Kergejõustik (0)

Kergejõustik
Kergejõustik on üks vanimaid ja harrastatavaimaid spordialasid. Kergejõustik hõlmab
jookse , sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurte võistluste kavva
kuulub kuni 40 ala. Enamik võistlusi sooritatakse spordiväljakul või staadionil,
pikamaajookse ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail,
krossivõistlusi pargis, metsaradadel jm.
Kergej õustiku ajaloost
Lihtsaid jooksu­, hüppe­ ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat
tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste
olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid
pikemad jooksud, viievõistlus ( kettaheide , kaugushüpe, odavise , kiirjooks ja maadlus ) ja
relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. saj­ni nn. Tailtenne’I mänge, mille kavva kuulusid peale
võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus­,
kaugus­ ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia
õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USA­s peeti
esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898 . Naised hakkasid
kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias
1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis
1922. Aastast 1928 kuuluvad naiste kergejõustikualad ka OM­de kavva. Kergejõustiku
levikule on kaasa aidanud rahvusvaheliste võistluste kasv ja üha suurenev kava ning
paljudes Euroopa riikides suvekuudel korraldatavad mälestus­ ja traditsioonilised
võistlused. Eriti osavõturohked on tänavajooksud ja linnamaratonid.
Sport Eesti vabariigi ajal
Enne 1920. aastat oli sportlastel raske aeg, kergejõustiku arenguhoogu pidurdasid Saksa
okupatsioon ja kodusõda. Noorte juurdevool kergejõustikku mõistagi lakkas. Alates 1920.
aastast osalesid Eesti sportlased edukalt olümpiamängudel. Juba 24. mail 1901 loodi
esimene spordiselts "Kalev", selle kavatsus oli ja on tänapäevani tegeleda ainult spordiga.
1919. aasta novembris kutsuti Eestimaa Spordiselts "Kalev"(esimees L. Tõnson) initsiatiivil
kokku Esimese Spordikongressi. Kongressil otsustati moodustada spordi juhtimise
keskorgan Eesti Spordiliit (ESL) ja saata võistkond järgmisel aastal toimuvatele
olümpiamängudele Antverpenis. Rahvusvahelise Olümpiakomiteega sidemete loomiseks
otsustati ellu kutsuda Eesti Olümpia Komitee (EOK). ESL asutamiskoosolek toimus 20.
jaan. 1920. Samal koosolekul võeti vastu otsus hakata välja andma ESL häälekandjana
"Eesti Spordilehte". Lehe toimetajaks sai Ado Anderkopp ja esimene number ilmus juba
sama aasta 20. aprillil . 30. juunil tuli kokku ESL esimene esindajatekogu, kus valiti liidu
juhtkond eesotsas esimehe A. Andekopiga. Põhikiri registreeriti 20. novembril. Esimene
tähtsam ülesanne oli sportlaste ettevalmistamine olümpiamängudeks. Ettevalmistused
algasid L. Tõnsoni üldjuhtimisel juba 1919. aasta detsembris sõjavae spordikursustel
Tallinnas Tondi kasarmutes.
1920. aastal toimusid Antverpenis olümpiamängud. Seal esineti hästi­Alfred Neuland sai
kreeka­ rooma maadluses kuldmedali, Jüri Losmann maratonijooksus ajaga 2:32.48,2
hõbemedali ja Alfred Schmidt (hilisema nimega Ain Sillas ) sulgkaalu kolmevõistluses
hõbemedali. Need olümpiamängud tõstsid spordi populaarsust tohutult, kasvas nii
sportlaste kui spordiseltside arv. Kõige rohkem laienes kergejõustiku, jalgpalli, maadluse ja
tõstmise kandepind, tekkis palju uusi seltse. Eriti võimsalt arenes jalgpall, sest see ala on
baaside ja vahendite osas üpris vahenõudlik.
Just 1920. aasta, kui loodi Eesti Spordiliit, ning sellele järgnenud aastad olid koondatud
spordiliikumise rajamise ja otsimisega. Muidugi kasinates võimalustes. Kuid arengu
tulemusena ei suutnud ESL enam juhtorgani rolliga toime tulla, tekkisid esimesed
erialased keskorganisatsioonid. Esimesena iseseisvusid jalgpall ja talisport moodustades
1921. aastal vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu(1921 aastal)ja Eesti Talispordi Liidu(1921.
