KOOL
11. klass
Nimi
MATI UNT
NÜÜDISTEATER
Referaat
Koht ja aasta
Sisukord
SISSEJUHATUS
Referaadi
teema on valitud just selline, kuna kirjanduse tunnis läbitakse
teatrikursust. Mati Unt on kuulus eesti lavastaja ning on toonud teatrimaailma palju traditsioone. Iga gümnaasiumi õpilane võiks
olla teadlik tuntumatest lavastajatest, kirjanikest ning teistest
eesti elu arendajatest. Peab tõdema, et nii see alati ei ole ning
seetõttu uurisin ja kogusin kokku materjalid Mati Undist. Teine
põhjus on muidugi see, et soovin ise teada saada, kuidas Mati Unt
eesti teatrit edendas ning milline oli tema elulugu.
Nüüdisteatri
loomise ajal muutus palju. Mind huvitab , kuidas see tekkis; mis on
nüüdisteatri omapärad; mida ja kuidas see teatrit mõjutas ning
mida head või halba tõi kaasa selle tekkimine.
Tänapäeva
noored, sageli ka vanemad inimesed, ei tea mis on toimunud eesti
teatrielus minevikus ning kuidas sai praegune teater üldse alguse.
Selle uurimiseks kasutan interneti ning õpetaja antud materjali.
Töö
esimeses osas räägitakse Mati Undist – tema elust ning sellest,
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-06-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kaar1n
Õppematerjali autor
väljendamisele. Need polnud kuivalt mõistuslikud, vaid kantud vaimsest kirest, väärtustades sisemist sõltumatust ja rasketeski olukordades iseendaks jäämist. Teatrimurrangu ruumiline kese asus Tartus, sellest ka nimi Tartu teatrimurrang. Samas kaasa tõmmati ka Tallinna ja Pärnu inimesi ning teatreid. Uue generatsiooni tulek teatrisse põlvkondlik nähtus. Teatrimurrangu eestvedajateks olid Tooming ja Hermaküla, osalt ka Mati Unt. Katsetati stuudiolavastustega. Keel ja sõnum olid omavahel seotud. Vormi ja sisu muutumine koos. Murrangu puhul tuli seda tahku eriti mõjutada teistsugune maailmapilk. Teater ei peegelda sotsiaalset tegelikkust, vaid loob autonoomse kunstilise reaalsuse. Teater on iseseisev kunst, mitte kirjanduse teener. Tekst on vaid üks ja mitte tähtsaim lavastuse komponent. Vastureaktsioon sõna kaitseks. Teater on mäng (rituaalne mäng). Teatri alus ja algus on näitleja kes mängib. Mäng on tee
· Tooming ja Hermaküla teatriuuenduse olulisemad tegijad Vanemuise lavastajad · Vanemuise uus, moodsa lavatehnikaga teatrimaja · Suhteliselt palju noori teatris (Irdi stuudio lõpetanud jt) · Paralleelnähtusena ka nt Ülo Vilimaa uudsed muusika- ja tantsulavastused Tooming ja Hermaküla lavapartneritena · Neist kujunesid suurepärased lavapartnerid. Mängisid peaosi, vastandpaari. Unt, Vahing jt teatriuuendusega seotud kirjanikud: · Mati Unt töötas 1966-72 Vanemuises kirjandusala juhatajana, kirjutas mitmeid dramatiseeringuid. 1975-81 Noorsooteatri kirjandusala juhataja, 1981-92 Noorsooteatri lavastaja, 1992-2003 Draamateatri lavastaja · Vaino Vahing töötas psühhiaatrina, samal ajal kirjutas näidendeid, arvustusi. Psühhoanalüüs sobis hästi teatriuuenduse teoreetilist tausta täiendama. Vahing pidas oma kodus nn salongi, mis oli noorte teatri- ja kunstiinimeste kohtumispaik.
kultuuripoliitikaga, sh. võttis ta kümnendivahetusel oma „ideoloogilise kaitsetiiva” alla noored „vihased” teatriuuendajad Jaan Toominga ja Evald Hermaküla, kandes ise samal ajal kohustust tuua lavale nn. sundrepertuaari. Irdi enda kui äärmiselt erinevaid lavažanre viljeleva režissööri toonastest lavastustest mainitagu 31 näiteks Shakespeare’i „Coriolanust” (1964) ja Veljo Tormise „Meestelaule” (1966), aga ka üht Mati Undi esimestest näidenditest „Phaethon, päikese poeg” (1968). 1967. aastal avati „Vanemuise” uus teatrimaja ja Pärnu teatri uus hoone, samuti võeti kümnendi lõpus kasutusele väikesaalid: 1968 Draamateatris ja 1969 Pärnus. See kõik – ka näiteks Noorsooteatri lavastuse „Armas luiskaja” etendamine Kadrioru lossis – tähendas teatriruumi põhimõttelist muutumist-teisenemist ning lõi aluse näitlejate ja vaatajate vahetumaks kontaktiks. 1960
Üldine Teatriajalugu II I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on lo
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid