URMAS KIBUSPUU (0)

TARTU ÜLIKOOL
FILOSOOFIATEADUSKOND
KULTUURIEADUSTE JA KUNSTIDE INSTITUUT
URMAS KIBUSPUU
Referaat
Juhendaja : Tiina Saluvere
Tartu 2014

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
KIBUSPUU NOORPÕLV 3
LAVAKUNSTIKATEEDRI VII LEND 4
9 HOOAEGA 6
ELU VÄLJASPOOL TEATRIT 7
SURM 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Urmas Kibuspuud (1953-1985) elas teatrilavadel küll väga lühidalt, kuid tema täht oli nii ere, et teda peetakse veel praegusel ajalgi üheks olulisimaks Eesti 20. sajandi näitlejaks Theodor Altermanni kõrval. Kuigi Kibuspuu tegi oma karjääri jooksul väga palju mõjukaid ja tõsiseid rolle, on võimalik nüüd Kibuspuu andest aimu saada vaid tema telelavastuste kaudu. Oma lühikese elu jooksul õnnestus Kibuspuul täita osi lisaks tõsistele tükkidele ka laste etendustes , koomilistes rollides ja estraadikavades. Väga oluliseks sai Kibuspuu näitlejakarjääri jooksul sõprus Lavakunstikateedris kohatud Jüri Krjukoviga, kellega koos tegi ta mõned oma põnevaimad rollid ja saavutas Eestis tõeliselt suure tuntuse .

KIBUSPUU NOORPÕLV

Urmas Kibuspuu sündis 5. detsembril 1953. aastal esimese lapsena Helju ja Lembit Kibuspuule. Näitleja isapoolne suguvõsa oli pärit Hiiumaalt – Urmase vanaisa Karl Kibuspuu sündis Hiiumaal Tubalal Matse talus . Urmasel oli isa poolt kuus tädi ja kaks onu ning ema poolt sama palju tädisid ja onusid. Urmase isa Lembit töötas Tallinna Telefonivõrgus insenerina ja oli tõsine ning usklik mees. Urmase emapoolne suguvõsa pärineb hoopis Tallinnast, kus tema ema, Helju Kibuspuu töötas aastaid lasteaias ja hiljem Tallinna onkoloogiahaiglas õde-perenaisena. Urmase vanemad olid koos 46 aastat, kuni Lembitu surmani.
Urmas Kibuspuu kasvas ja veetis suurema osa oma ajast nooruspõlves vanemate majas Tallinnas Hiiul, Pargi tänavas. Juba väga varajases nooruses oli Urmas silmapaistev laps: tähelepandav oli varajane rääkimisoskus, hea miimika , seltsivus ning tihti ka tahtmine seltskonnas kõva häälega laulda . Urmas oli viisakas ja korralik poiss, kes armastas väga loodust. Väiksena armastas ta muuhulgas luubiga lilleõisi uurida ja abistas isa meisterdamisel- ehitamisel .
1960. aastal sündis Urmasele õde Merike ja 1968. aastal vend Marko, kuid Urmas oli õest-vennast hoopis rahulikuma meelega. Kodu oli Kibuspuule väga oluline koht. Urmase „võrratu lastetuba “ paistis välja kogus tema olekus, käitumises ja suhtumises. Väga aktiivne väljas käija Kibuspuu ei olnud, vaid armastas pigem raamatuid lugeda ja joonistada. Ta luges vabalt ka vene keeles ja nautis kunstiraamatute uurimist .
Kooliteed alustas Kibuspuu Tallinna 28. 8klassilises koolis (praegune Tallinna Nõmme Gümnaasium), kus ta oli silmatorkavalt korralik. 1969. aastal jätkas Urmas õppetööd 46. keskkooli kunstiklassis (praegu Pelgulinna Gümnaasium). Keskkooli ajal käis Urmas ka Kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel joonistamist õppimas. Keskkoolis hakkas silma paistma ka Urmase teatraalsus, miimika ja anne keelte peale. Olulisimad sõbrad keskkooli ajal olid Georg Bogatkin ja Raimo Aas, kellega koos tegeleti isetegevusega ja tehti riigikorda pilkavaid improvisatsioonilisi estraadikavasid.
Kibuspuu oli kooliaja alguses väga tagasihoidlik , kuid läks aja jooksul üha lahtisemaks. Ta ei olnud aga ei pioneer ega komsomol. Reaalained talle meeltmööda ei olnud, küll aga paistis ta silma oma võimega mahakirjutamises. Spordiga tegeles Kibuspuu vehklemise näol päris palju ning armastas ka fotograafiat. Kõige enam meeldis Kibuspuule pildistada loodust, kuid üle kõige oli siiski joonistamine. Kibuspuu vanemad lootsid , et noorest mehest saaks kunstnik. Eriti seetõttu, et nad kartsid teatriinimeste halva mõju pojale, eriti suure alkoholitarbimise pärast. Tema joonistusi avaldati ka lasteajakirjas Täheke. Kõige enam paistsid kunstikatsetustest silma tema tundliku natuuriga pliiatsiga joonistatud portreed. Tema töödes oli tunda graafiku kätt, analüüsikoskust, ja oskust näha.
Urmas läks koos sõprade Raimo Aasa ja Georg Bogatkiniga Lavakunstikateedrisse katsetele ja kuidagi juhtus nii, et kolmest teatrihuvilisest poisist sai sisse vaid üks, Urmas Kibuspuu. Tänu sellele võimalusele sai Kibuspuu oluliselt lennukust juurde.

