Võrumaa kindakirjas kinda kudumine referaat (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Võrumaa kindakirjas kinda kudumine
Praktiline töö
Koostas: Age Ots
Klass: 12 k.
Juhendaja : Aet Kallam
Tallinn 2015

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
1. Võrumaa kudumise traditsioonid 4
1.1 Kindad rahvatraditsioonis 4
1.2 Kinnaste jaotus 5
1.3 Kinnaste värvus 5
1.4 Kindakirjad 6
2. Töökäigu kirjeldus 7
2.1 Kinnaste kavandamine 7
2.2 Silmuste loomine 7
2.3 Randme kudumine 7
2.4 Labaosa kudumine 8
2.5 Pöidlaava kudumine 8
2.5.1 Paremakäe pöidlaava 8
2.5.2 Vasakukäe pöidlaava 9
2.5.3 Pöidla kudumine 9
2.5.4 Pöidla otsa kahandamine 9
2.6 Kinda otsa kudumine 10
2.7 Kinda viimistlemine 10
3. Kokkuvõte 11
Lühikirjeldus 12
Absract 13
Lisad 14
Kasutatud kirjandus 16

Sissejuhatus

Kudumine on nii loominguline kui ka terapeutiline ettevõtmine, viis rakendada sõrmed kasulikku töösse, lastes samal ajal mõtetel omi radu rännata. Kui oled omandanud selle korduvate liigutustega füüsilise tegevuse, on lihtne lasta mõistusel puhata , mõtsikleda ehk koguni mediteerida. Kudumine on imelihtne ja ideaalne lõõgastumisviis ja valminud ese on lihtsalt boonus, mis annab rauldustunde saavutatu üle, kui oled mõne kavandi lõpule viinud.
Minu eesmärgiks oli praktiliselt valmis teha enda poolt kavandatud loomingulised kirikindad, saada selgeks erinevad tehnikad ning töövõtted, hinnata oma panust iga kinda kudumise etapil. Oma töö valisin eelkõige sellepärast, et meenutada iseendale lapsepõlves õpitut, samas lähtusin ka kinnaste praktilisusest ja soovist luua midagi niisugust, mis erineb masstoodangust ja mida saab sobitada stiilsesse tervikusse riietuses.

1. Võrumaa kudumise traditsioonid

Võrumaal õppisid tüdrukud käsitööd tegema ja kuduma üsna varakult (10-11 aastaselt) ja seega oskas kududa iga taluperenaine. Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud , et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus , et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed.

1.1 Kindad rahvatraditsioonis

Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste peale, elu kergendamiseks tuli kaevu koogu külge kindad köita, et käed vee võtu ajal külmetama ei hakkaks .
Seda, et kinnastel rahvakombestikus kindel ja tähtis koht on, näitavad ka kinnastega seotud vanasõnad ja mõistatused.
Üts uss vii viite kambrõhe? (Üks uss viib viide kambrisse ?)- Sõrmkinnas. Räpina, Kirmse
Neli velle ubrikun, viies vällän vireles? (Neli venda uberikus, viies väljas vireleb)- Labakinnas. Urvaste , Karula
Sukk lai- jalg soe, kinnas lai - käsi külm.
Kel küüdse külmetäse, küll tuu kinda kätte võtt.

1.2 Kinnaste jaotus

Võrumaa kirikindaid on rahvapäraselt nimetatud rus(i)kinnasteks. Sõltuvalt mustrist ja lõngast on kindaid jaotatud pidulikeks ja töökinnasteks.
Pidulikud kindad on enamasti kootud kahekordsest, harva ühekordsest peenest lõngast. Eriti pidulikud kindad olid kootud potisinise ja valge lõngaga. Sõrmkindaid kooti vähem ja enamasti olid need ühevärvilised- valged, mustad, hallid või punased.
Töökindad olid kootud tumedates toonides, jämedamast kolmekordsest lõngast. Eriti külma ilma puhuks kooti kahekordseid kindaid. Eriotstarbelisi töökindaid, ilma sõrmeotsteta poolkindaid kooti kartulivõtmise, karjas kudumise või muu tegevuse jaoks.

