etapil. Oma töö valisin eelkõige sellepärast, et meenutada iseendale lapsepõlves õpitut, samas lähtusin ka kinnaste praktilisusest ja soovist luua midagi niisugust, mis erineb masstoodangust ja mida saab sobitada stiilsesse tervikusse riietuses. 3 1. Võrumaa kudumise traditsioonid Võrumaal õppisid tüdrukud käsitööd tegema ja kuduma üsna varakult (10-11 aastaselt) ja seega oskas kududa iga taluperenaine. Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud, et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma
Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks. Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, millel oli eelkõige
kursusi. Haapsalu salli-räti traditsioonide hoidmiseks korraldati 1997. a. Haapsalu kuursaalis sallipäev, kus oli üles seatud näitus, toimus salli oksjon, peeti ajalookonverents. Enam kui viiekümne tööaasta jooksul on ta kudunud üle tuhande salli ja räti. Haapsalu Käsitööselts abistas Linda Elgast kogumiku "Haapsalu rätikud" väljaandmisel 2001. aastal. Selles on kirja pandud 20 kaunist rätimustrit. Erinevad koekirjad: "Kroonprints" Selle kirjaga rätik kooti ja kingiti 1932. aastal. Haapsalut külastanud Rootsi kroonprintsile. "Kroonprintsi" motiive kasutatakse tänaseni. "Greta Garbo" Selle koekirjaga sall kooti Haapsalus 1936. a. ja saadeti New-Yorki filminäitleja Greta Garbole kingituseks. Kirja motiive "südameid" kasutatakse tänaseni "Greta Garbo" kirjana. "Silvia" Sellise kauni maikellukese kirjaga salli sai Rootsi kuninganna Silvia kingituseks 1992. aastal kuningapaari visiidil Haapsallu.
1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Põll. Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas valgest peenest labasest linasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem.
kangasteljed, et kedrata ja kududa lõnga. Peretoas olid ka teenijate voodid- lihtsad puust magamisasemed. Toas seisid ka teenijate isiklikud asjad. Need olid kohvritesse või kastitesse pakitud ja seisid enamasti akna all, seina ja voodiotsa vahel või lihtsalt voodi all. Seal elasid enamasti need sulased ja teenijatüdrukud, kes töötasid talus kogu aasta. Suviliste magamisasemed olid aitades või lakkades. Rõivastus Laialt oli levinud kodune kangakudumine. Kooti takust ja jämedat linast riiet suvisteks rõivasteks ja viljakottideks, peenemat linast aluspesuks, voodi- ja laudlinadeks ning aknakardinateks, villast riiet pealisriideks, ülikondateks, naiste seelikuteks. Kangaid kooti kindlast järjekorras: Ühel talvel kedrati lõnga, millest kooti järgmisel talvel kangas, millest valmistati voodilinad. Linast kangast kooti kuni kümme küünart päevas. Kangast pleegitati lumel. Voodi magamiskotid kooti triibulised.
Seelik valmistati mustast villasest kootud riidest. Seeliku alla äärde õmmeldi kaunistuseks ribad. Kõige kõrgemale kollane, selle alla must. Kõige alla õmmeldi punane riba. Seeliku servas oli punane, kitsaste roheliste ja mustade triipudega pael, mi soli mähitud kaksikspiraalidena. Seelik ulatus pahkluuni ning on kogupikkuses kurrutatud. Värvli kinnitamiseks kasutati haaki. Seelikut kanti enamasti värvli külge kinnitatud traksidega, mis kooti tumesinisest, tumerohelisest, punasast ja aniliinlillast villasest lõngast. 3.3 Põll Põll õmmeldi valgest linasest riidest ja pilutati valge linase niidiga. Põlle allääres oli palistus, millest tõmmati läbi linasest niidist palmitsetud pael. Põlle alläärt kaunistati põimpiludega ja all servas oli valgest puuvillasest riidest volang.Erinevalt mandrist oli Saaremaal ka neidudel põll. Seda kanti tavaliselt pärast leeri ja just piduülikonna juures. 3.4 Vöö
haldjatelt ja jumalatelt- abi või lepitust, toodi neile ohvreid. Riided Alustades väljanägemisest, tuli muinaseestlastel valmistada endale mõistagi rõivad. Kanti linast särki mehed lühemat, naised pikemat. Meestel olid särgi all linased või villased püksid. Aluspesu muinasajal polnudki. Särgi peal kanti umbkuube ja külmema ilmaga ka sõba ehk suurrätti. Jalas olid nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise. Toit Muinaseestlased toitusid tervislikult. Ja kuna poest süüa osta ei saanud, tuli toidukraam kõik ise kasvatada või küttida. Eestlaste praegusaja igaõhtust toitu kartulit muinasajal veel ei tuntud. Siis kasvatati hoopis naerist, kapsast, läätsi, ube ja herneid, keedeti jahukörti, küpsetati rukki-, kaera- ja nisukakukesi ning veristati loomi
valmistada luust, sarvest ja tööriistu teritati ja lihviti puurida, tööriistu teritada ja puust tööriistu, punuda korralikumalt, oskasid valmistada korralikult lihvida, tehti ehteid, püüniseid. ehteid ja väikseid skulptuure (oli skulptuure, kooti kangast, arenes kujunenud kunst), kangast kududa, religioon. kujunenud oli religioon. Töö- ja Kivikirved, jäätuur, talbad, Vibu, talv, kõblas, kirved, nuga, Samad, erinevuseks silmaauguga tarberiistad õnged, ahingud, harpuunid. õng, kõõvits, harpuun, jäätuur, kivikirves.
