Keskaja olustik (1)

Põhikool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Sisukord

Sissejuhatus

Eesti keskaeg / Söök ja jook

Söök ja jook

Elu keskaegses linnas

Elu keskaegses linnas / Keskaegne riietus

Keskaegne riietus / Hügieen, haigused ja arstiabi

Hügieen, haigused ja arstiabi / Teater ja müsteeriumid

Teater ja müsteeriumid

Kokkuvõte

Materjal
1
Sissejuhatus
Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jäi vanaaja ja uusaja vahele. Keskaja alguseks peetakse üldiselt aastat 476, mil kukutati viimane Lääne- Rooma keiser Romulus Augustulus ning Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast. Keskaja lõpu ja uusaja alguse osas on aga palju vaidlusi ning ühest, üldkehtivat seisukohta pole.
Keskaeg jagatakse kolmeks perioodiks :

VARAKESKAEG - 476. a.-XI saj. keskpaigani. See oli üsnagi metsik ning seadusteta aeg, mille jooksul kõigepealt Rooma impeeriumi varemetel, seejärel ka kaugemal, kujunesid välja uued riigid.
KÕRGKESKAEG - XI saj. keskpaik -XV sajandi lõpp.
HILISKESKAEG - XV saj. lõpp-XVI saj. lõpp. Lääne-, Lõuna- ja Kesk-Euroopas peetakse seda juba varauusajaks, keskaeg kestis aga Põhja- ja Ida-Euroopas, kus uute nähtuste levimine toimus aeglasemalt.

Mujal maailmas kulges ajalugu hoopis erinevaid radu pidi ning seetõttu ei saa euroopaliku ajaloo liigitust kasutada näiteks Hiina, India, Ameerika ja veel paljude teistegi piirkondade puhul. Isegi Euroopale nii lähedane Venemaa hälbib juba oluliselt euroopalikust ajaloo periodiseerimisest. Seal lõppes keskaeg näiteks alles Peeter I valitsemisajaga XVIII. saj. alguses.
2
Eesti keskaeg
Eesti keskaeg algas muistse vabadusvõitlusega (1208-1227) ning lõppes Liivi sõjaga (1558-1629).
Muistse vabadusvõitluse tulemusel langes Eesti ristisõdijate võimu alla, kes rajasid siin oma riigid, mis kestsid kuni Liivi sõjani. Liivi sõda ning Vana- Liivimaa riikide likvideerumist võibki pidada tinglikult piiriks, mis keskaeg lõppes, kuid samas ei julgeks väita, et sellest algas kohe uusaeg. Pigem võib öelda, et Eestis kulges üleminek keskajalt uusajale valulise ning ränga interregnumi jooksul, mis langeb üldjoontes kokku Liivi sõja toimumisajaga.
Söök ja jook

Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones.
Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga . Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega . See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada . Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt , et igaühel oleks talle vääriline koht.
3
Peaaegu iga keskaja inimene armastas rohkelt süüa. Linlased ei olnud huvitatud saleda joonise hoidmises, muretseti hoopis kas söödavat on piisavalt või mitte.
Kartulit õpiti tundma alles 16.sajandil, kui oli taasavastatud Ameerika. Selle asemel söödi palju naerist ning herneid ja ube. Kala omandas keskajal suure tähtsuse just kiriku propageerimise tõttu. Kala kuivatati ja soolati. Suure kevadise paastu ajal hinnati kala kui meelisrooga. Tavaliselt söödi päevas 2 korda: keskpäeval ja õhtul kella 6 paiku, mis oli ka peamine söögikord. Põhitoiduks oli liharoog , mis oli lahti lõigatuna asetatud vaagnale. Igaüks võttis seda sealt kas sõrmede või orgiga ning asetas suhu või leivaviilule. Leivaviilu kasutati tihti taldrikuna.
Kuna toitudel oli sageli halb kõrvalmaitse, püüti seda varjata vürtsidega. Pidusöögi lõpul lasti vürtse veel ringi käima, et külalised saaksid maiustada. Samas ajasid aga sellised vürtsikad road palju jooma, aga söögivesi oli väga halb ja piima andsid lehmad vähe. Rikkamad linlased jõid seetõttu magusaid ja vürtsitatud veine . 12.sajandil õpiti Itaalias destilleerima piiritust. Seda “tulivett” peeti parimaks rohuks kõigi haiguste ja eriti katku vastu.
Tihti kujunesid uhked pidusöögid mõttetuteks prassimisteks. Et saada korralikku lõunasööki, tapeti terve härg või siga. Eriti uhked olid rikaste linlaste pulmad, mis kestsid kolmest päevast nädalani. Iga pulm pidi olema eelmisest uhkem ja nii pidi raad pulmapidude kestvust ja toitude hulka piirama.
Samas vägevad ja uhked olid ka tsunftide peod. Sellise peo lõpus pani peokorraldaja ühele külalisele kaela ümber lillevaniku, mis tähendas, et tema pidi järgmise peo korraldama .
Peol oli tähtis kaks elementi: palju toitu ning kombed. Söömaaja algust tähistati sarve puhumisega. Külalised pesid sõrmed puhtaks ja kuivatasid näpud valgetesse rätikutesse. Seejärel peeti söögipalve.
Laud pidi olema kaetud valge linaga. Iga inimese jaoks pandud lauale peeker ja nuga. Toitu tõsteti ette lusika ja kahvliga. Vedelat toitu pakuti kahe kõrvaga kausikesest. Üks kauss oli kahe peale ning sellest ammutati toitu kordamööda.
Joomisel olid samuti oma reeglid. Et joodava sisse rasva ei satuks , tuli enne joomist suu rätikuga puhastada. Aeg-ajalt puhastati ka karika või peekri serva.
Häbiväärseks peeti luristamist, matsutamist, röhitsemist, noaga hammaste torkimist ja täis suuga rääkimist . 4
Elu keskaegses linnas
Linnakodaniku kodu
Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused : kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi.Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid , kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Asukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud .
Linn
Keskaegne linn oli välisilmelt eelkõige kindlus , mis pidi andma selle elanikele sõdade ajal varju ja kaitsma neid röövretkede eest. Aja möödudes muutus tähtsaimaks tegevuseks kaubandus. Linnamüüride vahel elasid linnakodanike seisuses olevad kaupmehed ja käsitöölised. Vaesemad inimesed elasid väljaspool linnamüüre, eeslinnades. Linnaelu keskuseks oli turuplats , mille ääres asetses tavaliselt ka tähtsaim ühiskondlik hoone - raekoda. Turg oli nii kaubanduskeskus kui ka ühiskondliku elu sõlmpunkt.Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Eestis olid orduajal müüri ja kraaviga ümbritsetud näiteks Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad - agulid, kus elas lihtrahvas.
14. sajandiks oli Eesti alal kokku üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu (hiljem lihtsalt Pärnu), Viljandi, Rakvere, Haapsalu ja Paide. Eriti jõukad olid Eesti linnadest Tallinn ja Tartu.