LAVAKUNSTIKATEEDRI VII LEND

1972. aastal alustas Kibuspuu õpinguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennus. Tema kursuse juhendajaks sai Voldemar Panso , kelle assistendiks oli Raivo Trass . 1976. aastal lõpetasid kursuse koos Kibuspuuga Tiit Berg , Merle Karusoo , Ago-Endrik Kerge, Jüri Krjukov , Aare Laanemets , Sulev Luik, Kalju Orro , Toomas Ots, Anne Paluver, Priit Pedajas , Lembit Peterson , Eero Spriit, Kadri Tamberg , Külliki Tool-Saldre ja Peeter Volkonski . Seda lendu on mitmes mõttes eriliseks peetud. Tegemist oli Panso lemmiku ja ühtlasi ka viimase lennuga, keda ta juhendada sai.
Kooliaeg oli intensiivne, hommikul kell 9 hakkasid loengud , tantsutunnid olid Salme kultuurikeskuses, akrobaatika Mustpeade majas, erialatunnid Toompeal ja Draamateatris. Vabal ajal toimusid ka peod ja proovide tegemine. Algusest lõpuni oli tegu väga ühtse kursusega, justkui ühe tervikuga , ka näitlejad ja lavastajad olid lahutamatud.
Raivo Trass on meenutanud, et Urmas Kibuspuul oli küll häid momente, ent õppejõud ei osanud talle küll kooli algul edukat tulevikku ennustada. Kooli ajal oli ta jutukas ja hakkaja, kuid ka mõtlik ning suure sisemise intelligentsiga. Tähelepanuväärseks sai suur sarnasus kursusekaaslase Anne Paluveriga, mida ka mitmetes näidendites ära kasutati.
1. kursusel 1. semestri erialaarvestusel lavastati Lavakunstikateedris lõike Shakespeare ’i „Hamletist,“ kus Priit Pedaja lavastuslõigus „Rosencrantzi ja Guildensterni kohtumine Hamletiga“ sai Kibuspuu Hamleti rolli ära proovida ja püüdis õppejõudude pilku. 2. semestri erialaeksamil lavastas Merle Karusoo Eduard Vilde „ Tabamata ime“ 1. vaatuse, milles Kibuspuu oli Leo Saalep, Peeter Volkonski „Pisuhänna“ lavastuses mängis Kibuspuu Tiit Piibelehte. Nii oli juba varajane kontakt Vilde loominguga, millega ta kiitust kogus.
2. kursuse sai Kibuspuu erialaarvestustes mängida Oscar Wilde ’i „Dorian Gray portrees“, Priit Pedaja käe all Lord Henryt ja Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ Famussovit ning Tiit Bergi „Kuningas Oidipuses “ nimiosa. 1974. aastal sai kaasa teha ka VI lennu diplomietenduses „Suveöö unenägu“.