Kas neil oli peas mõni ilus võru, käte ümber rõngad või kaelas keed. Mehed kandsid tavaliselt niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised aga kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Tol ajal oli ka kombeks kasutada palju kosmeetikat. Kõige tuntum ja säilinum meigikunstis on pikk must lainerijoon mööda silmalaugu ning rohke ja särav lauvärv. Kuid lapsed riideid ei kandnudki. Rõivad õmmeldi tavaliselt linasest. Mõnikord kooti kaunistuseks kangasse valgeid niite. Et riidesse jääksid ilusad voldid, neid tärgeldati. Orjad või teenijad tõid võõrastest maadest kohalikule rahvale kaasa ka oma mustreid Kehakate sellel ajal näitas inimese ühiskondlikku positsiooni. Vaaraode riided teht kullaga läbi kootust linasest. Lihtkodaniku kehakate valmistati tugevamast materjalist, nahast või taimekiust, näiteks pilliroost. Suurnikele õmmeldi riided hoopis lõuendist.
· õlu(17 erinevat sorti) · küüslauk ja sibul · Rikaste inimeste toit · kõpsetatud loomaliha · hani · granaatõunad · vein · jäneseliha · gaselliliha · jaanalinnumunad(delikatess) · valgest linasest riidest rõivad · riideid tärgeldati · kooti kangastesse lahtiseid niite et riiet ilmestada · u. kuni 5-6 eluaastani käidi alasti · nii naised kui ka mehed kandsid kõrvarõngaid, värviti silmi ja lõhnastati · palju kasutati ümarpeegleid · laialdaselt olid kasutusel parukad · juukseid värviti hennaga · spetsiaalsed külad käsitöölistele vaarao lähedal · imporditi puitu, elevandiluid, poolvääriskive
(Linum lewisii)*taim tõmmatakse koos juurtega maast välja kas käsitsi või kombainiga. taimed lõigatakse sirbiga või kombainiga. seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist.Lina ketramine nõudis suurt vilumust, sest linaketraja pidi väänama lina voki pooli külge. Linalõimed kedrati vokil nn "sõlmedeks", mis sisaldasid ühtekokku 40 linalõime, 20 sõlmest sai juba linalõnga. Linalõngast kooti kangaid ja valmistati pitsi, batisti, damasti, linariiet, presenti, purjeriiet jpm.Linaseemneid ning külmpressitud linaõli kasutatakse suure hulga erinevate haiguste ning haiguslike seisundite raviks ning leevendamiseks. Linatooteid kasutatakse näiteks põletushaavadel (ka päikesepõletuse korral), erinevate põletike raviks, soolestiku ärrituse ja hingamiselundite ärrituse korral, erinevate nahahaiguste leevendamiseks, kolesterooli alandajana ning ka vähiravis.
Kui oli sünnipäev, siis ei korraldanud ema kõike, vaid pidi ise koristama ja aitama emal süüa teha. Minu isa elas ka maal ja ta pidi iga päev peale kooli aitama aiatöödega ja tihti niitma muru. Samuti pidi ta viima prügi välja ja isa erinevate käsitööprojektidega aitama. Kunagi ei olnud kõik toit ja riided nii kättesaadav kui tänapäeval. Kui keegi tahtis riiete poolest omapärane olla, siis pöörduti selle jaoks õmbleja poole või õmmeldi ise. Sokke enamasti kooti ise ja kui riietes oli auk, siis see õmmeldi kinni, mitte ei visatud riideeset sellepärast ära. Minu ema ja minu nooruspõlve sarnasus on vaid see, et ka mina viin prügikotte välja ja koristan oma tuba. Arvan, et minu ja minu vanemate noorus on väga erinev ja erinevused tulenevad sellest, et ajad on palju muutunud, ning linna- ja maaelu on erinev. Sarnasusi on väga vähe. Põhimõtteliselt puuduvad.
kui me mõlemad oleme kaotanud nii palju et võiksime tõepoolest teineteist leida. Mu sõbra esivanemate talu Pandi uute omanike poolt kahe milli eest müüki Käisime seda vaatamas meie vabad ja vallalised kellele isegi laenu ei anta Mind rabas see elus reheelamulahmakas oja mis jooksis ümber õue ja ürgmets põllu taga Heitsime pilgu aitagi Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe ja taganurgas tolmunud laegas sildiga KINDAD JA SOKID Vaataks õige järele mis kirjadega siin kunagi kooti mõtlesin Tegin laeka lahti Seal sees olid hoopis raamatud katekismused koolilugemikud hobuseraviraamatud ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel vanad fotod selle talu õitseaegadest enne märtsiküüditamist pildid mis tehtud siinsamas ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel pildid mu sõbra esivanematest Nüüd sai ta need kingituseks Minu huvi tõttu kindakirjade vastu sai ta need endale mõni päev enne talu mahamüümist kahe milli eest veel võõramatele võõrastele
peapaelaga. Tavaline abielunaiste peakate oli tanu. Tanu valmistati ühest piklikust riidetükist. Karja naiste tanud olid madalad ja nukid ulatusid kuklas kõrgele. Tanud kaunistati geomeetrilise kirjaga ristpistetikandiga. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised tuttmütsi. Tuttmütsid kahanesid 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsideks. Teele minnes seoti nii tanule kui ka ketasmütsile peale ruuduline rätik. Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Jalatsitena on Saaremaal kantud kingi. 19. sajandil olid tavalised kõrvadega kingad, mille otsad seoti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti pättisid. Karja mees Särk Särk õmmeldi kodulinasest kangast. Ka meestesärkidele on iseloomulik lai krae, mida idapoolsel Saaremaal kanti mahapööratult. Särgikrae seoti üles kaelrätiga.
Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või seelikuvärvlile, abielunaisel ka põllevärvli peale, pidi see keha toetama, koos hoidma. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures. Kanepis öeldi, et kui vöö peal, siis on inimese ihu kinni. Põlvas ulatunud mõni vöö 5-6 korda ümber keha. Tavaline vöö ulatus 2-3 korda ümber keha. Tütarlastele pandi vöö peale juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenemaks. Vöö pealmiseks pooleks oli villasem pool. Vöökirjadesse kooti sisse märke, mis pidid kaitsma halva silma ja haiguste eest. Kririvöö on 3 cm lai, kootud valgest linasest niidist ja punasest, rohelisest ja sinisest lõngast. Kummaski otsas on 17 cm pikkused narmad. Pikkus tuleb võtta olenevalt keha ümbermõõdust, nii et vöö ulatub vähemalt 3 korda ümber keha. Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1-2 cm võrra paistma. Ots pistetakse vöökordade alla
Niihästi esimese, kui ka teise suuna skulptuuride ühiseks tunnuseks on üldistatus ja monumentaalsus. Ka maalikunstis näeme monumentaalset ja ekspressiivset laadi. Maalikunst on esindatud põhiliselt seinamaali või mosaiigina. Neid on leitud astmikpüramiidide läheduses asuvate paleede seintelt. Tarbeesemetest on leitud rohkelt kudumis- ja põimtöid, kullassepakunsti tooteid ning tarbe- ja sõjariistu. Puuvillakangaid maaliti, kooti sisse laama ja alpakavilla. Palju leitud riideid on tehtud troopiliste lindude säravatest sulgedest. Väikestes külades valmistati riiet ja keraamikat. Olmeegi hiigelpea Olmeegi mask Päikesepüramiid KASUTATUD MATERJAL: · http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.htm · Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri · Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst
Tähtsamad jõed on Huang He e Kollane jõgi ja Jangtse e sinine jõgi. Mägesid jõgede ümbruses kattis vanaajal mets. Põlluharimine Põlluharimine sai alguse Huang He orus rohkem kui 2000 a eKr ja levis sealt ka mujale Hiinasse. Algul kasvatati hirssi, kuid kui hakati tammisid ehitama kasvatati ka riisi rohkem. Riis vajab kasvamiseks palju vett. Kasvatati ka sigu,veiseid ja lambaid. Kasvatati ka siidiusse. Nende niidist kooti siidi. Siidi tegu hoiti saladuses. Tekivad riigid Umbes 1700 a eKr takkisid Huang He orus mitmed linnad. Elanikud oskasid teha pronksist relvi ja tööriistu. Arvatavasti tekkis samal ajal ka kiri. Seda tõendavad luutükid millel on peal kirjamärgid. Linnad olid piiratud müüridega mis kaitsesid ülikute elamuid. Ülikud pidutsesid ja käisid jahil. Sõjas ,aga võitlesid nad kergetel hobukaarikutel pildudes vaenlaste sekka odasid ja nooli.
2 Tüdrukud pidid enne meheleminekut näputöö selgeks saama, sest nagu juba mainitud, oleks pere muidu riieteta jäänud. Selleks vabastati neljapäeva või pühapäeva õhtuti nad muudest kodutöödest (villa- ja linatööd) ning lasti tegeleda käsitööga.3 Seto neiu pidi mehele minnes omama veimevakka ehk kirstu kingitustega peiu emale ja teistele sugulastele 4. Seega oli käsitöö vanade eestlaste elus tähtsal kohal. Ka mustrid ja tehnikad olid vanasti teistsugused. Näiteks kooti kinnastele tihedamalt küüsilist kirja ja muster kooti mustaga ning kindapõhi valgega. Enamasti oli igas talus oma kindakiri, mida kooti kõigile selle talu kinnastele. 5 Ka oli mustritel palju erinevaid tähendusi, näiteks siksak-muster tähistas truudust ja joon ümber ornamendi kaitset3. 1 Viires, A. (2001) «Kultuur ja traditsioon» Tartu: kirjastus Ilmamaa lk 339 2 Viires, A. (2004) «Vana eesti rahvaelu» Tallinn: kirjastus Ilo lk 83-88 3 Karjam, R
Talletatud info sõltus sõlmede tüübist, nööri pikkusest, värvist ja asendist. Sõlmede asukohad tähistasid üksikasju, mis võisid mõnikord olla küllalt keerulised, tavaliselt numbrite kujul. Üheks tugevaks küljeks inkadel oli käsitöö. Mitte ükski teine rahvas Ameerika mandril pole jätnud endast maha nii suurel hulgal imeilusaid kootud kangaid kui Peruu alade elanikud. Kangate koomiseks kasutati alpaka-ja laamavilla ja neid kooti nii oma pere vajadusteks kui andami ja maksude tasumiseks. Inkad oli ka osavad tikkimises. Väheste nõelapistega oskasid nad fantastilisi pilte visandada. Nõelad olid tähtsad tööriistad ja neid hoiti hoolikalt. Nõelu kasutati õmblemisel, nõelumisel ning kudumiselgi ja nad olid tehtud kaktuseokastest või vasest. Andide iidsete kultuuride keraamika on üks nende kõige hämmastavamaid saavutusi, kuigi pottsepad ei kasutanud ketra, mis oleks töö hoopis lihtsamaks muutnud
Third level Fourth level Fifth level Sukad Sukad olid valgest villasest lõngast, Säärised olid kas varrastega kootud või riidest tehtud Alumine osa kaunistati värvilise kirjaga Kirikindad Kindaid ei kantud mitte ainult külma kaitseks, vaid nad olid seotud ka mitmesuguste vanade kommetega Neid kooti enda tarbeks, aga ka jagamiseks kosjades, pulmades ja matustel Kirikinnastele olid kohased erinevad mustrid Näide kirikinda mustrist Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kasutatud kirjandus M.Kaarma, A.Voolmaa (1981) Eesti rahvarõivad.
