Sedasi võttiski Kurat Vaatemängude komisjoni juhataja, jättes ainult tegusa pintsaku alles ja Margarita pidi tegema omajagu palju, enne kui armastatud Meister tagasi anti. Teiseks: üks kümnest käsust (teine või kolmas, olenevalt jaotusest) ütleb "Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta" seevastu Saatana kohta ei mainita midagi, sedasi teebki Bulgakov omas tagasihoidlikus stiilis ettekirjutis, et ka Kuradi nimega tuleb ettevaatlik olla. Tegelased. Ühelt poolt on ilmselge, et Pontus Pilatuse tegelane teoses oli ei keegi muu kui Pontus Pilatus. Samas, kes oli Meistri tegelaskuju? Bulgakov ise? Gogol? Segu nendest kahest? Selge on see, et iga autori tööd on vähem või rohkem autobiograafilised ning et iga autor kasutab oma mõtete edasiandmiseks teatud varjatud kuju, eriti kui töö peab läbima tugeva tsensuuri.
hallid rõivad, üks silm must ja teine roheline · Peemot suur, must kass, vurrud uljalt õieli · Fagott ehk regent ehk Korovjev pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega,millel üks klaas katki · Hella punased juuksed, arm kaelal, fosforrohelised silmad, alasti · Azazello väike, laiad õlad, kihv, vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae · Meister tumedad juuksed, terav nina, ärevad pruunid silmad Sisukokkuvõte I osa Patriarhi tiikide juures arutavad Berlioz ja Bezdomnõi, kas Jeesus Kristus oli olemas, ning leiavad et kindlasti mitte. Inimesi tänavatel ei liigu. Mingil hetkel ühineb nendega veider välismaalane, kes asub jutustama kõikvõimalikest (uskumatutest) asjadest, näiteks et ta sõi koos
varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" sellega lõpeb. Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha sees oli. Kreeklased teesklesid oma lahkumist, jätsid laevastiku aga Trooja lähedale
" Vaatamata sellele tüdines LaVey varsti neist mängudest. LaVeyd tabas ka ebaedu. Esiteks kurtsid ta naabrid täiskasvanud lõvi üle, keda ta kui kodulooma pidas, ning ta pidi lõvi kohalikule loomaaiale annetama. Järgmiseks suri üks LaVey kõige pühendunum nõid Jayne Mansfield needuse tõttu, mille LaVey oli pannud Jayne'i tööandja, advokaat Sam Brody perekonnale erinevatel põhjuste, millest ma kirjutasin raamatus Saatana kättemaksja. LaVey oli Jayne'i mitu korda hoiatanud, et ta tuleks Brody juurest ära, ning pärast neiu surma langes ta depressiooni. See oli 60. aastatel juba teine Hollywoodi seksisümboli surm, kellega LaVey intiimselt seotud oli. Ka Marilyn Monroe oli 1948. aastal ühel lühikesel, kuid olulisel perioodil LaVey armukeseks. See oli siis, kui LaVey lahkus karnevalist ning mängis Los Angelese striptiisibaarides orelit. Kõige tipuks tüdines LaVey oma kiriku liikmetele meelelahutuse ja puhastuse organiseerimisest
«Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!» Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks
puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat
Kõik kommentaarid