Shakespeare (5)

William Shakespeare (1564 – 1616 )

Eluloo põhifaktid

Shakespeare elust teatakse kindlalt erakordselt vähe; nii vähe, et see on andnud alust kahtlustele, kas sellist kirjanikku nagu Shakespeare üldse olemas oli või on tegemist mitme autori ühistööga. Olgu kuidas on, lugejate jaoks on tähtis, et sellised suurteosed on maailmakirjanduses olemas.
William Shakespeare sündis 1564. aastal Kesk- Inglismaal Stratford upon Avonis, kuupäev pole küll kindel, kuid selleks on peetud 23. aprilli. Ta oli oma pere kaheksast lapsest vanim.
Williami isa John Shakespeare oli linnas väga austatud mees, kuid kui poiss oli 12-aastane, läks Johni firma pankrotti.
William Shakespeare õppis Stratfordi Grammatika koolis. Edasise haridustee kohta andmed puuduvad.
27. novembril 1582. aastal abiellus William talutütar Anne Hathawayga. 26. mail 1853 sündis neil tütar Susanna ja kaks aastat hiljem kaksikud Judith ja Hamneth. Hamneth suri 11-aastaselt. (NB! Nimed on tähendusrikkad – korduvad nimed ka Shakespeare hilisemas loomingus)
1592. aastal siirdus Shakespeare Londonisse, kus ta hakkas kirjutama näidendeid ja poeeme.
Esimese õige teatri tegi Londonisse James Burbage aastal 1576 (nimi “The Theatre ”). Samalaadseid teatreid oli Londonis veelgi; neist kuulsam oli “The Globe ” (“Gloobus”), mille üks osanik oli ka Shakespeare. Näidendid selles teatris kestsid tavaliselt 3 päeva. Kuna Shakespeare oli teatris nii näitleja, lavastaja kui ka piletimüüja, sai ta palju palka ja tast sai peagi rikas mees. 1597. aastal ostis ta oma perele suure maja.
Aastal 1611 lahkus William Londonist ning läks pensionile, asudes taas Stratfordi.
25. märtsil 1616 tegi ta testamendi ja 23. aprill 1616 ta suri. Williami surma põhjus on teadmata.
1623. aastal avaldati Shakespeare`i elutöö. See koosnes 2 pikast poeemist, 37 näitemängust ja 154 sonetist.

Shakespeare looming

Esimene tutvus teatriga pärineb arvatavasti ajast, mil Shakespeare oli üheksateistkümne-aastane. Levis katk ja kuninganna Elizabeth I oli sunnitud Londonist lahkuma . Paari päeva jooksul peatus ta ka Kenilworth’i lossis. Selle sündmuse auks korraldati suurejooneline pidu, kus toimus etendus veepantomiimiga. Üks samalaadne detail esineb ka Shakespeare hilisemas komöödias "Kaheteistkümnes öö". Seega on alust arvata, et neil pidusustel oli suur mõju Shakespeare’i kui tulevase kirjaniku väljakujunemisel. Enne end tõsisemalt teatriga sidumist tutvus ta kindlasti ka mööda maad ringi rändavate näitetruppidega.
Loomingu autorlus?
Shakespeare'i elulooandmete kasinus on ajendanud põhjendamata hüpoteese, mis omistavad tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid “ Venus ja Adonis ” ning “Lucretia teotamine”. Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks (nn šeikpiroloogia). Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorluse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad.
SHAKESPEARE looming jaotatakse 3 perioodi.
ESIMENE PERIOOD (1590 – 1600) – optimistlik periood, siia kuuluvad ajalookroonikad, komöödiad ja mõned tragöödiad.
Ajalookroonikais ("Kuningas Henry IV", "Kuningas Henry V", “Henry V" ja " Richard III") käsitleb ta minevikuaine najal kaasajale iseloomulikke probleeme – võimuprobleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe’ jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole. Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; probleeme, konflikti kuningavõimu ja feodaalide vahel, rahvusriigi sünnivalusid jms.
Komöödiates, mis lähtusid sageli itaalia renessansi novellide süžeedest, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare’i komöödiad “Tõrksa taltsutus”(temperamentne ja humoorikas Petruccio on otsustanud taltsutada riiaka, ent kaasavaraka Katharine`i), “Suveöö unenägu” (looduses arenev armuintriig seob Kreeka kangelasi , Shakespeare kaasaega kuuluvaid käsitöölisi, noori armastajaid ja rahvausundist pärit haldjaid ), “ Veneetsia kaupmees ”, "Windsori lõbusad naised"( olustik ja tüübid lähtuvad vana lõbusa Inglismaa elust). Neis on renessanslik elurõõm ühendatud tõsiste eluprobleemidega. Tuntud komöödiad on ka “Palju kära eimillestki” ja “Kaheteistkümnes öö”.
Shakespeare, nagu teisedki renessansi humanistid , õigustab kõikjal noorte inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vastandades sellele mitmesugused ühiskondlikud (seisuslikud ja varanduslikud) eelarvamused , normid ja keelud. Naeru ja nalja allikaks on eelkõige madalamast soost tegelased – teenrid või talupojad. Vaimukas intriig , suur osa juhusel ja saatusel.
Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama “Titus Andronicus” ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia “Romeo ja Julia”, milles lastakse armastusel võidutseda kahe perekonna suhteid tumestanud põlisvaenu üle. Kauni ja õilistava armastuse ajel ärkab Romeos mehisus, Julias aga oma eluõnne poole püüdlev naine.
TEINE PERIOOD (umbes 1600 - 1608 ) – suuri kirgi ja raskeid probleeme käsitlevate tippteoste aeg, suurte tragöödiate periood, mida iseloomustab juurdlemine isiku ja ühiskonna vastuolude üle.
See algas elu mõtet uuriva tragöödiaga “ Hamlet ”- süžee põhikude pärineb XII sajandi Taani kroonikast, mis jutustab kuninga mõrvamisest venna käe läbi. Tragöödia põhimotiiv on nimikangelase Hamleti kättemaks ja kõhklused. Shakespeare ei käsita Hamleti kättemaksu kui õukonnaintriigi üksikjuhtu, kangelase traagika juurdub sügavamal. Taani on algusest peale printsile kõle vangla . Ta tunneb oma üksiolekut ja võimetust ja aimab hukkumise paratamatust. Hamleti vastasleer – õukonna võimukandjad – kannavad seda pahedekoormat, mille sisu Hamlet oma teravmeelsete torgetega laiali puistab.
"Hamleti" mõju peitub eelkõige tema tegelaste elulisuses. Tragöödia tegevus areneb kasvava pingega. Ühel pool kuningas Claudius oma avaliku võimu ja käsualuste suure hulgaga , teisel pool prints Hamleti läbinägelik mõistus ja keeruline isiksus. Pärast Hameti naasmist Inglismaalt saab vastaspoolte lõplik kokkupõrge vältimatuks, ühtlasi saabub tragöödia kulminatsioon .
“Lõpp hea, kõik hea”, “Mõõt mõõdu vastu” – tumedad probleemkomöödiad; järgnesid kiivustragöödia “ Othello ”(klassikaline armukadedustragöödia; Othello, tema naine Desdemona, salakaval Jago); inimeksistentsi heitlikkust ja kibedust esitlev “Kuningas Lear ” - Tragöödia tegevus toimub Inglismaa kauges minevikus. Kuningal lastakse oma elusaatuse najal veenduda, et seni kõrgeks hinnatu on võlts. Lear ei oska mõista inimesi ega rahva häda. Ta vanemad tütred võidavad teeskluse abil isa poolehoiu. Kolmas õde teenib vaid põlgust. Alles siis, kui riik on vanematele tütardele antud ja Lear ise unustusse ja viletsusse jäetud, saab ta oma veast aru.
Tragöödia “ Macbeth ” – vapustab negatiivse peategelasega. Uskudes nõidade ennustusi oma kuningakssaamisest ja õhutatuna oma võimuahnest naisest, ei põrku Šotimaa väepealik Macbeth tagasi ka kõige võikamatest roimadest.
KOLMAS PERIOOD (1608 – 1613) – tähtsamad teosed "Talvemuinasjutt" (1610) ja " Torm " (1612). Helgem täiendus tragöödiate maailmapildile. Kirjaniku vaated tulevikule.
Shakespeare'i looming on renessansidraama tipp, see kajastab tollal ühiskonnas ja isiksuses toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus , mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism , keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu , ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasavastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik.
Maailmakirjanduses on Shakespeare teosed trükiarvult teisel kohal piibli järel.
Eesti keeles on esimese alguspärandist tõlgitud Shakespeare'i teosena ilmunud 1910 “Hamlet”. 1930ndaist aastaist on olulised A. Orase tõlked. Aastatel 1959 – 1975 ilmus Eestis seitse mahukat köidet Shakespeare teoseid, mille tõlkis president Lennart Meri isa Georg Meri.

