Kontertiarvustus - “Pipi Longstocking” (0)

    Kontertiarvustus -  “Pipi Longstocking”      17. Märtsil 2020 kuulasin arte.tv keskkonnas balletti “Pippi Longstocking”, mida esitati Soome                         rahvusooperi laval. Pipi pikksukk on põhjamaa laste üks vaieldamatu lemmik tegelane ja nüüd                           on Astrid Lindgreni raamatu ainetel tehtud Pipi Pikksuka lugu ka balletiks. Lugu toimub ühes                             väikeses linnas, kus elab maailma kõige tugevam tüdruk kes satub oma sõprade Tommy ja                             Annikaga erinevatesse toredatesse seiklustesse.    Rootslasest tantsija ja koreograaf Pär Isberg on loonud väga huvitava ja tänapäevase                         koreograafia. Näiteks Pipi teeb mõnelegi silmad ette nii tänavatantsus, ​break ​-tantsus,                     stepptantsus kui ka ​capoeiras. ​Kui Pipi ühineb kohalike daamidega pärastlõunaseks kohviks siis                         esitab ta ka kauni balletti pala varvaskingadel. Pär Isberg alustas tantsimist juba 8-aastaselt kui ta                               astus balletikooli. 1980. aastal proovis ta esimest korda kätt koreograafina ja koostas rootsi                           rahvuslikus ooperi- ja balletiteatris balletti “Canzone”. Pär Isberg on teinud tavalisest balletist                         tõesti midagi teistsugust ja huvitavat. Mulle väga meeldis tema töö ja kuidas ta suutis                             kombineerida erinevaid tantsustiile ning iga tantsu pala oli tegelasele omane ja iseloomulik.                         Palju oli ka akrobaatilisi trikke mis tõid lavastusele palju särtsu.     Balletti muusika komponeerisid Stefan Nilsson ja Georg Riedel. Riedel on üks kolmest                         heliloojast, kes töötas ka “Pipi Pikksuka” filmi ja teleseriaalide kallal. Kuigi muusika esitlus on                             erinev tavapärasest “Pipi Pikksuka” lavastuste muusikast, kuna tegu on siiski sümfoonia                       orkestriga ja laulmist seal loomulikult ei olnud, siis paljudki meloodiad olid ära tuntavad.                           Muusikaline osa läks laval toimuvaga väga hästi kokku. Tihti oli kuulda flööte, mis pigem                             mängisid siis kui laval oli rõõmsam ja õrnem temaatika, koos teiste puhkpillidega andis see                             lavastusele juurde värvikust ja iseloomu. Muusika oli pigem lustlik ja lapselik. Kuna balletis ei                             räägita, siis just muusikaline osa oligi just nagu tegelaste ja olukorra  meeleolu  kirjeldus.    


      Muusikalise osa esitas Soome Rahvusooperi Sümfooniaorkester (The Orchestra of the FNO). On                         suurim orkester soomes. Orkester on asutatud 1964. Aastal ja pärast kolimist uude ooperimajja                           1993. aastal on nende liikmeskond kasvanud 111-ne liikmeni.    Algse looga truuks jääva balleti visuaalse külje on kujundanud Rootsi professionaalide                       meeskond. Ligi 50 aastat kestnud karjääri jooksul on Põhja-Rootsist pärit kostüümikunstnik                       Ann-Mari Anttila loonud kostüüme mitte ainult ooperitele ja ballettidele vaid ka Rootsi                         televisiooni STV lavastustele. Lavakunstnik Bo-Ruben Hedwall õppis Stockholmi Kõrgemas                   Kunstikoolis ja Mogens Anderseni Kopenhaageni koolis ning Pariisis Académie Raspail Goetzis.                       Ta on osalenud näitustel Malmös, Kopenhaagenis, Stockholmis ja Pariisis. Minu arust oli                         lavakujundus heas mõttes väga lihtne ja minimalistlik, andis lavastusele piisavalt ja ei võtnud                           tähelepanu liialt endale. Ka kostüümid olid väga tõetruud ja drastilisi muudatusi klassikalisest                         pipi pikksuka riietusest ei tehtud.    Pipi Pikksuka mängis Abigail Sheppard. Abigail Sheppard on lõpetanud Hollandi Rahvusballeti                       balletikooli ja Kanada Rahvusliku balletikooli. Ta on olnud ka Eesti Rahvus Balletis peaosades,                           näiteks “Coppélias” Swanildana. Kuigi muidu on ta karjääri teinud balletis, mis on vägagi                           graatsiline ja õhuline, siis mitte just niivõrd graatsilise Pipi Pikksuka kehastamisega sai ta vägagi                             hästi hakkama ja sobib sellesse rolli kui valatult. Mulle meeldis, et Pipile ei antud otseselt mingit                                 graatsilist balleti kava, sest seda Pipi tegelaskuju just ei ole. Tommyt ja Annikat mängisid Atte                               Kilpinen ja Valeria Quintana. Kontserdi alguses ja lõpus tantsisid nad koos väga ilusa dueti, mis                               oli minu arust terve kontserdi kõige balletilikum osa ja seejuures ka minu lemmik, kuna nad                               tõesti tantsisid väga hästi. Veel tahaksin lisada, et nad tõid edasi väga hästi ka venna ja õe suhted.    Isegi kui ma kuulasin seda läbi interneti, siis saan ikkagist öelda, et see oli esimene                               balletietendus mille olen otsast lõpuni läbi vaadanud ja mulle väga meeldis. Lisaks, kuna balletti                            


    etendus on täiesti sõnavaba siis minu arust on see fantastiline kuidas kõigest muusika,lavastuse,                           tantsu ja hea näitlejatööga saadakse kuulajale edasi tuua täielik lugu ja emotsioon arusaadavalt.                           Kuigi lavastus oli pigem mõeldud noorematele, oli siiski nostalgiline ja huvitav vaadata üht                           lapsepõlve suurt lemmikut balletti vormis. Palju oli ka äratundmis rõõmu juba loetud, nähtud                           lugudest. Mulle meeldib ka see, et Ballett ja muud klassikalisemad muusika ja teatri žanrid                             tehakse noorematele huvipakkuvamaks, kuna just nii saadakse noori rohkem teatrisse ja                       klassikalist muusikat kuulama.