Väga põhjalik kokkuvõte Kristjan ja Paul Raua elust (0)

Lapsepõlv
Raudade esivanemate kohta võib leida andmeid nn hingederaamatust. 1795. aastal elas Kirikukülas (praegune Viru-Jaagupi) talupoeg Andrese Jaan, kes sündis 1743 ja suri 1813. Jaani ja tema naise Anu abielust sündis kuus last. Pojad Andres ja Mart pidasid Kirikukülas kahepäevatalu. Nendega seostub ka Tahu (Tahho) talu nimi.
1835. aastal said Tahu talu inimesed perekonnanimeks Raud. Kunstnike isa Jaan (1835-1878) abiellus Loviise Treublutiga. Kaksikvennad Kristjan ja Paul sündisid 22. ja 23. oktoobril 1865. Pärast vanema venna Mardi abiellumist lahkus pere Tahult Meriküla karjamõisa. Kaksikvennad olid siis pooleaastased. Raudade isa töötas karjamõisas väljavahina.
Paul ja Kristjan olid lapsepõlvest saati suured sõbrad.
Lastel ilmnes varakult joonistamishuvi ja juba varases eas olid neil olemas maalimisvärvid, mis üle saja aasta tagasi ei olnudki nii tavaline kui tänapäeval. Poiste suur eeskuju ja mõjutaja oli ka vanaema, kelle juures nad päris tihti elasid. Temalt on pärit nende huvi müstika, muinasmaailma ja rahvatarkuse vastu. Kaksikvendadest mõlemast said kunstnikud .
Haridus
Kooliaeg algas vendadel 1874 .aastal Koeravere külakoolis, milles nad käisid vaid ühe aasta. Edasi asusid nad õppima Viru-Jaagupi kihelkonnakooli (1875-78), Rakvere Kreiskooli (1878-81) ja seejärel Tartu Reaalkooli . Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
Nende elutee lahknes 1883 Tartu Reaalkoolis, sest Kristjan läks sealt Tartu I (saksa) Õpetajate Seminari . Mõlemad valisid aga kunstnikukutse: Paul lõpetas 1894 Düsseldorfi kunstiakadeemia , Kristjan õppis Peterburi Kunstiakadeemias 1893-97 kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis. Seejärel suundus ta Düsseldorfi Kunsitakadeemiasse (1897-98), kus talle ei meeldinud. See-eest Müncheni kunstiakadeemia (1901-03) muutis Kristjani suhtumist kunsti nii, et ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas rohkem tundeid ja meeleolusid.
Üldharidust võimaldasid neil saada põllumehest isa ja ema vend Magnus Treublut. Kunstiõpingutes vedas rohkem Paulil, keda toetas pidevalt baltisaksa aadlidaam Natalie von Uexküll. Kuigi Kristjan katsus ise hakkama saada, aidati tedagi. Nii hankis Johann Köler talle suurvürst pavel Aleksandrovitśi kaudu raha õpingute jätkamiseks. 1903 oli Kristjan siiski sunnitud rahapuudusel õpingud Münchenis lõpetama ja asuma kevadel 1904 elama Tartusse.
Vendade erinevused
Kaksikvennad erinesid välimuselt ja olemuselt . Paul Rauda iseloomustasid eelkõige leebus, peenetundelisus ja seltskondlikkus. Kristjan seevastu oli kinnine , põhimõttekindel ja äärmiselt põhjalik. Ainsana tolleaegsetest eesti kunstnikest ei huvitunud Paul Raud ühiskondlikust tegevusest, samal ajal kui Kristjan oli üks aktiivsemaid.
Kristjan väärtustas ühiskonna arengu esteetilise ja eetilise mõjutegurina kunsti. Nähes selles esivanemate elujõu olulist allikat, soovis ta kaasajalgi õpetada eestlasi mõistma kunsti tähendust ja luua neile jõudu andvaid teoseid. Sellele pühendudes on Kristjan öelnud: "Mina elasin väga tagasihoidlikku väikest elu igapäevase leiva teenimiseks ja olin peaaegu erak , et vabal ajal mahti leida nendeks ülesanneteks, mis mu vaimu- ja südameasjaks olid."