Põlluharimise algus Põlluharimine sai alguse Huang He orus rohkem kui 2000 a. eKr. ja levis sealt mujale Hiinasse. Algul kasvatati enamalt hirssi, kuid aja jooksul tegi tammide ehitamine võimalikuks põlde niisutada ning mindi üha enam üle riisi kasvatamisele. Lisaks põlluharimisele peeti ka koduloomi: sigu, veiseid ja lambaid. Kuid selle kõrval edenes juba ammusest ajast siidiusside kasvatamine. Siidiusside eritatud niitidest kooti siidiriiet. Hiinas tekivad riigid Ca 1700 a. eKr. tekkisid Huang He orus mitmed linnad. Nende elanikud oskasid valmistada pronksist relvi, tööriistu ja suurepäraselt kaunistatud nõusid. Arvatavast samal ajal leiutati Hiinas kiri. Seda tõendavad paljud kirjamärkidega kaetud luutükkide leiud. Kõik linnad allusid ühise kuninga võimule. Kuningas oli ühtaegu väepealik ja ülempreester. Tema võim oli piiramatu. Hiina killustub
Lõuna pool voolab Jangtse jõgi _____________________________________________________________________ Põlluharimine Põlluharimine sai alguse Huang He orust kuni 2000 eKr ja levis sealt hiinasse.algul kasvatati hirssi,kuid aja pikku hakkati seal kasvatama riisi,Riis vajab palju vett: terad külvatakse mulda siis kui põld on üleni veega kaetud.Lisaks põlluharimisele peeti koduloomi:sigu,lambaid ja veiseid.Selle kõrval edenes juba siidiusside kasvatamine.Siidiusside eritatud niitidest kooti siidriiet.Seda hinnati kõrgelt igal pool pool maailmas.Hiinlased hoidsid siidriide valmistamise kunsti hoolega saladuses. ________________________________________________________________________ Hiina riigid U1700 a eKr tekkisid Huang He orus mitmed linnad.Nende elanikud oskasid valmistada pronksist relvi,tööriistu ja suurepäraselt kaunistada nõusid. Arvatavasti samal ajal leiutati hiinas kiri.linnad olid piiratud müüridega,mis kaitsesid ülikute avaraid elamuid
Iseloomulikud on lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Pärnumaal olid pruunid ka meeste ülikonnad, mille omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani. SAARED Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri-Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud)
See oli suur edasiminek kunsti levikul, sest puutahvlile või lõuendile maalitud pilti sai mujale viia. Itaalias, kus kirikute aknad olid väiksemad, maaliti seintele freskosid. Suured aknad aitasid kaasa vitraažide tegemisele. Miniatuur- ehk raamatumaaliga hakkasid tegelema munkade asemel ilmalikud meistrid. 16. Näide vaibakunstist. Gooti aja vaibakudumise kunsti peamised keskused Pariis ja Arras. Kuulsaimad keskaegsed vaibaseeriad kooti hiliskeskajal Loire´i orus - näit.“Daam ükssarvega”. On peetud tõenäoliseks, et sealses tootmises oli toona kaasatud kuni 15 000 inimest. Oskusi anti edasi isalt pojale. Eripära stiilis: “mille fleurs” taustakujundus, aeganõudev peen töö. Värvimine taimsete ja putukatest saadud värvidega –20 erinevat värvust!