aastal). Kuna ESL jäi tegelema üksnes kergejõustikuga tekkis vajadus uue
keskorganisatsiooni järele, mis suudaks koordineerida kogu sporti. 1922. aasta detsembris
asutatigi Eesti Spordi Keskliit (ESK). Esimeheks valiti Gustav Laanekõrb. Ta sai ametis olla
3 kuud, märtsis 1923 valiti esimeheks L. Tõnson. ESL lõpetas tegevuse
keskorganisatsioonina ning jäi eksisteerima Eesti Kergejõustiku, Raskejõustiku ja
Veespordi Liiduna. Peale reorganiseerimist hakkaski kergejõustiku eest hoolitsema
EKRAVE Liit aastal 1921. Perioodil 1922­1940 tegutses ESK esimeestena 5 meest. Kõige
tulemuslikumaks on tagantjärele hinnatud L. Tõnsoni valitsemisaega. Sel perioodil
kujunesid välja ESK põhifunktsioonid, kutsuti ellu mitmeid spordi arengu seisukohalt
tähtsaid organeid. 1923. aastal asutati EOK, mille koosseisu kuulusid tuntud riigi­ ja
ühiskonnategelased. EOK liikmestaatus oli eluaegne. Esimeseks esimeheks oli
välisminister F. Akel.
1925. aastal hakati Eestis moodustama Kultuurikapitali ning ESK taotles selle raames
kehakultuuri sihtkapitali. Selle vastu olid mitmed ringkonnad ja isikud. Ajakirjanduses
puhkes spordivastane kampaania. Koguni Riigikogus oli inimesi, kes leidsid , et
spordivõistlused tuleks üldse ara keelata. Kui Riigikogu võttis vastu Kultuurikapitali
seaduse, langes üks kuuest sihtkapitalist kehakultuurile. Moodustati Kehakultuuri
Sihtkapitali Valitsus(KKSKV). See võimaldas tööle rakendada palgalised spordiinstruktorid.
Sihtkapitali ja riikliku laenu abil valmis 13. juunil1926. aastal Balti riikide parim
kergejõustikuareen, mille ehitamist alustati1923. aastal. Tehnilise töö paremaks
korraldamiseks asutati1925. aastal Spordibüroo, mis koondas kõikide liitude asjaajamisi.
Seda tööd juhtis J. Villemson.
1927. aastal alustas ESK toimetamisel ilmumist Eesti Kehakultuuri Aastaraamat.
Spordiliikumise populaarsus rahva hulgas kasvas pidevalt. Uus tõus toimus 1928 aasta
olümpiamängudel Amsterdamis. Mängudeks valmistati eestlasi ette hoolikamalt,
süsteemikamalt, ent tulemused kujunesid nõrgemaks kui varem. Seal võitsid kuldmedali
Osvald Käpp ja Voldemar Väli. Sel ajal oli raha nappus ja hakati rääkima spordi riikliku
finantseerimise vajadusest.
1928. aastal vahetati välja ESK esimees, kelleks sai J. Laidoner. 1930. aastal teostati
reorganiseerimine, Esindajatekogu kõrvale loodi paralleelne organ­spordinõukogu, mis pidi
lahendama olulisi spordipropaganda, poliitika jmt probleeme ilma esindajatekogu
sekkumiseta ning hoidma kontakti provintsiga. Tülide ja arusaamatuste vältimiseks asutati
spordikohus . 1934. aastal täitis mõned kuud ESK esimehe kohustusi taas L. Tõnson. Sel
ajal sai teoks Esimesed Eesti Mängud. Tõnson oli nii vaimne kui ka füüsiline juht neil
mängudel. 12000 osavõtjaga mängud olid heaks toestuseks spordi laiast kandepinnast
Eestis ning põhjenduseks taotleda riiklikku tähelepanu. 1934. aastal asus ESK etteotsa
riigisekretär Karl Teras. Viidi läbi teine reorganiseerimine, mille eesmärk oli likvideerida
tekkinud ESK ja KKSKV kaksikjuhtimine ning prioriteedi kindlustamine. Muudeti ka
Kultuurikapitali seadust nii, et ESK esimees on ka KKSKV esimees, probleemid said
lõplikult lahendatud . Riigi toetusel asutati 1937. aastal sihtasutus "Kehakultuurihoone" ja
ehitati 1938. aastal Kadrioru staadioni betoontribuun.
1939. aastal korraldati Teised Eesti Mängud. Need õnnestusid suurepäraselt. Tekkis plaan
hakata mänge korraldama 4­5 aasta tagant. 1940. aastaks oli ESK 21 liiget­10 erialaliitu,
11 maakonnaliitu.
1940. aastal pandi toime kolmas reorganiseerimine, mis sai ESK lõpu alguseks. Tagandati
senine juhtkond ja määrati ametisse uued tegelased eesotsas A. Pirsoniga. ESK
likvideeriti sama aasta lõpus. Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu määrusega asutati
Kehakultuuri­ja Spordikomitee, mille tegevust asus juhtima A. Kress . Algas 50 aastat
kestnud nõukogude spordi periood. 1940 aasta 21. juunil okupeeris NSV Liit Eesti. 20
iseseisvusaasta jooksul võitsid Eesti sportlased kokku 21 olümpiamedalit (6 kulda, 6
hõbedat ja 9 pronksi). Maailmameistrivõistlustelt toodi 116 ja Euroopa meistrivõistlustelt 52
medalit . Edukaimaks spordialaks oli kreeka­ rooma maadlus.
Olümpiamängudest
1924 aastal toimunud olümpiamängudel Pariisis saadeti Eestist 11 kergejõustiklast. Eduard
Pütsep sai kreeka­rooma maadluses kuldmedali, Roman Steinberg pronksmedali.
Tõstmises A. Neuland hõbemedal, Jaan Kikas ja Harald Tammer pronksmedali.
Kergejõustikus Aleksander Klumberg sai kümnevõistluses 7329 punktiga pronksmedali.
1927. aastal asutati Eesti Töölisspordiliit ja 1928. aastal sõlmisid selle kergejõustiklased
võistlussidemeid Nõukogude Liiduga.
Alles1928. aastal hakkas Tartu Ülikooli juures toole Kehalise Kasvatuse Instituut, kus algas
võimlemisõpetajate koolitamine. Samal aastal asus ka tööle kergejõustikukomisjon
eesotsas Gustav Kiilimiga.
Kahekümnendate aastate lõpust on meenutada ka esimesi tähelepanuväärseid saavutusi
naiste kergejõustikus. Saara Teitenbaum jõudis tulemuseni 5.42 kaugushüppes­see
tulemus püsis Eesti rekorditabelis 24 aastat. Naistest veel Lydia Erikson­Raudsepp oli 20­
kordne Eesti meister 1928­1935 mitmel alal.
1930. aastateks olid spordijuhid kehtestanud nii kõrged kodused olümpianormid, et need
tekitasid mõnedeski käegalöömise meeleolu. Kuigi mõned sportlased ületasid mitmeid
kordi neid norme, ei saadetud 1932. aasta olümpiamängudele kedagi. Los Angeleses
1932. aastal startisid vaid kaks Ameerikasse elama asunud eestlast­maadleja O. Käpp ja
käija A. Maasik .
Peale olümpiamängudele võistlesid eestlased pidevalt igasugustel võistlustel nii Soomes,
Lätis, Leedus ja mujalgi. Toimusid ka üliõpilaste olümpiaadid. Ka üliõpilaste MM­võistlustel
esineti edukalt. Taliolümpiamänge toimus sellel perioodil 4 korda(1924, 1928, 1932 ja
1936). Iluuisutmises 1936. aastal Garmich­Partekirchenis H. Michelson ja E. Hiop
paarissõidus 18. koht. A. Mitt kiiruisutamises 500 m, 1500 m ja 5000m 22. kohad.
Sankt Maritzis 1928. aastal sai vastavalt 22, 19 ja 21. koha. Rohkem eestlasi sellel
perioodil taliolümpiast osa ei võtnud!
"Eesti Spordilehes" avaldati Balti kergejõustikurekordid 22 alal, kus 14 kuulusid eestlaste, 7
lätlaste ja 1 leedulaste nimel.
Maailmarekordid :
Mehed:
100m 9.78 Tim Montgomery USA Paris 14 09 2002
200m 19.32 Michael Johnson USA Atlanta 01 08 1996
Naised:
100m 10.49 Florence Griffith-Joyner USA Indianapolis 16 07 1988
200m 21.34 Florence Griffith-Joyner USA Seoul 29 09 1988
Kergejõustikualad
Lühimaajooksus ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal;
kasutatakse madallähet. Stardisignaali annab lähetaja e starter, suurvõistlustel ja rekordite
kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel­ ja
vahejooksud (veerand­ja poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100­400 m jooksus 8,
pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat.
Massilise osavõtuga pikamaajooksus (linnatänavatel) on osalejaid olnud üle 10000.
Teatejooksus tuleb igal võistlejal läbida kindel distantsiosa (nt. 4x100m teatejooksus
100m). Võistkonna liikmed annavad teatepulga käest kätte etapi lõpus oleva 20­m­se
vahetusala piirdes.
Tõkkejooksus peavad võistlejad ületama kindla arvu tõkkeid (enamikul distantsidel 10).
Hüppeist kuuluvad kergejõustikuvõistluste kavva kõrgus­, teivas ­, kaugus­ ja kolmikhüpe.
