Kuradi mitu nägu (5)

Kuradi mitu nägu
Kurat eksisteerib inimeste mõttemaailmas enamasti kõige kurja võrdkujuna. Tema süüd nähakse tihti paljudes inimkonna hädades. Ometi võib Johann Wolfgang Goethe teosest " Faust " ja Mihhail Bulgakovi romaanist "Meister ja Margarita" leida mõtteid, mis ei toeta täiesti negatiivset üldpilti saatanast. Kes on kurat, kui ta üldse eksisteerib? Millisena näevad Bulgakov ja Goethe tema olemust?
            Ateistid väidavad, et jumalaid ega kuradeid pole olemas. Teatud mõttes võib nende arvamust õigeks pidada, sest vaevalt eksisteerivad põrgu ja taevariik käegakatsutaval kujul. Inimkonna jaoks osutub tegelikult olevaks kõik, mille eksistents leiab uskujaid. Bulgakov avaldab mõtte, mille kohaselt igaühele mõistetakse tema usu järgi, sest ükski teooria polevat rohkem väärt kui mõne teine. Uskudes vaid antud reaalsuse olemasolusse, muudame surmajärgse elu enda jaoks kindlalt võimatuks. Seega eeldan meeleldi, et eksisteerib mingi kõrgem ühendus oma jumalate ja kuraditega. Missugune on kuradi osa antud koosluses?
            Nii Bulgakov kui Goethe kujutavad jumalat passiivse kõrvalseisjana ja kuradit aktiivse tegutsejana. Vene kirjanik annab jumala esindajatele (inglitele) negatiivseid joonigi - üks neist osutub kõrgetest ideaalidest hoolimata rumalamaks ja väiklasemaks kui Woland , kes esindab kuratlikke jõude. Kas võib oletada, et esineb vaid üks kõikehaarav jõuline kogum, mis pole kaugeltki ideaalne? Vaid kõike lihtsustada püüdva inimkonna eksitus jagab terviku negatiivseks ja positiivseks . Tegelikult koosneb kõiksus nii heast kui halvast , mis omavahel kombineerudes moodustavad ühtse kogumi. Nimetagem seda Bulgakovist ja Goethest lähtudes kuradiks.
            Wolandi (Bulgakovi "Meister ja Margarita") arvukas kaaskond tõestab, et kuradil on mitu nägu. Saatanat saatvasse seltskonda kuulub näiteks Peemot, kes kujutab põrgudeemoni laiska, kuid kavalat külge. Elu ja surma üle otsustab sünge ja endassesüvenenud Abodonna. Wolandile endale jääb keskne osa, mille tähtsust võiks võrrelda mõistuse olulisusega inimesele. Põrgugvürst on sama mitmekülgne kui iga üksikisik.
            Kumbki kirjanik ei pea kuraditki kõikvõimsaks - suutes valitseda aega ja ruumi, jääb ta siiski võimetuks mõne indiviidi mõistuse ees. Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" püüab Woland maagiat rakendades manipuleerida lihtinimese psüühikaga. Kuradil õnnestub tekitada inimese mõttemaailmas vaid lühiajalist segadust ja mõistmist. Hiljem seletavad asjaosalised toimunut ikka enda reaalsusest lähtudes - püüd lihtsustada keerulist kui inimaju enesekaitsevahend. Kurat pole võimeline muutma inimkonna mõtlemise toimimise aluseid. Millisena näevad käsitletavad kirjanikud saatana toimet inimesele?
            Kurat pole üksnes negatiivne nähtus, temaski peitub midagi head. Kui Faust küsib Mefistofelese kui põrgudeemoni käest, kes too õieti on, vastab kurat:
            "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
              ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
Nendes värsiridades paljastab Goethe saatana tõelise olemuse - tema pealtnäha halbade tegude taga peitub kõikevõitev headus .
            Kurat päästab tõelisi väärtusi ja aitab inimest tõe leidmisel. Selleks peab indiviid kõigepealt läbima puhastustule, mis seisneb kannatamises. Bulgakovi teost "Meister ja Margarita" läbib idee, et tugevad inimesed karastuvad kannatustes. Margarita nendib, et temagi pole ideaalne, kuid leiab üleelatud murest hoolimata endas piisavalt halastust ja ennastsalgavust. Romaani naiskangelane tõestab Friedale armu paludes, et temas peitub jumaliku headuse alge. Saatan aitab meil näha maailma tõelist kujutist.
