Kuradi mitu nägu, kirjand (0)

Kuradi mitu nägu
Legendi järgi on Lucifer esimene Jumala poolt loodud ingel. Issand tegi temast enda asetäitja ja pani asevalitsejaks teiste üle. Oma võimu kuritarvitades tõstis ta koos ühe kolmandikuga inglitest Jumala vastu mässu, et ise taeva ja maa valitsejaks saada. Vastuhakkajad osutusid kaotajateks ja karistuseks saadeti nad elama Põrgusse. Nii sai Luciferist allilma valitseja – kurjuse ja sõnakuulmatuse kehastus. Kartes tema viha enese peale tõmmata, kasutatakse nime asemel mitmeid sünonüüme. Saatan, Kurat, Vanapagan , Vanatühi ja Hingevaenlane on vaid mõned näited. Rohkemgi kui nimesid , omistati Põrgu valitsejale erinevaid kujusid ja välimusetüüpe, milles inimeste ette astuda. Nimede, välimuse ja käitumisviiside varieeruvus tegid Kuradist populaarse tegelase paljude kirjandusteoste lehekülgedel. Mitmed autorid erinevatest ajastutest ja rahvustest on inimsaatust rohkem või vähem Luciferiga seostanud.
Piibli-Saatan on eelkõige kiusaja , kes meelitab usklikke Jumalast taganema ja Tema tahte vastu eksima. Uues Testamendis üritab Kurat saada Jeesust enda teenistusse, pannes mitmete maiste ahvatlustega proovile ustavuse Isale . Viinud Kristuse templi katusele, näitab kurjuse kehastus talle kõiki maailma kuningriike, nende rikkust ja materiaalseid väärtusi. Lasknud Jeesusel mõnda aega vaadata, ütleb: “Selle kõik annan ma sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Kristus keeldub, teades, et kaduva maailma rõõmud on väärtusetud taevase kirkusega võrreldes. Saatana -poolsetele ahvatlustele järeleandmine pakuks vaid hetkelist naudingut ja muudaks võimatuks tegutsemise inimkonna hüvanguks. Nii otsustabki Jeesus jääda truuks oma missioonile, tegutseda kooskõlas Jumala tahtega ja õpetada inimesi. Piibel arendab edasi vana vastuolu, mis sai alguse Jumala ja Luciferi vahel enne maailma loomist, andes seda edasi veidi teisel viisil ja lihtinimesele kergemini mõistetavas kontekstis.
Raamatute Raamatu mõjutusi leidub ka hilisemates kirjandusteostes. Piiblist inspireeritud autorid kujutasid Jeesuse katsumustega sarnaseid olukordi tihti ka tavainimeste elus. Sealgi on esiplaanil valik Saatana ja Jumala vahel ning küsimus, kas peategelane suudab jääda kindlaks oma seisukohtadele. Loomulikult polnud lihtsurelik tolleaegsete kirjanike jaoks Jumala pojaga võrreldav ja raamatukangelased ei suutnud ahvatlustele kuigi edukalt vastu seista. Eriti levinud oli selline kujutamisviis keskajal, mil Kurat esines keelatud lihalike naudingute võimendajana, tahtes vastu vaid inimese surematut hinge.
Hilis -keskaegsest rahvajutust sai romaani “Faust” kirjutamiseks inspiratsiooni ka J. W. Goethe . Maisest elust ja sellega kaasnevatest loobumistest väsinud professor ei taha Mefistolt muud, kui tunda end hetkekski õnneliku ja rahulolevana. Selles teoses kajastuvad kõik tüüpilised Kuradi-legendide motiivid. Olemas on nii leping kui ka klassikalised naudingud. Kuid lõpuni ei suuda Fausti köita ei ilusad naised ega veinikeldri-prassingu, volbriöö meeletu peomöll ega prestiižne ametikoht. Ta vajab midagi sügavamat ja erakordsemat; midagi, mis tooks hinge rahu ja annaks elule mõtte. Mefisto poolt pakutav on küll ühel hetkel huvitav, kuid juba järgmisel tundub labane ja pinnapealne. Nii tüdineb vana mees kiiresti. Lõpuks Faust mõistab, et elu mõte ei ole ainult oma soovide täitmine. Palju suurema ja kestvama naudingu võib saada teisi aidates. Kuna ta leiab oma elumõtte ja tee rahuloluni peaaegu ise, päästavad taevased jõud professori hinge Saatanaga sõlmitud lepingust vabaks. See teos kannab endas keskaegset suhtumist , mille kohaselt ei suuda tavainimene ilma Isanda abita Kuradi ahvatlustele lõpuni vastu seista ega ennast kaitsta.