Kõrgus­ ja teivashüppes saab võistleja iga kõrguse ületamiseks teha 3 katset.
Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil; pärast Mexico OM­i (1968) on ainuvalitsejaks
saanud nn. flopp ( latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale). Teivashüppes
hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.
Kaugus­ ja kolmikhüppes jaguneb võistlus eel­ (3 katset) ja lõppvõistluseks (kaheksale
paremal antakse veel 3 katset). Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima
maandumisjäljeni. Kolmikhüppes nõutakse võistlejailt järjepanu 3 hüppesammu
sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt
sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga.
Heitealadel on samuti eel­ ja lõppvõistlus.
Kuulitõuge, ketta ­ ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135
m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30­
36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on hrl. Puitkorpus, kuid
lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist jm. materjalist korpusega ketast . Vasar
koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem
puust, nüüdisajal kasutatakse msg. metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema
hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes
puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske
suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris
(sektori nurk odaviskes 29º, vasaraheites 40º, kuulitõukes ja kettaheites 45º).
Kõigil hüppe­ ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud.
Sportlikul käimisel (kiirkäimisel) ei tohi võistleja kaotada kontakti maapinnaga ja igal
sammul peab tugijalg olema teatava aja põlvest sirge.
Mitmevõistlustest harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust.
Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel päeval 100m jooks , kaugushüpe, kõrgushüpe,
kuulitõuge ja 400m jooks , teisel päeval 110m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise
ja 1500m jooks.
Seitsmevõistluses on esimesel päeval 100m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200m
jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800m jooks.
Võistlejail tuleb startida kõigil aladel. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse
punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa.
Kergejõustiklased
Martti Soosaar (sündis 3. detsembril 1977) on eesti kümnevõistleja.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ja treenis Tiina Toropi juhendamises.
Seitsmevõistluses sai ta 2000. aastal 5194 punkti. Parim teivashüppe tulemus
sisevõistlustel oli 4.40.
Aastal 2000 kogus ta kümnevõistluses 7012 punkti. 110 m tõkkejooksus sai ta aja 15,45
Aastal 2001 kogus ta Tartus kümnevõistluses punktisumma 7031.
Ta osales 2001. aastal Pekingis 21. universiaadl.
Aastal 2002 jäi ta Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel Villu Sepa ja Ranel Rünga järel
6854 punktiga kolmandaks .
Soosaar on osalenud ka üliõpilaste ujumis ­ ja veepallivõistlustel.
Ta töötab spordiseltsis ESS Kalev projektijuhina ning korraldab võistlusi.
Jüri Lossmann (4. veebruar 1891 Kabala mõis, Kõo vald – 1. mai 1984 Stockholm) oli
eesti pikamaajooksja.
Jüri Lossmann õppis kullassepaks. 1916 tuli ta Venemaa meistriks 5000 m jooksus.
Esimeses maailmasõjas sai haavata .
1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis võitis ta hõbemedali maratonijooksus
ajaga 2:32:48,6 kaotades võitjale Hannes Kolehmainenile vaid 13 sekundiga . 1924. aasta
suveolümpiamängudel Pariisis saavutas ta maratonis 10. koha.
Ta püstitas pikamaajooksudes üle 20 Eesti rekordi.
1928 osales ta kestvusjooksul Los Angelesest New Yorki (Bunion Derby).
1944 põgenes Rootsi, kus töötas kullassepana.
Heino Sild (10. aprill 1944 – 9. mai 2009) oli eesti kergejõustiklane, kuulitõukaja.
Heino Silla nimel on Eesti kuulitõukerekord 20.53, mille ta püstitas 1979. aastal
Budapestis. Samuti on tema nimel Eesti siserekord 19.87, mille ta püstitas 1979. aastal
Vorošilovgradis. Tema poeg on odaviskaja Donald­Aik Sild.
Annika Lall (sündinud 19. juulil 1962) on eesti kergejõustiklane.
Lõpetas 1981. aastal Tallinna Spordiinternaatkooli ja 1989 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
Tema treeneriteks on olnud Tiiu Jurkatamm ja Toomas Merila .
Töötanud 1983. aastast alates militsionääri ja politseinikuna, aastast 1997 politsei
juhtivinspektorina.
Aastatel 1978–1981 võitis Nõukogude Liidu noorte ja juunioride meistrivõistlustel 5 medalit,
sealhulgas 2 kulda. Eesti meistrivõistlustel on võitnud 7 medalit (1985. aastal kulla). Isiklik
rekord – 56.08 – on püstitatud 1985. aastal. Alates 1993. aastast on mitmel korral võitnud
seenioride maailmameistritiitli politseinike ja tuletõrjujate maailmamängudel.