Tom Rutter repertuaariuuringud kokkuvõte artiklist (0)

Repertuaariuuringud
Tom Rutter on Suurbritannia Sheffieldi ülikooli õppejõud, kelle peamine uurimisala on renessansi kirjandus, eriti draama . Enda 2008nda aasta artiklis repertuaariuuringute kohta annab ta ülevaate 15. ja 16. sajandi Suurbritannia teatrite repertuaariuuringutest. Ta toob välja kõige olulisemad autorid ja teosed, mis on antud repertuaare käsitlenud ning analüüsib neid.
Rutter ütleb, et repertuaariuuringuid võib laiemalt defineerida kui draamauuringute käsitlust, mille peamiseks uurimisobjektiks on teatri institutsioon ja mitte dramaturg või näidend. Siiski võetakse arvesse, et nii dramaturg kui ka näiteks näitlejad, teatriomanikud, publik jne on olulised näidendi lavale toomises (Rutter 2008: 336).
Varase draama käsitluses ei ole repertuaariuuringute suund uus. Üks varasemaid käsitlusi on Robert Boies Sherpe’i “Teatrite tõeline sõda” (“The Real War of the Theaters”, 1935), mis arutab näidendi kaupa teatreid “ Admiral ” ja “Chamberlaini mehed” (Chamberlain’s Men). Lisaks võiks välja ka tuua George F. Reynoldsi “Elisabethi aegsete näidendite lavastused Red Bulli teatris” (“The Staging of Elizabethan Plays at the Red Bull theatre”, 1940), kus on samuti käsitletud eelmainitud teatrite repertuaari (Rutter, 2008: 336).
On ka palju teoseid, mis otseselt ei tegele repertuaariuuringutega, kuid mida saab siiski antud juhul arvesse võtta, sest neis on tihti viidatud repertuaariuuringutega seotud materjalidele nagu näiteks lavastuste personal ja selle suurus ning teatrihooned. Viimasel kahel dekaadil on aga järjest enam raamatuid keskendunud puhtalt repertuaariuuringutele ja teatritele endile. Siinkohal toob Rutter näiteks kõige olulisemad autorid ja teosed, mida järgnevalt artiklis mitmel korral tsiteerib: Reavley Gairi “Pauli lapsed” (“Reavley Gair’s The Children of Paul’s”, 1982), Roslyn Knutsoni “ Shakespeare ’i teatri repertuaar” (“The Repertory of Shakespeare ’s Company”, 1991), Scott McMillini and Sally - Beth MacLeani “Kuninganna mehed ja nende näidendid” (“The Queen ’s Men and their Plays”, 1998), Mary Bly’ “Kummalised neitsid ja süütud kuningannad” (“Queer Virgins and Virgin Queans on the Early Modern Stage”, 2000), Andrew Gurri “Shakespeare’i teater” (“The Shakespeare Company”, 2004) ja Lucy Munro “Kuninganna lapsed” (“Children of the Queen’s Revels”, 2005). Eestoodud autorite teosed ongi antud artikli peamiseks analüüsiobjektiks (Rutter, 2008: 226).
Autor kirjutab, et repertuaariuuringud said hoo sisse alates REEDi tekkest (Records of Early English Drama) ning toob algatuseks välja kaks laiemat kriitikasuunda, mis on mõjutanud repertuaariuuringuid. Esimene on seotud Dulwichi ülikooli arhiivist leitud Philip Henslowe materjalidega. Knutson arutleb, et mitmed uurijad , alustades nt F. G. Fleay'st on Henslowe’ paberite olulisust püüdnud selgitada teatriajaloolastele. Fleay järeldab, et Henslowe palkas palju kirjutajaid, et igal õhtul saaks välja tulla uue lavastusega. Selle tarbeks kirjutati uusi ja taastati vanu näidendeid. Lord Chamberlaini mehed aga tootsid vähem näidendeid ja hoidsid palgal vähem dramaturge, aga maksid neile rohkem palka (Knutson mis aasta? Rutter, 2008: 337 kaudu).
Rutter toob välja, et üks keskne joon, mida mitmes erinevas teoses mainitakse on oletus, et näidendid, mis toodi 15.-16. sajandil lavale, ei ole ainult dramaturgide geniaalsus, vaid erinevate teatrite ja mitmete autorite ühistoodang (Rutter 2008: 337).
Teine suund on see repertuaariuuringutes on Harbage’i mudel, mis on ilmselt üle lihtsustatud, kuid siiski on see oluline, sest see rõhutab erinevusi erinevate teatrite vahel ja ütleb, et igal teatril oli enda teatud eripära (McMillin ja MacLean , Rutter 2008: 338 kaudu) - näiteks publik , personal või teatri repertuaar. Viimane mudel on aluseks suurele osale repertuaari kriitikast.
Roslyn Knutsoni “Shakespeare’i teatri repertuaar” (“The repertory of Shakespeare's Company”) ei keskendu niivõrd kunstilisele lähenemisele vaid pigem kommertslikule: ta ei räägi heade või halbade näidendite kollektsioonist, vaid pigem äristrateegiast, mis viitab taaskord Henslowe’ paberitele. Shakespeare’i võttis Knutson kui kommertslikult edukat näidendite tootjat Lord Chamberlaini meestele. Ta kirjeldab Chamberlaini teatri repertuaari kronoloogiliselt ning seostab ka selle repertuaari ka teiste teatrite omaga (Rutter, 2008; 339).
Autor toob välja, et üks repertuaariuuringute peamisi võlusid võiks olla see, et see võimaldab kirjutada nendest näidenditest, mis ei mahuks ühe konkreetse autori kohta kirjutatud kriitikasse (Rutter, 2008: 346).
Sellele kontrastiks aga võib tuua Scott McMillini ja Sally-Beth MacLeani "The Queen's Men and their Plays", mis keskendub teatri patroonidele ja selle identiteedile. Rutter (2008: 345) teeb teose põhjal järelduse, et teater on vahend, kuidas eraldiseisvate näidendite poliitilist sisu saab siduda laiemalt riigi poliitikaga.
Autor spekuleerib, et üks põhjusi, miks repertuaariuuringut on hiljutisel ajal nii palju populaarsemaks saanud võib olla see, et see on pakkunud vastust kesksele metodoloogilisele probleemile - suhe kirjandusliku teksti ja ajaloolise konteksti vahel. Siiski jääb alles küsimus, miks teatud ajalooline kontekst on valitud, et kõrvutada teatud kirjandusliku tekstiga . Repertuaari kriitika on, nagu oleme näinud, sidunud näidendid laiemate sotsiaalsete liikumiste külge.
Rutter ütleb, et Andrew Gurr on oma teoses “Shakespeare’i aegsed teatrid” (“The Shakespearian Playing Companies ”) esile toonud uue ajaloolise problemaatika: ajaloolaste soovi konstrueerida terviklikku pilti fragmentaarsest tõendist ja ütleb ise, et "Ajaloo kirjutamine on nagu mäng, mida mängitakse udu sees järeleproovimata reeglitega" (Gurr, Rutteri kaudu). Ka Gurr toob välja enda teoses “Playgoing in Shakespeare's London”, et erinevate teatrite repertuaarid erinevad märgatavalt (Rutter, 2008: 345).
Lucy Munro’ 2005 raamat “Children of the Queen’s Revels: A Jacobean Theatre Repertory” toob repertuaariuuringute jaoks esile olulise punkti. Nimelt ei paku see mitte nii radikaalset teoreetilisi kõrvalekaldumisi, vaid muutuste keskendumist ja heidab valgust ka nendele näidenditele teatrite repertuaaris, mida ei ole nii palju uuritud (Rutter, 2008: 347).
Rutter (2008: 348) ütleb kokkuvõtvalt, et teater koht kus dramaturgide loovus puutub kokku selliste faktoritega nagu publiku nõudlus, näitlejate lavalised aspektid, patroonide ja riigi tsensuur .
Rutter (2008: 248) ütleb, et “Selle tulemusena võib varajase kaasaegse esituse kontekstualiseerimine, olgu see siis seoses sotsiaalajaloo, majandusajaloo, teatriajaloo või nende kombinatsiooniga võtta edukalt konkreetse teatri fookuseks.
Minu arvates ei olnud tegelikult tegu hea artikliga. Saan aru, et tegu on refereeriva artikliga, kuid minu jaoks oli see kohati liiga laiali valguv, terminoloogia ei olnud väga hästi lahti seletatud, tihti seletati asju palju keerulisemalt kui oleks saanud ning lisaks toodi vahepeal väga kujundlikke väljendeid, mis minu arvates ei ole kohased teaduslikku artikli juures. Ka sellist viitamist ei ole mina varem kohanud, kuigi see võib lubatud olla.
Kasutatud materjalid:
Rutter, T. (2008). Repertory studies: A survey . Shakespeare, 4:3, 336-350. doi: 10. 1080 /17450910802295484