,,Kool" Vana- Egiptuse mood referaat Koostaja: ,,Nimi" ,,Klass" ,,Koht + aasta" Riietus Rõivad Muinas- Egiptuses õmmeldi tavaliselt linasest. Enamus inimesi kandis jämeda- toimelisemast kangast riideid, kuid väga elegantsed olid noortest linataimedest kootud õhukesed kangad. Et riietesse jääksid kaunid voldid, neid tärgeldati. Mõnikord aga kooti kangasse kaunistuseks valgeid niite. (Vana- Egiptus lk.40) Kehakatte kangas paljastas isiku ühiskondlikku positsiooni. Näiteks vaaraode riie tehti kullaga läbi kootust linasest. Lihtkodaniku kehakate valmistati kargemast materjalist, nahast või taimekiust, näiteks pilliroost. Suurnikele õmmeldi riided lõuendist. Preestrid kandsid teatud tseremooniate puhul leopardinahka. Riided pidid olema kuuma kliima tõttu avarad, kerged ja lihtsakoelised
paari vitssõlega. Meestel olid pikad linasest või villasest riidest püksid, köidetava värvelkinnisega. Püksid köideti põlve alt säärepaelaga, nii et sääreosa moodustas koti. Vöörihma küljes rippus väike nahktasku. Nii naisel kui mehel oli must villane pikk-kuub (vammus). Naiste vammustele pandi pruun või hall krae, meeste omadele sinine. Jõukamate meeste vammuste hõlmaääred ja varrukasuud vooderdati punase kangaribaga. Karksi ja Halliste sukad kooti hästi peenest valgest villasest lõngast. Kiri asetses neil kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Sukk ulatus põlve alla. Mehed tõmbasid pükste peale mustad (või valged) poolsukad. Nii neidudel, naistel kui ka meestel olid jalanõudeks pastlad. Pastelde materjaliks kasutati 19. sajandil rohkem parkimata nahka, mis aga kuivaga muutusid kõvaks ja neid pidi enne jalga panekut leotama. Pargitud nahast pastlad olid kandmiseks mugavamad, nad ei kuivanud kõvaks ja ei veninud
Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üleriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. 3 Vanarahva toit Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast.Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala
EESTI RAHVARIIDED Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad I ja II aastatuhandest. Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid
html 30.12.2008. kl.11.15 http://www.ullaneule.net/0305/neuvot_sukka_varpaista.html 30.12. 2008. kl. 11.40 http://mercar.planet.ee/MYPATTERNS/sik_sak_sokid.pdf 30.12.2008 kl.18.50 blogger.com/blogger/2973/1841... Taha tekkisid suurendamise käigus mõnusad Vd. Siin on jäetud viie vardaga sokisäär tegemata. Kootud on hoopis ripsi ja õmmeldud selle siis kokku sääreks. Silmad võeti küljelt üles ja kooti jalalaba külge. Rips venib täitsa piisavalt ja igati kobedad sokid tulid. Seni olen ma kahekordsest villasest lõngast sokke kudunud ikka nr 2 vardaga. varasemad sokid vist olid peenemategagi (või kui peened need kunagised sukavardad olidki). ma olen ikka imestanud kuidas mõned oma sokid nii ruttu valmis koovad. nüüd võtsin vardad nr 3 ja tuleb tõdeda, et sokk saab tõesti kähku valmis. aga isiklikult meeldib mulle peenema vardaga kootud sokk siiski rohkem.
· Ülerõivad lasti teha rätsepal. · Rõivaste kaunistamiseks oli aeganõudes ja töömahukas näputöö: 1) tikkimine metalltikand, lõngtikand 2) pilutamine aukmuster 3) pitskudumine nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits. · Tikandite ja pitsidega kaunistati eelkõige pidulikke naisterõivaid (tanud, käised, kraed). Hiljem ka voodilinu, käterätikuid. · Väga levinud oli silmkudumine. Populaarsemad olid lapakindad, millele kooti sisse kiri. · Vöökudumine arvatakse ka pärit olevad kunda kultuurist. · Kirivööd olid naiste piduliku rõivastuse osa. LASTE KÄSITÖÖ lapsed õpetati maast madalast käsitööd tegema. Seeläbi kandusid tehnilised võtted ja kaunistamisviisid vahetult vanematelt lastele. Ühelt sugupõlvelt teisele. Kinnistusid käsitöötraditsioonid. · Tüdrukud oskasid juba 10 aastaselt teha lihtsamaid töid (vöö kudumist, varrastega
nööri pikkusest, värvist ja asendist. Sõlmede asukohad tähistasid üksikasju, mis võisid mõnikord olla küllalt keerulised, tavaliselt numbrite kujul. · KÄSITÖÖ Üheks tugevaimaks küljeks inkadel oli käsitöö. Mitte ükski teine rahvas Ameerika mandril pole jätnud endast maha nii suurel hulgal imeilusaid kootud kangaid kui Peruu alade elanikud. Kangaste kudumiseks kasutati alpaka ja laamavilla ja neid kooti nii oma pere vajadusteks kui andami ja maksude tasumiseks. Inkad oli osavad ka tikkimises. Väheste nõelapistega oskasid nad fantastilisi pilte visandada. Nõelad olid tähtsad tööriistad ja neid hoiti äärmiselt hoolikalt. Neid kasutati õmblemisel, nõelumisel ning kudumiselgi ja nad olid tehtud kaktuseokastest või vasest. · KERAAMIKA, VÄÄRISMETALLITÖÖ Andide iidsete kultuuride keraamika on üks nende kõige hämmastavamaid saavutusi, kuigi pottsepad ei
Põhitegevused Sõdimine, oma valduste Maa harimine, karja kaitsmine kasvatamine Jaht, turniirid, reisimine, Külapeod, usupeod, Ajaviide usupühad, aadli naistel oli mehed käisid kõrtsis lugemine/käsitöö/muusika Riietus vastavalt seisusele, Kangas kooti ise, osteti käsitöölistelt kangas riided õmmeldi ise, Riietus või valmis riideese, võis tavaliselt tehti linast olla või villast linaese/villaese/siid/samet 16. Linnade tekke eeldused ja põhjused. Paigad, kuhu linnad tekkisid. Inimeste soov saada kvaliteetset kaupa.
Renessanss: · Manufaktuuride teke, kaubanduse areng. · Hõbe ja kulda kooti kangasse mustriks. · Hakati losse ehitama, Itaalia esimesed palazzod. · Kõik pööratakse antiiki. · Inimese tähtsustamine. · Sünnikoht valdavalt Itaalia. · Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. · Muutus mood, määrati kes võis mida kanda. · Lauakombed. · Arenes loodusteadus, kunst, muusika, kirjandus. · Itaalias valitses Medici perekond. ( kunstitoetajad, õitseaeg) · Mitmekülgsed kunstnikud.
Viikingite kodu: Viikingid ei olnud suuremad ehitusmeistrid. Paikkonniti majade kuju erines. Ehitati kohalikust ehitusmaterjalist. Maja pidi vastu pidama vähemalt ühe sugupõlve, tänaseks on neist vähe alles jäänud. Maja südameks oli lahtine kolle. Toitu keedeti rauast, savist või steatiidist potis ning söödi puust taldrikult. Mitme majapidamise peale oli üks leivaahi. Söödi kaks korda päevas. Kõik väärtuslik hoiti lukutaga. Rõivaste valmistamise kõrval kooti telgedel ja ka tikiti uhkeid vaipu. Rõivad ja ehted: Jõukad viikingipered käisid kaunilt riides ja kandsid kalleid ehteid. Vaesem rahvas ei riietunud küll nii jõukalt, kuid ikkagi uhkelt. Piirkonniti rõivastuti erinevas stiilis ja aja jooksul muutus ka mood. Soengute eest hoolitseti hoolega. Skandinaavlased armastasid ennast ehtida ja kanda rohkelt hõbedat. Lapsed ja kasvatus: Viikingiajal oli lapsepõlv väga lühike ja täisiga saabus ruttu. Tüdrukud pandi
lausumine sassi ning karu hammustas isal pea otsast ära. Peale isa surma läks ema metsa elama ning selleks ajaks oli saanud Leemet aastaseks. Metsas hakkas ema kasvatama hunte kes neile piima andsid. Onu vootele õpetas Leemetile ussisõnu. Ussisõnadega sai ............Veel elas metsas poiss nimega Pärtel. Poisid huvitas väga kuidas külas elatakse ning ühel päeval käisid nad seda ka vaatamas. Külas söödi leiba ning neid üllatas veel see te külas tehti heina ja kooti. Veel elas metsa rästik Ints nende tutvus algas siis kui Leemte päästis Indsu siili käest. Leemeti ansti peale Manivald matus kott kus sees oli sõrmus mille tähendudst ja mõju Leemet ei teadnud kuid ta uskus et see sõrmus viib teda Põhja Konna juurde. Ta pani sõrmuse sõrme ja läks koos Intsuga Põhja Konna otsima. Neile tuli vastu munk kes haaras Leemeti sõrmus ning pani selle endale suhu ning Ints salvas munka jalast seejärel kukkus munk istukile ning Ints salvas teda
Varraste jämedust näitab number, mis näitab varda läbimõõtu millimeetrites. Minu sall on kootud alumiiniumvarrastega ja müts bambusvarrastega ning varraste numbriks mõlemal 5. Joonis 1. bambusvardad Joonis 2. Alumiiniumvardad 3. MATERJALID Kudumistöö tulemus sõltub paljuski sellest, millist materjali sa kudumiseks kasutad. Kududa on võimalik nii villasest lõngast, niidist, nöörist, riideribadest ja traadist. Vanasti kooti üldjuhul villasest lõngast. Tänapäeval ei kasutata kudumiseks ainult naturaalsest villast lõnga vaid ka näiteks villa-segu ja sünteetilisi lõngu. Lõnga valik on üldjuhul igas käsitöö poes suur ning lõnga saab valida omale meelepäraselt, alustades lõnga materjalist kuni lõnga värvi ja suuruseni. Igal lõngatokil on lõngavöö (vt joonis 3) kus on kirjas lõnga koostis, kaal ja pikkus. Lisaks veel
Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Olulisemaks muutus ehitustegevus. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid
Ratasülli kandsid tüdrukud suvel ja talvel, naised talvel (suvel oli neil tanu) kirikuriidena. Tüdrukute ja naiste üll oli ühte nägu. Naise märgiks oli pisukene kaluka (pisti) tükikene, arvata pool tolli, mis ülli sisemise ääre külge otsaesise kohta kinni oli õmmeldud. Teele minnes seoti nii tanule, ketasmütsile kui üllile peale ruuduline rätik. Rätid. Linaseid sinisevalge, punasevalgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Osteti ka vabrikurätte. Ehted olid Saaremaal tagasihoidlikud, kuid selle eest kanti neid korraga terve rida. Kuhiksõlgi, mis siin olid väikesed ja lihtsad, pandi 3 kuni 7 ritta, kõige suurem kinnitati keset rinda, väiksemad ridamisi ülespoole. Piduülikonnaga riputasid naised ja neiud kaela mitmesuguseid klaas või kivihelmestest keesid, võimalusel lükiti helmeste vahele kannaga hõberaha. Jalavarjud.