Inglise renessanssteater

Inglise renessansiaegne dramaturgia võlgneb tänu eelkõige kuninganna Elisabeth I-le, kes draamakirjandust ja poeesiat igati soosis. Asjata ei nimetata renessansiaegset teatrit Inglismaal Elisabethi-aegseks dramaturgia õitsenguks. Pärast kultuurilembese Elisabethi surma 1603. aastal tulid võimule puritaanid, kes polnud sugugi teatrisõbralikud. 1642. aastal suleti kõik Londoni teatrid ja alles 20 aastat hiljem õnnestus need uuesti avada. Ometi oli Elisabeth I ajal õitsenud teatrikultuur tänapäevases mõistes üsna labane , aga kunst , mida neis loodi, oli vaieldamatult suur. See on omapärane vastuolu.
Teatud määral aimasid tolleaegsed teatrid oma ehituses järgi kõrtsi õuesid, kust näitemäng teatrisse üle oli kolinud. Ainult näitelava kohal oli natuke rõduräästast (muidu olid teatrid pealt lahtised), etendust võidi anda ainult päeva ajal ning halva ilmaga sadas vihm ja lumi publikule otse kaela.
Publiku kohad olid nagu nüüdki põrandal, rõdul ja loožides. Viimastes istusid jõukamad pealtvaatajad, kuna põranda (parteri, või pigemini õue) publik seisis . Kuid ka näitelaval kahel pool ääres istusid või lamasid mantlitel pikali autori kaitsjad ja sõbrad, rikkad ülikud ning uhked frandid. Loožides istuvatel naistel olid harilikult näokatted, maskid ees – osalt kõleda õhu, osalt sellepärast, et lavalt tulevate rõveduste pärast ei tarvitseks punastada. Esimesed read olid avalike naiste, kurtisaanide päralt, sest siin oli neil kõige parem turg . Teatrietendustest võtsid osa kõik ühiskonnakihid peale puritaanide (eriti askeetlike elukommetega usulahk ). Publik ei olnud iialgi “valitud”, ja tema kombed olid kõigiti toored ja jõhkrad. Iseäranis terav oli vahekord laval istuvate ülikute ja õues seisvate vaatajate vahel. Viimased ostsid ringiliikuvatelt moonamüüjatelt vorsti, õlut, õunu, pähkleid; sõid ja räuskasid näitlemise vahel, tõmbasid õllepudelitelt korke, mängisid kaarte, põletasid piipu – ka naised – kisklasid, rääkisid vahele ja pildusid rahulolematuse puhul näitlejaid söögijäätmetega, nii et vahel pidi näitemäng pooleli jääma. Siinsamas õiendati omavahelisi asju ja karistati taskuvargaid. Parteri taga oli lahtine väljakäigukoht ja kui hais väga väljakannatamatuks läks, põletati kadakaid.
Etenduse päevi teatati lipuga teatri katusel. Peale selle kleebiti linnas müüridele kuulutusi nagu nüüdki. Pileteid ei olnud, uksel võeti üleüldist maksu, ja peale selle veel sees koha järele. Etendus algas punkt kell kolm, mida pasunaga teatati ja näidendit etendati ilma vaheajata.
Nagu teater üleüldse, nii läks lavakujundus praegusest suurelt lahku. Mingisugust näidendikohast sisseseadet nimelt ei olnudki; dekoratsioonid tänapäevases mõistes puudusid. See asjaolu seletab mõndagi tolleaegsete näidendite kokkuseades. Sellepärast oli nii kerge heita tegevust Roomast Kreekasse , Kreekast Egiptusesse ; oli lihtne esitada nõidade ja vaimude lendu õhus või suuri võitlusi, kus oleks muidu vaja läinud tuhandeid osavõtjaid. Kõigeks selleks polnud muud tarvis, kui mõne näitleja suusõnalist teadet või tahvlit vastava kirjutisega, kuna muu osa vaatajate fantaasia pidi täiendama. Sinine vaip laes tähistas päeva, must ööd. Ainus materiaalne kultus laval olid näitlejate kostüümid. Nende peale kulutati harukordseid summasid, millega võrreldes näiteks autorite tasu oli naeruväärne. Naised tol ajal näitelaval ei esinenud , nende aset täitsid noored mehed ja poisikesed. Publiku köitmine neis tingimustes nõudis näitlejailt suurt meisterlikkust.
Londoni esimese alalise teatri ehitas tisler ja harrastusnäitleja James Burbage, kelle poeg oli hiljem Inglismaa parim näitleja. Teatrimaja ehitati 1576 ja oli tuntud lihtsalt kui “The Theatre” (“Teater”). See oli ümmargune puuhoone. Hiljem ehitas sama meister ka teisi sama projektiga teatrimaju: “ Eesriie ”, “Roos”, “Luik”, “Saatus”, “Lootus”; neist kõige kuulsamaks sai “The Globe” (“Gloobus”). Teatril oli omanik, kes üüris maja näitetruppidele.
4