Inkad (4)

Inkad
Inkad olid vana Ameerika põlisrahvas, kes elasid Lõuna-Ameerikas Andides umbes 1200. aastast kuni 16. sajandi keskpaigani. Nad lõid rikka ja kõrgelt arenenud impeeriumi, mille keskuseks oli Cuzco . Nende riigikeeleks oli ketšua keel, mille nad tõid endaga kaasa vallutatud aladelt. Legendi järgi rajas nende asula päikesepoeg Manco Capac. Inkade impeeriumi hiilgeajale eelnes mitme teise Andide kultuuri areng. Neist kultuuridest ei ole jäänud kirjalikke ülestähendusi: kõik teadmised nende kohta tulenevad nende arhitektuuri, keraamika ja haudade uurimisest. Arheoloogid on kindlaks teinud erinevad arenguperioodid, mis tipnevad inkade riigiga. Esimesed kultuurid kujunesid välja umbes 1800. a eKr. Sellest alates kuni inkade esilekerkimiseni 15. sajandi keskpaigas sündisid mitmed kõrgkultuurid, mis kujunesid järk-järgult oma kindla sotsiaalse struktuuri, poliitilise ja majandussüsteemi, spetsialiseerunud käsitöönduse ning paljusid jumalaid austava religiooniga kõrgkultuurideks. Peruu kõrbesel rannikul asusid sellised riigid nagu Nazca , Moche ja Chimú. Mägedes olid Huari ja Tiahuanaco kõrgkultuurid. Ajavahemikul 1438. kuni 1534. võrsus nende kultuuride elementidest inkade impeerium.

• PÕLLUHARIMINE- JA MAJANDUS
  

Põllumajandus oli Kolumbuse-eelsel ajal hästi arenenud. Inkade kultuur oli üldse põlluharijate kultuur. Nad kasvatasid põldudel puuvilju , punast pipart , mitmesuguseid tomati – ja kõrvitsaliike, oaliike, püha kookat, kartulit ja maisi. Peruus nägidki eurooplased esimest korda kartulit ja tõid selle endaga kaasa Euroopasse. Mais aga polnud seal maal loomasöödaks, vaid üheks kõige pühamaks toiduks inimestel. Maisi hariti lihtsate tööriistadega. Üheks selleks oli jalaader, mis oli valmistatud kõvast puust ning oli peaaegu kahe meetri pikkune . Seda võisid kasutada ainult mehed. Teiseks maisi harimise tööriistaks oli kõblas, mis koosnes tugevast ja lühikesest oksahargist ja selle otsa käivast pronksiteravikust. Seda võisid kasutada peale meeste ka naised. Valminud maisitõlvikutest eraldati terad ja viidi aitadesse. Võimalikult suure saagi saamiseks kasutasid inkad mäekülgedel nutikat terrasside- ja niisutussüsteemi. Terrassid võimaldasid põlluharimiseks kasutada rohkem maad ning kaitsesid pinnast vihmast ja tuulest tingitud erosiooni eest. Tööriistad aga polnud neil siiski nii arenenud kui näiteks Euroopas, sest neid valmistati enamasti kivist ja puust. Veel oli oluliseks mõjutavaks faktoriks tööjõud, sest õigeid veo- ega künniloomi neil polnud. Kasutati küll laamasid, kuid need suutsid vedada vaid väiksemaid koormaid.
Koduloomi oli inkadel viis: laama, alpaka , koer, merisiga ja biisampart. Laamat peeti põhiliselt kandeloomana, kuid temalt saadi ka villa, millest valmistati riiet. Alpakat peeti luksus villa omanikuks, kuna temalt saadud vill oli laama omast palju peenem .

• USK
  

Inkad uskusid jumalaid. Nad arvasid, et nad ei pärine siit maailmast, sest usuti , et nende esivanemad olid jumalad. Kõige tähtsamad jumalad olid taevajumalad: Kuunaine, kes oli abielus Päikesega ja Ilmajumal, kelle käest paluti vihma. Põlluharijad kummardasid andunult Maajumalannat ja kalurite jumalaks oli meri. Peale jumalate usuti ka maagiat. Tehti kõik, et põldudele õnnistust saada ning kõiki põllutöid saatsid pühad toimingud . Vihmavaesel perioodil riietuti leinarõivastesse, kanti lippe ja kaeveldi valjult , et äratada äikesejumala tähelepanu.