            Kuradit võiks määratleda indikaatorina, mis avab inimkonna kui omaette nähtuse olemasolu mõtte ja üldise pale. Igal inimesel tuleb leida elus oma eesmärk, mille täideviimisest sõltub konkreetse isiku väärtus. Goethe kujutab kuradit teenäitajana ja isegi abimehena. Mefistofeles avaldab Faustile teose alguses elu mõtte, milleks on maa muutmine viljakaks. Kuid teose nimitegelase areng seisab alles ees, ta ei ole veel võimeline maailma saladusi mõistma. Seega sõltub kõik inimesest endast - tema valmisolekust olla avatud ja oskusest võtta vastu uusi ideid.
            Kuradi tegevust võiks pidada isegi austuseks inimkonna vastu. Me oleme väärt suunamist tõe ja eneseteostuse poole ning samaaegselt teelt eksitamist. Viimane näitab, et keegi usub meie võimesse leida ise õige rada. Nii nendib Goethe, et kuigi inimene võib algul liikuda vales suunas, sunnib miski teda ikka valguse poole püüdlema. Saatan ei saa takistada tugevat indiviidi, kes otsib kindlameelselt elu väärtusi.
            Bulgakov ja Goethe kujutavad saatanat nautijana, kes õpetab inimest tundma rõõmu elu lihtsatest pisiasjadest. Samas on kurat ülimalt silmakirjalik, sest ta teab, et õnnelikuks nii ei saa. Nii Wolandit kui Mefistofelest võib võrrelda inimesega, kes sisimas samuti enda eksitust aimab. Miks ei sunni saatan inimkonda omaks võtma, et õndsaks saab vaid luues ?
            Ei saa unustada, et kuradi põhiomaduseks osutub omakasupüüdlikkus. Mefistofeles soovib tõestada jumalale enda üleolekut ja eksitada Fausti, et allutada endale kogu inimese surmajärgselt hingeks koonduv olemus. Samas jääb selgusetuks, milleks vajab saatan inimese hinge. Siinkohal kerkib esile põrguvürsti iseloomu sarnasus inimlike omadustega - inimeste taotlused kujunevad samuti tihti mõttetu saamahimu tõttu.
            Inimkond koondab enamasti kuradisse kõik halva, et õigustada oma kurjust ja ebaõiglust. Bulgakov ja Goethe õpetavad inimest nägema kuradit iseeneses: nii enda vigu ja nõrkusi kui ka headust ja võimet armastada . Tuleb osata märgata selle kuradi nägude erinevust, et hakata eraldama tõdesid väljendavaid näoilmeid eesmärgist kõrvalekiskuvatest grimassidest. Otsingud ja eksimine on lubatud, kui neid pärjab edu.
///////////
KURADI  MITU NÄGU (GOETHE , BULGAKOVI JA TAMMSAARE TEOSTE PÕHJAL)
 
            Juba aastasadu on inimesed uskunud Kuradi olemasolu ja teda kartnud. Teda peetakse tavaliselt kurjuse ja pimeduse esindajaks ning põrgu valitsejaks. Nimesidki on talle aegade jooksul antud mitmeid: Saatan, Vanapagan , Põrguvürst, Vanakuri. Kõigest, mis inimesi niimoodi köidab, on alati kirjutanud ka kirjanikud. Nii on sattunud Kurat paljude raamatute lehekülgedele, ainult et igaüks on teda kujutanud just vastavalt oma nägemusele ja andnud talle sellega uue näo.
            Üks sellistest teostest on Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Siin on saanud Kuradist igavene rändaja mööda inimeste maailma. Ta ei ole sugugi mitte kurjuse, pimeduse ja kõige halva kehastus ning inimeste pahategude meelitaja. Pigem meenutab ta kohtumõistjat, kes karistab patuseid, tehes neid narrideks, ja paneb inimesi mõtlema oma senise tühisuse üle. Tema ja ta kaaskonna ohvriteks satuvad pugejalikud, valelikud, ahned ja edevad karjeristid, kes hoolivad vaid iseendist. Oskuslikult kasutatakse ära nende inimlikke nõrkusi ja nii leiavad nad oma teenitud palga. Professor Wolandi kuju  võtnud Saatanal on ka inimlik külg olemas. Temast jääb mulje kui vanast väsinud mehest, kes on paljunäinud ja tark ning peab tõdema, et siin päikese all pole mitte midagi uut- inimesed ei muutu kunagi.
            See-eest on tüüpilisem piibli Kurat Mefistofeles Goethe “ Faustis ”, kelle peamiseks eesmärgiks näib olevat hukutada ja seejärel endale saada inimhingi. Ta on oma ohvriks valinud targa ja haritud Fausti, kes otsib oma elus tõde. Ta on läbi uurinud kõik teadused , kuid pidanud nendes pettuma. Nad sõlmivad omavahel kokkuleppe, mille kohaselt Mefistofeles saab Fausti hinge siis, kui mees on leidnud Saatana abiga elu mõtte. Siingi püüab Kurat kasutada oma eesmärgi saavutamiseks inimeste nõrku külgi ja pahesid (nagu rahaahnus ja joomine), kuid Fausti puhul need lõpuks ikkagi ei mõju.
            Nende kahe teose Kuradid on küllaltki erinevad, kuid siiski leidub neis ka sarnaseid jooni. Neid ühendab see, et nad on inimestest peajagu üle ja neil on võime korda saata üleloomulikke asju. Üksteisele lähemale toovad neid ka ammutuntud sümbolid, mida mõlemad autorid on kasutanud­: näiteks must habe ja puudel. Mõlemad tunnevad hästi ka inimesi ja nende nõrkusi ja oskavad neid ära kasutada.
            Värvikam ja meeldejäävam on professor Wolandi tegelaskuju, millest õhkub salapära ja võiks öelda isegi, et midagi aristokraatlikku. Tunda on tema väärikas üleolek kõigist teistest ja jääb mulje, et tema võimuses on kõik. Temas pole midagi pahatahtlikku nende jaoks, kes pole seda ise oma käitumisega esile kutsunud ja talle pole võõras ka halastus .
            Mefistofeles pole midagi nii suursugust, meeldejäävat ega isikupärast. Ta kehastab tüüpilist Kuradit, vastandit Jumalale, kes püüab inimesi kiusatusse viia ja neid usust Jumalasse taganema panna. Ta on just selline, nagu me oleme harjunud ette kujutama .
            Neile kahele võib vastandiks tuua kolmanda Kuradi- Jürka Tammsaare teosest “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Ta on väga inimlik kõigi oma püüdluste, tahtmiste ja nõrkustega. Ta tuleb maa peale, et elada inimesena , rügada tööd ning saada selle läbi õndsaks. Head tahet ja pealehakkamist on temas rohkem kui nii mõneski inimeses, kuid kahjuks on see just maapealsete asukate kurjus , mis ei lase tal soovitut saavutada. Jürka on erinev kõigist teistest Saatanat kujutavatest tegelaskujudest. Inimestest on ta üle ainult rammu poolest, muidu on saanud temast lihtsameelne ja kohmakas talumees. Vastupidiselt eelmistele kasutatakse aga hoopis teda ennast inimese poolt ära. Ta talub aastaid kannatlikult kõike halba, kuid ükskord katkeb temagi kannatus. Lugejas tekitab ta imetluse või hirmu asemel hoopis kaastunnet . Tundub, nagu oleks tõeline Kurat hoopis Antsus.
            Nendes teostes on loodud kolm küllaltki erinevat nägemust Kuradist. Kõik nad on küll erinäolised, aga nad on pandud täitma ühte ülesannet- näidata inimeste pahesid. Kuradit ei saa süüdistada kõiges halvas , inimene otsustab oma saatuse siiski ise oma tegudega.
------------------------
Kuradi mitu nägu
Legendi järgi on Lucifer esimene Jumala poolt loodud ingel. Issand tegi temast enda asetäitja ja pani asevalitsejaks teiste üle. Oma võimu kuritarvitades tõstis ta koos ühe kolmandikuga inglitest Jumala vastu mässu, et ise taeva ja maa valitsejaks saada. Vastuhakkajad osutusid kaotajateks ja karistuseks saadeti nad elama Põrgusse. Nii sai Luciferist allilma valitseja – kurjuse ja sõnakuulmatuse kehastus. Kartes tema viha enese peale tõmmata, kasutatakse nime asemel mitmeid sünonüüme. Saatan, Kurat, Vanapagan, Vanatühi ja Hingevaenlane on vaid mõned näited. Rohkemgi kui nimesid , omistati Põrgu valitsejale erinevaid kujusid ja välimusetüüpe, milles inimeste ette astuda. Nimede, välimuse ja käitumisviiside varieeruvus tegid Kuradist populaarse tegelase paljude kirjandusteoste lehekülgedel. Mitmed autorid erinevatest ajastutest ja rahvustest on inimsaatust rohkem või vähem Luciferiga seostanud.
