri vältel on talle omistatud ka mitmeid autasusid 1973 hooaja ergutuspreemia (Kreeklane otsib kreeklannat, Tantsuõpetaja Rakvere Teatris) 1974 ENSV noorte lavajõudude ülevaatuse mälestusmedal (Tantsuõpetaja, Tuutu-Luutu linna moosekandid, Aristokraadid Rakvere Teatris) 1978 Tammsaare lavastuste festivali parim meesnäitleja (Vanad ja noored Rakvere Teatris) 1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim meesnäitleja (Metskannikesed, Tuulte pesa) 1985 parim meesnäitleja (Vennad Lautensackid Ugalas, Likvideerimine Noorsooteatris) 1985 Nõukogude Eesti II filmifestivali parim meesnäitleja (Nipernaadi) 1986 I Balti teatri festivali parim meesnäitleja (Vennad Lautesackid Ugalas) 1988 ENSV teeneline kunstnik 1988 läti filmi aasta parim meesnäitleja (Kõik on korras)
Jäälahing Verine Pühapäev 6. Autasud nt Kuldse Palmioksa auhind 7. Kaubaartiklid nt küpsis Meie Mark 8. 8. Automargid suure algustähega 9. Üritused, sündmused laulu-ja tantsupidu, Valge Daami muusikafestival 10.Ehitised, rajatised nt Kolm Õde, Paks Margareeta 11.Taevakehad nr Suur Vanker Ülejäänud juhtudel kasutatakse tekstis esisuurtähte JUTUMÄRGID 1. Teoste, lavastuste, dokumentide, sarjade, rubriikide, saadete, pealkirjad, mängud jutumärkides Tammsaare romaan „Tõde ja õigus” sari „Maailm ja mõnda” uudistesaade „Aktuaalne kaamera” 2. Pealkirjalaadsed üritustenimed nt huumorifestival „Siin me oleme” 3. Taimesordid nt kartul „Jõgeva piklik” või Jõgeva piklik
aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis. Ometi võis täheldada teatud väsimust ja peataolekut. Mingit uut tugevamat voolu polnud ilmunud, vaid tuli üksnes mõningane naasmine realistlikpsühholoogilise mängu juurde. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja ,,juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eestiaineliste lavastuste sari. Segadust suurendasid Leonid Brezhnevi surmale (1982) järgnenud ebakindel ootusaeg ja mitmete seniste peanäitejuhtide suhteliselt üheaegne vahetumine 1980. aastate alguses. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud Mihhail Gorbatsovi "perestroikal" kulus paar aastat, enne kui see aastatel 1987-1988 paisus Eestis nn. ,,laulvaks revolutsiooniks". Tsensuuri varisedes haarasid teatrid tabuteemade (nt.
september 2015 Läti näitleja Abtiss- Elsa Radzina 10. veebruar 1917- 18. august 2005 Läti näitleja Mängis ligi 40 filmis Vend Johannes- Rolan Bõkov Ivo- Peeter Jakobi 15. oktoober 1940- 21. september 2014 Tema tuntuim roll oligi Ivo Schenkenbergina Mängis ka seriaalis ''Õnne 13'' Hans von Risbieter- Raivo trass 12. märts 1946 Eesti näitleja ja lavastaja 1975 lavastajana Ants Lauteri nimeline auhind lavastuste "Möödunud suvel Tsulimskis", "Nukitsamees", "Preili Julie" eest Lavastas XXIV üldlaulupeo Ursula- Eve Kivi 8. mai 1938 On mänginud umbes 50 filmis Siim- Uldis Vazdiks 27. mai 1941- 5. mai 2006 Tema vanemad olid sammuti näitlejad Mängis paljudes filmides Laulud: ''Reliikvia'' ''Põgene vaba laps'' ''Mässajate laul'' ''Pistoda laul'' ''Prostituudi laul'' Muusika:
vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena "Ugala" ja Narva Teater, poolkutselistena "Kannel", "Säde", Kuressaare Teater ja Rakvere Teater. Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel. Põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada teatri mängukava ja näitlejate nimesid ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Tänapäeval on juba kinos käimine kujunenud väga sagedaseks ürituseks. Praegu näidatakse erinevate riikide filme ja ei ole enam kinos kohapeal näitlemine, vaid näidatakse prožektoriga. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda
Panso eesti kirjanduse lavastajana, lähemalt kaks lavastust. Panso jaoks oli väga tähtis autori süvamõtte avamine. Ta respekteeris kirjaniku poolt loodud väga. Juba algaja lavastajana oli näha tema nõudlikus lavastuse algmaterjali suhtes. Samuti kujunesid välja tema püsiautorid: Juhan Smuul, A.H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dram. peitus ka originaalsest lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted. Panso varasemate lavastuste hulgas on eriti märkimisväärne 62 aasta esietendunud ,,Inimene ja jumal", mis põhineb Tammsaare ,,Tõe a õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele
Mida sa laval nägid ning milliseid mõtteid või tundeid see sinus tekitas? Millised elemendid jäid lavastusest kõige erksamalt meelde? Mis sulle selles lavastuses meeldis ja mis ei meeldinud? Kas sa tahaksid kellegi tööd eraldi välja tuua? Lavastaja, kunstniku, helilooja, lauljate, tantsijate või kellegi teise? Kuidas sulle tundus, et publik üldiselt sellesse lavastusse suhtus? Kas sa leidsid seda lavastust vaadates paralleele mingite teiste lavastuste, muude kunstiteostega või päris eluga? Kellele sa seda lavastust soovitaks ja miks? Arvustus teatrilavastusele nipid Teatriarvustus analüüsib ja tõlgendab laval toimuvat. Sa võid tutvuda lavastuse kavaga, kust saab kasulikku taustainfot. Pealkiri ärgu sisaldagu eitust. Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta ,,on" pealkirjas. Kirjuta juhtlõik Räägi etendusest läbi tegelaskuju. Arvustus teatrilavastusele nipid
Richard Wagner (1813-1883) Elu Wagner oli muusikajaloo ükas keerukamaid isiksusi. Ta tegevusvaldkonnad hõlmasid peaaegu kõike: helilooja, libretust, oooperireformaator,dirigent, kultuurifilosoof, kirjanik, organisaaator. Sündis Leilpzigis kasvatas võõrasisa, kes töötas dresdenis näitlejana ja vürris poisi tihti teatrisse kaasa. Sealt sai alguse süvendatud huvi lavastuste ja kirjanduste vastuolles 15 aastane kuulis esmakordselt Beethoveni 9. Sünf ja avamängu Egmont. Avaldasid muljet.otsustas ise midagi kirjutada. Haridus konarlik ja ebajärjepidev. Ta oli konnflikne ja iseteadliik ja liiga kõrge enesehinnanguga. Töö tõttu külastas paljusid Euroopa linnu. 1833 töötab kapellmeistri ja dirigendina Magdeburgis, Königsbergis, Riias ja mujal. 1839 juulis põgenes riiast ja naasis londonisse/pariisi, läbikukkumine. 1849 dresdeni
puhastustuld ning jõuab lõpuks paradiisi. Keskajal korraldati nii kiriklikke kui ka ilmalikke näitemänge.Et jumalateenistust rahvale arusaadavamaks teha, lülitati sellesse piibliteemalised sõnalised või muusikalised vahepalad.Järk järgult kuunest sellest kiriklik näitemäng-müsteerium. Algul kandsid sellisei näitemänge ette preester ja kooripoisid korikus altari ees. Aja jooksul hakati ka kogududuse liikmeid tegelastena kaasa tõmbama. Nii jäi kirik suuremate lavastuste jaoks kitsaks ja neid hakati etendama kirikuesisel väljakul. Näitemängude teemad olid võetud piiblist.
tõesti midagi teistsugust ja huvitavat. Mulle väga meeldis tema töö ja kuidas ta suutis kombineerida erinevaid tantsustiile ning iga tantsu pala oli tegelasele omane ja iseloomulik. Palju oli ka akrobaatilisi trikke mis tõid lavastusele palju särtsu. Balletti muusika komponeerisid Stefan Nilsson ja Georg Riedel. Riedel on üks kolmest heliloojast, kes töötas ka “Pipi Pikksuka” filmi ja teleseriaalide kallal. Kuigi muusika esitlus on erinev tavapärasest “Pipi Pikksuka” lavastuste muusikast, kuna tegu on siiski sümfoonia orkestriga ja laulmist seal loomulikult ei olnud, siis paljudki meloodiad olid ära tuntavad. Muusikaline osa läks laval toimuvaga väga hästi kokku. Tihti oli kuulda flööte, mis pigem mängisid siis kui laval oli rõõmsam ja õrnem temaatika, koos teiste puhkpillidega andis see lavastusele juurde värvikust ja iseloomu. Muusika oli pigem lustlik ja lapselik. Kuna balletis ei
Täide Saatev võim-ennekõike valitsus. Tarbija-teenuse või kauba ostja,saaja,kasutaja. Tööandja-inimene,kes omanikuna või viimase poolt volitatuna palkab kellegi tööd tegema.Tööhõive-näitaja,mis isel.tegelikult töötavate inimeste ja töö võimel.elanikkonna suhet.Tööjaotus-ühiskondlikult väljakujunenud tööde süsteem vajaduste ja võimaluste alusel .Töövõtja-inimene,kes töötab palga eest tööandja juures.Tsensuur-totalitaarriikides ajakirjanduse,trükiste,samuti lavastuste läbivaatamine riigiasutuse poolt.Tsiviilõigus-õigusnormide kogum,mis korrast.isikute varalisi suhteid. Tsivilisatsioon-inimühiskond koos vaimse ja ainelise kultuuriga.Turuhind-nõudmise ja pakkumise kompromissina väljakujunend hind.turumaj-maj.reglueerivad turul kujunenud suhted ja hinnad.Unitaarriik-lihtriik,millesse ei kuulu iseseisva riigi tunnustega üksusi.Vabariik-riigikord kus riigipea valitakse.Vähemusvalitsus-olukord kus enamik parlamend. valitsust ei toeta.Välispol
Dante peateos on poeem " Jumalik Komöödia ", mida võib pidada omamoodi kokkuvõtteks keskaegsete inimeste maailmapildist. Teater ja maskeraad Keskajal korraldati nii kiriklikke kui ka ilmalikke näitemänge. Kiriklikud etendused arenesid välja jumalateenistustest. Järk-järgult arenes välja kiriklik näitemäng müsteerium. Algul mängisid preester ja kooripoisid, hiljem tegelastena ka koguduseliikmed. Algul mängiti kirikus, kuid see jäi suuremate lavastuste jaoks kitsaks ja neid hakati etendama kirikuesisel väljakul. Näitemängu teemad olid võetud piiblist.
Voldemar Panso suhtumine kirjandusse. Panso eesti kirjanduse lavastajana, lähemalt kaks lavastust. Panso jaoks oli väga tähtis autori süvamõtte avamine. Ta respekteeris kirjaniku poolt loodut väga. Juba algaja lavastajana oli näha tema nõudlikus lavastuse algmaterjali suhtes. Samuti kujunesid välja tema püsiautorid: Juhan Smuul, A.H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dramatiseeringutes peitus ka originaaltekstist lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted. Panso varasemate lavastuste hulgas on eriti märkimisväärne 1962. aastal esietendunud ,,Inimene ja jumal", mis põhineb Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele
seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid 5 Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40).
isiksuses toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasvastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. Eesti keeles on esimene alguspärandist tõlgitud Shakespeare'i teosena ilmunud 1910 "Hamlet". 1930. aastaist on olulised A. Orase tõlked. Teosed · "Hamlet"
Lisaks võiks välja ka tuua George F. Reynoldsi "Elisabethi aegsete näidendite lavastused Red Bulli teatris" ("The Staging of Elizabethan Plays at the Red Bull theatre", 1940), kus on samuti käsitletud eelmainitud teatrite repertuaari (Rutter, 2008: 336). On ka palju teoseid, mis otseselt ei tegele repertuaariuuringutega, kuid mida saab siiski antud juhul arvesse võtta, sest neis on tihti viidatud repertuaariuuringutega seotud materjalidele nagu näiteks lavastuste personal ja selle suurus ning teatrihooned. Viimasel kahel dekaadil on aga järjest enam raamatuid keskendunud puhtalt repertuaariuuringutele ja teatritele endile. Siinkohal toob Rutter näiteks kõige olulisemad autorid ja teosed, mida järgnevalt artiklis mitmel korral tsiteerib: Reavley Gairi "Pauli lapsed" ("Reavley Gair's The Children of Paul's", 1982), Roslyn Knutsoni "Shakespeare'i teatri repertuaar" ("The Repertory of
Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida- Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises"
1901 aastal sai valmis ka Estonia uus saal valmis, see oli suur tõuge teatrielule, sest oli koht kus koos käia, arenes teater ja seltsielu. Pauli tegemised teatris ja mujalgi kuni lõpuni Kutselise teatri tekkimise ajaks oli Paulil seljataga kaheksa-aastane lavakogemus, kümmekond lavastajatööd ja õige mitukümmend osatäitmist. Kuigi tollane teater piirdus enamjaolt rahvalike lustimängude etendamisega, ei puudunud Pinna lavastuste hulgas ka suurmeistrite (Gerhart Haptmann, Henrik Ibsen, Friedrich Schiller, Maksim Gorki, Lev Tolstoi) kõrgväärtuslikud teosed. Tulemused olid seda märkimisväärsemad, et kogu teatritegevus toimus kutsetöö kõrvalt, vabast ajast. Ametis oli Pinna siis kantseleikirjutajana ringkonnakohtus ja linnavalitsuses. Erinevalt ansamblimängu eelistavast "Vanemuisest" jäi "Estonia" teatriks, kus särasid üksikud tähed, teistest staaridest veelgi peajagu kõrgemal seisis aga Pinna
etenduste korraldamisega seotud kulud väljaspool lavastuse statsionaari ja maakonnakeskust. “Tants tuleb külla” - toetus hüvitab tantsuetendusega seotid kulud väljaspool lavastuse statsionaari. TEATER NOORELE VAATAJALE: “Teater lastele” – hüvitab lastele ja noortele suunatud etenduste korraldamisega seotud kulud väljaspool lavastuse statsionaari ja teatrilinnu. “Lapsed teatrisse” – laste- ja noortegruppide lavastuste statsionaaris külastamisega seotud transpordikulud. 8. Tutvustage Kultuuriministeeriumi muusika valdkonna 2019. a toetusprogramme. “Heliloomingi tellimine ja muusikaalased väljaanded” – üldeesmärk on luau soodsad tingimused uue heliloomingu tellimiseks ja muusikaalase kirjanduse välja andmiseks. “Muusikakonkursid ja noor muusik” – eesmärk on loovuse ja loovisikute arendamine, noorte
Asklepionide rajamisel valiti terriotooriumit hoolikalt. Oluliseks peeti loodusliku , küllusliku ilu ja kaunite vaadete olemasolu, samuti pidi paik olema ideaalne temperatuuri, päikesevalguse ja tuulte seisukohast. Asklepionide vahetusse lähedusse rajati teatrid, spordisaalid jms, et asklepionide külastajatel oleks lisaks praktilisele ja usulisele kombetalitlusele võimalusi sportimiseks ning meelelahutuseks muusika, mängude ja erinevate lavastuste näol. Usuti, et säärased meeldivad tegevused aitavad paranemisprotsessile oluliselt kaasa. Alates 4. sajandist eKr muutusid asklepionid massiliselt populaarseks. Kokku rajati perioodil, mil Asclepiust ja Hygieiat aktiivselt kummardati, ligi 300 templit. Kõige vanem teadaolev asklepion asus Trikkes, tänapäeva Trikala linnas, mida peetakse ka Asclepiuse sünnikohaks. Kõige olulisemad kummardamiskeskused kujunesid Epidauruse, Korintose, Kosi ja Pergamoni linnadesse
Siin võib näha sarnasust kirjanduses levinud etnofuturismiga. 2.4 SUVETEATER Vabaõhuetenduste traditsioon ulatub Eestis tagasi 1920. aastatesse. Iseseisvunud Eestis hakkasid suvelavastused hoogsalt populaarsust koguma 1990ndate teisel poolel. Tugeva tõuke andis Linnateatri ülimenukas ,,Kolm musketäri". Just suveteatris avaldub kõige ilmekamalt püüd leida uusi põnevaid mängupaiku väljaspool teatrihoonete tuttavaid saale, kuid muidugi otsitakse neid ka sisehooaja lavastuste tarvis. Sellised nn leitud paigad mängivad etenduse mõjuväljas iseenesest suurt osa. Eesti teater on muutunud ruumitundlikumaks, osatakse hinnata mängupaiga erilist õhustiku. KOKKUVÕTE Kui alguses mõtlesin, et teatrite tekkimisel pole midagi erilist, siis töö käigus taipasin, et olen valesti arvanud. Igal teatril on oma lugu ning igal teatritrupil on oma eesmärgid, head ja vead. Nagu on öelnud Mati Unt: ,,Teater on tegu, juhtum, valik, situatsioon, lugu, meeleolu rütm, jne."
mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. 1890. aastate lõpupoole iseloomustab Paul Paua maalilaadi impressionistlik muljevärskus ja tundlikkus valguse suhtes. (Vaata ka LISA 4) Kompositsioonid Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid eepilised pigem dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitsiks. ,,Ema viis hälli heinamaale" sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsioonidele annaks camp'i mõiste rakendamine (,,Äravalitu", ,,Ema viis hälli heinamaale"). Etüüdid
isiksuses toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasavastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. Maailmakirjanduses on Shakespeare teosed trükiarvult teisel kohal piibli järel. Eesti keeles on esimese alguspärandist tõlgitud Shakespeare'i teosena ilmunud 1910 "Hamlet".
etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree, mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. 1890. aastate lõpupoole iseloomustab Paul Paua maalilaadi impressionistlik muljevärskus ja tundlikkus valguse suhtes. Kompositsioonid Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid pigem eepilised dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitsiks. ,,Ema viis hälli heinamaale" sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsioonidele annaks camp'i mõiste rakendamine (,,Äravalitu", ,,Ema viis hälli heinamaale". Etüüdid Paul Raua maastikuetüüdid, samuti etüüdid eluolustikulisel ainestikul kuuluvad sellesse salve,
iseenesestmõistetavad. Lavastaja teab, mida ta tahab lavastusega vaatajale öelda. Kunstnik lähtub lavastaja ideoloogiast ja tekstiraamatust. Lavastaja ja kunstniku koostöö sünnib siis, kui nad mõtlevad ühtemoodi (Vahtre, Silver 2007). Noormets on töötanud ka teiste kunstnikega. Näiteks Anu Rauaga (,,Tõde ja Õigus I", 1997) ja Andrus Jõhvikuga (,,Ristumine peateega", 1998). Mõlemad lavastused said väga populaarseteks. Andres Noormets on ka ise oma lavastuste kunstnikuks olnud. 1995. oli ta oma lavastuse "Kroonu onu" kunstnik ning 1997. aastal oli ta oma lavastuse "Showmani elu" kunstnik. 4 Erinevad mängupaigad Andres Noormets on põhiliselt lavastanud Ugala ja Endla teatris. Ometi saab välja tuua ka mitmeid teisi mängupaiku, kus tema lavastused on etendunud. Näiteks 1998. aastal lavastas Noormets Viljandi Kultuurikolledzi 3. lennuga Jaani kirikus lavastuse "Maarja kuulutamine"
ajalehe ,,Postimees" juures. Ta kirjutas arvustusi ka Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi väljaandel ilmunud uute helitööde, sh Eduard Tubina, Mart Saare ja Adolf Vedro loomingu kohta. ,,Muusikalehes" avaldas ta arvamusi üldmuusikalistel teemadel. 1935. aastal asus Oja tööle Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. 1940. aastail tegutses Oja vabakutselise heliloojana, kirjutades lavastuste kujundusmuusikat. Eriti suure menu osaliseks sai muusika August Kitzbergi näidendile ,,Rätsep Õhk" teos hävines Estonia pommitamisel (9. märts 1944), kuid heliloojal õnnestus see hiljem taastada. Elu lõpul elas Oja avalikust elust tagasitõmbunult, pärast 1948. aastat ei kirjutanud ta teadaolevalt enam ühtki uut teost. Eduard Oja suri Tallinnas 16. aprillil 1950. aastal. Eduard Oja looming pole kuigi mahukas, kuid suurem osa sellest on väga omanäoline ja väärtuslik
muuhulgas ka Tallinnas. Pärast seda kutsutakse Andres Särev Tallinna Töölisteatrisse, näitejuhiks saab alguses Kristjan Hansen, peagi Ferdinand Pettai. Aastast 1932 tegutseb Töölisteatris ka Kaarel Ird, kuni Näitekunsti sihtkapital ja Pärnu linn (viimane Endla intriigide tulemusel) Töölisteatri toetamisest loobuvad ning tegevus lõpetatakse. 1927 - 32. Näitejuhiks Aleksander Teetsov. Väikekodanlik operett jõuab esikohale nii mängukavas kui lavastuste plaanis, ehkki repertuaaris on ka väärtdramaturgiat. olulisemad lavastused 1927. H. Raudsepp "Kikerpillide linnapea", lavastaja A. Teetsov 1927. R. Benatzky "Arm lumes" (operett), lavastaja F. Hilden 1928 - 29. Teatri kunstnikuks Herman Kallas 1928. A. Kitzberg "Libahunt", lavastaja A. Teetsov 1929. Teatri kunstnikuks Arnold Raagul. olulisemad lavastused 1929. A. Kitzberg "Püve talus", lavastaja A. Teetsov 1930. M. Pagnol "Eluaabits", lavastaja V. Laason 1931. H
lastetükk „Kuidas kuningas kuu peale kippus“. Õige pea alustas Urmas Kibuspuu ka oma koomilisi rolle, koos Jüri Krjukovi ja Anne Paluveriga, tehes kaastööd Eino Baskini juhitud „Meelelahutaja“ trupis, kus esitati igas saates 6-7 humoreski. Kuigi Kibuspuu sai vaid 9 aastat näitlejana töötada, oli tal palju tööd nii Draamateatri näitetrupis, teleekraanil, kui ka filmilinal. Tuntuimateks lavastuste ja parimate rollidena jäid Urmas Kibuspuu puhul teiste hulgas silma nimiosa 1978. aasta „Harold ja Maude’is“ ja Celestin 1982. aasta „Savoy ballis“. Kuigi filmi- ja telelavastuste rolle ei võtnud kaasaegsed näitlejad oma arengu mõttes väga tõsiselt, olid need ometigi head sissetulekuallikad ja nii võttiski Urmas Kibuspuu osa tervelt 37st telelavale jõudnud teosest. Tuntumateks filmideks jäid 1980. aasta „Ideaalmaastik“ ning
kujutatud teatud tüüpe (talupoeg, seltskonnadaam, haritlane). Vahetumalt mõjuvad intiimsed ja etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree, mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid eepilised pigem dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitsiks. "Ema viis hälli heinamaale" sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsoonidele annaks camp'i mõiste rakendamine ("Äravalitu", "Ema viis hälli heinamaale"). Et Paul Raud tegutses portree- ja maastikumaalijana ja et tellijaskonnaks oli põhiliselt saksa aadelkond, jäid
Näitleja astus rivist ettepoole ning lausus oma teksti. Rahvale meeldisid sellised etendused väga ning ka kirik märkas seda. Seega hakati lisama veel rahvapärasemat teksti ja platsi toodi isegi kurjade jõudude esindajad (kurat ja ta abilised). Nõuti, et sellised poolilmalikke- poolvaimulikke ei toimuks kirikus, vaid hoopis pühakoja esisel trepil. Sealt olid nad suurele rahvahulgale veelgi paremini näha. Kirik soovis hoida kontrolli kõigi lavastuste üle ja seepärast lubati laatade ajal esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Nende etenduste tegelased rääkisid tihti juba rahvakeeles, mitte ladina keeles. Laadplatsile ehitati näidendi tarbeks mitu lava, et saaks tegevusi kiiresti edasi kanda. 8 Osad jagamisel anti alati "pühad osad" vaimulikele ja muid tegelasi mängisid käsitöölised.
Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasvastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. Eesti keeles on esimene alguspärandist tõlgitud Shakespeare'i teosena ilmunud 1910 "Hamlet". Looming jaotatakse 3 perioodi: 1. (1590.-1600.a
Sakslased tahtsid saksakeelset sõnalavastusteatrit, kus wehrmachti sõdurid saaksid meelt lahutada. Esialgu taheti justkui teatrit (maja) käest ära võtta?? –draamateatri etenduste asemel hakati seal tegema muid vaatemänge. Selleks et Draamateater säiliks/uuesti avada, pidi hakkama saksakeelseid tükke tegema. Tänu Kalmetile teatri tegevus jätkus järjepidevalt sealt, kus see enne sõda pooleli jäi. (Alustati 3 aasta taguse kalmeti lavastuste ülessoojendamisega „Laul tulipunasest lillest“, Kalmeti lavastatud „Kevade“ siis Pisuhänd. Samas saksakeelne teater oli tegelikult uue teatri loomine – tuli moodustada trupp, hankida repertuaar . Selleks kutsus Kalmet saksa teatrit moodustama ja saksakeelseid tükke lavastama Voldemar Mettuse. Sks k mängisid näiteks teiste hulgas Panso ja Salme Reek. Esimene lavastus Ingeborg ; mängiti ka Pisuhända saksa keeles Vilde enda tõlkes. Mängiti klassikat. Ülekaalus
pidevalt töötav kutseline teater. See teater tegutses peaaegu I maailmasõjani, pärast seda aktiivsus vähenes ning hoonet hakkasid kasutama ka eestri ja vene trupid. 1910 valmis uus maja Pärnu maanteel, mis aastal 1939 müüdi Eesti Draamateatrile. Samal aastal lõpetas Tallinna saksa teater II maailmasõja tõttu oma tegevuse ja trupi liikmed asusid ümber Saksamaale. Näitlejad ja direktorid tulid teatrisse peamiselt Saksamaalt. Ka repertuaar ja lavastuste stiil lähtus saksa teatri eeskujudest. Mängiti nii sõna- kui muusikalavastusi, rõhk oli meelelahutuslikul repertuaaril ( nt Kotzebue lustmängudel), kuid esitati ka maailma draamaklassikasse kuuluvaid teoseid Shakespeare`i, Schillerit jt. Üksikud etendused olid vene või eesti keeles. Sellest võib järeldada, et teater püüdis saavutada võimalikult laia publiku tähelepanu. 1819. aastal anti esimest korda etendus ainult eesti keeles ja selleks oli P.A.I. Steinbergi teos
