Eesti rahvakunst ja käsitöö (0)

Eesti rahvakunst ja käsitöö
KUNST – saksa keelest 17-18 sajand, sellega rõhutati tavalisest suuremat oskust, sellel oli proffessionaalne alge. Tulnud paljudesse eluvaldkondadesse: elukunst, kokakunst , nõiakunst.

• Mõiste rahvakunst pärineb 20. sajandi algusest, mil tärkas tõsisem huvi kunsti vastu, mida viljeles maarahvas .
  
• 13. sajandi algusest võib kunsti jagada kaheks: 1) kõrgkultuur – aadlike vaimelike, linnakodanike kunstieelistused. Kirjandus arhitektuur , muusika .
  2) rahvakunst – talupoja oma looming, argielu, esteetiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Käsitöö, laulmine , pillimäng, tantsimine . Maarahva hulgas leidus alati loovisikuid, kes eristusid teistest oma oskuste poolest kasutada põlvest põlve edasi atud traditsionaalsust. Talurahva tarbekunst , kus rõhk oli tarbeesemetel ja puht iluesemeid ei tehtud. Kääsitöö alaste oskuste arendamine oli igas peres tähtis. Tööriistad, vahendid, kehakatted, jalanõud, mööbel. Eesti rahvakunstis tugines kõik eelkõige otstarbekusel. Esteetiline pool kajastus eelkõige ornamentikas ehk kirjas, mis võis kanda kindlat sõnumit või teavet ja mida võis mõista üksnes selle kasutaja.
  
• Ornamendikunstis oli roll ka kirikukunstis. Kasutati kirikukunsti elemente, kasutati rõngasriste.
  
• Naiste ehted ja rõivastus kaunistati, samuti igapäevased esemed.
  
• Kodune käsitöö oli olulisel kohal, eriti just talvisel perioodil. Igasugused puu- ja nahatööd, villa- ja lina töölemine.
  
• Linnades koondusid saklastest käsitöölised tsunftidesse (käsitööliste ühingud). Nad ei laskunud eestlasi nendesse tulla. Tekkisid tsunftijänesed, kes läksid mõisadesse tööle. Tekkisid uued käsitööoskused ja uued tehnikad . Saksa keelest on tulnud eesti keelde enamus tööriistade nimetusi (N: haamer , höövel, saal , kangid).
  
• Käsitöö tegemiselt arvestati põllumajandustsüklilisusega. Mardipäevast jüripäevani.
  
• Suveperioodil parandati tööriistu ja tehti ehitustöid.
  
• Põlvest põlve kandud uskumuste,tavade,kogemuste arvestamine .
  
• Villa ketramine pidi lõppenud olema küünlapäevaks.
  
• Noorel kuul ketrati linu ja vanal kuul villla.
  
• Tarbekuu langetus oli talveperioodil.
  
• Sooline tööjaotus:meestetööd ja naistetööd.
  

MEESTETÖÖD –

• Koduses käsitööd tähtsal kohal puutöö, mida viljeleti juba kunda kultuuri ajal.
  
• Eesti rahvuskultuuri on nimetatud ka puukultuuri.
  
• Töövahenditek lihtsalt kasutatavad erinevad kirved (lõuaga kirves , labaga kirves, ristkirves), noad (kiilnuga, sirgeseljaline nuga , lusikanuga), naaskel, peitel, puurid (vibupuur, oherpihv), saeg, höövlid, mõõteriistad ( vinkel , sirkel tuli 19. saj).
  

TARBEPUU omadusi tunti väga hästi ja teati nende töötlemise võimalusi.

• Enim kasutati okaspuud (mänd – ehituspalk, lauad; kuusk – lauanõud, muusikariistad ; kadakas – pidulikud jooginõud).
  
• Lehtpuudest kasutati enim kaske (naiste käsitööriistad, veovahendite osad, piibud, viisud ), haavapuud (nõud).
  
• Pärnapuu koorealusest kihist ehk niinest tehti nöörid, köied.
  
• Puukoort kasutati korvide, leivamärsside, karpide tegemiseks.
  
• Väga olulised olid õhukesest lauast painutatud karbid , vakad , sõelad, külvinõud.
  

NAHK – töödeldi 19. sajandi lõpuni kodus, õpiti töötlema keemiliselt.

• Keemiline töötlemine käis uriini ja puutuha leelidega või lubjalahusega.
  
• Lambanahast tehti peamiselt kasukad, veisenahast pastlad.
  
• Hobuse veovarustusse kuuluvad esemed tehti toornahast ja töödeldi tökati või rasvaga .
  SEPATÖÖ – igas külas oli oma sepp , sepatöö hulka kuulusid tööriistad, uksehinged, hobuserauanaelad, suuremad naelad tegi sepp, kirstude lukuplaadid.
  
