Teatrilugu (0)

Sissejuhatus
Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid , mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele.
Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased , ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas.
 
Läti Henrik mainib küll juba ristisõdijate korraldatud vaatemänge, ometi puuduvad meil andmed, nagu oleks keskaegne teater oma mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud.
Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega.
 
Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid.
Selle uurimustöö eesmärgina püüan lähemalt vaadelda kuidas üldse sai alguse eestis teater. Millised arengud läbis teater enne, kuni tekkisid sellised teatrid, nagu seda meie praegusel ajal teame.
Esimesed teated teatrist – kooliteater
Esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse ( Publius T. Afer, u 190 – 159eKr) ladinakeelset komöödiat „Androslanna“. Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suures osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis jumalasõna jagamist kohalikus keeles ning teisalt soosis näitemänguharrastust. Martin Luther arvas , et noortele ei tuleks teha koolides takistusi komöödiate mängimisel, sest esiteks võimaldab see neil harjutada ladina keelt ja teiseks on näidendid õpetlikud. Nii võetigi näidendite esitamine paljudes koolides õppeprogrammi ja see kujunes omamoodi traditsiooniks. Piibliaineliste teemade kõrval esitati ka Vana- Rooma kirjanike tekste . Loodeti peamiselt sõna jõule ja mõistuslikule vastuvõtule.
Lõuna Eestis sattus 16. sajandi lõpul Poola riigi osana katoliikluse mõjupiirkonda. Teada olevalt esitasid Tartu jesuiitide gümnaasiumi õpilased 1595 . aasta lihavõttepühal näitemängu. Enne etendust kõnniti muusika ja kahurimüra saatel pidulikus rongkäigus läbi linna. Analoogilist etendust Kristuse apostlite elust olevat aasta hiljem linnakodanike seas saatnud tohutu menu . Jesuiitide lavastused püüdsid mõjutada vaatajate kõiki meeli: kasutati keerulist lavatehnikat, uhkeid dekoratsioone, tulevärki, muusikat ja laulu.
Euroopa rändtruppide külalisesinemised 17. ja 18. sajandil
17. sajandil tulid esimesed välismaised rändtrupid . Eriti aktiivsek muutus teatrielu sajandi lõpul, kui siin esinesid korduvalt Ülemsaksa Komödiandid, Hollandi komodiandid ja Itaalia marionetinäitlejad. Sellest ajast pärineb Tallinnas ka esimene spetsiaalselt kohandatud barakitaoline hoone, mida nimetati „Theatrumiks“. Seda üüriti erinevatele truppidele, kes pidid osa etendustest saadud sissetulekust annetama linna vaestele.
Kohalikku elanikkonna vastakat suhtumist teatrisse illustreerib aga järgmine juhtum. Kui tantsumeister Heinrich Moos näitas koos Tallinna noorukitega linnarahvale muusikalisi tantsukompositsioone, siis protesteerisid kirikuisad ägedalt, nimetades Moosi komödiandiks, palaganitolaks, kargajaks, maajooksikuks, aadlinoorsoo hukutajaks ja vanakuradi käsitlaseks. Tantsuteater tundus tol ajal eriti jumalavallatu, sest tõstis esile inimese keha, mida peeti patu allikaks. Kuna Tallinna raad ja aadel teatrit soosisid, seda siiski ära ei keelatud.
18. sajandi esimesel poolel soikus teatritegevus Esti Põhjasõja tõttu, kuid omandas sajandi teisel poolel hoopis uue kvaliteedi. Peeter I raiutud „aken“ Euroopasse (Peterburist sai Venemaa uus keskus ning algas Euroopa kultuuri aktiivne importimine ) ja Katariina II teatrihuvid tõid Venemaale väljapaistvaid teatritruppe ja näitlejaid. Tihiti reisisid nad Peterburisse Tallinna või Riia kaudu. Nii jõudis Tallinnasse mitmel korral Viinist pärit koomik Joseph Scolari oma trupiga. Nende mängukavva kuulus muu hulgas ka Lessingi , Racine `i ja Moliere `i näidendeid. Vaimuliku õpetuse ja moraali vahetasid aegamööda välja kodanliku moraali kategooriad – voorus ja head kombed.
Pärast Scolari surma jätkas Tallinnas teatritegevust Hundeburgi (Hündebergi) trupp (1777-1780), kes esines juba regulaarselt kolm korda nädalas. Seega kujunes välja järjepidev teatritraditsioon. Peale sõnalavastuste esitati ka oopereid ja ballette. Tallinnlased (tollal u 10000 elanikku) olid küll teatris väga huvitatud, kuid näitetrupi ülalpidamiseks jäi sissetulek siiski liiga väikeseks ja seepärast anti külalisetendusi ka teistes linnades: Tartus ja Riias.
Esimeste kohalike harrastusteatrite teke 18. sajandi lõpul
1780. aastal tekkis Eestis mitmeid harrastusteatreid. Näiteks rajas vabahärra Fr. Von Rosen Virumaale Kiikla mõisa oma lastele harjutamiseks ja külaliste lõbustamiseks koduteatri. Teine harrastuslik erateater tekkis Paldiskisse, kus üks kohtuametnik laskis maja suure saali omal kulul teatriks ümber ehitada. Paldiski meelitas etendustega kohale tallinlasedki, näiteks Kotzebue.
18. sajandi lõpul sai Eesti korraks oluliseks kohaks ka maailmateatri seisukohalt. Nimelt suunati Tallinnasse riigiametnikuna tööle tol ajal Euroopas väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Autori rohkem kui 200 näidendist suurem osa olid melodraamad või lustmängud, terava intriigiga, must-valgetele kontrastidele üles ehitatud lood, kus võitis väikekodanlik moraal . Ilmselt tabas Kotzebue tolleaegse publiku maitset , sest ta oli 18. sajanid lõpus Euroopas üks mängitavamaid autoreid ning teda võrreldi Moliere`iga. Mitmed tema näidendid esietendusid peale Tallinna kohe ka Berliinis, Pariisis ja mujalgi.
Tallinnas asutas Kotzebue 1784 . aastal koos kohalike mõttekaaslastega Tallinna asjaarmastajate teatri. Avaetenduseks oli Kotzebue 5-vaatuseline burlesk „Igal narril oma müts“ ja teise osana Lessingi „Aare“. Seejärel esitas Kotzebue epiloogi, milles selgitas teatri püüdu olla südame ja vaimu harijaks. Kogu etendustest saadav sissetulek annetati vaestele. Piletitele oli kirjutatud teatri moto : Pühendatud heategevaks otstarbeks. Häbi sellele, kes halvasti mõtleb. Esimene lavastus tehti ilma naisnäitlejateta, sest kardeti šokeerida avalikku arvamust, kuid juba järgmistes lavastustes osalesid ka naised. (Rändtruppides olid naised tegelikult juba varem üles astunud , kuid provintslikus Eestis oldi alati pisut alalhoidlikumad.)
Kotzebue juhtis Tallinna ajaarmastajate teatrit 1790. aastani. Samal ajal kirjutas ta näidendeid, lavastas neid ja mängis ise kaasa.
Eesti keel ja eestlane ilmusid esimest korda teatrilavale 1789. aastal Kotzebue ühevaatuselises saksakeelses muusikaga rahvatükis „Isalik ootus“. See kujutab üht Eestimaa mõisnikku, kes välismaal õppinud poja iseloomu tundmaõppimiseks laseb end surnuks kuulutada ja maskeerub teenriks. Aegamööda selgub , et tegemist on targa ja humaanse isandaga, kes peab inimesteks ka kohalikke talupoegi. Kõrvalliini arendavadki eestlastest teenijad, kes räägivad silmapaistvat head eesti keelt. Lavastusel olevat olnud suur menu.
