Inkade kõrgkultuuri tugevad ja nõrgad küljed (2)

ARUTLUS
Inkade kõrgkultuuri tugevad ja nõrgad küljed
Inkad olid rahvas, kes elas Lõuna-Ameerika Andides umbes 1200. aastast kuni 16. sajandi keskpaigani. Nad lõid rikka ja kõrgelt arenenud impeeriumi, mille keskuseks oli Cuzco . Inkade impeeriumi hiilgeajale eelnes mitme teise Andide kultuuri areng. Neist kultuuridest ei ole jäänud kirjalikke ülestähendusi: kõik teadmised nende kohta tulenevad nende arhitektuuri, keraamika ja haudade uurimisest. Arheoloogid on kindlaks teinud erinevad arenguperioodid, mis tipnevad inkade riigiga. Esimesed kultuurid kujunesid välja umbes 1800. a eKr. Sellest alates kuni inkade esilekerkimiseni XV sajandi keskpaigas sündisid mitmed kõrgkultuurid, mis kujunesid järk-järgult oma kindla sotsiaalse struktuuri, poliitilise ja majandussüsteemi, spetsialiseerunud käsitöönduse ning paljusid jumalaid austava religiooniga kõrgkultuurideks. Peruu kõrbesel rannikul asusid sellised riigid nagu Nazca , Moche ja Chimú. Mägedes olid Huari ja Tiahuanaco kõrgkultuurid. Ajavahemikul 1438. kuni 1534. võrsus nende kultuuride elementidest inkade impeerium.
Põllumajandus oli Kolumbuse-eelsel ajal hästi arenenud. Põhiliselt kasvatati kartulit ja maisi. Peruus nägidki eurooplased esimest korda kartulit ja tõid selle endaga kaasa Euroopasse. Ma isiklikult ei kujutaks ette toidulauda ilma kartuliteta, on ju see eestlaste põhitoit. Võimalikult suure saagi saamiseks kasutasid inkad mäekülgedel nutikat terrasside-ja niisutussüsteemi. Terrassid võimaldasid põlluharimiseks kasutada rohkem maad ning kaitsesid pinnast vihmast ja tuulest tingitud erosiooni eest. Tööriistad aga polnud neil nii arenenud kui näiteks Euroopas, sest neid valmistati kivist. Kasutati lihtsaid töövahendeid nagu kaevekepp, kobestusnui ja kõblas. Veel oli oluliseks faktoriks tööjõud, sest õigeid veo-ega künniloomi neil polnud, nad kasutasid küll laamasid, kuid need suutsid vedada vaid väikesi koormaid.
Kõrgkultuuri nõrgaks küljeks võib pidada seda, et inkad ei tundnud ratast, kuid siiski olid nad väga leidlikud. Inkad arendasid kohati väga raskesti läbitaval maastikul välja tiheda teedevõrgu kogupikkusega u. 30 000 km, mis ühendas tervet impeeriumi. Kohati olid teed raiutud kaljusse, teisal aga sillutatud ning mägedes jooksid köitest sillad üle kuristiku . Sidet peeti kullerpostijaamade kaudu. Need väikesed jaamad asusid u. iga 2.5 km tagant maanteede ääres, seal olid ootevalmis jooksjad, et kanda edasi teateid. Ühe päevaga võis käsu viia 250 km kaugusele.
Kahjuks ei tundnud inkad ka kirjutatavat kirja. Nad säilitasid informatsiooni, nt. statistikat, nimekirju ja isegi ajaloolisi ülestähendusi sõlmkirja ehk kipu abil. Kipu oli pikk horisontaalne nöör, mille kluge kinnitati vertikaalselt rippuvad erineva jämedusega mitmevärvilised nöörid. Talletatud info sõltus sõlmede tüübist, nööri pikkusest, värvist ja asendist. Sõlmede asukohad tähistasid üksikasju, mis võisid mõnikord olla küllalt keerulised, tavaliselt numbrite kujul.
Üheks tugevaks küljeks inkadel oli käsitöö. Mitte ükski teine rahvas Ameerika mandril pole jätnud endast maha nii suurel hulgal imeilusaid kootud kangaid kui Peruu alade elanikud. Kangate koomiseks kasutati alpaka -ja laamavilla ja neid kooti nii oma pere vajadusteks kui andami ja maksude tasumiseks. Inkad oli ka osavad tikkimises. Väheste nõelapistega oskasid nad fantastilisi pilte visandada. Nõelad olid tähtsad tööriistad ja neid hoiti hoolikalt. Nõelu kasutati õmblemisel, nõelumisel ning kudumiselgi ja nad olid tehtud kaktuseokastest või vasest.
Andide iidsete kultuuride keraamika on üks nende kõige hämmastavamaid saavutusi, kuigi pottsepad ei kasutanud ketra, mis oleks töö hoopis lihtsamaks muutnud. Inkade keraamika on suurepärase kvaliteediga, seda valmistati ainult teatud kujuga. Kõige levinumaks nõuks oli aribalo, millel on kooniline põhi ja pikk, laieneva otsaga kael . Kuigi Andide rahvad ei kasutanud kirja, siis tänu saviesemetele oleme saanud väärtuslikku teavet nende ühiskonna, usuliste tõekspidamiste ja kultuurimõjude kohta.
Ka väärismetallitöö oli Peruu aladel hästi arenenud. Kõige vanem Andidest leitud väärismetallist käsitöö ese on tehtud 3500 aastat tagasi. Üldlevinud väärismetallid olid kuld , hõbe ja plaatina . Enamasti valmistati neist riietusesemeid, nipsasju ja ehteid . Suurem osa kullast saadi kullapuistu jõgedes, kus kuld oli maapinna lähedal. Pinnase murdmiseks kasutati karastatud kaevekeppe ning kulla pesemiseks lamedaid anumeid. Kullale omistatud väärtuse tõttu osutas kuldehete kandmine kandja jõukusele ja võimule.
Kuigi puuduvad kirjalikud allikad teame me üpris palju inkade kõrgelt arenenud kultuuri kohta tänu arhitektuuri, keraamika ja haudade uurimisele. Sellel kultuuril olid nii tugevad kui ka nõrgad küljed. Tugevad küljed: terrasside-ja niisutussüsteemi kasutamist põllumajanduses, hästi arenenud teedevõrk, imeilusad kootud kangad , hea kvaliteediga keraamika ja suurepärased väärismetallist seemed. Nõrgad küljed: kivist tööriistad, polnud veoloomi ning palju tööd pidid inimesed ise ära tegema, ei tuntud ratast, kirja ega pottsepa ketra.