ARUTLUS Inkade kõrgkultuuri tugevad ja nõrgad küljed Inkad olid rahvas, kes elas Lõuna-Ameerika Andides umbes 1200. aastast kuni 16. sajandi keskpaigani. Nad lõid rikka ja kõrgelt arenenud impeeriumi, mille keskuseks oli Cuzco. Inkade impeeriumi hiilgeajale eelnes mitme teise Andide kultuuri areng. Neist kultuuridest ei ole jäänud kirjalikke ülestähendusi: kõik teadmised nende kohta tulenevad nende arhitektuuri, keraamika ja haudade uurimisest. Arheoloogid on kindlaks teinud erinevad arenguperioodid, mis tipnevad inkade riigiga
INKAD. Sissejuhatus. Inkad, ketsua keelkonda kuuluvat keelt kõnelenud indiaani hõim. Inkade impeerium asus Andides praeguse Peruu, Ecuadori ja Tsiili aladel. Inkariik tekkis umbes 1200. aastal.Legendi järgi rajas nende asula päikesepoeg Manco Capac.Valitseja tiitli järgi sa rahvas nimeks inkad. Pealinnaks ja ühtlasi ka kultuurikeskuseks sai Cuzco linn. KULTUUR. Inkade kõrgkultuur. Sellele, et nende kultuur oli väga kõrgelt arenenud, viitab üpris palju fakte. Neil oli olemas eeskujulik teedevõrk, mis oli tolle aja kohta väga hea saavutus. Neil olid uhked linnad, mis olid ehitatud ilma mördita, lihtsalt kivi kivi peal. Linnade ja põldude kaitseks rajati kividega kindlustatud terrasse, mis kaitsesid inkasid väga edukalt ka vaenlaste eest.
Tallinna Kuristiku Gümnaasium NIMI klass Inkad Referaat Juhendaja: NIMI Tallinn 2014 Sisukord Sissejuhatus.......................................................................................................................3 Vana inkade müüt:..........................................................................................................3 Inkad..............................................................................................................................3 Elanikud.............................................................................................................................4 Tavainimesed.................................................................................................................4 Käsitöölised.......................................................................................
Agoraa – akropoli läheduses asuv koosoleku- ja turuplats, mille ümber paiknesid templid ja linnaelanike majad. Homerose ajal oli agoraa vabade kodanike rahva-, kohtu- ja sõjaväekogunemine, hiljem kogunemiskoht ise. Reeglina paiknesid agoraa ääres Kreeka polise ametiasutuste hooned, templid ja kauplused. Agoraa oli enamasti põhiplaanilt ristkülikukujuline ning alates klassikalisest ja hellenismi ajastust ümbritsetud sammaskäikudega ehk stoadega. Sissepääsu agoraale tähistas väravaehitis ehk propüleed. Kuulsaim agoraa on 1931. aasta väljakaevamistel põhjalikult läbiuuritud akropolise lähedal asuv Ateena agoraa. Akadeemia – Platoni asutatud filosoofiline kool Ateena lähedal, mis tegutses 385 eKr – 529 pKr. Kool sai nime oma asupaika järgi Ateena Hekademeia-nimelises hiies, millele omakorda andis nime heeros Akademos. Hekademeia oli pühapaik, mida lisaks Akademosele on seostatud ka Dioskuuride ning Dionysose kultusega. Platon asutas Akadeemia Pyt
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi kesk
VARAUUSAEG MATI LAUR 1. VARAUUSAJA ÜHISKOND Uusaja mõiste tõi käibesse Halle ülikooli ajaloo- ja retoorikaprofessor Christoph Cellarius (1638 1707), kes eristas ajaloos vana-, kesk- ja uusaja. Cellarius pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. Hiljem on uusaja alguseks loetud ka Ameerika avastamist 1492, Itaalia sõdade algust 1494, reformatsiooni vallandumist 1517 jm. Nõukogude ajalookirjutus nihutas kesk- ja uusaja piiri tänapäevale veelgi lähemale, alustades uusaega Inglise revolutsiooni algusega 1640. Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati uusajast omaette perioodina eraldama pärast Teist maailmasõda. Tinglikuks piiriks varauusaja ja uusaja vahel loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789, teistest dateeringutest on sagedasem varauusaja lõpetamine Napoleoni sõdadega 19. saj. alguses. Viimastel aastakümnetel on saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikul
Kõik kommentaarid