Esimene kutseline teater Eestis
1795. aastal asutatud Tallinna saksa teatrist (alguses nimedega Revaler Theater ja Revaler Stadttheater) sai aastal 1809, pärast oma maja valmimist Laia tänava alguses, esimene pidevalt töötav kutseline teater. See teater tegutses peaaegu I maailmasõjani, pärast seda aktiivsus vähenes ning hoonet hakkasid kasutama ka eestri ja vene trupid. 1910 valmis uus maja Pärnu maanteel , mis aastal 1939 müüdi Eesti Draamateatrile. Samal aastal lõpetas Tallinna saksa teater II maailmasõja tõttu oma tegevuse ja trupi liikmed asusid ümber Saksamaale.
Näitlejad ja direktorid tulid teatrisse peamiselt Saksamaalt. Ka repertuaar ja lavastuste stiil lähtus saksa teatri eeskujudest. Mängiti nii sõna- kui muusikalavastusi, rõhk oli meelelahutuslikul repertuaaril ( nt Kotzebue lustmängudel), kuid esitati ka maailma draamaklassikasse kuuluvaid teoseid – Shakespeare `i, Schillerit jt. Üksikud etendused olid vene või eesti keeles. Sellest võib järeldada, et teater püüdis saavutada võimalikult laia publiku tähelepanu.
1819. aastal anti esimest korda etendus ainult eesti keeles ja selleks oli P.A.I. Steinbergi teos „Häbbi sellel, kes petta tahhab“. Sellele järgnes mitmeid teisi selle autori mugandusi. Steinberg oli esimene kutseline eestlasest näitleja, kes töötas aastatel 1817-1824 Tallinna saksa teatris, hiljem Riias, Hamburgis, Dresdenis . Ta kirjutas esimesed eestikeelsed näidendid, osales nende lavaseadmisel ja mängis peaosi.
Tallinna saksa teatri repertuaari võeti aegamööda järjest rohkem eestikeelseid näidendeid, mida mängiti saksakeelsete näidendite vahel või järel. ( Tollased teatriõhtud koosnesid tavaliselt mitmest erinevas žanris lavateosest.) Enamasti tutvustasid nees lavastused eestlaste keelt ja rahvakombeid ning olid mõeldud eksootilise materjalina mitte- eestlastest vaatajatele. Temaatika on aimatav juba pealkirjadest: pantomiim „Jaaniõhtu Mustjõel“, lühinäidendid rahvalaulu ja tantsuga „Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees“, Liso ja Ado kichlatusse pääw“, Talgo taggatip ehk peaparrandaminne“. Oma loomult need katsetused üsna juhuslikku laadi ega arenenud järjepidevaks sündmuste reaks, seega ei mõjutanud eriti ka eesti teatri tulevikku.
Teatritegevus Tartus 18. ja 19. sajandil
Teatritegevusest Tartus 18. sajandil palju teada ei ole. Ilmselt peatus seal nii mõnigi rändtrupp, sest 1781 . aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat . Aastail 1812 - 1862 takistas teatritegevust oluliselt Vene keisri Paul I kehtestatud ja 55 aastat kestnud teatrikeeld, mis olid 19. sajandi liberaalses Euroopas täiesti ebatavaline nähtus. Idee teatritegemise keelamiseks siin tuli Tartu Ülikooli juhtkonnalt, kes kartis etenduste halba mõju üliõpilaste moraalile. Vastu tulles üliõpilaste teatrihuvile, lubati neil 6-8 korda aastas rektori järelvalve all esitada „Väikesi dramaatilisi stseene“, kuid naised ei tohtinud neis osaleda. Teatrikeeld ei takistanud etendusi andmast aga väljaspool linna piire ; Tähtvere mõisa alale püstitati vabaõhulava, kus meelelahutuse kõrval kanti ette ka maailmaklassikat.