3. kursusel hakkasid näitlejanäod juba ilmet võtma. Erialaarvestusel esitati Karusoo lavastatud Eugene O’Neilli „ Saatuse heidikute kuud“, milles Jim Tyrone’i esitasid Aare Laanemets, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu ja Lembit Peterson. Lisaks näitas Kibuspuu esmakordselt oma naljakat külge lavakõne arvestuses esitades koos Jüri Krjukoviga „Muinasjuttu tsaar Saltaanist“
4. kursusel sai osa võtta VII lennu lavastatud Lembit Kivisaare „ Paradiisi ilust “ ja August Kitzbergi „Kosjasõidust“. Kibuspuu suur plahvatus sai alguse mängides Popit Merle Karusoo lavastatud diplomietenduses, F. Tuglase „Popi ja Huhuus,“ mida lavastati ka Draamateatri väikses saalis, mängiti poolteist aastat, kokku 60 etendust. „Popi ja Huhuu“ oli üks lavastusi Noorsooteatri „Cinzano“ (1978) ja „Makarenko koloonia“ (1979) kõrval, mille eest anti Merle Karusoole 1980. aastal Ants Lauteri nimeline auhind.
Teiseks diplomilavastuseks sai A. Kitzbergi „Kosjasõit“, kus Kibuspuu täitis Ago-Endrik Kerge lavastuses Miili rolli ja äratas tähelepanu oma falsetiga laulmise oskusega. Lavastus sai kiita ka näiteks Moskva nimeka teatrikriitiku Natalja Krõmova käest. Etendust mängiti palju ja anti ka mitu kahetuhandelise publikuga vabaõhuetendust Kalevi spordihallis.
„Popist ja Huhuust“ veelgi suurem plahvatus toimus Kibuspuu jaoks kolmandas diplomilavastuses, milleks oli Eduard Vilde „Tabamata ime“ taas Merle Karusoo lavastuses, kus ta täitis Leo Saalepi rolli. Kuigi alguses oli etenduste tase kõikuv, tegi Kibuspuu Saalepina väga silmapaistva töö.
VII lennu viimane diplomilavastus oli Voldemar Panso lavastatud Luigi Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas“, mis pani publiku arutama, kust läheb piir teatri ja elu vahel. Ka see teos sai kahetist kriitikat.
Kooli lõpetamisel 1976. aastal siirdusid Draamateatrisse tööle lavastajana Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge, näitlejatena Urmas Kibuspuu, Külliki Kool, Anne Paluver, Kadri Tamberg, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Kalju Orro. Noorsooteatrisse läksid Peeter Volkonski, Sulev Luik, Lembit Peterson ja Eero Spriit. Koidula-nimelisse Pärnu Draamateatrisse läks Toomas Ots, Eesti Riiklikkusse Nukuteatrisse Priit Pedajas ja Tallinnfilmi stuudiosse Tiit Berg.
VII lend tegutses kooliajal pidevalt koos ning ei lõpetanud seda ka peale lõpetamistki. Tegu oli lennuga, kes hakkas rikastama Eesti televisiooni, teatrit ja estraadi.