1.3 Kinnaste värvus

Võrumaa vanimad kirikindad on olnud põhiliselt kahevärvilised. Peamisteks värvideks on olnud lambahall, valge ja pruun. Kuna Võrumaa asub kaugel pealinnast, säilis siin kauem looduslike ehk mõtsavärmidega lõngade värvimise traditsioon. Värvidena on kasutatud nii kogu taime kui ka üksikuid osi (lehti, varsi, juuri, õisi). Enne värvimist lisati ka peitsaineid, mis aitavad värvil värvitavale materjalile kinnituda.
Rohket kasutust on leidnud indigosinine, mis levis rändkaupmeeste kaudu. Kuna esialgu oli see väga hinnaline, siis värviti sellega ainult kindalõngu.
19. sajandi lõpus hakkas ka Võrumaal levima aniliinvärvide kasutamine, mis võimaldas kergema vaevaga saada säravamaid toone. Kui ostuvärvi polnud käepärast, kasutati värvimiseks metsataimi, sest nendega värvitud lõng ei andnud pestes värvi. Tehakse ka vahet naiste ja meeste kinnastel. Naistekindad on värvikamad, esineb palju punast ja sinist . Meestekindad on palju tumedamate toonidega.

1.4 Kindakirjad

Kindakirju on edasi antud põlvest põlve. Paljud kindad kooti vanade kinnaste järgi. Kooti ka spetsiaalseid näidiseid-proove. Proovidele kooti sõitudel nähtud kindakirju, kombineeriti ise või võeti ideid loodusest.
Vanemad kindad on lühikese päraga, alles peale 19. sajandit hakati kuduma pikemaid pärasid. Levinud olid kaks-kaks ja üks-üks soonikkoed, kasutati ka keerdsilmuseid.
Võrumaa kindad on lihtsad ja tagasihoidlikud. Kinnastel on tavaliselt kasutatud ühte mustrit kogu kinda ulatuses, vahel kooti pöial teise mustriga. Ülekaalukaks on geomeetriline ornament . Paljud mustrid on levinud üle Eesti ja nimetused tulenevad suuremalt jaolt maarahva igapäevasest ümbruskonnast. Kirjade nimetuste erinevused on tingitud kohalikest murretest. Lihtsamatest märkidest on levinud täpp (joonis 1), milledest koostati lihtsamaid kirju, neid kasutati ka keerukamates kirjades ( joonis 2 ja 3). Täpist tuletatud on väga levinud tähekiri (joonis 4). Kõige sagedamini esineb harilikku lihtvõrku (joonis 5), kuid ka kahekordset lihtvõrku (joonis 6). Võrgukiradest on edasi arenenud võrekirjad, millel on silmatorkavad sõlmekohad (joonis 7 ja 8).
Palju on kasutatud ka ruudulist kirja (joonis 9, 10 ja 11), rööpkülikusarnaseid kujundeid (joonis 12), ristmotiive (joonis 13).
Üht kirja võis varieerida, kasutades erinevaid värve või kududes kirja peenemalt ja jämedamalt. Võrumaa mustritest erinevad Hargla kihelkonna suuremustrilised kindad (joonis 14 ja 15) . Kindkirja värvivalik ja nimetus viitavad setu mõjudele.

2. Töökäigu kirjeldus

2.1 Kinnaste kavandamine

Kinnaste kavandamist alustasin mustri ja lõnga valikuga. Tarvis on mõõta käelaba ümbermõõt, seejärel saab arvutada kindel silmuste arv, mida varrastele luua. Selleks tegin kõigepealt tööproovi.
Töövahenditeks valisin 2.5 mm läbimõõduga sukavardad, 100% akrüül lõnga ja kavandiks Räpina valla kindakirja, värvideks kasutasin sinist, musta ja valget lõnga.

2.2 Silmuste loomine

Alustasin topeltsilmuste loomisega . Silmuste loomisel kasutasin kahete lõnganiiti. Lõin silmused neljale vardale, igale vardale 12 silmust, arvestades siis käelaba ümbermõõtu ja kavandit. Silmust loomise lõpetamisel oli mul juba olemas esimene parempidine rida.

2.3 Randme kudumine

Sõlmisin otsad ja alustasin ringselt kudumist kellaosuti suunas, kududes parem- ja pahempidises koes, kuni randme sobiva pikkuseni. Kasutasni ühte värvi lõnga (sinist lõnga) ja kudusin 10 rida, kududes vaheduvalt kaks parempidist ja kaks pahempidist silmust.