Kuid pärast teatrikeelu lõppu pandi ka Tartus alus kutselisele saksakeelsele teatrile, kus tihti esinesid näitlejad ja lauljad saksamaalt. Nimelt 1870. aastal, vaid kolm päeva enne eesti rahvusliku teatri sündi, avati Aia tänavas, praeguse Vanemuise väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses kuni I maailmasõjani. Kui algul oli teater avatud vaid seltsi liikmetele , siis hiljem kogu linnarahvale. 1870. aastail domineerisid repertuaaris sõnalavastused, peamiselt komöödiad ja jandid, draamaklassikast mägiti Schillerit ja Shakespeare`i. 1880. aastail said publiku lemmikuteks ooper ja operett . Käsitööliste Seltsi suveteater oli nii repertuaari kui mängustiili poolest kohalikele eesti teatritruppidele suureks eeskujuks.
Seega ei tekkinud eesti teater tühjale kohale , vaid jätkas Eestis juba juurdunud, peamiselt saksakeelse teatri tegemise ja vaatamise traditsiooni eestlaste või eestimeelsete entusiastide eestvõtmisel eesti keeles.
Eesti teatri loomise ajendid ja põhjused
Rahvusliku teatri teket tuleks kindlasti vaadelda laiemas sotsiaalses kontekstis, sest siis märkame teatri loomise põhjuseid ning talle seotud ülesandeid. Traditsiooniliselt käsitletakse eesti teatrikultuuri teket rahvusliku liikumise ühe osana, seostades seda seltsiliikumise, laulupidude ja kõnekoosolekutega.
Kohalike saksa seltside eeskujul hakati 1860-1870. aastail asutama ka eesti seltse. Esimesed olid Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas (mõlemad asutati aastal 1865). Vanemuise seltsi esimees Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) tahtis eestlastele seltskondlike kooskäimiste ja hariva meelelahutuse jaoks luua ühe eestimeelse seltsi. Alguses kuulus Vanemuisesse 25 liiget, peamiselt käsitöölised, töölised, ametnikud ja maainimesed, aegamisi lisandus ka haritlasi. Pärast 1869. aastal toimunud laulupidu, mis õhutas rahvuslikku meelsust, ulatus liikmete arv juba 400ni. Seltsi peamiseks tegevusalaks oli põhikirja järgi meeskoorilaul, peamiseks seltskondlikeks üritusteks kujunesid aga iga kuu toimunud kuuõhtud, kus peeti ettekandeid ja kõnesi, kuid ka lauldi, tantsiti, söödi jne. Rahva kokkumeelitamiseks ja lõbustamiseks otsustati kavva võtta ka näitemänge.
Rahvusliku teatri loomise idee oli tegelikult pidevalt õhus. Riia Läti selts oli 1868. aastal lavale toonud taanlase Ludwig Holbergi „Mäeotsa Jeppe “ alusel valminud komöödia „ Purjus Bertulis“, mida lätlased loevad oma rahvusliku teatri sünnipäevaks. Soomlased alustavad oma teatri ajalugu 1869. aastal Soome seltsis mängitud Aleksis Kivi „Leaga“. Teated naabrite teatritegevusest jõudsid ka Eestisse: Lydia Koidula (1843- 1886 ) luges läti teatrist Postimehest ning soome teatrist kirjutasid talle kirjasõbrad Soomest. Teisalt oli Koidulal kujunenud ( meelelahutus )teatrisse üsnagi skeptiline suhtumine. Tõsise draama esitamiseks ja vastuvõtmiseks ei pidanud ta eestlasi aga veel küpseteks. Sõprade pealekäimisel otsustas Koidula lõpuks teatritegevuse Vanemuise seltsis enda õlule võtta.
Koidula teater
Eesti rahvusliku teatri alguseks loetakse 1870. aasta 24, juunit, kui Lydia Koidula näitemänguga „Saaremaa onupoeg“ avati Vanemuise seltsi uus maja Tartus Jaama tänavas.