9 HOOAEGA

1976. aastal võeti Draamateatri kollektiivi vastu Lavakunstikateedri VII lennu lõpetajad: Urmas Kibuspuu, Anne Paluver Jüri Krjukov ja teised. Urmas Kibuspuu esimene töö kutselise näitlejana oli Voldemar Panso lavastatud Enn Vetemaa „Roosiaias“. See jäi Panso viimaseks tööks, Kibuspuu mängis seal Tiitu. Kohe, samal aastal alustas Urmas Kibuspuu oma praeguseni tuntud karjääri ka televisioonis, millest esimeseks lavastuseks sai Dagmar Normeti lastetükk „Kuidas kuningas kuu peale kippus“. Õige pea alustas Urmas Kibuspuu ka oma koomilisi rolle, koos Jüri Krjukovi ja Anne Paluveriga, tehes kaastööd Eino Baskini juhitud „ Meelelahutaja “ trupis, kus esitati igas saates 6-7 humoreski. Kuigi Kibuspuu sai vaid 9 aastat näitlejana töötada, oli tal palju tööd nii Draamateatri näitetrupis, teleekraanil, kui ka filmilinal . Tuntuimateks lavastuste ja parimate rollidena jäid Urmas Kibuspuu puhul teiste hulgas silma nimiosa 1978. aasta „Harold ja Maude’is“ ja Celestin 1982. aasta „ Savoy ballis“.
Kuigi filmi- ja telelavastuste rolle ei võtnud kaasaegsed näitlejad oma arengu mõttes väga tõsiselt, olid need ometigi head sissetulekuallikad ja nii võttiski Urmas Kibuspuu osa tervelt 37st telelavale jõudnud teosest. Tuntumateks filmideks jäid 1980. aasta „ Ideaalmaastik “ ning lastefilmid „Nukitsamees“ (1981), „Karoliine hõbelõng“ (1984) ja „ Naksitrallid “ (1984). Tagasivaatavalt võib tunda rõõmu, et Urmas Kibuspuu nii palju oma ajast telelavastuste ja – filmide tegemisele pühendas, kuna nüüd võivad tema eriskummalisest olekust ja suurepärasest näitlejaoskusest aimu saada ka need, kes teda laval ei saanud nägema.

ELU VÄLJASPOOL TEATRIT

Urmas Kibuspuust räägivad ta kunagised sõbrad veel tänaseni head. Nimelt olevat näitleja olnud ka kuulsuse saavutades südamlik ja hea inimene. Oma perega sai Urmas võrdlemisi hästi läbi, kuid kuna vanemad polnud erialavalikut ikkagi päris heaks kiitnud, sai ta teatris toimuvast arutada vaid oma õe Merikesega, kellega ta ka kirjavahetust pidas.
Vaatamata lühikesele elule ja mitte eriti naistemehe imidžile oli Kibuspuu elus siiski mitmel naisel oluline koht. Ometi püsiva ja pika suhtega Kibuspuu end ei sidunud. Lavakunstikooli lõpu poole kohtus Kibuspuu Ilo Kokamäega, kellega kohtumisest sündis poeg Paul-Eerik Kokamägi. Mõni aasta peale poja sündi kohtus Kibuspuu raadiotegija Külliki Valdmaga, kellega abiellus ja elas paar aastat koos. Seda lahkuminekut elas Kibuspuu väga raskelt üle. Avalikkusele tuntuim, ja tema viimane suhe oli Kibuspuul noore Estonia baleriini Tatjana Järviga, kes teda muuhulgas ka peavalude tõttu suunas arsti juurde minema.
Urmas Kibuspuul oli palju sõpru, kes teda hiljem mälestama jäid, kuid parimaks semuks jäi Urmasele siiski Lavakunstikateedris kohatud Jüri Krjukov, kellega koos nad moodustasid koomilise vastandliku paari nii päriselus kui teatrilaudadel. Kui Krjukov kaldus vahepeal oma emotsioonidega üle piiri, siis Kibuspuu tasakaalustas teda oma rahu, leebuse ja elegantsiga. See aga andis laval täiusliku efekti.

SURM

31-aastasena, 13. juunil 1985. aastal, suri rahva poolt armastatud nüüdseks tuntuse saavutanud Kibuspuu kõigi jaoks ootamatult. Vaid üksikud Urmas Kibuspuu lähedased (just perekond) olid olnud kursis Urmase tugevate peavaludega, mis teda sageli ka lausa peapesemisel häirisid. Kuigi Urmas käis korduvalt onkoloogiahaiglas, olid tema varasemateks diagnoosideks olnud vaid stress ja üleväsimus. Samas väga paljud tema kaasaegsetest ja sõpradest ei teadnud Urmast vaevavatest probleemidest Kibuspuu rõõmsa meele ja heatujulisuse tõttu mitte midagi. See aga valmistas hiljem neile tuska, kuna nad oleks teadlikult Urmase varem arstile saatnud. Haiguse süvenemisest andis märku Kibuspuu lavaline väsimine, mida märkis näiteks Ago-Endrik Kerge aasta enne Kibuspuu surma Estonias lavastades „Kabareed“, kus Urmas ei suutnud füüsiliselt rolli täita ja loobus sellest.
Haigusele aga ei saadud õigel ajal jälile, sest pool aastat enne surma avastati Urmasel kapseldunud tuberkuloos . Kibuspuu sattus kõigepealt Tallinna kopsuhaiglasse, kust ta saadeti edasi Tartusse operatsioonile, mis läks hästi ja pärast mida asus ta taas tööle.
1985. aasta juunis toimusid „Savoy balli “ filmivõtted, kus Ago-Endrik Kerge märkas taas Kibuspuu väsimust, seekord kurtis näitleja ka tugevate peavalude üle. 10. juunil oli Kibuspuu koos sõber Krjukoviga lubanud Ivo Linna sünnipäeval kohtuda kahe päeva pärast, kuid 12. juunil hakkasid Urmasel nii tugevad peavalud, et ema leidis ta kahe käega peast kinni hoidmas ja kõva häälega karjumas. Kuigi arst tegi valuvaigistava süsti, ei olnud sel mingeid tulemusi ja järgmine kiirabi viis Kibuspuu juba valitsusliikmete haiglasse. Hommikul kella kümne paiku helistas Ivo Linna sünnipäevapidustustele Draamateatri inspitsient ja ütles, et Urmas on surnud. Sellele uudisele järgnes üleüldine šokk.
Kibuspuul avastati sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja , mille tõttu tõusis peas rõhk ja tekkisid kohutavad peavalud. Kasvaja oletatavaks põhjuseks võis olla 14-15aastaselt tehtud ränk rattaavarii, kus purunes ka Kibuspuu ninaluu .
Urmase matustel oli väga palju inimesi. Oma 9 teatris tegutsemisaasta jooksul oli Kibuspuu saanud tõeliselt populaarseks ja publikule südamelähedaseks. Ligi tuhandeline rahvahulk kuulas mitu tundi liigutavaid järelehüüdeid ja Metsakalmistul oli tema hauaplats ka veel 5 aastat pärast surma lilledes.

KOKKUVÕTE

Kibuspuu elu oli lühike, ent meeldejääv . Üheksa teatrinäitleja aasta jooksul jõudis mees teha mitmeid häid rolle, millest mõnda on võimalik veel tänapäevalgi televisiooni vahendusel näha. Kuid lisaks teatritööle on Kibuspuu fenomeni juures väga oluline tema elu ja küsimus, milliseks näitlejaks oleks võinud ta areneda, kui poleks olnud 1985. aasta traagilisi sündmusi. Fakt on aga see, et Urmas Kibuspuud jäädakse alati mälestama kui head näitlejat ja head inimest.

KASUTATUD KIRJANDUS

Avestik, Rait 2009. Urmas Kibuspuu, 31 aastat. Tallinn: kirjastus Tänapäev.
9