Kergejõustikualad (1)

Kergejõustikualad
 
Kergejõustik on üks vanimaid ja harrastatavaimaid spordialasid. Kergejõustik hõlmab jookse , sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurte võistluste kavva kuulub kuni 40 ala. Enamik võistlusi sooritatakse spordiväljakul või staadionil, pikamaajookse ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis, metsaradadel jm.
 
JOOKSUD
Lühimaajooksus ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal, kasutatakse madallähet. Stardisignaali annab lähetaja e starter, suurvõistlustel ja rekordite kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud , lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat.
Massilise osavõtuga pikamaajooksus (linnatänavatel) on osalejaid olnud üle 10000. Pikamaajooksud on kergejõustikus ühest miilist (ligikaudu 1609 m) pikema distantsiga jooksualad. Kitsamas mõttes on pikamaajooksud ainult 3000 m jooks , 5000 m jooks ja 10 000 m jooks staadionirajal.
  Teatejooksus tuleb igal võistlejal läbida kindel distantsiosa . Võistkonna liikmed annavad teatepulga käest kätte etapi lõpus oleva 20 meetrise vahetusala piirdes. Teatejooksus on kaks alagruppi : 4*100 (lühike) ja 4*400(pikk) meetrit.
4*100 meetrit ehk lühiteade koosneb 4’st jooksjast. Teatevahetusala on 10 meetrit enne ja 10 meetrit pärast 100 m, 200 m ja 300 m joont. Igale 20-meetrisele teatevahetusalale eelneb 10 meetrine hoovõtuala. Võistkonna liikmed peavad kogu jooksu vältel olema omal rajal ja ei tohi takistada teisi võistlejaid. Teatepulga mahakukkumine ja määrustevastane teatevahetus võivad ka parimatele võistkondadele saatuslikuks saada.
4*400 meetrit, ehk pikk teatejooks koosnbe samuti 4’st jooksjast. Igaüks neist jookseb staadionil 400 meetrit, enne teatepulga järgmisele üleandmist. Tavaliselt jookstakse võistlustel esimesed 500 m (üks ring ja veel üks kurv ) omal rajal, mille järel jooksjad siirduvad staadioni siserajale. 4x400 m teatejooksu stardikoht on erinev 400 m võrreldes just sellepärast, et esimesel 500 m tuleb joosta omal rajal ja läbida kolm täiskurvi. Jooksjatel on 20 m teatevahetusala kus teatepulk tuleb anda edasi järgmisele teatejooksjale.
 
Tõkkejooksus peavad võistlejad ületama kindla arvu tõkkeid (enamikul distantsidel 10). Tõketevaheline kaugus on 35 m, kaugus stardist esimese tõkkeni on 45 m ja viimasest tõkkest finišini 40 m. Meestel 110 m ja 400 m tõkkejooks ning naistel 100 ja 400 m tõkkejooks.
 HÜPPED
Hüppeist kuuluvad kergejõustikuvõistluste kavva kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe.
Kõrgus- ja teivashüppes saab võistleja iga kõrguse ületamiseks teha 3 katset. Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil : latt ületatakse selg ees, ja maandutakse turjale. Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4 - 4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga. Hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku , mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa.
 
Kaugus- ja kolmikhüpped . Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni. Hüpe koosneb neljast osast : hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kolmikhüppes nõutakse võistlejailt järjest 3 hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga.
  HEITED
Heitealadel on samuti eel- ja lõppvõistlus.
Kuulitõuge, ketta - ja vasaraheide sooritatakse ringis odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30-36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on harilikult puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist jm. materjalist korpusega ketast . Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris.
 
Kõigil hüppe- ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud.
 
Sportlikul käimisel (kiirkäimisel) ei tohi võistleja kaotada kontakti maapinnaga ja igal sammul peab tugijalg olema teatava aja põlvest sirge. Seda võistlust peetakse nii maanteedel kui staadionitel.
 
 
Mitmevõistlustest harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust.
Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel päeval –

• 100m jooks
  
• kaugushüpe
  
• kõrgushüpe
  
• kuulitõuge
  
• 400m jooks
  

Teisel päeval -

• 110m tõkkejooks
  
• kettaheide ,
  
• teivashüpe
  
• odavise
  
• 1500m jooks.
  