Tartu periood Kristjan Raua elus
Tartu perioodil (1904-14) algatas Kristjan vanavara kogumise. Suuresti selle baasil loodi Tartus 1909 Eesti Rahva muuseum, millele Kristjan pani palju lootusi eestlaste kultuurihuvi äratajana. Samal eesmärgil korraldas ta rahvakunsti - ja käsitöönäitusi, andis joonistustunde Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekeskkoolis, Eesti Käsitöö Seltsis ja oma kunstistuudios ning avaldas ajakirjanduses rohkesti artikleid.
Asudes rahvusliku kunstistiili loomisele, seadis ta enesele suuri nõudmisi. Kristjani arvates pidi kunstnik olema väga haritud, sisemiselt stabiilne ja siduma end rahva saatusega. 20. sajandi esimestel kümnenditel polnud tal ühiskondliku töö tõttu piisavalt aega kunstiloominguks. Tema tollased õnnestunumad saavutused seonduvad "Noor-Eestiga". Kristjan ei liitunud selle kirjanduslik-kunstilise rühmitusega küll nii tihedalt kui kunstnikud Nikolai Triik ja Konrad Mägi, kuid ta aitas luua uut raamatukunsti. Enam tunnustatakse Kristjani illustratsioone 1910 avaldatud Juhan Liivi luulekogule.
Kristjan Raud Tallinnas
Alates 1914. aastast kuni elu lõpuni elas Kristjan Tallinnas. Iseseisvuse alguses dimineeris tema elus endiselt ühiskondlik külg. Ta juhtis haridusministeeriumi kunsti- ja muinsuste osakonna juhatajana, muuseumide korraldajana ja muinsusvalitsuse juhatajana 1919-24 Eesti muinsuskaitsetööd: koostas muinsuskaitseseaduse, hoolitses arhiividokumentide säilitamise eest, korraldas 1920 muinasvara päevad. Kristjani mälestuste järgi tuli "päästa, päästa ja päästa ja koguda", sest paljud sõja ajal laokile jäänud kultuurivarad vajasid kaitset ja peremehekätt. Kristjan rõhutas samuti riigistatud mõisate ajaloolist tähtsust kultuurikeskustena ja kritiseeris teravalt seisukohti, mille kohaselt neis sageli eeskätt majanduslikku kasutegurit hinnati.
Kristjani elu muutus otsustavalt 1924. Ta abiellus Elvira Tischleriga ja loobus enamikust ühiskondlikest kohustustest. Nüüd said talle esmatähtsateks kodu ja looming. Kristjani perre sündis tütar ja kaks poega , 1929 valmis maja Nõmmel. Paraku jagus õnne kõrvale õnnetustki - 1930 suri Kristjani lähim sõber, vend Paul Raud, kes oli andekas portretist, kuid kunstnikuna siiski venna varju oli jäänud.
Elu viimasel perioodil tegeles Kristjan loomingulise tööga rohkem kui varem ja see aeg kujunes talle väga viljakaks.
Kristjani 75- sünnipäeva tähistamiseks kuulutati 3. III 1940 välja temanimeline kunstiaasta, mis jäi ühtlasi viimaseks iseseisvusaegseks suureks kultuuriaktsiooniks. Eesti riigi loomisele kaasa elanud kunstniku saatus oli näha tollase omariikluse lõppu.
Kristjan omistas elus suurimat tähtsust tööle oma rahva heaks. Eluõhtulgi kirjutas ta sõber Karl Eduard Söödile: "Tahaks vaba ja segamata olla, tahaks ometi veel sedateist ütelda, veel palju ütelda ja ikka jälle midagi uut ... nii lõpmatuseni."
Kristjan Raua loomingust
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.
Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks.
Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“ . Esimesed Kalevipoja-ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne.
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus ) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.
Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved, puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.
Paul Raua looming
Paul Raud maalis põhiliselt Uexkülli perekonna portreid ja sai tellimusi teistestki mõisatest. Portreede kõrval maalis ta ka talupojaainestikku. Tema tööd olid vabad, intensiivse laadi ning hea karakteritunnusega. Eestis sai Paul Raud tuntuks 1909. aasta Tartu kunstinäituse kaudu.
Portreed
Paul Raua portreed jälgivad parimat akademistlikku traditsiooni, kujutatavaid on stiliseeritud ja idealiseeritud. Nende puhul on raske rääkida psühholoogilisusest, pigem on kujutatud teatud tüüpe (talupoeg, seltskonnadaam, haritlane ). Vahetumalt mõjuvad intiimsed ja etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree , mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega.
1890. aastate lõpupoole iseloomustab Paul Paua maalilaadi impressionistlik muljevärskus ja tundlikkus valguse suhtes.
Kompositsioonid
Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid pigem eepilised dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitšiks. „Ema viis hälli heinamaale“ sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsioonidele annaks camp'i mõiste rakendamine („Äravalitu“, „Ema viis hälli heinamaale“.
Etüüdid
Paul Raua maastikuetüüdid, samuti etüüdid eluolustikulisel ainestikul kuuluvad sellesse salve, mis on loodud väljaspool välist kohustust. Maastikumaali viljeles Paul Raud suviti väga paljude aastate jooksul. Ta armastas väga loodust, oskas näha ilu ja luulet ka esimesel hetkel väheütlvana paistvas maastikulõigus.
Valdavam osa kõnealustest etüüdidest on seotud matkadega Pakri saartele ja Muhusse, mõned on loodud Birinit külastades, osa Rakvere vahetus ümbruses, Viru-Jaagupis sugulaste pool käies, põhjarannikul ja mujal. Tavaliselt tegid Rauad loomingulisi matku ühiselt. Matkade õhutajaks ja inspireerijaks oli Kristjan Raud. Ta oli Peterburis tutvunud vene demokraatliku maalikunstiga, mis teda kindlalt oli mõjutanud talurahva ainestiku juurde pöörduma. Tuli asuda materjali kogumisele, kuid matkadeta ei olnud see mõeldav. Neid matku võib vaadelda omalaadse, sajanduvahetuse ideedekompleksist märgistatud „kolooniana“, osana tolleaegses kultuuris tegutsenud identiteediotsingute lainest, mis hõlmas peale teineteisega osalt kattuvate „kodukunsti“ ja rahvusromantismi muudki . Neis otsingutes oli „kodu“ üks võtmemõisteid. Töötamine väljaspool ateljeeseinu otse looduses, eriti ühismatkadel arendas Paul Raua loomingut tunduvalt.
Evangeelsed teemad
Nii Paul kui ka Kristjan Rauda ühendas huvi evangeelsete teemade vastu. Viimaste lähendamine kaasaegsele vaatajale, milles neile eeskuju andvalt võis mõjuda mitte ainult Eduard von Gebhardt, vaid usulise maali areng ja vaimne atmosfäär üldse, eeskätt Saksamaal.
Kristjan Raua preemia
Kristjan Raua nimeline aastapreemia on Eesti vanim ja auväärseim kunstipreemia, mida antakse välja 1973. aastast peale Eesti Kunstnike Liidu ja Tallinna linnavalitsuse poolt eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud kunstisündmuste eest. Erandina võidakse preemia välja anda varem valminud tööde või elutöö eest. Igasugune autasu on andja(te) – zürii, komisjoni seisukohavõtt. Kristjan Raua kunstiaastapreemia on aga aastakümnete vältel nii demokraatlikuks, lausa hõlmamatult laiapõhjaliseks muutunud, et on raske mingit ühtset hoiakut näha. See on meie oma preemia, kolleegide auavaldus neile, kes on läinud aastal midagi väärtuslikku korda saatnud, kes on jätnud jälje meie kunsti(ajalukku). Preemia on nagu Kristjan Raud isegi: polegi enam tähtis, mida Kristjan Raua kunst omal ajal tähendas, sest kõikvõimalikud ideoloogiad on seda oma huvides ära kasutanud ja püüdnud oma märgiks teha. Kristjan Raud on meie oma ja turvaline, tema loomingus võime leida traditsioonide jätkuvust ja ka nende lõhkumist
9