Piibli-Saatan on eelkõige kiusaja , kes meelitab usklikke Jumalast taganema ja Tema tahte vastu eksima. Uues Testamendis üritab Kurat saada Jeesust enda teenistusse, pannes mitmete maiste ahvatlustega proovile ustavuse Isale . Viinud Kristuse templi katusele, näitab kurjuse kehastus talle kõiki maailma kuningriike, nende rikkust ja materiaalseid väärtusi. Lasknud Jeesusel mõnda aega vaadata, ütleb: “Selle kõik annan ma sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Kristus keeldub, teades, et kaduva maailma rõõmud on väärtusetud taevase kirkusega võrreldes. Saatana-poolsetele ahvatlustele järeleandmine pakuks vaid hetkelist naudingut ja muudaks võimatuks tegutsemise inimkonna hüvanguks. Nii otsustabki Jeesus jääda truuks oma missioonile, tegutseda kooskõlas Jumala tahtega ja õpetada inimesi. Piibel arendab edasi vana vastuolu, mis sai alguse Jumala ja Luciferi vahel enne maailma loomist, andes seda edasi veidi teisel viisil ja lihtinimesele kergemini mõistetavas kontekstis.
Raamatute Raamatu mõjutusi leidub ka hilisemates kirjandusteostes. Piiblist inspireeritud autorid kujutasid Jeesuse katsumustega sarnaseid olukordi tihti ka tavainimeste elus. Sealgi on esiplaanil valik Saatana ja Jumala vahel ning küsimus, kas peategelane suudab jääda kindlaks oma seisukohtadele. Loomulikult polnud lihtsurelik tolleaegsete kirjanike jaoks Jumala pojaga võrreldav ja raamatukangelased ei suutnud ahvatlustele kuigi edukalt vastu seista. Eriti levinud oli selline kujutamisviis keskajal, mil Kurat esines keelatud lihalike naudingute võimendajana, tahtes vastu vaid inimese surematut hinge.
Hilis -keskaegsest rahvajutust sai romaani “Faust” kirjutamiseks inspiratsiooni ka J. W. Goethe. Maisest elust ja sellega kaasnevatest loobumistest väsinud professor ei taha Mefistolt muud, kui tunda end hetkekski õnneliku ja rahulolevana. Selles teoses kajastuvad kõik tüüpilised Kuradi-legendide motiivid. Olemas on nii leping kui ka klassikalised naudingud. Kuid lõpuni ei suuda Fausti köita ei ilusad naised ega veinikeldri-prassingu, volbriöö meeletu peomöll ega prestiižne ametikoht. Ta vajab midagi sügavamat ja erakordsemat; midagi, mis tooks hinge rahu ja annaks elule mõtte. Mefisto poolt pakutav on küll ühel hetkel huvitav, kuid juba järgmisel tundub labane ja pinnapealne. Nii tüdineb vana mees kiiresti. Lõpuks Faust mõistab, et elu mõte ei ole ainult oma soovide täitmine. Palju suurema ja kestvama naudingu võib saada teisi aidates. Kuna ta leiab oma elumõtte ja tee rahuloluni peaaegu ise, päästavad taevased jõud professori hinge Saatanaga sõlmitud lepingust vabaks. See teos kannab endas keskaegset suhtumist , mille kohaselt ei suuda tavainimene ilma Isanda abita Kuradi ahvatlustele lõpuni vastu seista ega ennast kaitsta.