• Sepp oli enamasti küla kõige lugupeetum mees. Tema järgi hakati nimetama ka teisi ametimehi ( puusepp , kingsepp)
  

NAISTE KÄSITÖÖ

• Aeganõudvam kui meestetöö, peamine käsitöö oli kiudude töötlemine ja tekstiili valmistamine.
  
• Vanim tooraine oli lambavill ja lina, vähesel määral ka kanepit ja nõgest.
  
• Peenemast linasest sai pidupäeva rõivad (põlled, särgid, tanud), jämedamast suvised tööriided, voodilinad, käterätikud.
  
• Villane materjal sobis soojemate rõivaste jaoks (jakid, seelikud )
  
• Linase ja villase kanga töötlemine toimus 19. sajandil vanade tööriistade ja vahenditega käsitsi.
  
• Püstkangasjalad ja rõhtkangasteljed.
  
• Ketramisel olid kasutuses kedervarred, värten ja vokid.
  
• Saali, vankti ja hobusetekid lasti kududa meistritel, sest need olid tähtsamad.
  
• Värvimisoskuses tuntud juba muinasajast. Sõna „värv“ on tulnud saksa keelest. Värvimistehinaks oli kääritamina ja hiljem ka lõngade keetmine. Kasutati kohalikke värvitaimi (värvimadar-punane, karikakar ja kaselehed -kollane, kase - ja lepakoor-pruun ja must, kanarbik -roheline, rukkilill -sinine).
  
• 18. sajand tuli Indiast päris värv nimega Indigo, aga seda ei saanud kohe kasutada, vaid pidi mitu päeva uriinis leotama. Tuli potisinine värv.
  
• 19. sajandil tulid vabrikuvärvid.
  

ÕMBLEMINE – naiste oluline käsitöö. Lõige oli lihtne. Nambanahk lõigati lambaraudadega ja õmmeldi sepanõelaga.

• Ülerõivad lasti teha rätsepal.
  
• Rõivaste kaunistamiseks oli aeganõudes ja töömahukas näputöö:
  1) tikkimine – metalltikand, lõngtikand
  2) pilutamine – aukmuster
  3) pitskudumine – nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits.
  
• Tikandite ja pitsidega kaunistati eelkõige pidulikke naisterõivaid (tanud, käised, kraed). Hiljem ka voodilinu, käterätikuid.
  
• Väga levinud oli silmkudumine. Populaarsemad olid lapakindad, millele kooti sisse kiri.
  
• Vöökudumine – arvatakse ka pärit olevad kunda kultuurist.
  
• Kirivööd olid naiste piduliku rõivastuse osa.
  

LASTE KÄSITÖÖ – lapsed õpetati maast madalast käsitööd tegema. Seeläbi kandusid tehnilised võtted ja kaunistamisviisid vahetult vanematelt lastele. Ühelt sugupõlvelt teisele. Kinnistusid käsitöötraditsioonid.

• Tüdrukud oskasid juba 10 aastaselt teha lihtsamaid töid (vöö kudumist, varrastega kudumist), 12 aastastele hakati õpetama kanga kudumist. Enne leeritamist pidid naised oskama lihtsamaid naiste käsitöid.
  
• Poisid omandasid juba varakult puutööga seonduvad käsitööoskused. Poisid olid abis talumajapidamise vajalike tööde juures.
  
• 19. sajandil vähenes käsitöö maht, mille tingisid:
  1) rändkaupmehed
  

2) linnastumine – tarbeesemed osteti linnast
3) industrialiseerimine – võimaldas osta tarbeesemeid
4) traditsioonilised oskused taandusid – tööd tehti kaasaegsete töövahenditega

• Maal elavnes kodutööndus. Esimesed alged 17-18 saj. Käsitööd hakati valmistama müügiks ja vahetuseks. Sellest võrsus järjest laienev paikkondlik kodutööndus, kus käsitööga tegeleti külade kaupa. Kesksel kohal olid puust lauanõud, painutatud kerega vakad, sõelad.
  
• Avinurmes toodeti vokke, Laiksaare vallas tehti lookasid (hakati kutsuma Looga vallaks) ja rattaid, Haanja vallas hakati valmistama piipusid, mida müüdi isegi vene turule. Äri läks päris hästi kuni tulid müügile paberrossid.
  
• Rahva pärimuslik traditsiooniline kodukäsitöö muutus rahvusliku identiteedi kandjaks, mis võimendus eriti 20. sajandi alguses eestluse rõhutamisega.