Kuidula teatri põhinäitlejateks kujunesid arstiteaduse üliõpilane Heinrich Rosenthal, Koidula vend, gümnasist Harry Jannsen ja ametnik Tõnis Pekk . Naisi takistas lavale astumast seltskondlik moraal. Kuna noormeeste esinemisega naisterollides oldi harjutud, siis ei tekitanud see kummastust. Näitejuhina olevat Koidula abivalmis, aga nõudlik.
Seda eesti teatri esimest etendust nägid umbes 250 inimest, ukse taha jäänute nõudmisel anti järgmisel päeval kordusetendus.
Teatri Harrastuse levik üle Eesti
Teatri- ja muusikaharrastus levis pärast esimesi etendusi Tartus koos eesti seltside asutamisega kiiresti üle kogu Eestimaa.
Viljandi oli Tartu kõrval teine väga rahvuslikult meelestatud paik sealses eesti seltsis Koit (asustatud 1872) lavastati juba järgmisel aastal Koidula „Säärane mulk “. Naistegelasi mängisid siin naised ja ka karjapoiss Jütsi esitas keegi noor tüdruk väga naljakalt. Lavastus ise olevat mõjunud elulähedasemalt kui Tartus.
Näitemänge esitati ka Tallinnas, kuid need olid läbipaistvalt moraliseerivad ja ei huvitanud publikut eriti. Ka polnud Estonias ühtki teatrientusiasti, nii jäigi teater seal üsna harvaks nähtuseks. Estonia kujunes pigem skandaalse kuulsusega klubiks, kus käidi peamiselt napsitamas ja kaarte mängimas. Etenduse ajal võis tihti näha vaatajaid saalis ringi jalutamas ja suitsetamas ning tavatu polnud seegi, kus astuti näitlejatega sõnavahetusse või käsikähmlusse. Tallinna eestlaste seltsielu kandus hiljem 1877 . aastal asutatud Lootuse seltsi, kus tegeldi aktiivselt ka teatrikunstiga.
1870.aastail pandi alus ka Narvas (seltsis Ilmarine), Peterburis (seltsis Endla). Kuid teatriharrastus levis ka maale. Laulukooride ja näitetruppide algatajaiks olid enamasti kohalikud koolmeistrid, kuid leidus ka entusiastlikke talupoegi. Näiteks Toila taluperemees Abram Siimon , kes Tartus nähtud etenduse mõjul otsustas ka Toilas näitemängu teha. Kohaliku kirikhärra kaebuse peale keelas koolivalitsus õnnistatud kooli ruumides teatritegemise ära.
Edaspidistest sündmustest kirjutab Siimon niimoodi :
Mina sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin „Vanemuise“ ja Tallinna linna teatrilava sisseseadeid, tegin plaanid olude kohaselt, kuid siiski avarama näitelava, parema sisseseadega kui „Vanemuises“, ja kevade 1882. aastal algasin ehitama. Juulikuu alguseks 1882 oli minu teatrimaja valmis. Kutsusin ka kirikhärra maja õnnistama, kuid kirkhärra ütles: „Põrgu ja pagana maja ma ei õnnista.“
Toilast sai estofiilide kogunemiskoht ja teatrikeskus. Siin mängiti Koidula, Jakobsoni , Kunderi jt teoseid. Kui teatrimaja 1901. aastal maha põles, ehitas Siimon uue kivist teatrihoone. Niisuguseid ettevõtlikke mehi oli aga teisigi. See näitas suurt teatrivaimustust, mille kutsus esile Koidula teater.
