Mati Unt ja Nüüdisteater (0)

KOOL
11. klass
Nimi
MATI UNT
NÜÜDISTEATER
Referaat
Koht ja aasta
Sisukord
SISSEJUHATUS
Referaadi teema on valitud just selline, kuna kirjanduse tunnis läbitakse teatrikursust. Mati Unt on kuulus eesti lavastaja ning on toonud teatrimaailma palju traditsioone. Iga gümnaasiumi õpilane võiks olla teadlik tuntumatest lavastajatest, kirjanikest ning teistest eesti elu arendajatest. Peab tõdema, et nii see alati ei ole ning seetõttu uurisin ja kogusin kokku materjalid Mati Undist. Teine põhjus on muidugi see, et soovin ise teada saada, kuidas Mati Unt eesti teatrit edendas ning milline oli tema elulugu.
Nüüdisteatri loomise ajal muutus palju. Mind huvitab , kuidas see tekkis; mis on nüüdisteatri omapärad; mida ja kuidas see teatrit mõjutas ning mida head või halba tõi kaasa selle tekkimine.
Tänapäeva noored, sageli ka vanemad inimesed, ei tea mis on toimunud eesti teatrielus minevikus ning kuidas sai praegune teater üldse alguse. Selle uurimiseks kasutan interneti ning õpetaja antud materjali.
Töö esimeses osas räägitakse Mati Undist – tema elust ning sellest, kuidas mõjutas tema eesti teatrielu. Teisest osas kirjutatakse nüüdisteatrist – mis see endast kujutab, mida tõi kaasa. See peatükk hõlmab endas ka teatri süsteemi, teatri üldpilti ning suveteatrit.

MATI UNT
Mati Unt sündis 1. jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas ning lahkus 22. augustil 2005. Ta oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Alghariduse sai Unt Leedimäe koolis, aastatel 1951-1958. Sealt edasi suundus ta haridust omandama Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filosoofia eriala.
Erinevalt enamikust eesti lavastajatest ei olnud Mati Undil teatrialast haridust. Ta töötas Vanemuise teatris, Noorsooteatri kirjandusala juhatajana ning hiljem ka samas teatris lavastajana. 1992-2003 töötas Unt Draamateatris lavastajana, kus hakkas alles ise järjepidevalt lavastama, pärast seda jäi vabakutseliseks. Temast sai eesti teatri üks huvitavamaid režisööre. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor .
Unt viis edasi 1960.-1970. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtted, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma . Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht . Mati Unt rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust.
Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis domineeris ka hiljem. Tsensuuri varisedes alustas Unt absurdidraama lavastamist.
1990ndail tugevnesid Undi režiis postmodernistlikud jooned. Kunstilises plaanis torkab silma paljustiililisus: Unt segas või sulatas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja žanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Siiralt tundelised ja tõsised kohad vaheldusid peene irooniaga, rollide läbielamine rõhutatud näitamisega, traagika farsiga, popkultuuri märgid klassikaga jne. Üheks uhkemaks näiteks on Von Krahli Teatri trupiga tehtud „Stiil ehk Mis on maailma nimi“. Unt võttis aluseks Peet Vallaku külarealistliku novelli „Maanaine“ ning kirjutas ja lavastas selle ümber arvukate stilistiliste variatsioonidena.
Undi suhe lavastatavate kirjandustekstidega oli eesti teatri kohta üldse tavatult aktiivne: ta töötles neid, liitis ja lahutas sündmusi ning tegelasi, tõi sisse tsitaate ja viiteid paljudele teistele kultuuritekstidele, asetades teose uutesse seostesse. Näiteks teisendas ta „Hamleti tragöödia“ värssteksti proosaks. Undi teatritekstid on kõrgel määral intertekstuaalsed, seda oli ka lavastuse poeetika. Kirjaniku lavastustele oli omane kummastav iroonia ja rõhutatud teatraalsus.
Sisulisest küljest olid Undi lavastused mitmetähenduslikud ning avatud erinevatele tõlgendustele üsna laias ulatuses; nende sõnumit ei saa lihtsalt ja lühidalt formuleerida .
Eesti autoreist olid talle olulisimad Oskar Luts ja A. H. Tammsaare . Iseseisvuse eelõhtul tegi Unt „Tõe ja õiguse“ III osa põhjal kaksiklavastuse „ Priius , kallis anne. Taeva kingitus“.
Unt armastas liikuda mängu ja tõelisuse piirimail, ähmastades nende vahejoont. Reaalsus pole tema lavastuses terviklik ja usaldatav, vaid ebakindel ning muutlik .
Mati Undi tuntumad lavastused on: M. Unt „ Vaimude tund Jannseni tänaval“, W. Gombrowicz „ Laulatus “, M. Bulgakov „Meister ja Margarita“, A. Kivirähk „ Romeo ja Julia “

NÜÜDISTEATER
1990ndate teisel poolel muutus ühiskonnas valdavaks rahulikum arengurütm. Võeti suund ühinemisele Euroopa Liiduga, mis sai teoks 2004. aastal. Piirid on avanenud, reisivad nii teatrid kui teatritegijad. Eestis töötab arvukalt külalislavastajaid ja toimub rahvusvahelisi festivale. Viimasest olulisim on 1990. aastal alguse saanud avangardteatri festival „Baltoscandal“, mida peetakse Rakveres . Eesti nüüdisteater suhtleb aktiivselt muu maailma teatriga.

TEATER JA ÜHISKOND
Nüüdisteatrit on mõjutanud hüpe tehnoloogias . Paljudes teatrites on kasutusele võetud moodne heli- ja valgustehnika, mis lubab luua uhkeid lavaefekte. Arvuti- ja videotehnika on teatrikeelde toonud põhjapanevaid uuendusi , räägitakse isegi nn tehnoloogilise teatri esteetikast.
Oluliselt on muutnud inimeste elulaad ning kultuuritarbimine. Teatril tuleb võistelda filmide , kontsertide, klubiürituste, reiside ja muude ettevõtmistega, millega inimesed oma vaba aega sisustavad. Pärast 1990ndate alguse madalseisu on publiku hulk tasahaaval kasvanud, ent pole saavutanud nõukogudeaegset taset, kuna takistuseks on tihti kõrged piletihinnad . Teatrid reageerisid publiku vähenemisele uuslavastuste väljatoomisega tihedamas rütmis. Praegu esietendub igal aastal üle saja lavastuse , publikut jagub aga neile eraldivõetuna suhteliselt vähe. Seetõttu on pikaealisi lavastusi üpris vähe. Teater ei ole rahvast koondav paik, vaid peab täitma paljude üpris erinevate vaatajarühmade kunstiootusi ning pakkuma ka võistlusvõimelist meelelahutust.

TEATRISÜSTEEM
Eestis jätkavad tegevust kõik senised riiklikud repertuaariteatrid. Mõni teater on vahetanud nime, näiteks sai Noorsooteatrist 1990ndate keskel Tallinna Linnateater . Kuus teatrit paikneb Tallinnas: Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater , Tallinna Linnateater, Eesti Riiklik Nukuteater, Vanalinnastuudio (NO99), Vene Draamateater. Mujal Eestis on riigiteatreid neli: Vanemuine (Tartu), Ugala (Viljandi), Endla (Pärnu), Rakvere teater.
Iseseisvuse ajal on remonditud teatrimaju ning ehitatud neis välja uusi väikesi saale . Vanade teatrite kõrvale on loodud üsna palju uusi väiketeatreid, mis saavad mõningat toetust riigilt, kuid põhiliselt peavad ise toime tulema . Sõltumatud väiketeatrid on tavaliselt altimad uute teatrilaadide otsingutele ning pakuvad riigiteatrile suuremal või väiksemal määral kunstilist alternatiivi.
Uued teatrid töötavad sagedamini projektiteatri põhimõttel: hangitakse raha ja koostatakse näitetrupp ühe lavastuse jaoks, mida etendatakse, kuni jätkub publikut, et seejärel asuda uue lavastuse juurde. Siiski ei ole ranget vahet: mõnel väiketeatril on väike püsitrupp ja repertuaar , teisalt teevad ka riigiteatrid külalisnäitlejate ja piiratud etenduste arvuga lavastusprojekte. Niisiis kombineeritakse praktikas sageli repertuaari- ja projektiteatri mudelit. Muretsetakse turumajanduse tingimustes töötava teatri suure sõltuvuse pärast rahast – see kitsendab loominguvabadust, olgugi et nõukogudeaegsed ideoloogilised keelud on kadunud.
1990ndail tuli juurde teatrikoole: peale riikliku lavakunstikooli hakati näitekunsti õpetama Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Humanitaarinstituudis. Teatrikoolide õppekavadesse on sisse viidud uusi harjutusmeetodeid, käib vilgas koostöö välismaa õppeasutustega.