näidenditele, ei olnud mõtekas pidada üleval nõnda suurt teatrivõrgustikku. ,,Sulaaeg" Peale Stalini surma 1953. aastal hakkas üldine kultuurpoliitiline situatsioon järk-järgult senisest liberaalsemaks muutuma, kuigi kuhugi ei kadunud ka tsensuur ja nõue kinni pidada kompartei ettekirjutustest. Kohandumine nõukogulike käskude keeldudega oli harjutanud nii teatritegijaid kui publikut tajuma pealtnäha vägagi võimutruude lavastuste vihjeliselt esitatud tähenduslikke alatoone. (Epner jt 2006: 73) ,,Sõnalava ei päästnud aga nõukogude hallusest miski. Sealjuures olid teatripoolsed kohendamisvõimalused viidud miinimumini. Võib ju hästi mõista, et teatri salakavalat muundamisoskust tundes olid võimud keelanud igasugused kõrgemalt sanktsioneerimata lisandused" (Rähesoo 2011: 280) Kirjandus on väga mitmetahuline. On ka ütlus, et keegi ei loe ühte ja sama raamatut samamoodi
Oluline on etendustervik kui protsess, kui mitmetest märgisüsteemidest (nt grimm, kostüüm) koosnev artefakt. Teatrietendus kui sündmus, reaalselt toimuv kunstiakt. Analüüsija tõlgendab. Etenduse analüüs toimub mitme teooria alusel: hermeneutika, semiootika, fenomenoloogia, antropoloogia jt. Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri. Üksikosade kaudu jõutakse uuesti tervikuni, terviku tähenduseni. b) Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine c) Publiku-uuringud uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse nende sotsiaalset ja kultuurilist tausta, teatrikäitumist. d) Retseptsiooniuuringud uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid
Olgu lõpetuseks öeldud, et Eesti Draamateater on seda ikka meeles pidanud, et ta on muu hulgas eesti draama teater ning panustanud palju ka koostööle kirjanikega. Headeks näideteks on siin nii uute näidendite esimese/avaliku lugemise kui ka teatri oma näidendiraamatute sari. Teatriuuendused Repertuaarivalik peegeldab siiski ainult üht külge teatri ideoloogias. Draamateatrit on 20. sajandi teisel poolel peetud Eesti esindusteatriks, nii et see nimi on seotud teatud ootustega lavastuste kõrge kunstilise taseme ning traditsioonilembusega. Üldiselt on näitlejad-lavastajad püüdnud publikut mitte alt vedada. Kuid vaatamata oma esinduslikule renomeele on Eesti Draamateatris pea alati lubatud tegeleda ka alternatiivsete otsingute ja katsetustega, sest kunstiline tegevus eeldab alati ka mingit uuenemist. Omamoodi katsepolügooniks on kujunenud teatri väike saal. Nagu teisteski Eesti teatrites, avati ka draamateatris 1960ndate lõpul väike saal kolmanda rõdu kõrval
viina ja pasteeti, kui mees süüa nõuab, ja mõisnik selle eest tasuks maha lastakse. Mõisnik ise joodab Mandzuuria-mehe täis, see haarab relva ja laseb nagu muuseas mõisniku maha. Sellise hoiakuga, et ups, valesti läks. See oli hästi stseeni moodi filmist ,,Pulp Fiction", kus Travolta tegelane laseb niisama relvaga vehkides ja midagi seletades, nagu möödaminnes maha ühe kuti, kes istus auto tagaistmel. Kõigi lavastuste kohta võib öelda, et aeg läks neid vaadates nagu linnutiivul. Mitte kordagi ei hakanud igav ega tulnud mõtet, et võiks juba lõpetama hakata. Pigem isegi vastupidi, oli natuke kahju, et nii ruttu otsa sai. Kuigi ma rõõmustasin alati, kui tekkis võimalus ennast liigutada, oli iga etenduse lõppedes selline tunne, et see võiks olla lihtsalt vaheaeg, mitte veel päris lõpp. Lavastuses jäi arusaamatuks Kristi haiguse teema. Ratasepp tiris omale ümberkeritud
võim ja korruptsioon. Mitmedki teemad tekitasid vastuseisu. Reageeris varem kui Ibsen moodsatele kirjanduslikele dententsidele. 21) Konstantin Stanislavski 1888. aastal astus ta õhinal rühma teatrikunstnike ja intellektuaalide poolt moodustatud Moskva Kunsti- ja Kirjandusühingusse ning tõusis selle draamatrupis kiiresti juhtpositsioonile, olles vastutav ühingu siiski suures osas amatöörlike lavastuste eest. Ta mõistis, et teatris on vaja uut kunstilist ametikohta lavastajat. Koos Nemirovits'iga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse teatri jaoks, kuhu pidid koonduma andekamad näitlejad Nemirovitsi õpilaste hulgast ning Stanislavski poolkutselisest trupist. Sellest pidi saama uut tüüpi teater, vaba kõigist näitlemist ja lavastamist piiravatest iganenud stereotüüpidest. Nstanislavski vastutas lavastamise eest.
10, lk. 577585). Kirjandus · Karin Kask, "Shakespeare eesti teatris". ENSV Teatriühing ja Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964 · Aleksander Anikst, "Shakespeare". Vene keelest tõlkinud Ester Jaigma. Eesti Raamat, Tallinn 1972 · Aleksander Lipkov, "Shakespeare kinolinal". Vene keelest tõlkinud Jüri Pärni. Eesti Raamat, Tallinn 1979 · Dennis Kennedy, "Shakespeare ja stsenograafia: XX sajandi lavastuste ajalugu". Inglise keelest tõlkinud Lilja Blumenfeld. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004 · Ants Oras, "Luulekool" II, Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 9104 (tsükkel "William Shakespeare", 9 artiklit) Renessanssi sissejuhatus Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eemaldumine
ning toob endaga kaasa muutusi. Intriig kirjandusteose sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võistlusel oma eesmärgi saavutamise nimel. "Dramaturgia" levinumad tähendused on järgmised. · Kirjandusprotsessi tasandil - ühe kirjaniku, rahvuse või ajastu näitekirjanduslik looming (näiteks "E.Vetemaa dramaturgia", "19. sajandi prantsuse dramaturgia"). · Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. · Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide, muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel )
10, lk. 577–585). Kirjandus Karin Kask, "Shakespeare eesti teatris". ENSV Teatriühing ja Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964 Aleksander Anikst, "Shakespeare". Vene keelest tõlkinud Ester Jaigma. Eesti Raamat, Tallinn 1972 Aleksander Lipkov, "Shakespeare kinolinal". Vene keelest tõlkinud Jüri Pärni. Eesti Raamat, Tallinn 1979 Dennis Kennedy, "Shakespeare ja stsenograafia: XX sajandi lavastuste ajalugu". Inglise keelest tõlkinud Lilja Blumenfeld. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004 Ants Oras, "Luulekool" II, Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 9–104 (tsükkel "William Shakespeare", 9 artiklit) Leonardo da Vinci Leonardo da Vinci (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt ja insener, renessansiajastu mitmekülgseim Perekond Leonardo isa Ser Piero oli Leonardo sündides 25-aastane
Wiera (1853-1919), kelle juhatusel toodi lavale kokku üle 1600 etenduse. Wiera laulis 1869. aastast ,,Vanemuise" seltsi kooris ning valiti 1878. aastal laulu-, koori, orkestri ja näitemängu juhiks. Wiera on esimene eesti kutseline teatritegelaseks. Kuid esialgu piirdus Wiera juhtimistöö peamiselt muusikaga. Alles 1886 aastast võttis Wiera teatriohjad tugevamalt enda kätte. Kuid nüüdki jäid tema hooleks eeskätt asja organisatsiooniline külg ja lavastuste muusikapool. Tihenenud ja tegelasrohkemad lavastused viisid 1884. a. mängusaali ümberehitusele (istekohti oli 340 ringis). 1887 ehitati suvisteks vabaõhuetendusteks uus aialava (istekohti oli 1100 ringis). Regulaarsemad etendused nõudsid ka regulaarsemat näiteseltskonda, tippajal umbes 100- liikmeline trupp (näitlejad + orkester, koor). Etendusi antakse kord nädalas. Repertuaar järgis suures osas Saksa Käsitööliste Seltsi suveteatrit (Molière, Shakespeare + eesti algupärandid). 9
Ühtegi konkreetset programmi mu ema ei jälginud. Raadiost kuulas ta seda, mis sealt parasjagu tuli. Samuti oli vahel kuulda Radio Luxembourgi, kust lasti välismaist muusikat. Mu ema teabeväljas mängisid olulist rolli ka raamatud. Ta oli sage raamatukogu külastaja. Teda huvitasid maailmaklassika ja kriminullid. Mu ema oli väga tihe teatri- ja kinokülastaja. Teatris vaatas ta ära peaaegu kõik etendused, mida mängiti. Lavastuste kunstiline tase oli üldjuhul kõrge ja meelelahutusvormidest oli teater üks haaravamaid. Näiteks oli ülimenukas Estonias mängitav operett ,,Savoy ball". Lavastustesse põimiti peenelt ka propagandat, kuid kriitikameele olemasolu aitas sellest läbi näha. Kinos näidati põhiliselt filme laiast Nõukogude Liidust. Samuti näidati eesti, india ja Ida-Saksa filme. Nende kvaliteet ja kunstiline väärtus ei olnud sageli kiita, kuid vahepeal sattus sekka ka paremaid palasid.
sekundilise rütmi vaheldumine "vaikne-vali", mis kirjeldab kõige paremini looduse bioloogilise voolud aju ). Ravimid Mozart tingitud muude tegurite hulgas asjaolu, et seal on palju väga kõrge sagedusega helisid. Esiteks, helide keskkõrva lihaseid tugevdada. Teiseks, heli sagedus 3000-8000 Hz ja eespool põhjustab suurima vastuse cortex (see otseselt stimuleerib mõtlemist ja parandab mälu). Arvukus on kõrge sageduse puhul muusikaline lavastuste Mozart teeb võimsa energialaengu, mitte ainult aju, vaid ka kogu keha. / Muusika selle helilooja ei tee aju "ületöötamine", hargnemist keeruline heli read, mis on ehitustööde, nagu Bach või Beethoven. Mozarti geniaalne on lihtne, puhas, puhas, särav, siiras. Pole juhus, et see on kogu maailmas on nn "päikese" helilooja. Muide, enamik tema teoseid Mozarti loodud "võti" PE (D)! .. / Vastavalt järeldustele Türgi teadlased, kes on uurinud "Mozart mõju", selles helilooja sonaadid
2- 3 eluaasta keskmise suurusega või väiksemad nukud/ loommänguasjad ( erinevad nukud poiss/ tüdruk pluss nukumööbel, nukurõivad; temaatilised mängukomplektid ( kauplus, kodu, arst); teatrimänguasjad ( näpu- ja lauateater); mitmekesine ehitusmaterjal, suured ja väikesed ehitusdetailid ja elemendid nii põrandal kui laual mängimiseks. 3- 6 eluaasta mänguasjad võivad erineda tinglikkuse astme poolest; rollimängude ja lavastuste mängimine ( maskid, kostüümid, lihtsad rekvisiidid); laste suur liikumistarve ( rõngad, hüppenöör, pall, suusad, kiiged, jalgratas); suur teadmis- ja uudishimu ( vahendid ja esemed uurimiseks ja avastamiseks liiv, vesi, lumi, puit, konstruktorid); nuputamis- mõistatamis- peamurdmismängud. Algkoolieas mängul hoopis teine iseloom- hakkab üha enam teiste tegevustega kokku sulama ( sport, kunst, muusika); spordimängud, kehaline tegevus; konstruktormängud ja
ja isiksuses toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasvastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. Pilet nr 15 1. I Moosese raamat 2. "Hamleti" analüüs salvestatud diktofonil Pilet nr 16 1. Hispaania romaan enne Cervantest 2. Iiobi lugu, prohvetid piiblis
toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasavastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. 18. ,,Romeo ja Julia" Millal kirjutati? Mitmes vaatuses? Tegevus kestab 5 päeva, sisu on teada 19. ,,Hamlet" Jällegi: millal kirjutati, mitmes vaatuses
Esimehed: I. Timmur, A. Lauter, G. Ots 1975 1995 teatriliidu (ETL) loomine, erialaliitude moodustamine, esimehed K. Ird, J. Järvet, M. Mikiver 1995 tänaseni ETL kui katusorganisatsioon erialaliitudele, ühendustele. Esimehed T. Tepandi, J. Allik, R. Oja. ETÜ tegevus · Teatriürituste kohta info kogumine ja levitamine (festivalid, konverentsid jne) · Teatrikuude jm populariseerivate ürituste korraldamine · Preemiad, tunnustused · Lavastuste dokumenteerimine/arhiveerimine ajaloo jaoks (nt fotodokumentatsioon) · Komandeeringud, õppereisid · Teatritöötajate puhkekodud · Teatriühingu Tööstuskombinaat (1959) täna Teaspon Kodutekstiil ETÜ kirjastustegevus ilmuvad teatriraamatud ja sarjad: · ,,Eesti NSV teatrid" (1953-1961) · Almanahh ,,Eesti Nõukogude teater" I-VI (1954-1963) · ,,Teatrimärkmeid" 1961/62 alates hooajast 1962/63 ,,Teatrimärkmik" (hiljem ,,Teatrielu")
Kreutzwald, leides samuti etenduse olevat üsna kordaläinud. Napilt on andemeid rahvalaule ja tantsu sisaldanud "eesti stseenide" "Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees" ja "Liso ja Ado kichlatusse pääw" kohta. Neid on 1829. aastal Tallinnas ja sama aasta suvel Pärnus ette kantud, kusjuures Pärnus mängisid põhilisi osi näitleja C. Klemmi lapsed. Ühtlasi laseb varasemate teatriafisside sporaadiline säilimine tõenäoliseks pidada veelgi suuremat sellelaadiliste lavastuste hulka. Et eestikeelseid näidendeid esitati saksa teatrietenduste lisapaladena, siis oli nende vaatajaks esmajoones linnapublik, kelle hulgas võis leiduda muidugi ka eesti soost inimesi. Talurahvas puutus näitemänguga kokku alles pool sajandit hiljem. Juhusliku ilmega materjalidena pole kõne all olevaid näidendeid trükitud ega alal hoitud, välja arvatud jandi "Permi Jago Unnenäggu" ühe variandi käsikiri, mis olemasolevate tunnuste järgi peaks pärinema XIX saj. teisest veerandist
deformatsiooni liikumise ilmekuse tugevdamiseks, psühholoogilise analüüsi lõpmatut peenust. Muidugi, maalija ja graafik peavad mõnikord kasutama fotomaterjale, töötades ajaloolise teema kallal. Siis on kindel et fotograafia ajastul maalikunst muutub tarbetuks ja mõttetuks. Fotograafia kõrgpunktid kunstiajaloos. 1960te-70te kontseptualism. 1980te aastate lavastuslik fotograafia USA-s ja Euroopas. Erinevate lavastuste esteetiline taust. Pilet nr.10 1. Fotograafia ja ekspeditsioonid. Etnograafia, vojerism ja pragmaatika. Etnograafia on humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib erinevate rahvaste materiaalset kultuuri, aga ka kombestikku, tavasid jmt. Kaasajal kasutatakse ka mõistet "kultuurantropoloogia", mis hõlmab ka vaimse kultuuri. Pragmaatika on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist.Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust.
annaabi.ee 