2.4 Labaosa kudumine

Labaosa kootakse umbes 3-5 cm, proovides kinnast kätte kuni leitakse pöidlale sobib koht. Labosa kudumisel võib silmuseid vajadusel juurde kasvatada, kuid arvestades mustrit ja käe ümbermõõtu minul seda vaja teha ei olnud.
Jätkasin kudumist parempidises koes, võtsin kasutusele veel kaks erinevat värvi lõnga (must ja valge lõng), et hakata looma enda kavandatud mustrit. 11. rea ehk esimese rea peale randme kudumist, kudusin lihtsalt musta lõngaga läbi. 12. real hakkasin looma mustrit. (Joonis 16)
Kudumist jätkasin ringselt ja vastavalt mustrile vahetasin sõrmel olevat lõnga. Valmib 8 osa valge kirjaga mutrit enne kui jõuadsin pöidla avani. Peale pöidla ava kudumist, jätkasin labaosa kudumistvastavalt mustrile kuni väiksese sõrme otsani.

2.5 Pöidlaava kudumine

Pöidlaava silmuste arv võrdub kahe varda silmused jagatud kolmega. Paremal käe kindal tuleb pöidlaava 3. vardale, vasakukäe kindal 2. vardale. https://www.youtube.com/watch?v=iMBt7_uhNjg (Sidok, 2014)

2.5.1 Paremakäe pöidlaava

Mustri järgi kudusin 3. varda alguseni . Kudusin 2 silmust varda algusest, tõstsin pöidla jagu silmuseid haaknõelale (8 silmust). Seejärel lõin musta lõngaga keerdudena paremale vardale sama palju silmuseid kui tõstsin haaknõelale. Kudusin ära ka varda lõppu jäänud silmused ning jätkasin kudumist ringselt mustri järgi.

2.5.2 Vasakukäe pöidlaava

Mustri järgi kudusin 2. varda alguseni. Kudusin 2 silmust varda algusest, tõstsin pöidla jagu silmuseid haaknõelale (8 silmust). Seejärel lõin musta lõngaga keerdudena paremale vardale sama palju silmuseid kui tõstsin haaknõelale. Kudusin ära ka varda lõpus jäänud silmused ning jätkasin kudumist ringselt mustri järgi.
https://www.youtube.com/watch?v=OlkbWDVYl3w (Sidok, 2014)

2.5.3 Pöidla kudumine

Kasutasin sinist lõnga.
Pöidlaava silmused korjasin kolmele vardale. Silmused haaknõelalt tõstsin ühele vardale, ülejäänud kahele vardale. Pöidlaava teiselt küljelt korjasin sama palju silmuseid kui haaknõelalt, lisaks kummaltki küljelt 1 silmuse. Pöialt kudusi kuni poole küüneni.

2.5.4 Pöidla otsa kahandamine

Kolmel vardal peab olema võrdne arv silmuseid. Pöidla otsa sujuva kahandamise puhul kudusin ühel ringil 2 silmust kokku varda algusest, järgmisel ringil varda lõpust. Kordasin tegevust kuni igale vardale jäi 2 silmust. Katkestasin lõnga ja tõmbasin nõelaga igast silmustest läbi ning sulgesin otsa.

2.6 Kinda otsa kudumine

Kinda kudusin kuni väikese sõrme otsani. Valmis veel 8 osa valge kirjaga mustrit. Alustasin külgedelt kinda otsa kahandamist. Kahandamisel kudusin silmused tugevamalt, et töösse ei jääks auke . Kahandust kudusin olenemata mustrist sinise lõngaga.
Kahesilmuseline kahandus.
1. ja 3. varda alguses kudusin kaks silmust ületõstmisega parempidi kokku. Tõstan esimese silmuse kudumata paremale vardale, kudusin teise silmuse ja tõstsin esimese silmuse teisest üle.
1. ja 2. varda ning 3. ja 4. vardal vahel silmuseid ei kahandata.
2. ja 4. varda lõpus kudusin kaks silmust parempidi kokku. Jätkasin kahandamist nii, et kinda pinnale tekiksid sirged silmusteread. Kui igale vardale jäi kaks silmust, katkestasin lõnga, läksin kõigist silmustest nõelaga läbi ja tõmbasin silmused kokku.
https://www.youtube.com/watch?v=DVbuQbCx54M (Sidok, 2014)

2.7 Kinda viimistlemine

Peitsin sukanõela abil kõik lõngaotsad, vormi saamiseks asetasin kindad 5 sekundiks pressi vahele.

3. Kokkuvõte

Praktilise töö käigus valmistasin kolme päeva jooksul lihtsas kindakirjas, inspireerituna Räpina valla mustrist, mitmevärvilised kindad. Kirjutasin lühidalt Võrumaa kindakudumise traditsioonidest, kinnaste jaotusest, värvusest ja Võrumaa kindakirja mustritest. Panin kirja ka töökäigu alates kinda kavandamisest kuni kinda viimistlemiseni. Kinnaste kudumine sujus hästi, kogu protsess pakkus rohkelt meeldivat naudingut. Oma tööga jäin rahule ja kinda saajalt teenisin rohkelt kiidusõnu.

Lühikirjeldus

Kudumine on nurgakiviks Eesti rahvakultuuris. Paljud esemed traditsioonilistes rahvariietes on kootud: kaasaarvatud kindad, käpikud, jakid, mütsid, sokid ja sukad . Mõned vanimad Euroopa kootud tekstiilid on leitud Eestimaa pinnal. Nende seas palju esemeid, millest enamik on tegelikult nõela-silmusekujulised, näiteks kootud villased labkinda mansetid on leitud 1950 aastal naiste matmispaigas Jõugal Padajõel.
Enne kudumise kasutuselevõttu olid käed ja jalad peidetud külma eest lappidesse, mis olid valmistatud linast. Nõelutud labakindad olid loodud spetsiaalse nõelaga. Juba pronksiajal Eesti rahva teadis kuidas neid valmistada, kuid nõelumis tehnika kadus . Üheks nõelumise tehnika kadumise põhjuseks oli kudumise populaarseks saamine, teiseks erinevuseks oli tekstiil ja kudumise lihtsus.
Kudumine sai oluliseks osaks Eesti tekstiili käsitöös 18 sajandil. Kinnaste mustreid on edasi antud põlvest põlve. Paljud kindad kooti vanade mustrite järgi. Kooti ka spetsaalseid näidiseid. Näidistel kasutati kombineerituid mustreid, ideid loodusest ja väljasõitudel nähtud mustreid.
A.W.Huppel'i raamat sellest perioodist rõhutab kudumist, kaasaarvatud vajalike oskusi koduperenaiste seas ja kus ta märgib ära, et noored tüdrukud peaksid olema võimelised kuduma juba kümneaastasena..
Tüüpilise Eesti naise kostüümil oli taskud kudumite vedamiseks. Nad olid tavaliselt eraldi kottides, kinnitatuna väljapoole kostüümi või rippuva paela otsas. Maismaal toimus kudumine külmal hooajal pärast välitöö lõppu. Saartel toimus kudumine aastaringselt , jalutamise ajal, kalurite ootamise ajal või isegi toiduvalmistamise ajal. Eesti traditsioonide järgi on kudumine olnud ikka naiste töö.

Absract

Knitting is a corner stone of Estonia folk culture. Many items of the traditional folk costumes are knitted: including gloves, mittens, jackets, caps, socks, and stockings.
Some of the oldest European knitted textiles have been found on Estonian soil . Among these many artifacts, most of which are actually needle -looped, for exsample the cuff of a knitted wool mitten found in 1950 in a woman ’s burial site in Jõuga.
Prior to the introduction of knitting hands and feet were hidden from cold in rags which were made ​​of linen. Needled mittens were created with a special needle. Already in the bronze age people in Estonia knew how to make them , but needle looped tehnique vanished. One reason needle looping technique disappeared was when knitting became popular , another difference is the material and ease of knitting.
Knitting became an important part of the Estonian textile craft by the XVIII century . The glove patterns have been passed down from generation to generation. Many gloves were knittted by using old glove patterns. Specific examples were knitted aswell . The samples were woven combination of patterns, ideas from nature and outings patterns.
A.W.Huppel’s book from this period emphasizes the knitting among the necessary skills for any housewife and notes that young girls should be able to knit by the age of ten.
A typical Estonian woman’s costume had a pocket for carrying knitting.  They were usually separate bags attached to the outside of the costume or worn hanging from a strap . On the mainland, most knitting was done during the cold season, after the fieldwork was finished . On the islands , knitting was done all year around , while walking , waiting for returning fishermen, or even cooking. By the estonian traditions kinitting has always been the womens work .

Lisad

Joonis 1 Joonis 2
Joonis 3 Joonis 4 Joonis 5
Joonis 6 Joonis 7 Joonis 8
Joonis 9 Joonis 10 Joonis 11
Joonis 14 Joonis15 Joonis 12
Joonis 13
Joonis 16

Kasutatud kirjandus

Kindakirju Viru-ja Võrumaalt, TPU Kirjastus, Tallinn 2000