Nad olid rikkad ning haritud ja lugupeetud. 2 Muistsete hiinlaste tegevusalad Põlluharimine sai alguse rohkem kui 2000 a eKr Huang He orust. Peamiselt kasvatati hirssi, kuid tammide ehitamine aitas põlde paremini niisutada ja hakkati üha enam riisi kasvatama. Peale põlluharimise tegeleti ka koduloomadega. Peeti sigu, veiseid ja lambaid. Lisaks veel siidiusside kasvstamine. Siidiusside eristatud niitidest kooti siidiriiet. Seda hinnati igal pool. Tänu siidile tekkis Suur Siiditee. Seda kaudu veeti siidiriiet ja muud kaupa. Sõdadega kais kaasas ka tööriistade ja relvade tugenemine. Neid hakati valmistama rauast. Meistrimees ajas rauamaadi nii kuumaks, et see muutus vedelaks ja see valati vormi. Sellist valamise teel saadud rauda nimetatakse malmiks. Hiinlased olid esimesed malmi valmistajad maailmas. Jõudsalt edenes ka kanalite ja tammide ehitamine.
Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Lisaks karjakasvatusele tegeleti endiselt küttimise ja kalapüügiga nagu kiviajalgi ning maaviljelusega. Põllud olid üsna väikesed ning maaharimine käis peamiselt kõblastega. Saak lõigati luusirpidega ja leidus ka üksikuid kalleid pronkssirpe. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Uut põldu saadi alepõletamisega, alepõletamiseks valitud maalapil raiuti maha puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tekkis tuhk, mis oli väga heaks väetiseks. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli umbes 15 aastaks puhkama jätta. 3
Künti ja külvati korraga. Vili külvati käsitsi ja künti maasse või lasti loomadel pinnasesse tampida. Koristusajal töötasid põldudel kõik terved mehed. Nad lõikasid vilja sirpidega. Naised ja lapsed sidusid vihke ja tuulasid vilja. Põllutööd seiskusid vaid üleujutuse ajaks, mil vesi põllud rammusa mudaga kattis. Põllu harimiseks kasutati kõblast ja atra. Egiptlaste peamised põlluviljad olid oder ja nisu. Neist valmistati leiba ja õlut. Kasvatati ka lina, millest kooti kangast. Viljakasvatamise kõrval peeti ka lehmi, lambaid, kitsi, parte ja hanesi. Lehmadelt saadi piima, lambaid ja kitsi kasvatati nii liha, villa kui ka naha pärast. Hanedelt ja partidelt saadi mune. Kiri. Vanad egiptlased tundsid kirja, mida meie nimetame hieroglüüfiliseks. Selles kirjas kasutati läbisegi piltsõnu, häälikumärke ja teisi sümboleid. Kasutati ka lihtsamat - hieraatilist kirja. See
oli sel ajal väga edukas, kuid kõik hävis sõja aastail. Tänapäeval toimub koostöö Euroopa Liidu, Prantsusmaa ja Kambodzaga. Siidi kootakse põllumajanduslikes külades, kus selle aja traditsioonid veel säilinud on. Seda tänu naistele, kes säilitasid ja andsid edasi oma järglastele siidikudumise taktikaid. Siidi kooti 6 kangastelgede abil. Iga valminud töö on unikaalne osa, mis tõendab ja säilitab Kambodza traditsioonide ajalugu. Siiditee (6400 km kaubatee Hiinast Vahemereni) Kokkuvõtteks Siidi saadakse looduslikust toorainest, tootmine on aeganõudev, vajab suurt täpsust ja hoolt. Siidi tuntakse juba väga ammustest aegadest. Kangas on kerge, elegantne, stiilne ja luksuslik. Siidil on ka raviv toime ning seda on teadlased kinnitanud ja testinud
kasupoja Thutmosis III eest, kes oli siis ainult 5-aastane. Ta oli võimul üle kahekümne aasta. Kujudel kannab kuninganna valehabet. Meistrid valmistasid kauneid esemeid vaaraole ja tema perele. Oma töödes kasutasid nad poolvääriskive ja kulda, mida saadi kõrbekaevandustest. Vaaraod võisid kanda valget Ülem-giptuse krooni, punast Alam- Egiptuse krooni, ühendatud Egitptuse topeltkrooni, Osirise (teistpoolsuse jumal, kandis alati kooti ja konksu, näitamaks, et tema hauataguse riigi valitseja) atefi krooni (see oli papüürusroost ja jaanalinnusulgedest kroon) või sinist krooni. Kuninglik paar näitas tihti rahvale oma rikkusi. Protsessioonid (pidulik rongkäik), vastuvõtud väliskülalistele ja templite külastamised olid võimalused näidata vaaraode võimu. Mille poolest oli Egiptuse vaarao võim erakordne? Vana-Egiptuse ühiskond sarnanes püramiidile. Vaarao asus kõige tipus. Siis tuli
Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksuga maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15. aastaks puhkama jätta. Külvati ka otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra-ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.)