Seoses näitetruppide arvu kasvuga ning traditsiooni tekkimisega suurenes vajadus ka uute näitemängude järele. Näidendite kirjutamine ja mugandamine muutus järjest populaarsemaks tegevuseks ning seda kinnitavad ka trükitud teoste arvud: 1870. aastatel u 20, 1880.aastatel u 40 ja 1890. aastatel u 60 näidendit. Kerkis esile palju uusi harrastusnäitekirjanikke, kellest enamik sai kuulsaks vaid ühe või kahe teosega. Suurem osa neist näidenditest ja autorites on praeguseks küll unustatud. Kõige enam viljeldud žanriks kujunes külakomöödia või – jant . Koidula ja Jakobsoni teoste kõrval said väga populaarseks Johann Voldemar Jannseni ja Juhan Kunderi näidendid.
Lõpetuseks
Kuigi esimene teadaolev teatrietendus Eestis toimus 1529. aastal, mõõdus palju aastaid enne kui teatrilaval kõlas esimest korda eesti keel, see oli aastal 1789.
Teater, kui kunstiliik on saksa kultuuri kaudu Eestisse imporditud rahvusvaheline nähtus. Üldiselt peetakse aga eesti teatri ajaloo alguseks aastat 1870. esietendunud „Saaremaa onupojaga“, mis oli esimene otseselt eestlastele suunatud lavastus.
Enne seda olid teadaolevad esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid ladinakeelset komöödiat. Teatrikunsti levimine Eestis oli suures osas seotud usuga. 17. sajandil tulid Eestisse esimesed välismaised rändtrupid, eriti aktiivseks muutus teatrielu sajandi lõpul.
18. sajandi esimesel poolel soikus teatritegevus Esti Põhjasõja tõttu, kuid omandas sajandi teisel poolel hoopis uue kvaliteedi. Peeter I raiutud „aken“ Euroopasse (Peterburist sai Venemaa uus keskus ning algas Euroopa kultuuri aktiivne importimine) ja Katariina II teatrihuvid tõid Venemaale väljapaistvaid teatritruppe ja näitlejaid. Tihiti reisisid nad Peterburisse Tallinna või Riia kaudu. Nii jõudis Tallinnasse mitmel korral tuntuid näitetruppe.
18. sajandi lõpul sai Eesti korraks oluliseks kohaks ka maailmateatri seisukohalt. Nimelt suunati Tallinnasse riigiametnikuna tööle tol ajal Euroopas väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Tallinnas asutas Kotzebue 1784. aastal koos kohalike mõttekaaslastega Tallinna asjaarmastajate teatri. Avaetenduseks oli Kotzebue 5-vaatuseline burlesk „Igal narril oma müts“ ja teise osana Lessingi „Aare“. Seejärel esitas Kotzebue epiloogi, milles selgitas teatri püüdu olla südame ja vaimu harijaks. Kogu etendustest saadav sissetulek annetati vaestele. Piletitele oli kirjutatud teatri moto: Pühendatud heategevaks otstarbeks. Häbi sellele, kes halvasti mõtleb. Eesti keel ja eestlane ilmusid esimest korda teatrilavale 1789. aastal Kotzebue ühevaatuselises saksakeelses muusikaga rahvatükis „Isalik ootus“. See kujutab üht Eestimaa mõisnikku, kes välismaal õppinud poja iseloomu tundmaõppimiseks laseb end surnuks kuulutada ja maskeerub teenriks.
Sealt edasi hakkasid juba tekkima esimesed ajendid ja põhjused Eesti teatri loomiseks. Eesti rahvusliku teatri alguseks loetakse 1870. aasta 24, juunit, kui Lydia Koidula näitemänguga „Saaremaa onupoeg“ avati Vanemuise seltsi uus maja Tartus Jaama tänavas.
Seda eesti teatri esimest etendust nägid umbes 250 inimest, ukse taha jäänute nõudmisel anti järgmisel päeval kordusetendus.
Kasutatud materjal

„Eesti teatrilugu “ Luule Epner , Monika Läänesaar ja Anneli Saro. Ilo kirjastus 2006.a.

http://www.teater.ee