100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-10-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
lovelyy22
Õppematerjali autor
Teater Eestis 19181940 2004 Sisukord: Sissejuhatus.............................................lk3 Teatrielu areng aastatel 1918-1940.................lk4 Vanemuine 1914-1940.................................lk8 Eesti Draamateater....................................lk9 Pärnu teater Endla....................................lk10 Kokkuvõtteks...........................................lk14 Sissejuhatus 2 Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele.
TEATER LÄBI OMA AJALOO Referaat Sisukord Sissejuhatus .......................................................................................................3 1. Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal ................................................................4 2. Kutseliste teatrite rajamine ...............................................................................5 3. Teatrielu areng aastatel 1918-1940...................................................................6 4. Eesti teater pärast II maailmasõda....................................................................7 5. 1950-1970. aastad.............................................................................................8 6. 1980. Aastad....................................................................................................10 7. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud.....................
Eesti teatri sünd Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval . Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab. Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate- ja laulumänge.
EESTI TEATRI AJALUGU 1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. 1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna
Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid G. Kaiser ja E. Toller. Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater (Samuel Beckett ja Eugène Ionesco). Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad - linnu ja külasid - juba üle saja mängupaiga.
biograafiad; anekdoodid; teatriromaanid; pamfletid; teoreetilised kirjutised; plakatid; filmid ja videod; lavakujunduse pildid; kostüümide ja kujunduse eskiisid 2. Teatritegevus Eestimaal kuni 18. sajandini. Teatrielemendid on tuntavad folklooris: vanemad laulumängud ja etendusmängud ("Lambamäng", "Naerimäng", "Kosjamäng"). Samuti teatrielemendid tuntavad rahvakombestikus: pulmakombestik, mardi- ja kadrisandid. Eeinevatel perioodidel on olnud püüdlusi Eesti omateatri loomiseks toetudes pärimusele ja folkloorile: 1930. aastail (Loorits); 1970 aastail (Evald Hermaküla, Jaan Tooming); nüüdisaegne nn pärimusteater (Anne Türnpu). 3. Baltisaksa teater 19. ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos. August von Kotzebue rajab 1784. a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798. 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus "Isalik ootus".
jne.). Kasutades erinevaid võimalusi võib jõuda suurepäraste tulemusteni. Metalsed maskid ja kostüümid, erinevatele pindadele projekteeritud filmid, kõikvõimalikud heli ja valguse efektid kõik see kokku moodustab terviku, mis oluliselt erineb seni mõistetud traditsioonilise teatri tähendusest. Muutumas on ka ruumijaotus. Tänapäeva teatris on veel selgesti eristuv aktiivne tsoon ja passiivne tsoon - on lava näitlejatega ja auditoorium vaatajatega. Teatri edasine areng püüab nüüdsest rohkem endaga kaasa haarata ka vaatajaid. Selleks tuleb kõigepealt lammutada nn nelja-seina-ruum. Ühe lava asemele kerkib peagi mitmeid eritasapindadel asetsevaid platvorme, millest osad võidakse paigutada ka publiku sekka. Kõige selle eesmärk on saavutada vaatajatega tihedam kontakt, et muuta teater rohkem kogemuslikuks. 9 Eesti teateri ajalugu
Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda. Vabariigi kunstialaste töötajate nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n 2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid