Mefistofeles. Mefistofeles esitab jumalale palve, et ta saaks võimaluse Fausti hing endale võita, pakkudes talle kõikvõimalikke maiseid naudinguid. Kuna jumal usub, et faustisugust meest ei anna jumalast ja vaimuannetest eemalepeletada ükski maine nauding, annab ta Mefistofelesele võimaluse üritada Fausti hinge endale võita. Järgmisena liigub tegevus keskaegsele Saksamaale, Fausti koju. Siin kirjeldab Goethe, et Faust on senini elenud teadlase elu, kes on suureks õpetajaks ja keda rahvas austab kõrgelt. Samas Fausti hing ei ole rahul. See väljendub kõige selgemalt tuntud Sokratese tõdemuses ,,Ma tean, et ma midagi ei tea." Nimelt mõistab Faust, et mida targemaks ta saab, seda rumalam ta on, kuna maailmas leidub nii palju teadmisi, et üks inimene ei ole võimeline neid kõiki omandama. Jõudes sellele tõdemusele, on Fausti meel lausa nii must, et ta üritab end peaaegu tappa, juues mürki
Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Tahab endalt elu võtta mürki võttes, kuid mõtleb otsustaval hetkel ümber, kuuldes laulu noorpõlvest. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Mefistofeles arvab, et Faust pöördub kurjuse teele. Issand on aga temast hoopis teistsugusel arvamusel, tema arvates Faust valib lõpuks ikka õige tee. Issand ja Mefistofeles sõlmivad kihlveo. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette. Faust ja Wagner istuvad kivipeal, kui neile läheneb musta värvi puudel. Faust võtab puudli endaga koju kaasa, tuleb välja, et see polnud koer vaid Mefistofeles. Faust ja Mefistofeles sõlmivad lepigu.
Goethe tõenäoliselt aastatel 17731775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma. Faust (ka dr Faustus) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga. Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase protoüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest. Goethe teos laiendab ja arendab oluliselt algset motiivi, sisaldades ühtlasi viiteid kristlikule, keskaja, antiigi ja Idamaa kirjandusele ning filosoofiale. Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis
pettunud. Ta arvab, et ei suuda inimestele paremat teed näidata. Faustil on palju õpilasi, ta arvab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid, sel põhjusel pettub ta ka oma õpilastes. Mefistoteles: , kuri deemon, on tasakaalukas, intelligentne, sümpaatne tegelane, st saatan. Ta põlgab inimesi, ta on Fausti täielik vastand. Enda arvates on ta väga vajalik jõud, et maailm tasakaalus püsiks. Margarita: noor neiu, kellesse Faust armub, Mefistotelese abiga suudab ta Margarita südame võita. Kahjuks on nende armastus õnnetu, Faust tapab Margarita venna ja hukkub ka Margarita ema, kellele antakse unerohtu, et armastajad saaksid segamatult koos olla. Margarita rasestub, uputab oma lapse, pannakse seejärel vangi, kus ta hullub ja sureb. Inglid viivad Margarita hinge taevasse. Helena: Fausti teine armastatu, nad saavad ka poja Euphorioni, kuid see soovib lennata nagu Ikaros ja kukub surnuks.
Ta janunes armastuse järgi, kuid ei suutnud seda kusagilt leida. Nooruses ei pööranud ta sellele tähelepanu, kuid vanemaks saades avastas, et võib olla liiga hilja. Tema probleemid ja mured annavadki põhjuse moodustada leping Mefistofelesega, teoses avaldub see nii: ,, Liig vana olen mängudeks, liig noor, et olla soovideta!" (,,Ilukirjandus ja kunst" Tallinn 1946; lehekülg 70). Sellest lausest saab teada, et Faust tunneb, et miski on tema elus puudu ja kuigi mängudeks ja lõbustusteks võib liiga hilja olla, siis soovidest pole ta kunagi loobunud. 1.2 Faust ja Wagner olid teadlastena väga erinevad. Faust oli saavutanud oma elus kõik, mida saavutada andis, kuid ta ei suutnud siiski leida hingerahu. Ta õppis erinevaid teadusi, kuid ei teadnud, mida ta ise oma elult tahtis. Wagneril see-eest olid aga eesmärgid paika pandud, ta tahtis saada samasuguseks teadlaseks nagu Faust
"Faust" Goethe teosest pärineb romantismiajastule omane tegelaskuju Faust, keda autor on kujutanud kui teadmisjanulist isikut. Faust on doktor ja õppinud mitmeid teadusi, kuid arvab, et ei tea jätkuvalt kuidas parandada inimeste olukorda selles maailmas ja ühiskonnale elu headust tõestada. Tema olemus on rahutu ja masendunud ning otsib ahastavalt oma sisemist tasakaalu. Tegelane on suhteliselt tugeva iseloomuga, kes ei lange kergesti lõksu ja jääb oma põhimõtetele alati kindlaks, kuni taevas sõlmivad Kurat ja Jumal kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge eksiteele viia. Mefistofeles on kuri
täisulikud. · ,,Ka kurjast kasvab hea." See on tõsi, nagu ma juba ennist ütlesin Pole head kurjatata. Siit tuleb välja ka üks teose põhiprobleemidest, kus üritatakse öelda seda, et ilma üheta ei sünni teist ja vastupidi. Faust on selles teoses austatud doktor ja filosoof, kes on oma elujooksul palju raamatuid lugenud. Ta on oma elust tüdinud ning arvab, et tema teadmistest pole kasu talle ega ka inimkonnale. Faust otsutab endalt elu võtta ning mürki juua, kuid otsustaval hetkel kuuleb ta laulu noorpõlvest ning mõtleb ümber. Mefistofeles ehk kurat ise, näeb maapeal ainult pahesid. Issand arvab, et Faust valib hea ja õige tee, kuid Mefistofeles on veendunud, et Faust pöördub halvale teele. Nad veavad kihla ning issand lubab Mefistofelesel teha, mida ta tahab. Faust, kes on pühendunud maagiale, arvab, et ta ei ole piisavalt tark, et inimkonda aidata. Faust ja
Goethe töötas oma peateose, värsstragöödia "Faust" kallal üle 60 aasta. Jutt käib kihlveost, mille sõlmisid omavahel Issand ning Kurat. Viimane üritas nimelt kõigest väest Issandale selgeks teha, et inimesed pole südames head ning et nad kalduvad meeleldi õigelt teelt kõrvale. Et vaidlusesse selgust tuua, andis Issand Kuradile vabad käed ning jättis Fausti Mefistofelese meelevalda. Viimane lubas kõik peategelase soovid täita. Niisiis käib Faust koos Kuradiga mööda ilma ringi ja naudib olukorda. Võib arvata, et esimeses osas võitiski kihlveo Kurat, kuna tal õnnestus mees enda poole saada. Kõrvaltegelane Margareta aga armub Fausti ning osa lõpus läheb armastatu naist päästma, kuid see ei õnnestu. Koos Mefistofelesega tapab peategelane oma kallima venna. Faust on suhteliselt tugeva iseloomuga noormees, kes ei lange eriti kergesti lõksu. Goethe kujutas teda uusaja teadmis- ja tunnetusjanulise isikuna. Teda häirib
annaabi.ee 
50 punkti
~ 2 lehte
551 laadimist
32 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid