Soirt Eesti Vabariigi ajal 1920-1940 (0)

Sport Eesti vabariigi ajal 1920-1940

Enne 1920. aastat oli sportlastel raske aeg, kergejõustiku arenguhoogu pidurdasid Saksa okupatsioon ja kodusõda. Noorte juurdevool kergejõustikku mõistagi lakkas. Alates 1920. aastast osalesid Eesti sportlased edukalt olümpiamängudel. Juba 24. mail 1901 loodi esimene spordiselts "Kalev", selle kavatsus oli ja on tänapäevani tegeleda ainult spordiga.
1919. aasta novembris kutsuti Eestimaa Spordiselts "Kalev"(esimees L. Tõnson) initsiatiivil kokku Esimese Spordikongressi. Kongressil otsustati moodustada spordi juhtimise keskorgan Eesti Spordiliit (ESL) ja saata võistkond järgmisel aastal toimuvatele olümpiamängudele Antverpenis. Rahvusvahelise Olümpiakomiteega sidemete loomiseks otsustati ellu kutsuda Eesti Olümpia Komitee (EOK). ESL asutamiskoosolek toimus 20. jaan. 1920. Samal koosolekul võeti vastu otsus hakata välja andma ESL häälekandjana "Eesti Spordilehte". Lehe toimetajaks sai Ado Anderkopp ja esimene number ilmus juba sama aasta 20. aprillil . 30. juunil tuli kokku ESL esimene esindajatekogu, kus valiti liidu juhtkond eesotsas esimehe A. Andekopiga. Põhikiri registreeriti 20. novembril. Esimene tähtsam ülesanne oli sportlaste ettevalmistamine olümpiamängudeks. Ettevalmistused algasid L. Tõnsoni üldjuhtimisel juba 1919. aasta detsembris sõjavae spordikursustel Tallinnas Tondi kasarmutes.
1920. aastal toimusid Antverpenis olümpiamängud. Seal esineti hästi- Alfred Neuland sai kreeka- rooma maadluses kuldmedali, Jüri Losmann maratonijooksus ajaga 2:32.48,2 hõbemedali ja Alfred Schmidt (hilisema nimega Ain Sillas ) sulgkaalu kolmevõistluses hõbemedali. Need olümpiamängud tõstsid spordi populaarsust tohutult, kasvas nii sportlaste kui spordiseltside arv. Kõige rohkem laienes kergejõustiku, jalgpalli, maadluse ja tõstmise kandepind, tekkis palju uusi seltse. Eriti võimsalt arenes jalgpall, sest see ala on baaside ja vahendite osas üpris vahenõudlik.
Just 1920. aasta, kui loodi Eesti Spordiliit, ning sellele järgnenud aastad olid koondatud spordiliikumise rajamise ja otsimisega. Muidugi kasinates võimalustes. Kuid arengu tulemusena ei suutnud ESL enam juhtorgani rolliga toime tulla, tekkisid esimesed erialased keskorganisatsioonid. Esimesena iseseisvusid jalgpall ja talisport moodustades 1921. aastal vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu(1921 aastal)ja Eesti Talispordi Liidu(1921. aastal). Kuna ESL jäi tegelema üksnes kergejõustikuga tekkis vajadus uue keskorganisatsiooni järele, mis suudaks koordineerida kogu sporti. 1922. aasta detsembris asutatigi Eesti Spordi Keskliit (ESK). Esimeheks valiti Gustav Laanekõrb. Ta sai ametis olla 3 kuud, märtsis 1923 valiti esimeheks L. Tõnson. ESL lõpetas tegevuse keskorganisatsioonina ning jäi eksisteerima Eesti Kergejõustiku, Raskejõustiku ja Veespordi Liiduna. Peale reorganiseerimist hakkaski kergejõustiku eest hoolitsema EKRAVE Liit aastal 1921. Perioodil 1922-1940 tegutses ESK esimeestena 5 meest. Kõige tulemuslikumaks on tagantjärele hinnatud L. Tõnsoni valitsemisaega. Sel perioodil kujunesid välja ESK põhifunktsioonid, kutsuti ellu mitmeid spordi arengu seisukohalt tähtsaid organeid. 1923. aastal asutati EOK, mille koosseisu kuulusid tuntud riigi- ja ühiskonnategelased. EOK liikmestaatus oli eluaegne. Esimeseks esimeheks oli välisminister F. Akel.
1925. aastal hakati Eestis moodustama Kultuurikapitali ning ESK taotles selle raames kehakultuuri sihtkapitali. Selle vastu olid mitmed ringkonnad ja isikud. Ajakirjanduses puhkes spordivastane kampaania. Koguni Riigikogus oli inimesi, kes leidsid , et spordivõistlused tuleks üldse ara keelata. Kui Riigikogu võttis vastu Kultuurikapitali seaduse, langes üks kuuest sihtkapitalist kehakultuurile. Moodustati Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsus(KKSKV). See võimaldas tööle rakendada palgalised spordiinstruktorid. Sihtkapitali ja riikliku laenu abil valmis 13. juunil1926. aastal Balti riikide parim kergejõustikuareen, mille ehitamist alustati1923. aastal. Tehnilise töö paremaks korraldamiseks asutati1925. aastal Spordibüroo, mis koondas kõikide liitude asjaajamisi. Seda tööd juhtis J. Villemson.
