Paul Pinna (0)

Lapsepõlv ja kasvamine
Paul Pinna sündis 1884ndal aastal Tallinnas ning suri 1949ndal aastal samuti Tallinnas. Pinna sündis kehvades oludes ja ümbruses. Tema kodumaja raekoja plats 4 on säilinud tänaseni. Paul oli oma ema kaheksas laps, peale teda oli veel kaks. Isale oli ta aga kolmeteistkümnes, isal oli esimesest abielust viis last.
Pinna isa suri 71- aastaselt, kui Pinna ise oli alles 9-aastane. Tema üheksa venda-õde kõik surid ning ta jäi emaga kahekesi. Õdede- vendade surma põhjuseks oli tiisikus ning ka Pauli kopsud olid juba sellises seisukorras, et ta alatasa verd köhis.
Õnneks tuli appi üks võõrasõde ja võttis ta järgnevateks aastateks suuremaks enda juurde Peterburi lähistel olevasse suvilasse ning võimaldas talle ka koolihariduse, saates ta talviti tagasi ema juurde Tallinna kooli õppima. Pinna õppis kaks aastat ettevalmistusklassis, edasi läks Skoobe kooli, sealt edasi linnakooli, kus sai esimest korda mängida kaasa tatritükis. Pinna oli elav laps, ta armastas koerusi ning naerutas teisi tihti ka klassi ees vastates. Õpetajate arvates oli Pinna õige koht tsirkuses. Tallinnas sai ta tuttavaks Köhlerite perekonnaga, kes armastas ise teatrit teha oma vanas küünis. Pinnagi sai seal paar rolli teha.
Nagu ta ise ütles, elas ta justkui kaksikelu, nimelt võõrasõe juures oli karm kord, distsipliin ning etikett , mida pidi järgima. See-eest kodus, Tallinnas, oli tal vabam elu, seal mängis ta paljajalu poisikestega mänguplatsil. See jättis talle hinge jälje ka suureks saades , nimelt sai ta tunda nii rikkust ja sära, kui vaesust ja viletsust. Tänu kõigele sellele oskas ta end ülal pidada nii kõrgseltskonnas kui ka lihtrahvaga suheldes. Äärmused olid ta elus ning äärmuslik oli ta isegi, nimelt olles olnud vaikne, viisakas ja igati kombekas, võis ta äkki vihastada, tuisata, märatseda. Nii oli see hiljem ka tema teatritegevuses ja lavaelus. Sellega on ka seletatav nii mõnigi eksperiment tema elus, nii mõnigi üleelamine ja rahutu rändamine, seikluste otsimine ja kohanemine iga olukorraga, millesse ta sattus.
Pääs teatrisse
Kuigi tal oli võõrasõe juures kindel kord ning ei võinud kusagil üksinda käia, külastasid nad õega teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor õmbluskoolis õppiv neiu , kes kurameeris Estonia seltsi näitleja ja näitejuhi Willem Thal, kellega Pinna ka tuttavaks sai. Et Pinna puhul kornetit, siis sai ta 1896ndal aastal astuda asjaarmastajate orkestrisse Estonias. Ta oli siis 12- aastane. Sealt edasi pääses ta juba hiljem mängima väikseid osi, sest oli näitelava tema elusiht. Repertuaar koosnes algul lihtsatest rahvatükkides ja laulumängudest. Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust ".
1901 aasta varakevadel lahkus ta oma õe kutse peale, ning sõitis Krimmi, kus veetis luksuslikult aega, kuid koduigatsus hakkas pikapeale võimust võtma ja ta sõitis üksinda tagasi Peterburi. Veel sama aasta sügisel jõudis ta Tallinna. Kuna teater teda ära elatada ei suutnud, sai ta ringkonnakohtu kriminaalosakonda kantseleikirjutajaks. 1901 aastal sai valmis ka Estonia uus saal valmis, see oli suur tõuge teatrielule, sest oli koht kus koos käia, arenes teater ja seltsielu.
Pauli tegemised teatris ja mujalgi kuni lõpuni
Kutselise teatri tekkimise ajaks oli Paulil seljataga kaheksa-aastane lavakogemus, kümmekond lavastajatööd ja õige mitukümmend osatäitmist. Kuigi tollane teater piirdus enamjaolt rahvalike lustimängude etendamisega, ei puudunud Pinna lavastuste hulgas ka suurmeistrite (Gerhart Haptmann, Henrik Ibsen, Friedrich Schiller, Maksim Gorki, Lev Tolstoi ) kõrgväärtuslikud teosed. Tulemused olid seda märkimisväärsemad, et kogu teatritegevus toimus kutsetöö kõrvalt, vabast ajast. Ametis oli Pinna siis kantseleikirjutajana ringkonnakohtus ja linnavalitsuses.
Erinevalt ansamblimängu eelistavast "Vanemuisest" jäi "Estonia" teatriks, kus särasid üksikud tähed, teistest staaridest veelgi peajagu kõrgemal seisis aga Pinna. Olles ameti poolest teatri eesotsas, valis Pinna enesele osad, mis võimaldasid hiilata ( Napoleon , Ivan Julm, Kean, kuningas Lear). Eriti innustus ta operetist, kus sai täielikumalt rakendada oma ülekeevat temperamenti ja mängulusti ning nautida publiku ovatsioone. Otsese lavatöö kõrval jõudis Pinna teha muudki: 1907 tutvus Saksa teatrieluga, 1908 külastas Berliinis Emanuel Reicheri teatrikursusi, 1910 -11 andis koos Theodor Altermanniga välja Eesti esimest teatriajakirja "Näitelava", 1912 suvel mängis Kieli Väikeses Teatris. Ta katsetas ka näitekirjanikuna - teatud menu pälvis draama " Tasujad ".
24. august 1913 "Estonia" uue teatrimaja avamisega paljutõotavalt alanud hooaeg muutus Pinna jaoks vägikaikaveoks seltsi juhtkonnaga. Korrarikkumised ja kõrgendatud enesehinnang viisid selleni , et kevadel 1914 jäi tööleping teatriga uuendamata ning Pinna suundus õnne otsima Venemaale. Ta sai koha Niźni Novgorodi aastalaadal esinevas trupis ja saavutas taas edu, olles seega ainus eesti näitleja, kes suutis läbi lüüa nii eesti kui ka saksa ja vene teatris.
Kui puhkes I maailmasõda, naasis Pinna Tallinna, kus avanes trööstitu pilt - teater ei tegutsenud, "Estonia" hoone oli muudetud hospidaliks, mitmed meesnäitlejad olid mobiliseeritud. Saanud tööpakkumise Moskva Nikitski Teatrilt, pidas Pinna paremaks kodumaalt lahkuda. Moskvaski tõusis ta täheks, ent koduigatsus andis end tunda ja juba märtsis 1915 tegutses ta uuesti "Estonias". Samal aastal Pinna mobiliseeriti, kuid määrati kantseleikirjutajaks Tallinna Merekindlusesse ja sai nii võimaluse jätkata teatritööd.
Saksa okupatsiooni päevil sunniti Pinna teist korda "Estoniast" lahkuma, kuna oli 1917 valitud teatri komissariks. Vabadussõja ajal korraldas Pinna Draamateatri ringsõite väeosades. Siitpeale jäi ta neljaks aastaks seotuks Draamateatriga, olles ühteaegu selle direktor , näitejuht ja näitleja. Draamateatri perioodiga on taas seotud mitmed õnnestumised - Oscar Wilde`i " Salome ", Aleksis Kivi "Nõmmekingsepad", Anton Hansen- Tammsaare "Juudit". Ent 1923 pani avalikust kriitikast ja salajastest intriigidest kibestunud Pinna ameti maha. "Estoniasse" tagasipöördumise katse ebaõnnestus, kuna Pinna pidas rangemaks muutunud distsipliininõuetele alistumist liiaks, seda enam, et nõudjaks oli tema õpilane Ants Lauter.
1923 rajas Pinna Eesti ainsa erateatri - Rahvateatri, mis seadis eesmärgiks rahva lõbustamise lustmängudega. Midagi kunstiväärtuslikku neis etendustes polnud ega saanudki olla, kuna trupp koosnes vaid asjaarmastajatest. Tagantjärele on leitud, et selle ettevõtmisega ei teinud Pinna oma nimele au, kuid Pinna ise ei võtnud toimuvat põrmugi traagiliselt. Loomult seiklushimuline ja impulsiivne , mõnules ta meelsasti publiku poolehoiuavaldustes ja sukeldus boheemlaslikku elunautlemisse, kus ei puudunud seltskondlik hiilgus , rahakad sõbrad ja hommikuni kestvad olengud. Samal ajal säilitas Pinna tohutu töövõime: ta lavastas igal hooajal kümneid tükke, lõi neis kõigis kaasa, lahendas teatri majandusküsimusi ja tegeles veel paljude muude asjadega.
1927 läks Rahvateater pankrotti ja Karl Jungholz kutsus Pinna "Estoniasse". Siin muutus Pinna mängulaad tõsisemaks, ta loobus osaliselt senistest ülepakkumistest. Enamat süvenemist võimaldas ka tööhulga vähenemine - nüüd tegeles Pinna lavastamisega vaid aeg-ajalt ja pühendus esmajoones näitlemisele. Üksteise järel sündisid Pinna hiilgerollid: Protassov L. Tolstoi "Elavas laibas", Cesar Marcel Pagnoli triloogias, linnapea Nikolai Gogoli "Revidendis", Vestmann Eduard Vilde "Pisuhännas".
Lisaks tööle "Estonias" lavastas ja esines Pinna aeg-ajalt pea kõigis Eesti teatrites, aega jätkus ka memuaaride kirjutamiseks ja Eesti Näitlejate Liidu juhtimiseks . Tema saavutusi hinnati ka ametlikult - 1931 nimetati Pinna "Estonia" teeneliseks näitlejaks, 1933 valiti "Estonia" seltsi auliikmeks ja 1936 Soome Näitlejate Liidu auliikmeks. Riiklikke teenetemärke pälvis ta Prantsusmaalt ja Soomelt.
Kümnendi lõpus leidis Pinna elus aset suur muutus - suri tema näitlejannast abikaasa Netty Pinna (16. / 28. VI 1884 - 28. IV 1937). Aasta hiljem abiellus Pinna uuesti - oma sõbra Theodor Altermanni lese , "Estonia" endise näitlejatari Milly Altermanniga, kellega tal oli juba 20-aastaseks saanud tütar. Samal ajal olid täisikka jõudnud ka lapsed esimesest abielust, kusjuures tütar Signe lõi samuti edukalt kaasa teatrilaval.
1941 sattus reservohvitserina Punaarmeesse mobiliseeritud Pinna tööpataljoni, aasta lõpus suunati ta aga Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse Jaroslavlis. 1942-44 sõitis PP koos dźässorkestri ja draamatrupiga mööda Nõukogude Liitu, esinedes evakueeritutele ja Eesti laskurkorpuse sõjameestele. 1942 omistati talle ja A. Lauterile esimestena Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. Sügisest 1944 kuni surmani jätkas Pinna näitlejatööd "Estonias".
Kasutatud kirjandus:
Paul Pinna „Minu eluteater ja teatrielu 1884-1994“
Internet: http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=150&ItemID=302