Ka 20. sajandi esimesel poolel polnud Saatan kui iseseisev olend inimeste maailmapildist ja kirjandusloomingust kuhugi kadunud. Siiski vabanes ta mõningal määral klassikalistest stereotüüpidest ja muutus anonüümsest kurjuse isandast silmapaistvaks isiksuseks. Erinevalt Mefistofelesest on Wolandi ebamaine päritolu vähem äratuntav ja tema iseloomugi on värvikamalt kujutatud. Ta ei ole pelgalt ahvatleja ja hukutaja, kelle ainus eesmärk on lihtsurelikke Jumalast kaugemale viia. Bulgakovi Kurat on teravmeelne ja samas äkiline, nõudlik ja kaval, peaaegu inimlikki: tegutseb tihti emotsioonide ajel , varjab oma tõelist palet ja naudib teiste hirmutamist. Näiteks ennustab ta romaani “Meister ja Margarita” alguses Bezdomnõile ja Nerliozile viimase hukkumist trammi all, tekitades meestes kabuhirmu. Samuti saadab ta endale ebasümpaatse kultuuritegelase mõttejõul Jaltasse vaid sellepärast, et oma võimu näidata ja tunda lõbu segaduste tekitamisest. Nii käitudes meenutab Woland pigem tavalist tujukat vene külameest kui kõikvõimsat kurjuse kehastust.
Lisaks teose erinevate süžeeliinide ühendamisele väljendab Bulgakovi nägemus Saatanast ka autori suhtumist omaaegsesse ühiskonda, romaani kirjutamise ajal valitsenud tsensuuri ja terrorisse. Andekas kirjamees oli saanud avaldamiskeelu, tema näidendid võeti teatrite repertuaarist maha ja rangete piirangute tõttu polnud võimalik avaldada viimast romaani “Meister ja Margarita”. Rahuldamata jäi ka palve emigreeruda välismaale. Selline olukord tekitas Bulgakovis surutud ja kinniseotud tunde ning vastumeelsuse kehtiva režiimi suhtes. Seetõttu omistas ta oma Kuradile ühiskonnaelu ärritavaimad jooned: julmuse, enesekesksuse ja ebakindluse tuleviku suhtes. Nii nagu stalinlike “puhastuste” kõrgajal, ei võinud ka Wolandi Moskvas olles keegi end täiesti turvaliselt tunda. Ohvreid valiti ootamatult ja pooljuhuslikult ning ei võinud olla kindel selles, mis saab edasi. Woland on äkiline ja ulakas nagu vene koolipoiss, ent samas käitub ettekavatsetult julmalt ja enesekindlalt nagu stalinlik julgeolekuaparaat.
Nüüdisaeg on Saatana iseseisva kujuna kirjasõnas tagaplaanile tõrjunud, kuid inimeste vaimust ja mõtetest pole ta siiski kadunud. Ida filosoofid pooldavad seisukohta, et otsige iseendas ja te leiate kõik. Nii on ka tänapäevane Kurat kogu inimeses leiduva negatiivse kehastus. Tema sisemine uss, mis närib hinge, tekitab kadedust, ei luba millegagi rahul olla, paneb end saamatuna tundma. Just see väike paharet ajendab E. Tode (T. Õnnepalu) romaani “Piiririik” minategelast sooritama mõrva. Franzi luksuslik ja mugav elu tekitab peategelases viha ja tahtmist see kõik hävitada, rikkuda, ära määrida. Sellise soovi põhjuseks on alaväärsuskompleks. Häbi oma vaese kodumaa pärast ja kadedust Lääne luksuse suhtes on raske taluda. Olukorda raskendab veelgi teadmine, et tema, Ida-Euroopa mats, ei saa kunagi lääneeurooplaseks, vaid jääb alati äratuntavalt iseenda nägu, oma vaese kodumaa lapseks. Alaväärsustunne, kadedus ja häbi toidavad peategelase sisemist Saatanat, mis ajendabki teda oma armukest tapma. 20. sajandi lõpul on iga inimene iseenda kõige suurem vaenlane, igaüks on endale ise Kurat.
Vana legend Luciferist on mitmete sajandite vältel andnud ainest mõttemängudeks ja kirjandusteoste loomiseks. Piibli ahvatlustest ning keskaegsest unistuste täitjast, Jumala igavesest vastasest, kujunes enne Teist maailmasõda välja mitmekülgne ühiskonnakriitiliste joontega isiksus. Postmodernsest ühiskonnast kadus isikustatud kurjus, jättes inimeste saatuse nende endi luua. Riigikord ja maailmanägemus on ajas muutunud ja Kurat on muutunud koos sellega. Iga põlvkonna jaoks on ta võtnud just sellise näo, nagu temalt oodatakse.