Pronksiaeg Eestis (0)

Tallinna Polütehnikum
TA-10
Vaido Villem
Pronksiaeg Eestis
Referaat
Juhendaja : H.Kattago
Tallinn 2010
SISUKORD
Pronksiaeg Eestis 4
Pronksiaja põhilised elatusalad Eestis 5
Pronksiaeg Eestis 4
Elatusalad 5


SISSEJUHATUS
Käesolev referaat käsitleb pronksiaega Eestis. Referaadi eesmärgiks on tõsta esile pronksiajal Eestis toimunud muutused põllumajanduses, karjakasvatuses, ehitustegevuses, tööriistade valmistamises ning inimeste elus, keeles ja kultuuris..
SISU
Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Arheoloogilises kronoloogias eristatakse vanema pronksiajana ajavahemikku 1800–1000 aastat eKr ja nooremat pronksiaega ajavahemikus 1000-500 aastat ekr.. Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal pronks, jätkus maaviljeluse areng ja selle levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid ning arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Aina enam maeti surnuid kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal surnuid põletati. Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus. Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik. Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga.
Pronksiaeg Eestis
Pronksiaeg kestis Eestis 1800 kuni 500. aastani e. Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma, pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivissaarelt leitud sirpi. Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida-Preisist. Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisi putkkirveid, odaotsi ja ehteid.
Pronksiaja põhilised elatusalad Eestis
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid , veiseid, kitsi, sigu , hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt . Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk , mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus , saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.
Olulisemaks muutus ehitustegevus . Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks . Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehtenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.
Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates. Eesti vanemal pronksiajal ajavahemikus 1800–1000 eKr hakati Eesti alal kasutama pronksist (vase ja tina sulamist) valmistatud esemeid. Esialgu olid metallesemed üksnes luksusesemed – siit on leitud vaid 19 tolleaegset pronkseset, mille hulgas on kirveid, sirp ja odaots . Oletatavasti on vanim Eestist leitud pronksese Eesti läänesaarestikus, Muhu saarel välja tulnud odaots, mis on pärit Lõuna-Uuralitest. Kuna pronks oli haruldane importkaup, jätkus ka kivikirveste valmistamine ja kasutamine. Nn. hilised kivikirved ongi arvukaimaks jäänuseks Eesti vanemast pronksiajast, lisaks neile teatakse vaid üksikuid selle ajastu asulakohti. Mida tollal surnutega tehti, pole kalmete puudumise tõttu teada.
Majandus rajanes ringleval alepõllundusel, küttimisel ja kalastusel. Nooremal pronksiajal (1000–500 eKr) toimusid suured muutused Põhja- ja Lääne-Eesti rannikupiirkondades, kus asustus oli muutunud sedavõrd tihedaks, et hakati harima püsipõlde. Põhiliseks põllukultuuriks oli oder . Põllulapikest hariti paar aastat ning jäeti see siis enne uuesti üles harimist mõnekümneks aastaks sööti, kasutati karjamaana, mida loomad, peamiselt veised, sõnnikuga väetasid. Kivikoristusest tekkisid väikeste põllulappide ümber madalad kivivallid, mis veel tänapäevalgi on Põhja-Eesti loopealsetel nähtavad. Endisest suurema tähtsuse omandas karjakasvatus. Elati üksiktaludes, mille peremehi ja nende lähikondlasi maeti kivikirstkalmetesse. Saaremaal Asvas, Ridalas ja Kaalis, Irus Tallinna lähedal ja Narva Joaorus on olnud nooremal pronksiajal ka suuremad asulakohad, kus on tegeletud kaubanduse ja käsitööga. Viimase tunnistusena on leitud arvukad savist valuvormide ja sulatustiiglite katked. Nooremal pronksiajal muutus Eesti rannikupiirkond kultuuriliselt Lõuna- Skandinaavia kultuuriprovintsiks. Skandinaaviast tuli nii pronks kui ka arvukalt pronksesemeid. Skandinaaviapärane on ka siinne kalmetüüp – kivikirstkalme .
Pronksiajal on võetud läänemeresoome keeltesse ka arvukalt germaani laensõnu. Nähtavasti põhjustas seda elav kaubandus Eesti kindlustatud asulate ja Skandinaavia võimukeskuste vahel. Läänest on tulnud metall ja luksuskaubad, Eesti alalt läände on võidud viia hülgetraani, karusnahku, mett või muid küttimise- koriluse tooteid. Enamus pronksiaja muististest paikneb Eesti rannikupiirkonnas. Sisemaalt teatakse lisaks juhuleidudele vaid üksikuid kinnismuistiseid. Kindlasti elati ka Kesk- ja Lõuna-Eestis, kuid seal ei olnud tollal kombeks matta surnuid kivikalmetesse. On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel.
KOKKUVÕTE
Eesti pronksiaega iseloomustab karjakasvatuse, põllumajanduse, ehitustegevuse ning kaubavahetuse hoogsam areng. See võimaldas kindlustada ennast, oma peret ja kogukonda aastaringse liha ja põllusaadustega. Selle arengu üheks alustusalaks oli tööriistade areng tänu uuele materjalidele – pronksile. Enamasti küll saadi pronksi kaubavahetuse vormis, kuna Eesti aladel selle tootmiseks materjali nappis, kuid peatselt osati pronksi ka juba ise ümber valada. Tekkisid võimsamad asulad ja kultuurid. Asustus muutus tihedamaks, tekkis püsipõllundus. Tihenes suhtlemine naaberaladega, eriti Skandinaaviamaadega, mis muutis mingil määral nii keelt kui kultuuri.
KASUTATUD KIRJANDUS
Estonica , Pronksiaeg http://www.estonica.org/et/Ajalugu/9000_eKr-u_1200_Esiajalugu/Pronksiaeg/ 14.12.210
Vikipeedia, Pronksiaeg http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg 14.12.2010
Ornament , PRONKSIAEG (1500 - 500 aastat e.Kr.) http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html 14.12.2010