Ka 20. sajandi esimesel poolel polnud Saatan kui iseseisev olend inimeste maailmapildist ja kirjandusloomingust kuhugi kadunud. Siiski vabanes ta mõningal määral klassikalistest stereotüüpidest ja muutus anonüümsest kurjuse isandast silmapaistvaks isiksuseks. Erinevalt Mefistofelesest on Wolandi ebamaine päritolu vähem äratuntav ja tema iseloomugi on värvikamalt kujutatud. Ta ei ole pelgalt ahvatleja ja hukutaja, kelle ainus eesmärk on lihtsurelikke Jumalast kaugemale viia. Bulgakovi Kurat on teravmeelne ja samas äkiline, nõudlik ja kaval, peaaegu inimlikki: tegutseb tihti emotsioonide ajel , varjab oma tõelist palet ja naudib teiste hirmutamist. Näiteks ennustab ta romaani “Meister ja Margarita” alguses Bezdomnõile ja Nerliozile viimase hukkumist trammi all, tekitades meestes kabuhirmu. Samuti saadab ta endale ebasümpaatse kultuuritegelase mõttejõul Jaltasse vaid sellepärast, et oma võimu näidata ja tunda lõbu segaduste tekitamisest. Nii käitudes meenutab Woland pigem tavalist tujukat vene külameest kui kõikvõimsat kurjuse kehastust.
Lisaks teose erinevate süžeeliinide ühendamisele väljendab Bulgakovi nägemus Saatanast ka autori suhtumist omaaegsesse ühiskonda, romaani kirjutamise ajal valitsenud tsensuuri ja terrorisse. Andekas kirjamees oli saanud avaldamiskeelu, tema näidendid võeti teatrite repertuaarist maha ja rangete piirangute tõttu polnud võimalik avaldada viimast romaani “Meister ja Margarita”. Rahuldamata jäi ka palve emigreeruda välismaale. Selline olukord tekitas Bulgakovis surutud ja kinniseotud tunde ning vastumeelsuse kehtiva režiimi suhtes. Seetõttu omistas ta oma Kuradile ühiskonnaelu ärritavaimad jooned: julmuse, enesekesksuse ja ebakindluse tuleviku suhtes. Nii nagu stalinlike “puhastuste” kõrgajal, ei võinud ka Wolandi Moskvas olles keegi end täiesti turvaliselt tunda. Ohvreid valiti ootamatult ja pooljuhuslikult ning ei võinud olla kindel selles, mis saab edasi. Woland on äkiline ja ulakas nagu vene koolipoiss, ent samas käitub ettekavatsetult julmalt ja enesekindlalt nagu stalinlik julgeolekuaparaat.
Nüüdisaeg on Saatana iseseisva kujuna kirjasõnas tagaplaanile tõrjunud, kuid inimeste vaimust ja mõtetest pole ta siiski kadunud. Ida filosoofid pooldavad seisukohta, et otsige iseendas ja te leiate kõik. Nii on ka tänapäevane Kurat kogu inimeses leiduva negatiivse kehastus. Tema sisemine uss, mis närib hinge, tekitab kadedust, ei luba millegagi rahul olla, paneb end saamatuna tundma. Just see väike paharet ajendab E. Tode (T. Õnnepalu) romaani “Piiririik” minategelast sooritama mõrva. Franzi luksuslik ja mugav elu tekitab peategelases viha ja tahtmist see kõik hävitada, rikkuda, ära määrida. Sellise soovi põhjuseks on alaväärsuskompleks. Häbi oma vaese kodumaa pärast ja kadedust Lääne luksuse suhtes on raske taluda. Olukorda raskendab veelgi teadmine, et tema, Ida-Euroopa mats, ei saa kunagi lääneeurooplaseks, vaid jääb alati äratuntavalt iseenda nägu, oma vaese kodumaa lapseks. Alaväärsustunne, kadedus ja häbi toidavad peategelase sisemist Saatanat, mis ajendabki teda oma armukest tapma. 20. sajandi lõpul on iga inimene iseenda kõige suurem vaenlane, igaüks on endale ise Kurat.
Vana legend Luciferist on mitmete sajandite vältel andnud ainest mõttemängudeks ja kirjandusteoste loomiseks. Piibli ahvatlustest ning keskaegsest unistuste täitjast, Jumala igavesest vastasest, kujunes enne Teist maailmasõda välja mitmekülgne ühiskonnakriitiliste joontega isiksus. Postmodernsest ühiskonnast kadus isikustatud kurjus, jättes inimeste saatuse nende endi luua. Riigikord ja maailmanägemus on ajas muutunud ja Kurat on muutunud koos sellega. Iga põlvkonna jaoks on ta võtnud just sellise näo, nagu temalt oodatakse .
Kui vaadata telerist postreid, mida nördinud rahvas maailma eri nurkade tänavatel pea kohal kannab, siis on näha, et ikonograafia võimalused on avarad - iseloomulik must vurru-ruut sobib võrdselt hästi nii Clintoni, Jeltsini kui ka Milosevici nina alla. Erinevast ilmaäärest vaadates võivad nad kõik paista Hitleri reinkarnatsioonidena. Kõrvaltvaatajale võib ainult segaseks jääda, miks see saksa saatan iseendaga riidu on läinud. Neile aga, kes kurjuse on ära tundnud , olgu nad siis serblaste või albaanlaste poolel, pole siin mingit probleemi. Halvad on küll igas mõttes halvad, kuid mitte halvad valetajad. Halbadel on nii valed jutud kui ka valed joonistused, nende põhiline vale on, et nad nimetavad meid, kes me iseenesestmõistetavalt oleme head, halbadeks .
Kurjade jaoks on siis head otsekui peeglid - nad vaatavad küll meie, heade poole, kuid tunnevad millegipärast ilmeksimatult iseendid ära. See, peegel , ongi kurjemast kurjema, Kuradi põhiline atribuut. Varajased gnostikud pidasid peeglit ja fallost parajaks paariks - mõlemad paljundavad inimesi, pikendades nii kannatuste inimketti.
Fallos ongi Kuradi teine atribuut. Kristlikud psühholoogid Augustinusest Loyolani on tema pärast pead murdnud. Küsimus ei ole mitte selle atribuudi saatanlikus kujus, vaid tema imelikus isepäisuses. Tema tõuseb siis, kui tema tahab, mitte kui inimene tahab. Ja loojub samuti vastutahtmist. Viagra on anti-satanistide armuleib.
Saatana teed (ta liigub teatavasti spiraali mööda) on imelikud. Eile pisteti mulle lauluväljakul pihku teade: «Varem arvati, et kondoom on juhuks, kui Sa ei ole partneris kindel. Nüüd näitab kondoomi kasutamine seda, et Sa hoolid partnerist ja endast ning et Sind võib usaldada .» Sädelevalt süütu naeratusega plikatirts, kes mulle selle teate andis, ei sarnanenud sarvikuga. Sest et ta oli hästi maskeerunud, teadagi, Kurat oskab maske valida. Pärineb ju see tekst, Paavst võib mu sõnu kinnitada, Kuradi enda sulest. Ta on siin, tal on kõik kujud, ta on kõikjal. Massilise kondoomipropaganda tagajärjed on teada - 99% korralikest abieluinimestest kasutab kondoomi sama korralikult kui OMOt või Liberot või karbamiidiga närimiskummi, seksmaniakkidest kasutab preservatiivi alla 1%. Suguhaigused levivad seetõttu libedalt, lapsed ei levi.
Gnostikute unistus on seega täitunud, üks ring on täis saanud, kuid… mitte sulgunud, spiraali mööda liikudes on kurjus jõudnud lihtsalt uuele tasemele . Kas julgeb veel keegi kahelda, et Kuradi vastu tuleb võidelda? Võtkem mõõk ja astugem… peegli ette!
Et Kurat enda vastu võitlemist kasutab ära uue kurjuse loomiseks, on Jaan Kaplinski pakkunud välja radikaalse lahenduse (põhipostulaadid on tema teoses «Kurat ja metakurat») - tuleb kuulutada Kurat olematuks ! Ja seda korraga mõlemalt poolt! Kaplinski tekstid väärivad igal juhul uurimist , siinkohal ma ainult meenutaksin, et mõlemad pooled on juba algusest saati lubanud lõpetada tulistamise kohe, kui teine pool on lõpetanud.
Arvestades seda, ei näe ma kirjandusest (ehk lõputust kirjeldamisest) väljapääsu. Tuleb Kuradi olemasoluga leppida, ja leppimiseks on alati hea algus avastus, et tegelikult on ta ju nii pööraselt huvitav! Lugegem või Tammsaare «Põrgupõhjat», milline sümpaatne kuju see Jürka! Kas poleks põnev kohtuda Mefistofelesega mõnes alkeemiku laboratooriumis? Ja lõpuks, nagu kinnitab Bulgakov, on ta lohutus usu kaotanutele - olles kuues ja ühtlasi veenvaim jumalatõestus.