Põltsamaa rahvusriided. (0)

Põltsamaa Ühisgümnaasium
Ajalugu
Referaat
Koostaja : Gerta Jürjens
Juhendaja :Rainer Tõnnis
Põltsamaa 2010

Sisukord

Sissejuhatus………………………………………………………………………lk2
Põltsamaa rahvariided ............................................................................................lk3
Vanarahva toit........................................................................................................lk4
Põltsamaa rahvariided pilt......................................................................................lk5
Kasutatud materjal.................................................................................................lk6
1
Põltsamaa naiste rahvariided
5
Sissejuhatus:
Põltsamaa on üks kesk-eestis Jõgeva maakonnas asuv linn millel on ka oma ajalugu ja rahvariided. Siin on Põltsamaa lipp ja vapp.
Põltsmaa vapp
Põltsamaa lipp
2
Põltsamaa rahvariided
Veel 18.sajandi lõpul ja 19 sajandi algul kandsid Põltsamaa noorikud piduliku peakattena linukat ehk sabaga tanu. Selle rohkem Põhja-Eestis tuntud peakatte kaunistasid saksa käsitöömeistrid lilltikandiga. Linuk, nagu villane õlakate sõbagi, jäi 19. sajandi esimese poole jooksul kasutusele veel vaid pruudirõiva osana . 18. sajandialgul levisid siin moerõivastuse eeskujul värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad mustad seelikud, mille alläärt kaunistas taimemustris helmetikand (helmetari, kudrustükk). 18. sajandi keskpaigasthakati siin kandma meile juba hästi tuntud triibuseelikuid. Tähelepanuköidavad ka Põltsamaa laiad (keskmiselt 8 cm) geomeetrilise ornamendi ja iseseisva äärekirjaga kirivööd ning eriti laiad mahamurtudsärgikraed rikkaliku põimpiluga otstes. Lisaks kaunistati särke peenevalge madalpistetikandi (lugakirjad, kassikäpad) või püvisilmtikandiga (külakirjad). 1937. aastal kirjutas Vana-Põltsamaa valla kooliõpetajaAlma Avilo (sünd 1892) ERM-i küsimuskavale rõivaste ja kaunistustekohta vastates: Rahvarõivas erines õige vähe valdade kaupa. Vanastikanti musta kuube , millel olid taga suured vollid, harilikult 3. Vana-Põltsamaa vallas olid need vollid poolest saadik kinni õmmeldud,Võisiku vallas aga üleni lahti. Jumalakartlikud inimesed kandsid valgetkampsuni, ilmalikud sinist . Tähtsamatel meestel olid kampsoni küljesvasknööbid a. 66 tagasi... Leinavärvina kanti musta, tohtis kanda kavalget, teisi värve ei kantud ... Surnuid maeti valgetes särkides ja pükstes(mehi), naisi särkides (ERM KV 35: 1761 –1765).Põltsamaa talurahva 18. ja 19. sajandil kantud rõivaste kohta leiameväärtuslikku teavet mitmelt tolleaegselt jooniselt, mis on trükitud väljaannetes või säilitatud kunstivaramutes. Näiteks 1763. aastal Põltsamaalpastori ametisse asunud August Wilhelm Hupel pidas kirjavahetustkorrespondentidega üle Eesti- ja Liivimaa , kogudes andmeid Eestimaa ja rahva kohta. Kogutud materjal ilmus trükituna mitmes väljaandes: Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, NordischeMiscellaneen ja Neue Nordische Miscellaneen. Hupeli töödes ilmus kaesimene joonistus rahvarõivais eestlastest – Eesti perekond Põltsamaaltavalises rõivastuses. Meeste ja naiste põhiliseks ülerõivaks, kuni19. sajandi keskpaigani samuti kõige pidulikumaks rõivaks oli villasest riidest händadega pikk- kuub . Kuuel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, mille kohalt vööjoonelt algavad voldid jäid taha. Need nn hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Naiste kuubi kaunistati punase kaarusnööriga. 1865 on hakatud naestele puusadega kuubesi ka 3 voldilisi õmblema. 1868 hakati krooketega kuubesi tegema. Krookitud kuue ülemine pool oli samasugune nagu puusadegagi kuuel, alumine aga ümberringi tihedalt kroogitud, eest käis haakidega kinni. Tehti ikka sinine. Muu kõik jäi endiseks. Kroogitud kuued ei olnud üleüldiselt tarvitusel, nemad kui ka järgmised pikad kuued ei tõrjunud vana puusadega kuube lõplikult välja, viimast tuli ette ka viimastel pika kuue kandmise aastatel. Peale selle tuli ülikonnale ärmak juurde. Lai linane või villane üleriie oli laia kraega, seda kanti teiste kuubede ja kasukate peal halva ilmaga. Linane rüü sarnanes lõikelt pikk-kuubedega. Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teate järgi on rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie . Põltsamaa ümbruses tuntakse seda aga väga hästi. Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel , üleriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad . Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures.
3
Vanarahva toit
Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast .Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala. Vanarahvas küpsetas ise leiba mitte ei ostnud poest. Leiba tegid nad saadud viljast mille olid nad maha kündnud , põhiliselt kündsid nad rukkist maha , see oli tavaline vili. Aga nisu said vaid rikkamad talupojad , sest nisu oli kallim kui rukkis .Söödi ka pühade järgi neil olid ka paastu ajad. Vastlapäeviti söödi tavaliselt kas oasuppi või hernesuppi. Söödi ka seajalgu herne või oasuppi kõrvale. Teoorjuseaegsed uskumused ja rituaalid , mis jõulu- ja aastavahetuse juurde käisid, olid kihelkonniti mõneti erinevad.Saaremaal anti kaalikad jõululauale (see oli rahvustoiduks enne kartuli jõudmist talupoja lauale). Samas paigas pidi ka või laual olema ja kui sellest lugu ei peetud, siis olla kogu suve lehma silmad vett jooksnud.
Põhilisteks toitudeks olid aga kõikjal liha, sült ja kapsad - viimased ei puudu ka ilmselt üheltki tänapäeva peolaualt.
Vanarahvas pajatab, et Toris keedeti pajas sealiha nisujahust valmistatud klimbileemes, ja hirmsasti kardeti õnnetust, kui sült kõvaks ei juhtunud minema …
Mõnel pool olid jõululaual soolaga keedetud oad, Helmes ja Hallistes herned . Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: "Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!"
Kõik toidud tehti tavaliselt juba enne jõule valmis. Sangastes keedeti aga teisel jõulupühal nn küdüsesuppi ja just taolises järjekorras: liha ja kartulid pandud patta piimaga keema ning alles siis lisatud vorst . Seevastu Põlvas kutsutud "küdüseks" jämedat, lihaleemes soojendatud jõuluvorsti, mida teisel pühal söödud.
Muide, Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama. Sangastes valmistati veel erilisi jõulupirukaid: leivataina vahele pandud kanepijahust ja tangudest tehtud puder , mida kindlasti ahjus küpsetatud.
4
Kasutatud kirjandus:
Google , ajaleht Kesknädal,Wikipedia
6