Algul valmistati kõik majapidamises vajaminev -tööriistad, riided jne.-ise. Elu aga läks edasi. Üha enam hakati usaldama meistrite tööd. Kui rüütliperel või talupojal oli 5 mingit tööriista või majapidamiskaupa tarvis, siis läks ta töökotta erinevate seppade jutule.
Töökojad ja kauplemise kohad tekkisid losside ja kindluste juurde. Tähtis oli ka see, et lähedal oleks mõni suur kaubatee või meri, mille äärde sai rajada sadama.
Kui töökodasid ja elumaju juba rohkem oli saanud, hakati seda kohta linnaks kutsuma.
Linnale anti nimi ja linna õigused. Valiti ka linnapea ning linnavalitsus ehk raad.
Elu linnas oli mõnevõrra huvitavam kui maal.
Siin käis rändtsirkus, esinesid teatrid . Ka kohvikud ja kõrtsid olid lahti. Rikkamad võisid uhkeldada moodsate riietega ning asjadega.
Keskaegne Riietus
Keskaegne riietus erines täiesti meie tänapäeva riietusest. Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju. Sellel ajal kulus kangast riiete valmistamiseks mitu korda rohkem. Rõivad olenesid seisusest, elukutsest, traditsioonidest ja muidugi moest. Samas muutus mood väga aeglaselt, nii et tütrel sobis kanda ema rõivaid, ilma et pruukinuks muretseda elust ja moest mahajäämise pärast. Feodaalidele tegi meelehärmi linnakodanike(eriti naiste) uhkeldav riietus, mis varjutas aadlimeeste ja nende naiste-tütarde riietust . Feodaalid nõudsid eeskirju, millega kehtestataks piirangud riidesortide ja tegumoodide kasutamises ning määraks kindlaks moe ja rõivaste ning ehete kaalu. Moesurve osutus tugevamaks igasugustest korraldustest ja käskudest ning feodaalid virisesid aina edasi ja edasi. Moe üle kurtsid ka jutlustajad. Häbiväärseks peeti katmata ihu, kuna inimkeha oli kiriku poolt patuseks kuulutatud.
Tänapäeval etendavad moes juhtivat rolli naised ning nende rõivaid, kuid keskajal andsid tooni eelkõige mehed. Linnaelanikud armastasid ääretult kirjuid riideid, mille iga käis või säär pidi olema eri värvi. Samas oli igal värvil ka oma tähendus:
Valge – süütus, roheline – lootuse ja armastuse tärkamine (samuti oli see ka inkvisitsiooni värv), kollane – õnnelik armastus, sinine – truudus, punane – armulõõm ja võitlusvalmidus. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Kitsaid pükse armastati õmmelda erkpunasest riidest. Nööpide asemel kasutati sidumispaelu, kinnitamisrihmu jms. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad . 6
Meeste kuubedel olid omapärased käised - need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi -padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud.
Läbi aegade on olnud erinevaid moehullustusi. Näiteks hakkasid mehed kandma hästi pikkade ninadega kingasid. Kinga nina pikkus sõltus kandja jõukusest. Mõnel mehel olid kinganinad nii pikad, et neid kinnitati nöörikesega riiete külge, sest muidu oli võimatu kõndida.
Tänavatel käidi kas paljajalu või puukingades.
Daamid riputasid vöö külge lõhnaõlipudeli, käsipeegli, väikese kammi ja käärid. Eriti täpselt oli kindlaks määratud linnakodanike naiste ja tütarde käitumine avalikes kohtades. Pead tuli hoida otse, ei tohtinud naeratada, kõnelda ega kasutada kosmeetikat. Istuval tütarlapsel pidi olema pilk maas ja käed kõhul.
Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning sulgesid.
Vööd olid kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.
Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Seega kehtestati piirangud, mis lubasid linnakodanikel kanda kuni 30 cm. Pikkuseid kinganinasid (feodaalidel lubati kuni 70cm) Et hõlbustada liikumist kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Riietus oli keskaegse inimese sotsiaalse kuuluvuse peamine tunnus.
HÜGIEEN, HAIGUSED JA ARSTIABI
Ristisõdade mõjul tõusid Euroopas au sisse saunad. Nagu Rooma impeeriumi ajal nii ka keskajal, ei olnud saun üksnes pesemiskoht. Seal veeti aega, kohtuti äriasjus aga ka armsamaga. Keskaegses saunas olid meeste ja naiste pesemisruumid ühised. Linlane käis saunas üks kord nädalas. Kui oldi end puhtaks pestus, siis söödi ja joodi. Selle läbiviimiseks asetati üle vanni puust laud, kuhu asetati road ja joogid. Saunaskäimine vähenes, kui märgati, et sealt võib saada mõne nakkushaiguse. Seepärast ehitasid linnakodanikud enda majadesse pesemisnurki. Linnades asuvad saunad ehitati tavaliselt kivimajadena linnamüüri äärde.
Keskaegset inimest kimbutasid paljud haigused. 14. saj. Keskel laastas Euroopat 7 kohutav katkulaine, milles hukkus 45% kogu Lääne - Euroopa elanikkonnast.Inimesed
käitusid haiguslainete puhul erinevalt. Osad veetsid päevad ja ööd palvetades, osad põgenesid majadest metsa, osad veetsid aega mõttetu prassimisega. Rännati kõrtsist kõrtsi ning kulutati kogu oma raha ja varandus. Katku eest polnud pääsu.
Levinumad ravivõtted olid klistiir ja aadrilaskmine. Mürgituse puhul soovitati inimene jalgupidi üles riputada, et mürk saaks suust , ninast, silmadest ja kõrvadest välja valguda.
Palju oli silmahaigusi, tuberkuloosi ja leeprat ehk pidalitõbe. Kogu arstiabi tugines aga tegelikult usul ja ebausul. Reliikviad, pühapildid ja nende puudutamine pidid parandama haavu, ravima haigusi ja leevendama õnnetut armastust. Kergendust pidid tooma ka paberil nõiasõnad, mis tuli haigel alla neelata.
TEATER JA MÜSTEERIUMID
Peale selle, et linnad mängisid tähtsat rolli hariduses ja olid koduks ülikoolidele, olid nad ka keskaegse teatri edendajad. Katolik kirik oli lõbustuste ja teatri vastu, kuid ometi võeti kasutusele vaimulik draama , mida etendati pidulikel jumalateenistustel ehk missadel. Piiblitekste ei loetud siis kuivalt vaid tihti dialoogina, millele oli lisatud liikumine. Täiesti puhast liturgilist draamat esitas vaimulik ladina keeles ja altari ees. Aja jooksul hakati lisama liturgilisele draamale ka rahvakeelset teksti ning sellest kujunes poolliturgiline draama, mida etendati kiriku löövis või mujal kirikus kõrgendiku peal. Näitleja astus rivist ettepoole ning lausus oma teksti. Rahvale meeldisid sellised etendused väga ning ka kirik märkas seda. Seega hakati lisama veel rahvapärasemat teksti ja platsi toodi isegi kurjade jõudude esindajad (kurat ja ta abilised). Nõuti, et sellised poolilmalikke-poolvaimulikke ei toimuks kirikus, vaid hoopis pühakoja esisel trepil . Sealt olid nad suurele rahvahulgale veelgi paremini näha. Kirik soovis hoida kontrolli kõigi lavastuste üle ja seepärast lubati laatade ajal esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid.
Nende etenduste tegelased rääkisid tihti juba rahvakeeles, mitte ladina keeles. Laadplatsile ehitati näidendi tarbeks mitu lava, et saaks tegevusi kiiresti edasi kanda. 8
Osad jagamisel anti alati “pühad osad” vaimulikele ja muid tegelasi mängisid käsitöölised.
Keskaegse linna tänavapilti ilmestasid žonglöörid ehk mängumehed. Need olid erakordsete annetega rändnäitlejad. Nad oskasid laulda, deklameerida, tantsida, nalja teha ja erinevaid trikke korda saata. Eriti hinnatud olid aga kehalise puudega rändnäitlejad (kääbused, hiiglased, lombakad jne.)
13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. Kogu konflikt või probleem päästeti tänu pühaku õigeaegse vahelesegamisega. Miraaklite lõpp oli alati selline, mis andis võidu headusele kurja üle. Paljude miraaklite sisuks olid ka pühakute elulood.
14.saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi – müsteeriume
Müsteeriumid kasvasid välja usupühade ajal toimunud rongkäikudest, kus näidati usklikele reliikviaid ja pühakute pilte ning korraldati pisikesi piiblilavastusi. See muutus peagi omaette etenduseks. Teistes linnades tekkisid müsteeriumid laatade tõttu. Suurte laatade ajal korraldati rae, tsunftide ja kiriku eestvedamisel näidendeid. Piibliteemadele hakati lisama ka ajalisi ja rahvuslikke jooni. 15.saj. esitati juba puht 9 ilmalikke müsteeriume.
Linnas tehti laatadeks ja müsteeriumiteks palju ettevalmistusi: puhastati tänavad, platsid, majad kaunistati lippude ning lillevanikutega. Laat avati palvega, millele järgnes pidulik rongkäik. Liikuvatel suurtel vankritel esitati tummstseene lavastatud müsteeriumist. Rongkäigus sammusid veel žonglöörid, karutantsitajad ja muude loomade dresseerijad. See oligi sissejuhatuseks.
Inglismaal, Madalmaades ja Hispaanias kasutati lava asemel vankrit, mille alumine pool oli kaetud eesriidega ning täitis garderoobi rolli ja ülemisel poolel olid kulissid ning toimus tegevus. Etendus algas peakiriku juurest. Sealt sõitsid “lavavankrid” raekoja ette, kus esitati esimesed stseenid ja liiguti edasi turuplatsile. Kõikjal oli rahvasumm, kes ootas näitlejaid. Nii muutus kogu keskaegne linn korraga teatriks ja linnaelanikud publikuks.
Kesk-Euroopas kasutati vankrite asemel “simultaanlava”. 9
Linna kõige suuremale väljakule püsitati kuni tosin pisikest lava. Mõningaid stseene esitati ka väljaku keskel, kust oli palju hõlpsam jälgida tegevust.
Eriti pikad olid müsteeriumid Inglismaal.
Üks Yorki müsteerium koosnes 4 stseenist ja iga stseen oli antud ühele tsunftile lavastada. Samal ajal oli siis see ka tsunftide vaheline võistlus – kumb ehitab paremad dekoratsioonid, meisterdab kostüümid ja etendab stseeni.
Kõige levinum müsteeriumi teema oli Kristuse surm ja ülestõus. Publik soovis tõetruud etendus ja seda ta ka sai. Näitlejaid tõsteti plokkide abil õhku, luugid avanesid järsku neelates näitlejaid põrgusügavustesse. Piinamist ja hukkamist tähistas üle lava purskav härjaveri. Kostüümid olid kindlaks määratud. Jeesusel pidi olema kuldne habe ja kuldses juuksed. Jumalaema kandis helesinist, apostel Juudas kollast ja teised apostlid ning pühad mehed valget riietust.
Müsteeriumid olid stiililt väga vastuolulised. Paljud kohad olid sügavalt usklikud ja katolikule kirikule meelepärased ning teised jällegi puht rahvalikud ja kohati isegi matslikud.
Lavastaja kõndis etenduse ajal mööda lava ja ütles vajadusel teksti ette. Samuti esitas ta proloogi ning esitas tänusõnad raele ja kirikule.
Lavakujundus oli rikkalik. Paradiis oli sisustatud kaunite vaipade, puude, põõsaste ja kalli mööbliga. Põrgus oli suur katel, piinariistad ja draakonilõuad. Tihti aeti läbi ka tinglike dekoratsioonidega. Nt. Linnanimi tähistas tervet linna.
Aja jooksul kasvasid välja ka elukutselised näitlejad. Ka tänapäeval võib näha keskaegseid müsteeriume.
10
Kokkuvõte
Keskaja mõiste kehtib siiski Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa maade kohta. Lääne-Rooma keisririigi langus ei mõjutanud aga kuigivõrd Põhja-Euroopa maid. Siin hakkasid keskajale omased tunnused tekkima alles meie ajaarvamise alguses ja kujunesid suuremal-vähemal määral välja alles 13. sajandiks, mil Läänemere idakalda rahvad (eestlased, liivlased , latgalid jt) ristiti võõraste vallutajate poolt. Seepärast on Eesti keskaja kestus hoopis teine:
1227 – Eesti langes Saksa ja Taani ristirüütlite võimu alla - algus
1558 – Liivi sõja algus. Sõda ise tõi hävingu Liivi orduriigile - lõpp
Euroopast kaugemal – Hiinas, Indias, Ameerikas jm ei ole euroopaliku keskaja mõistel erilist tähendust. Elu kaugetes maades kulges omasoodu, kuid keskaja kursuse raames käsitletakse seda siiski sellises ajalises ulatuses, nagu see vastab üldjoontes Euroopa keskajale.
11
Materjal
http://www.miksike.ee/ajalugu/text/ekeskaeg/ekeskaeg3.ht m
http://www.miksike.ee/ajalugu/text/keskaeg/keskaeg3.ht m
http://www.miksike.ee/lisa/5klass/5eestim/sookjajook.html
http://www.miksike.ee/referaadid/keskaegne_linn.ht m
http://www.miksike.ee/ajalugu/text/keskaeg/uuendpm.ht m
http://www.miksike.ee/elehed/2klass/2joostes/2%2D2%2D17%2D1.ht m
http://www.miksike.ee/elehed/5klass/5Eestimaa/5-5-12-1.ht m
http://www.miksike.ee/lisa/5klass/5eestim/36hansa_leping.ht m
http://vabrik.ee/helgitamm/hugiienhaigusedjaarstiabi.html
http://vabrik.ee/helgitamm/roivastusjamood.html
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 54 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

54 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaisaliisa Õppematerjali autor

keskaeg olustik keskaja olustik keskaja elu

Sarnased õppematerjalid

docx

Referaat ''Linnad keskajal''

· Eesti linnad keskajal Eestis tekkisid esimesed linna varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000- 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000- 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana- Pärnu ja Uus- Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. (3) Tartu raekoda · Kokkuvõte Võrreldes keskaegseid linnu tänapäeva omadega on neil tohutult suur vahe. Areng

Ajalugu

docx

LINNAD KESKAJAL

Tallinna Mustamäe Gümnaasium Henri Tamra LINNAD KESKAJAL Referaat Tallinn 2011 SISSEJUHATUS Järgnevas referaadis tuleb juttu keskaja linnade tunnustest, nende elanikest ja ehitistest ja linna toimimisest ning süsteemist. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu. Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas.

Ajalugu

doc

Keskaeg

· areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad · tsunftikäsitöö õitseaeg · kaubanduse areng · algab tsentraliseeritud riikide teke HILISKESKAEG (15.saj.-16.saj.algus) · keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega · kapitalistliku majanduse tekkimine KESKAEG EESTIS Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt loetakse eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227, kui Eesti lõplikult vallutati, kuni 1558.aastal alanud Liivi sõjani. Samuti on keskaja lõppdaatumiks loetud 1561. aastat, mil Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja

Ajalugu

docx

Keskaja kultuur

Keskajakultuur Mis on keskaeg ja kuidas on ta endale nime saanud? Kõige lihtsam vastus keskaeg järgneb vanaajale ning eelneb uusajale. Nimetuse keskaeg on andnud sellele umbes tuhandeaastasele ajavahemikule ajaloolased, kes juba ammust ajast on armastanud jagada minevikku suuremateks perioodideks. Nimetused on alati kokkuleppelised ja nimi ei anna sisuseletust. Keskaja inimene muidugi ei teadnud, et aeg, milles ta parasjagu elab, saab hiljem nimetuse keskaeg. Kuidas nimetatakse hiljem aega, milles elame praegu, ei oska ka meie ette näha. Miks just keskaeg? Keskaja nimetus ise võeti kasutusele 15. sajandil, kui maadeavastuste tulemusel avardus inimeste maailmapilt ja muutus ellusuhtumine. Eeskuju hakati üha enam võtma vanaaja meistritelt leidis aset antiikkultuuri taassünd ehk renessanss. See uuenduste aeg lõpetaski

Kirjandus

doc

Eesti keskaegsed linnad

Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis. Siis jõudis enamik lääne kaupu Venemaale ja sealseid kaupu läände just Narva kaudu. Hansa liidu koosseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskused. Siia toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga. Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn olla ehitatud soolale. Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 2030 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti v

Ajalugu

doc

Elu keskaja linnas

Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev

Ajalugu

doc

Kirjandus ja teater

asutus, kus saab vaadata kas sõna-, tantsu- või muusikaetendusi teater. Mõiste keskaeg võttis 1469 aastal kasutusele paavsti raamatukoguhoidja Giovanni Andrea. Keskaja alguseks loetakse kas aastat 330, kui Rooma uueks pealinnaks sai Konstantinoopol, aastal 395, kui rooma jagunes lõplikult kaheks või aastat 476, kui kõrvaldati võimult viimane lääne-Rooma keiser. Keskajaloli ühiskonda kuulumise vältimatu tingimus katoliiklaseks olemine. Keskaja vaimseks sisuks oli jumala ja saatana võitlus iga kristlase hinges. ühiskond jagunes kolmeks:palvetajad, preestrid, sõdijad, töötegijad (orje polnud). Keskaja ühiskonna liikmed olid peamiselt kirjaoskamatud. Draama saavutas kõrgtaseme XIV XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja

Ajalugu

doc

Keskaegse linlase toidulaud

1 Paljude inimeste koolipõlves kujunenud kujutlus keskajast kui kultuuri allakäigu ja vaimupimeduse perioodist on mitmeti ühekülgne ja kohati koguni väär. Inimkonna ajaloos ei tähendanud keskaeg sugugi arengu peatumist, veel vähem tagasiminekut. See pikk ajajärk andis paljugi uut tootmise, olustiku ja kultuuri arengule. Põltsam, I. (2002). Söömine-joomine keskaegses Tallinnas raamatus käsitletakse inimese toitumiskultuuri vastavalt majanduse arengutasemele ja keskaja Euroopa ühiskonnale. Vaatluse all on keskaja linn toiduainete tootmine ja toidukaubandus linnas, et saada ettekujutust toiduainete tarbimisest linnas. Linnaelanike toidulaud mida Tallinna elanikud sõid ja jõid, millised olid nende toitumist määranud tegurid ning argipäeva toitumise erinevus pidusöökidest. 2 Raamatus käsitletakse ka linnaelanike igapäevast toitumist mõjutavaid tegureid. Jälgitakse toidu ja toitumisega seotud erinevate pidustuste ja

Ajalugu

Rohkem sarnaseid