• ASTMED
  

Inkariigis olid eraldi klassid ehk astmed. Kõige alumisel astmel olid orjad, teisel astmel rahvas ja ülejäänud astmed moodustasid aadlid , mis veel omakorda koosnesid alamaadlist, ülemaadlist ja inka perekonnast. Inkade valitsejat kutsuti Päikesepojaks, kuna arvati, et ta on Päikesejumala ülempreester. Päikesepojal olid eraldi eesõigused. Teda ümbritsesid alati sõdurid ja õukondlased. Ta rüüd olid tehtud alpaka villast ja ta kandis igaühte neist ainult üks kord. Kaelas oli tal smaragdkee ja kõrvades rippusid juveelid. Ta sõi oma kuldtoolilt hõbe- ja kuldnõudest. Tal võis olla mitu naist, kuid ainult üks peanaine. Peale inka surma saatsid lähimad õukondlased ja lemmiknaised ta surnuteriiki. Nad joodeti täis ja kägistati. Surnult teeniti teda ikka edasi nagu elu ajal.
Kõrgkultuuri nõrgaks küljeks peeti seda, et inkad ei tundnud ratast, kuid siiski olid nad väga leidlikud. Nemad arendasid kohati väga raskesti läbitaval maastikul välja tiheda teedevõrgu kogupikkusega umbes 30 000 kilomeetrit, mis ühendas tervet impeeriumi. Kohati olid teed raiutud kaljusse, teisal aga sillutatud ning mägedes jooksid köitest sillad üle kuristiku . Sidet peeti kullerpostijaamade kaudu.
Need väikesed jaamad asusid umbes iga 2.5 kilomeetri tagant maanteede ääres. Seal olid ootevalmis jooksjad, et kanda edasi teateid. Ühe päevaga võis käsu viia 250 kilomeetri kaugusele. Kahjuks ei tundnud inkad aga kirjutatavat kirja. Nad säilitasid informatsiooni, näiteks statistikat, nimekirju ja isegi ajaloolisi ülestähendusi sõlmkirja ehk kipu abil. Kipu oli pikk horisontaalne nöör, mille külge kinnitati vertikaalselt rippuvad erineva jämedusega mitmevärvilised nöörid. Talletatud info sõltus sõlmede tüübist, nööri pikkusest, värvist ja asendist. Sõlmede asukohad tähistasid üksikasju, mis võisid mõnikord olla küllalt keerulised, tavaliselt numbrite kujul.

• KÄSITÖÖ
  

Üheks tugevaimaks küljeks inkadel oli käsitöö. Mitte ükski teine rahvas Ameerika mandril pole jätnud endast maha nii suurel hulgal imeilusaid kootud kangaid kui Peruu alade elanikud. Kangaste kudumiseks kasutati alpaka- ja laamavilla ja neid kooti nii oma pere vajadusteks kui andami ja maksude tasumiseks. Inkad oli osavad ka tikkimises. Väheste nõelapistega oskasid nad fantastilisi pilte visandada. Nõelad olid tähtsad tööriistad ja neid hoiti äärmiselt hoolikalt. Neid kasutati õmblemisel, nõelumisel ning kudumiselgi ja nad olid tehtud kaktuseokastest või vasest.

• KERAAMIKA, VÄÄRISMETALLITÖÖ
  

Andide iidsete kultuuride keraamika on üks nende kõige hämmastavamaid saavutusi, kuigi pottsepad ei kasutanud ketra, mis oleks töö hoopis lihtsamaks muutnud.
Inkade keraamika on suurepärase kvaliteediga, seda valmistati ainult teatud kujuga. Kõige levinumaks nõuks oli aribalo, millel oli kooniline põhi ja pikk, laieneva otsaga kael . Kuigi Andide rahvad ei kasutanud kirja, siis tänu saviesemetele oleme saanud väärtuslikku teavet nende ühiskonna, usuliste tõekspidamiste ja kultuurimõjude kohta. Samuti oli ka väärismetallitöö Peruu aladel hästi arenenud. Kõige vanem Andidest leitud väärismetallist käsitöö ese on tehtud umbes 3500 aastat tagasi. Üldlevinud väärismetallid olid kuld , hõbe ja plaatina. Enamasti valmistati neist riietusesemeid, nipsasju ja ehteid. Suurem osa kullast saadi kullapuistu jõgedes, kus kuld oli maapinna lähedal. Pinnase murdmiseks kasutati karastatud kaevekeppe ning kulla pesemiseks lamedaid anumaid. Kullale omistatud väärtuse tõttu osutas kuldehete kandmine tugevalt kandja jõukusele ja võimule.
Kuigi puuduvad kirjalikud allikad teame me üpris palju inkade kõrgelt arenenud kultuuri kohta tänu arhitektuuri, keraamika ja haudade uurimisele. Sellel kultuuril olid nii tugevad kui ka nõrgad küljed. Inkad olid võimas dünastia, kes oma lühikesel valitsemisajal suutsid korda saata palju tegusid . Nad olid tugevad valitsejad rangete reeglitega, kuid oskasid siiski elust lõbu tunda.
Kasutatud kirjandus: "ENE 3", "Päikesepoegade riik"