Igal alal saab sportlane vastavalt tulemusele punkte. Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga. Võistleja, kes ei alusta võistlemist mõnel mitmevõistluse alal (ei soorita antud alal ühtegi katset), loetakse mitmevõistluse katkestanuks ega saa osaleda järgmistel mitmevõistluse aladel ning talle ei määrata kohta võistluste koondprotokollis. Mitmevõistluse võitja on suurima punktisumma kogunud võistleja. Võrdse punktisumma korral on võitjaks sportlane, kes suurimal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest sportlastest suurema punktisumma
  Seitsmevõistluses on esimesel päeval –

• 100m tõkkejooks
  
• kõrgushüpe
  
• kuulitõuge
  
• 200m jooks
  

teisel päeval -

• kaugushüpe
  
• odavise
  
• 800m jooks.
  

 
 
Võistlejail tuleb startida kõigil aladel. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa.
  
Kergejõustiku ajaloost
 
Lihtsaid jooksu-, hüppe- ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus ) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. saj-ni nn. Tailtenne’I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898. Naised hakkasid kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis 1922. Aastast 1928 kuuluvad naiste kergejõustikualad ka OM-de kavva. Kergejõustiku levikule on kaasa aidanud rahvusvaheliste võistluste kasv ja üha suurenev kava ning paljudes Euroopa riikides suvekuudel korraldatavad mälestus- ja traditsioonilised võistlused. Eriti osavõturohked on tänavajooksud ja linnamaratonid.
 
Maailma edukaimaid kergejõustiklasi:
 

• P. Nurmi (Soome)
  
• J. Owens (USA)
  
• F. Blankers Koen ( Holland )
  
• E. Zatopec (Tšehhoslovakkia)
  
• Ferreira da Silva (Brasiilia)
  
• Bikila ( Etioopia )
  
• P. O’Brien (USA)
  
• F. Joyner-Griffith
  
• Balas (Rumeenia)
  
• Oerter (USA)
  
• P. Snell (Uus- Meremaa )
  
• Snewinska (Poola)
  
• L. Viren (Soome)
  
• E. Moses (USA)
  
• S. Coe (Suurbritannia)
  
• C. Lewis (USA)
  
• J. Kersee-Joyner (USA)
  

 
Eesti kergejõustiklastest olümpiamedalivõitjad:
 

• J. Uudmäe ( kuld , kolmikhüpe 1980)
  
• J. Tarmak (kuld, kõrgushüpe 1972)
  
• E. Nool (kuld, kümnevõistlus 2000)
  
• R. Aun (hõbe, kümnevõistlus 1964)
  
• J. Lossmann (hõbe, maraton 1920)
  
• B. Junk (pronks, käimine 1952)
  
• B. Junk (pronks, käimine 1956)
  
• Klumberg (pronks, kümnevõistlus 1924)
  
• J. Tamm (pronks, vasaraheide 1980)
  
• J. Tamm (pronks, vasaraheide 1988)
  

 
 Kergejõustik olümpiamängudel
Nüüdisaja suveolümpiamängud
 

• I Ateena 1896
  
• II Pariis 1900
  
• III St. Louis 1904
  
• IV London 1908
  
• V Stockholm 1912
  
• VI Jäid ära 1916
  
• VII Antverpen 1920
  
• VIII Pariis 1924
  
• IX Amsterdam 1928
  
• X Los Angeles 1932
  
• XI Berliin 1936
  
• XII Jäid ära 1940
  
• XIII Jäid ära 1944
  
• XIV London 1948
  
• XV Helsingi 1952
  
• XVI Melbourne 1956
  
• XVII Rooma 1960
  
• XVIII Tokyo 1964
  
• XIX Mexico 1968
  
• XX München 1972
  
• XXI Montreal 1976
  
• XXII Moskva 1980
  
• XXIII Los Angeles 1984
  
• XXIV Soul 1988
  
• XXV Barcelona 1992
  
• XXVI Atlanta 1996
  
• XXVII Sidney 2000
  

1896 Ateena
Keskne võistlusala oli maraton. Et tollal ei tuntud veel süstemaatilise treeningu mõistet, oli maratonidistantsi läbimine omamoodi kangelastegu. Maratonijooksu võitis kreeka postiljon Spyros Louis, kellest sai kohe rahvuskangelane. Pealtvaatajad nutsid õnnest, rajale visati lilli. Printsid kandsid oimetu võitja kuningalooži. Kuhjaga laekus kingitusi. Korjandusega osteti Spyros Louisile viinamarjaistandus. Üks restoraniomanik andis olümpiavõitjale aasta jooksul tasuta lõuna, kingsepp tegi surmani tasuta saapaid jne. Kuni 1936. a. kõndis Spyros Louis olümpiamängude avatseremoonial Kreeka delegatsiooni eesotsas.
London 1908
Eestlasest maratonijooksja Georg Lind jäi maratonis 19. kohale.
Antverpen 1920
Algas maailma ühe silmapaistvama sportlase , pikamaajooksja Paavo Nurmi võidukäik, kes võitis 3 kulda ja 1 hõbemedali. Eestlaste poolelt tuli suurüllatus maratonijooksus. Hõbemedali võitis Jüri Lossmann, kellel puudusid suurte võistluste kogemused. Distantsi esimese poole jooksis ta igaks juhuks aeglaselt, teisel distantsipoolel püüdis ta kinni ühe võistleja teise järel. Lõpuks jäi ette veel soomlane H. Kolehmainen. Vahe vähenes silmanähtavalt, kuid puudu jäi 12,8 sekundit. Tasuks hõbemedal.
Pariis 1924
Taas oli kangelaseks meie põhjanaabrite pikamaajooksja Paavo Nurmi, kes võitis 4 kuldmedalit, kusjuures 1500m ja 5000m finaaljooksude vahe oli vaid poolteist tundi. Vahetult olümpiamängude eel esimesena maailmas kümnevõistluses tolleaegse punktitabeli järgi 8000 punkti piiri ületanud Aleksander Klumberg Kolmpere oma rekordini ei küündinud ja pidi leppima pronksmedaliga.
Los Angeles 1932
Kergejõustikutulemused olid väga kõrged, püstitati arvukalt olümpia- ja maailmarekordeid.
Berliin 1936
Mängude kangelaseks sai USA mustanahaline Jesse Owens, kes võitis 4 kuldmedalit (100m, 200m, kaugushüpe ja 4x100 teatejooks). USA mustanahalised võitsid veel 400m ja 800m jooksu ning kõrgushüppe. Jaapanlased olid paremad kolmik- ja teivashüppes. Soomlased võidutsesid jooksudes, saavutades 10000m jooksus kolmikvõidu, 500m jooksus ja 3000m takistusjooksus kaksikvõidu.
London 1948
Mängude kangelane oli 30-aastane hollandlanna Francina Blankers-Koen, kes võitis kergejõustikus 4 kuldmedalit (100m, 200m, 80m tj ja 4x100m). Londonis algas pikamaajooksus epohhi loonud Emil Zatopeki võidukäik, kes võitis 10000m jooksu.
Helsingi 1952
Nende olümpiamängude peategelasteks oli Tšehhoslovakkia abielupaar Zatopekid. Emil võitis kuldmedali 5000m ja 10000m jooksus, Dana naiste odaviskes. Eestlane Bruno Junk võitis 10km käimises pronksmedali.
Melbourne 1956
Kergejõustikuvõistluste kangelane oli oma jooksjakarjääri Tallinnas alustanud Vladimir Kuts, kes võitis 5000m ja 10000m jooksu. Eestlased piirdusid ühe pronksmedaliga, mille võitis Bruno Junk 20km käimises.
Rooma 1960
Kergejõustiklastest oli Rooma mängude suurtäht publiku lemmik Wilma Rudolph , kes võitis kolm kuldmedalit.
Tokyo 1964
Eesti kümnevõistluse traditsioone jätkas Rein Aun, kes sai hõbemedali.
Mexico 1968
Mängude fantastilisim tulemus oli USA mustanahalise Robert Beamoni kaugushüppe maailmarekord 8m 90cm. Oma esimese olümpiavõidu saavutas kolmikhüppaja Viktor Sanejev. Legendaarne USA kettaheitja Alfred Oerter võitis juba neljanda olümpiakuldmedali.
München 1972
Kõikide alade peale kokku püstitati 49 maailma- ja 152 olümpiarekordit!
Mängude suurüllataja oli Ukraina sprinter Valeri Borzov, kes võitis 100m ja 200m jooksu.
Montreal 1976
Soomlane Lasse Viren võitis juba teist korda 5000m ja 10000m jooksu. Oma kolmanda olümpiakulla sai Montrealis kolmikhüppaja Viktor Sanejev.
Moskva 1980
Silmapaistvalt esinesid Moskva olümpiamängudel eestlased. Jaak Uudmäe võitis kolmikhüppes kuldmedali. Vasaraheitja Jüri Tamm saavutas pronksmedali.
Los Angeles 1984
Los Angelese mängude suurim kangelane oli vaieldamatult USA-d esindav Carl Lewis, kes võitis kergejõustikus 4 kuldmedalit.
Soul 1988
Oma teise olümpiamängude pronksmedali võitis vasaraheitja Jüri Tamm.
Haapsalu Kutsehariduskeskus
Referaat
KERGEJÕUSTIK
Õpilane : Karin Laur
Uuemõisa 2010
13