TEATRI ÜLDPILT
1990. aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suuri kunstilisi murranguid ei toimunud ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei sõltumatute väiketeatrite teke ega noorte lavastajate tulek, ehkki nad lisasid teatri üldpilti uusi värve ja varjundeid.
Endiselt domineeris kujunditega rikastatud realism koos psühholoogilises võtmes näitlejatööga, mida sobiks nimetada modernrealismiks. Täiesti omapäraseks nähtuseks on Merle Karusoo sotsioloogiline elulooteater. Tugevnes postmodernistlik teater, kus saab eristada vähemalt kaht suunda: a) teatraalne, mängu esiletoov ja uuriv suund, mille juured ulatuvad 1960ndate teatriuuendusse; b) moodsaid tehnoloogilisi vahendeid kasutav ja eri kultuuridest pärinevaid elemente ühendav suund. Oma koha on võitnud võrukeelne teater, mis ammutab ainet lõunaeesti kultuuriloost ja kasutab rahvapärimusest laenatud teatrivõtteid. Vahejooned pole siiski kuigi teravad . Päris sageli ühendatakse iidset ja moodsat, näiteks rakendatakse arvuti- ja videotehnika vahendeid müütidele ja folklooridele. Siin võib näha sarnasust kirjanduses levinud etnofuturismiga.

SUVETEATER
Vabaõhuetenduste traditsioon ulatub Eestis tagasi 1920. aastatesse. Iseseisvunud Eestis hakkasid suvelavastused hoogsalt populaarsust koguma 1990ndate teisel poolel. Tugeva tõuke andis Linnateatri ülimenukas „Kolm musketäri“.
Just suveteatris avaldub kõige ilmekamalt püüd leida uusi põnevaid mängupaiku väljaspool teatrihoonete tuttavaid saale, kuid muidugi otsitakse neid ka sisehooaja lavastuste tarvis. Sellised nn leitud paigad mängivad etenduse mõjuväljas iseenesest suurt osa. Eesti teater on muutunud ruumitundlikumaks, osatakse hinnata mängupaiga erilist õhustiku.
KOKKUVÕTE
Kui alguses mõtlesin, et teatrite tekkimisel pole midagi erilist, siis töö käigus taipasin, et olen valesti arvanud. Igal teatril on oma lugu ning igal teatritrupil on oma eesmärgid, head ja vead. Nagu on öelnud Mati Unt: „Teater on tegu, juhtum, valik, situatsioon, lugu, meeleolu rütm, jne.“
Sain palju huvitavat teada just Mati Undi kohta. Tema on hea näide sellest, et alati ei pea olema erialast oskust selleks, et mingil alal hakkama saada.
Materjali läbi vaadates oli huvitav lugeda, kust on alguse saanud kõik need traditsioonid, kuidas need tekkisid ning mis on nende eesmärgid. See, kuidas paljud lavastajad ja kirjanikud on andnud oma panuse teatrielu arendamiseks on imetlusväärne.
Arvan, et referaadi koostamine annab palju parema ülevaate materjalist kui lihtsalt tavalise kokkuvõtte tegemine. Selle käigus tuleb teksti rohkem läbi töödelda ning ollakse mõttega asja juures.
KASUTATUD KIRJANDUS
Mati Unt. http://et.wikipedia.org/wiki/Mati_Unt