Eduard Oja - Kägu kukub (Kooriteose analüüs) (1)

Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia
Eduard Oja
„KÄGU KUKUB ”

Kooriteose analüüs

Tallinn
SISUKORD
I ÜLDISI ANDMEID KOORITEOSE KOHTA ...................................................................... 3
Helilooja Eduard Oja .................................................................................................... 3
Tekst .............................................................................................................................. 5
II KOORITEOSE MUUSIKALINE VORM, MUUSIKA VÄLJENDUSVAHENDID .......... 6
Vormistruktuur .............................................................................................................. 6
Taktimõõt ...................................................................................................................... 6
Harmoonia ..................................................................................................................... 6
Tempo, dünaamika ........................................................................................................ 7
III TEOSE KOORISPETSIIFILINE ANALÜÜS ..................................................................... 8
Diapasoon , tessituur ...................................................................................................... 8
Vokaaltehnilised raskused ............................................................................................. 8
IV KOORITEOSE ETTEKANDE PLAAN ........................................................................... 10
Kokkuvõte ............................................................................................................................... 10
Kasutatud kirjandus ................................................................................................................. 11

I ÜLDISI ANDMEID KOORITEOSE KOHTA

Eduard Oja „Kägu kukub” on rahvaluule tekstile kirjutatud a cappella segakoorilaul.
Helilooja Eduard Oja sündis 1905. aastal Tartumaal Palupõhja metsavahi pojana. Aastail 1919–1925 õppis ta ühel ajal Eduard Tubinaga Tartu Õpetajate Seminaris. Harjutades Tubina eeskujul hoolega viiulit , hakkas ta süvendatult tegelema ka muusikateoreetiliste ainetega. Peale õpinguid järgnes kohustuslik õpetajatöö Elva algkoolis (1925–1930). Õpetamise kõrval komponeeris ta õpilastele muusikalisi lavateoseid, sealhulgas „Kullaketrajad”, milles osales ka väike orkester . Pedagoogitöö algusaegadel koostas Oja laste muusikaõpetuse tarbeks paar õpikut. 1925. aastal astus ta Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, esialgu viiuli erialale , seejärel Heino Elleri kompositsiooniklassi, kus ta oli taas Tubina õpingukaaslane. Tartu muusikakooli lõpetas Oja aastal 1932.
1930. aastal kolis Oja Elvast Tartusse, kus ta muusikaõpingute kõrval tegutses aktiivselt ka koorijuhina. Eriti häid tulemusi saavutas ta aastail 1930–1934 Tartu Naislaulu Seltsi Naiskoori dirigendina . Lisaks juhatas ta ka Tartu Helikunsti Seltsi Segakoori ja andis 1930. aastal Oja- Albre varjunime all välja solfedžoõpiku. Pärast muusikakooli lõpetamist töötas Oja Tartu Draamateatri stuudio muusikajuhatajana ning tegutses aastail 1934–1938 muusikaarvustajana ajalehe „Postimees” juures. Ta kirjutas arvustusi ka Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi väljaandel ilmunud uute helitööde, sh Eduard Tubina, Mart Saare ja Adolf Vedro loomingu kohta. „Muusikalehes” avaldas ta arvamusi üldmuusikalistel teemadel. 1935. aastal asus Oja tööle Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. 1940. aastail tegutses Oja vabakutselise heliloojana, kirjutades lavastuste kujundusmuusikat. Eriti suure menu osaliseks sai muusika August Kitzbergi näidendile „Rätsep Õhk”­ – teos hävines Estonia pommitamisel (9. märts 1944), kuid heliloojal õnnestus see hiljem taastada. Elu lõpul elas Oja avalikust elust tagasitõmbunult, pärast 1948. aastat ei kirjutanud ta teadaolevalt enam ühtki uut teost. Eduard Oja suri Tallinnas 16. aprillil 1950. aastal.
Eduard Oja looming pole kuigi mahukas, kuid suurem osa sellest on väga omanäoline ja väärtuslik. Me tunneme tema sümfoonilisi lühiteoseid, kammermuusikat, soolo- ja koorilaule. Säilinud pole aga kaugeltki kõik Oja teosed – paljud neist hävitas ta ise, mitmed on läinud aja jooksul kaduma. Näiteks kantaadi „ Kojuminek ”, mille ettekanded pälvisid 1943. aastal suurt tähelepanu, partituur hävis samuti „Estonia” hoone pommitamisel. Oja üheks peateoseks tõotas kujuneda ooper „Lunastatud vanne ”. Teos saavutas 1935. aastal „Estonia” teatri poolt välja kuulutatud lavateoste võistlusel esimese koha. Pärast võimupööret kavatseti teos lavastada ning esitada muuhulgas 1941. aasta lõpul Moskvasse kavandatud eesti kunsti dekaadil. Heliloojat sunniti aga ooperit vastavalt nõukogude võimu maitsele „parandama”. Muserdatud helilooja hävitas lõpuks partituuri ning säilinud materjalid ei ole enam esituskõlbulikud.
Oja loomingu kaalukaima osa moodustavad soololaulud. Enamik neist on kirjutatud 1930. aastatel. Tema laulud on sageli äärmuseni dramaatilised, valulikud. Mart Saare kõrval on just tema suutnud Juhan Liivi luulekujundeid kõige veenvamalt muusikasse valada. Tema üks tuntumaid laule on Anna Haava tekstile kirjutatud „Põhjamaa lapsed”. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid sümfoonilisi teoseid: „Ilupoeem”, „Ajatriloogia”, „Humoresk”, „Sümfooniline fantaasia ”, sümfooniline süit „Aeliita”, „Mere laul”. „Ilupoeem”, mis on helilooja esimene orkestriteos ja kirjutatud alles õpingute ajal (1930), näitab heliloojat siiski juba arvestatava meistrina. Oja on partituuri lisanud märkuse: „See on ilu kaebelaul saatanast vallutet maailmale”. Teos on impressionistlikult õhuline. Ojale iseloomulikult on ta siin ühendanud äärmiselt erinevad karakterid. See on küll lühiteos, ent palju sisutihedam ja värvikam kui nii mõnigi ulatuslik sümfoonia.
Oja helikeel oli 1930. aastatel uuenduslik. Ta katsetas kunstlikult konstrueeritud helilaadidega, mis lisas mitmetele teostele huvitava kõlalise koloriidi (Klaverikvintett, „Vaikivad meeleolud”). Tema muusika on väga fantaasiarikas, leidlik , eriliselt sugestiivsete kujunditega, nagu kosmosefantastikast inspireeritud „Aeliita süit” (III osa Magatsitlite tants).
Klaverikvintetti oli Oja alustanud juba muusikakooli ajal, põhiline osa tööst valmis aga pärast kooli lõpetamist. 1935. aastal Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi korraldatud kammermuusika võistlusel pälvis teos I koha. See on erakordselt pingeline ja terviklik teos, kantud autori traagilisest maailmatunnetust. Olav Rootsi iseloomustus sellele kehtib ka Oja loomingu kohta üldisemalt: „Eduard Oja räägib värsket ja mõjuvat keelt. Autor avaldab oma mõtteid otsekoheselt, impulsiivselt ja on imponeeriv oma julguse ja jõuga. Oja fantaasia on lopsakas, ta inspiratsioonisähvatused rabavad. Selles peitub Oja ande suur väärtus. Tema meloodia haarav ekspressiivsus, harmooniate käre valjus ühes rütmi teravusega avalduvad sellise sisemise jõuga, mis on võimeline veenma ja sunnib kaasa elama.”
Eduard Oja tundis suurt huvi eesti rahvaviiside vastu, kasutades neid üsna sageli ka oma helitöödes („ Setu tants”, „Küla moosekandid” orkestrile, „Eesti tantsud” viiulile ja klaverile”, „Kangakudumise laul”, „Suurt Marit ja Pisikest Peetrit” segakoorile jt.) Oja rahvaviisitöötlused on väga originaalsed, leidlikud ja humoorikad. Ta on lähtunud rahvaviiside iseloomust ning lisanud neile omapärast harmooniat ja karakteersust. Oja kirjutas koorilaulu „Suurt Marit ja Pisikest Peetrit” (1929) esialgu naiskoorile a cappellas, hiljem seadis ta teose ümber naiskoorile ja kahele solistile koos väikese orkestriga, millisel kujul kõlas see esmakordselt Tartu Naislaulu Seltsi naiskoori 5. aastapäeva kontserdil 1. novembril 1933. aastal „Vanemuise” kontserdisaalis. Teos olevat ajalehes ilmunud arvustuse järgi osutunud kontserdi kõige menukamaks palaks.
Antud analüüsi aluseks olev „Kägu kukub” (1941?) on vähetuntud segakoorilaul, mille kohta ei ole kahjuks palju andmeid teada. Ka praegusel ajal ei kuulu see just lauldavamate teoste hulka.
Tekst
Kägu kukub kuuse otsas,
tare taga tamme otsas.
Miks see kägu meil’ ei kuku ,
miks see lindu meil’ ei laula .
Kägu kukub karjatselle,
laulab lapse hoidijalle.
Paugub paju raiujalle,
helgib heina niitejalle.
Teoses on kasutatud rahvaluule teksti, mis on küll murdes, kuid siiski arusaadav ja selgesti loetav. Rahvaluulele omaselt on siin kasutatud algriimi : „Kägu kukub kuuse otsas, tare taga tamme otsas”. Luules püütakse mõtestada, kus kägu kukub, kellele on tema laul suunatud ning kuidas ta suhtub erinevatesse töötegijatesse. Näiteks karjasele ja lapse hoidjale laulab ta meeleldi, kuid paju raiujaga ja heinaniitjaga ei ole suhted nii head, sest nemad hävitavad lindude pesa- ja varjupaiku.
II KOORITEOSE MUUSIKALINE VORM, MUUSIKA VÄLJENDUSVAHENDID
„Kägu kukub” on muutliku faktuuri, tempo ja dünaamikaga kolmeosalises lauluvormis (ABC) kirjutatud kooriteos .
Vormistruktuur
A-osa (11 takti ) algab eeltaktiga, kus astuvad sisse sopranid, aldid ja tenorid . Bassid lisanduvad 1. taktis ning lõpetavad käo kukkumise motiiviga kogu A-osas kõlavad fraasid. 4. takti lõpust alustavad bassid oma lühikest soolot, millele järgneb altide soolo. A-osa kulminatsioon on 8. taktis, mis kordub kajana kaks takti hiljem oktav madalamalt.
B-osa (10 takti) on traditsiooniline fugaato, kus aldid tutvustavad teemat põhihelistikus (dux). Järgnevalt kõlab sama teema tenoritel kvindi võrra madalamalt (comes) ning seejärel kordavad teemat ka bass ja sopran. Osa lõpeb laiendusega.
C-osale (5 takti) on iseloomulikud imitatsioonid käo kukkumisest, kus vahelduvad nais- ja meeshääled, eriti hästi tuleb see esile taktis 24 (vt näide 1).
Näide 1. Takt 24
Taktimõõt
Lugu on kirjutatud 4/4 taktimõõdus ning teose vältel see ei muutu. Liikumine toimub peamiselt 1/8 nootides.
Harmoonia
Kooriteos on üles ehitatud selgele klassikalisele harmooniale. Helistikuks on G-duur, mis B-osas vastandub paraleelhelistiku e-molliga.
Helilooja on enamasti kasutanud traditsioonilisi põhifunktsioone (toonika, subdominat ja dominant), kuid 8. takti teeb eriliseks täisvähendatud septakordi lisamine (vt näide 2). Omamoodi huvitav on A-osa bassipartiis orelipunkti kasutamine.
Näide 2. Takt 8
B-osas annab iseloomuliku õrnuse e-moll, mida kannab edasi ka polüfooniline fugaato. Kahe viimase taktiga moduleeritakse tagasi alghelistiku dominanti (vt näide 3)
Näide 3. Taktid 20–21
C-osas on tagasi G-duur. Peamiselt on siin kasutatud intervalle s.3, p.4 ja p.5, v.a viimases taktis v.6 hüpe sopranil.
Tempo, dünaamika
Teoses ei ole antud täpset (metronoomi) tempot. Iga osa juurde on märgitud itaaliakeelsed terminid. A-osa tempoks on Allegretto (lõbusalt, rõõmsalt). Dünaamilises plaanis on esimesed 4 takti mezzofortes. 5. ja 6. taktist alates astuvad bass ja alt sisse fortes ning 8. taktis on kõikidel häältel nimetatud dünaamika. Osa viimased kaks takti on subito piano s.
B-osa (Con moto – liikumisega) alustavad aldid pianos. Kahe takti pärast lisanduvad tenorid, neile järgnevad bassid mezzofortes, saatehääled laulavad aga endiselt pianos. 18. taktis koos sopranite soologa laulavad kõik fortes. Järgneb subito piano, mis kasvab kahe takti jooksul välja fortissimoks, olles ühtlasi antud osa kulminatsiooniks.
C-osa tempo on Più vivo (rohkem elavamalt), mida alustatakse vaikselt , seejuures muutudes iga taktiga järjest jõulisemaks ning eelviimases taktis jõutakse välja fortissimosse. Teos lõpeb aeglustusega ning viimast takti rõhutades.
III TEOSE KOORISPETSIIFILINE ANALÜÜS
„Kägu kukub” sobib keskmise suurusega segakoorile. Taktides 9–11 on altide ja tenorite jagunemine identne. Viie- ja kuuehäälsete akordide korral (taktid 20–21) jagunevad vastavalt aldid, tenorid ja bassid.
Tessituur, ülddiapasoon
Kooriteose üldine diapasoon on 3 oktavit. Üksikutest häälerühmadest on suurim diapasoon aldil. (vt näide 4)
Näide 4. Diapasoon
Üldiselt on tessituur mugav, kuid esineb kohti, mis on tenorile ja sopranile ebamugavad.
Vokaaltehnilised raskused

Basside „kuku” p.5 hüppes võib esineda intonatsioonilisi probleeme.

8. taktis võib sopranitel olla raske laulda teise oktavi g-nooti puhtalt.

Taktis 10–11 (vt näide 5) võib probleemiks osutuda I tenori kõrge register – seal on intonatsiooniliselt täpselt ja ühteaegu vaikselt laulmine keerukas. Kuna aldid dubleerivad tenorit, siis mugavamaks laulmiseks võivad aldid laulda ülemist häält ning tenorid alumist häält.
Näide 5. Takt 10–11

B-osa polüfoonia paremini esiletoomiseks peavad saatehääled vaiksemalt laulma.

Sopranite B-osa sisseastumine kõrges registris.

Teose viimane takt sopranitel – kõrge g- noodi laulmine.
Diktsioonist rääkides tuleks teoses tähelepanu pöörata kaashäälikutele. Palju esineb k-tähega algavaid sõnu: kägu, kukub, kuuse, karjatselle. B-osas tuleks jälgida ka h-tähega algavaid sõnu: hoidijalle, helgib, heina. H-täht kipub eesti keeles kõneldes sõnade alguses kuulmatu olema. Tuleb jälgida, et kõik häälikud lauldes siiski mõõdukalt kuulda oleksid.
Oluline on järgida ka algupärast noodivältust sõna „lindu” juures (takt 6), mida tänapäeval tahaksime sõna loomuliku vältuse kohaselt laulda punkteeritult, kuid noodi kohaselt tuleks teha seda ilma.
IV KOORITEOSE ETTEKANDE PLAAN
A-osas on kaks sarnase karakteriga fraasi. Mõlemad (taktid 1–2 ja 3–4) on üsna julged (mezzofortes) ning kulmineeruvad sõnaga „kuku”. Iga fraasi lõpus, enamasti kahe takti tagant, toimuvad kiired hingamised. Tähelepanu oleks vaja pöörata aldi soolos oleva sõna „lindu” rütmi õigesti laulmisele. Oluline on jälgida ka dünaamika muutusi, eriti bassi ja aldi soolos, et neid oleks selgesti kuulda. Üleminekul B-ossa teeksin veidi pikema peatuse, mida nõuab ka fermaat vormiosade vahelisel taktijoonel.
B-osa meeleolu on helge, südamlik ja laulev, muutudes järk-järgult jõulisemaks. Selles osas on vaja jälgida, et saatehääled ei mataks soolosid, vastupidi, nad peaksid toetama ja täiustama teineteist. Kahes viimases taktis on oluliseks märksõnaks dünaamika vastandumine . Osa lõpus juhatan kaks viimast lööki „murtult” välja, et paremini edasi anda noodis olevaid rõhke ja aeglustust.
C-osa juhatan „kahe peale”, kuna see on parajalt kiire. Tuleks jälgida, et partiisid lauldaks kergelt ja edasiviivalt. Lisaks on siin pidev kasvamine pianost fortissimosse. Eelviimases taktis on oht neljandal löögil „sisse laulda”.
Kokkuvõte
Eduard Oja „Kägu kukub” on väga huvitav teos, sest siin on hästi tabatud käo kukkumist. Usun, et teosega saaksid hakkama ka paljud isetegevuskollektiivid, kuna antud lugu ei sea ületamatuid takistusi just tessituuri osas.
Kasutatud kirjandus
Oja, Eduard 1972. Kägu kukub. Segakoorilaule. Noot . Koost A. Üleoja ja A. Lüüs. Tallinn: Eesti Raamat, lk 30-33.
Rumessen, Vardo 2007. Varjus ja valguses – Eduard Oja. Tallinn: Eesti Raamat, lk 49-51.
Eesti muusika infokeskus. http://www.emic.ee/eduard-oja-est
Õpetajate kodulehtede server . http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/oja/elu.ht m