13 sajandi kleit ja vammus e. tuunika lõigatakse taljest läbi ja lõigatakse ka varukas otsast. Samas käeaugu ja õlakaare konstruktsioon tuleb hiljem. Varukad ühendatakse nööpide ja prossidega kleidi külge 13 sajandi algul oli Pariisis 700 rätsepa ja 300 tsumfti. Gooti ajastul peeti tähtsaks roosi kui neitsi Maarja lille. Roosi õielehti pandi peekrisse joogi sisse või käidi õitega kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi Jalatsitest levisid pika ninaga n. ö. nokk-kingad või saapad. Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud
Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või seelikuvärvlile, abielunaisel ka põllevärvli peale, pidi see keha toetama, koos hoidma. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures. Kanepis öeldi, et kui vöö peal, siis on inimese ihu kinni. Põlvas ulatunud mõni vöö 5-6 korda ümber keha. Tavaline vöö ulatus 2-3 korda ümber keha. Tütarlastele pandi vöö peale juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenemaks. Vöö pealmiseks pooleks oli villasem pool. Vöökirjadesse kooti sisse märke, mis pidid kaitsma halva silma ja haiguste eest. Kririvöö on 3 cm lai, kootud valgest linasest niidist ja punasest, rohelisest ja sinisest lõngast. Kummaski otsas on 17 cm pikkused narmad. Pikkus tuleb võtta olenevalt keha ümbermõõdust, nii et vöö ulatub vähemalt 3 korda ümber keha. Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1-2 cm võrra paistma
tikitud kirjad. Selline kaunistusviis levis näiteks setudel laia, Võrumaa naiste särkidel aga kitsama kirjatriibuga varrukapäral. Mujal Eestis kohtame varrukate kaunistusi ainult värvlitel.Rõivad valmistati kodukootud villaset või linasest kangast. Linasest tehti särgid, naiste peakatted, põlled, suvised meeste püksid ja üleriided. Villasest õmmeldi mitmesugused pealisrõivaid, samuti kooti kindad, sokid ja sukad. Lõngad värviti taimevärvidega. Põhiosa rõivastusest aga oli kaua aega värvimata: linased riided valgeks pleegitatud, villased riided aga valdavalt lambavilla värvi valged, hallid, pruunid, mustad. Lõng kedrati vakutud villadest. Pärast kudumist vanutati riiet tugevalt, nii et see nägi välja nagu vilt. Sellist riiet hinnati vastupidavaks. Kui 19. saj. lõpupoolel hakati villaveskite teenuseid
Viimasena pandi paika kliiverpoom. Hulk aega võttis seisva ja jooksva taglase kohalepanek. Igas rannas olid meistrid, kes valmistasid laevade plokke, juhvreid, roolirattaid ja muud inventari. Laeva ehitamise ajal õmmeldi valmis ka purjed. Seda tööd tehti enamasti talvel. Purjemeistriteks ehk seekelmaakriteks olid mehed, sest töö oli raske. Purjeõmblejaile maksti 60 – 70 kopikat päevas. Et aeg igavaks ei läheks, lauldi õmblemisel pikki monotoonseid laule. Purjeriiet kooti esialgu ise, kuid 19. sajandi lõpust alates osteti see poest. Selle peamiseks valmistajaks oli Narva linavabrik. Varasematel aegadel punuti ise ka kanepist ankrutrossid, mida pärast veel tõrva sees keedeti. Sammuti valmistati ankruid, millel ainult rõngas ja küüned olid rauast. Võimaluse korral hangiti laeva raudosi ka mõne randunud laeva küljest. Enamasti osteti kõik vajalik, mida ise ei saanud valmistada, poest. Igas suuremas sadamalinnas olid laevatarvete kauplused.
Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega. Särk kinnitub kurgu alt sõltusega, madalamal kantakse sõlge. 3 Seelik 19. sajandi alguses leidus veel üksikuid ühevärvilise kitsa seeliku kandjaid. Samal ajal levisid kaharad pikitriibulised vabalt langevad voltidega seelikud. Riie kooti linase lõime ja villase koega koeripspindne. 1880. aastate paiku hakkasid mõned naised kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku laiuseks arvestatakse 3 meetrit, pikkuseks 25 kuni 30 cm põrandast, mõõta tuleb ilma kingadeta. Värvli juures on seelik volditud, voldi sügavus on 5
Enamus inimesi kandis jämeda toimelisemast kangast riideid. Värvide kasutamine rajanes nende sümboolsele tähendusele. Nii tähendas roheline elu ja noorust, kollane oli aga kulla, igavesti elavate jumalate ihu värv. Harva esines rõivastes musta, küll aga kasutati seda parukate tegemisel. Õnne ja rõõmu sümbol valge oli egiptlaste riietuses väga tavaline, kuigi see valik tulenes osalselt ka praktilistest põhjustest. Linane ei värvu just hõlpsasti ning suurem osa kangaid kooti pleegitatud värvimata linakiust. Kangaste värvimine loodusvärvidega on muide just egiptlaste leiutis. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Naiste riietus Kuni 18.dünastia aegadeni kandsid naised kalasirist. Riietusese algas rindade alt ja ulatus peaaegu pahkluudeni, üleval hoidsid seda kaks õlapaela. Kõik arheoloogide poolt leitud rõivad on üsna ühesugused, ilmselt lõigatud pikast toruks õmmeldud kangast
annaabi.ee 