1927. aastal alustas ESK toimetamisel ilmumist Eesti Kehakultuuri Aastaraamat. Spordiliikumise populaarsus rahva hulgas kasvas pidevalt. Uus tõus toimus 1928 aasta olümpiamängudel Amsterdamis. Mängudeks valmistati eestlasi ette hoolikamalt, süsteemikamalt, ent tulemused kujunesid nõrgemaks kui varem. Seal võitsid kuldmedali Osvald Käpp ja Voldemar Väli. Sel ajal oli raha nappus ja hakati rääkima spordi riikliku finantseerimise vajadusest.
1928. aastal vahetati välja ESK esimees, kelleks sai J. Laidoner. 1930. aastal teostati reorganiseerimine, Esindajatekogu kõrvale loodi paralleelne organ-spordinõukogu, mis pidi lahendama olulisi spordipropaganda, poliitika jmt probleeme ilma esindajatekogu sekkumiseta ning hoidma kontakti provintsiga. Tülide ja arusaamatuste vältimiseks asutati spordikohus . 1934. aastal täitis mõned kuud ESK esimehe kohustusi taas L. Tõnson. Sel ajal sai teoks Esimesed Eesti Mängud. Tõnson oli nii vaimne kui ka füüsiline juht neil mängudel. 12000 osavõtjaga mängud olid heaks toestuseks spordi laiast kandepinnast Eestis ning põhjenduseks taotleda riiklikku tähelepanu. 1934. aastal asus ESK etteotsa riigisekretär Karl Teras. Viidi läbi teine reorganiseerimine, mille eesmärk oli likvideerida tekkinud ESK ja KKSKV kaksikjuhtimine ning prioriteedi kindlustamine. Muudeti ka Kultuurikapitali seadust nii, et ESK esimees on ka KKSKV esimees, probleemid said lõplikult lahendatud . Riigi toetusel asutati 1937. aastal sihtasutus "Kehakultuurihoone" ja ehitati 1938. aastal Kadrioru staadioni betoontribuun.
1939. aastal korraldati Teised Eesti Mängud. Need õnnestusid suurepäraselt. Tekkis plaan hakata mänge korraldama 4-5 aasta tagant. 1940. aastaks oli ESK 21 liiget-10 erialaliitu, 11 maakonnaliitu.
1940. aastal pandi toime kolmas reorganiseerimine, mis sai ESK lõpu alguseks. Tagandati senine juhtkond ja määrati ametisse uued tegelased eesotsas A. Pirsoniga. ESK likvideeriti sama aasta lõpus. Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu määrusega asutati Kehakultuuri-ja Spordikomitee, mille tegevust asus juhtima A. Kress . Algas 50 aastat kestnud nõukogude spordi periood. 1940 aasta 21. juunil okupeeris NSV Liit Eesti. 20 iseseisvusaasta jooksul võitsid Eesti sportlased kokku 21 olümpiamedalit (6 kulda, 6 hõbedat ja 9 pronksi). Maailmameistrivõistlustelt toodi 116 ja Euroopa meistrivõistlustelt 52 medalit. Edukaimaks spordialaks oli kreeka-rooma maadlus .
Olümpiamängudest
1924 aastal toimunud olümpiamängudel Pariisis saadeti Eestist 11 kergejõustiklast. Eduard Pütsep sai kreeka-rooma maadluses kuldmedali, Roman Steinberg pronksmedali. Tõstmises A. Neuland hõbemedal, Jaan Kikas ja Harald Tammer pronksmedali. Kergejõustikus Aleksander Klumberg sai kümnevõistluses 7329 punktiga pronksmedali.
Eduard Pütsep Roman Steinberg
1927. aastal asutati Eesti Töölisspordiliit ja 1928. aastal sõlmisid selle kergejõustiklased võistlussidemeid Nõukogude Liiduga.
Alles1928. aastal hakkas Tartu Ülikooli juures toole Kehalise Kasvatuse Instituut, kus algas võimlemisõpetajate koolitamine. Samal aastal asus ka tööle kergejõustikukomisjon eesotsas Gustav Kiilimiga.
Kahekümnendate aastate lõpust on meenutada ka esimesi tähelepanuväärseid saavutusi naiste kergejõustikus. Saara Teitenbaum jõudis tulemuseni 5.42 kaugushüppes-see tulemus püsis Eesti rekorditabelis 24 aastat. Naistest veel Lydia Erikson -Raudsepp oli 20-kordne Eesti meister 1928-1935 mitmel alal.
1930. aastateks olid spordijuhid kehtestanud nii kõrged kodused olümpianormid, et need tekitasid mõnedeski käegalöömise meeleolu. Kuigi mõned sportlased ületasid mitmeid kordi neid norme, ei saadetud 1932. aasta olümpiamängudele kedagi. Los Angeleses 1932. aastal startisid vaid kaks Ameerikasse elama asunud eestlast- maadleja O. Käpp ja käija A. Maasik .
Peale olümpiamängudele võistlesid eestlased pidevalt igasugustel võistlustel nii Soomes, Lätis, Leedus ja mujalgi. Toimusid ka üliõpilaste olümpiaadid. Ka üliõpilaste MM-võistlustel esineti edukalt. Taliolümpiamänge toimus sellel perioodil 4 korda(1924, 1928, 1932 ja 1936). Iluuisutmises 1936. aastal Garmich-Partekirchenis H. Michelson ja E. Hiop paarissõidus 18. koht. A. Mitt kiiruisutamises 500 m, 1500 m ja 5000m 22. kohad.
Sankt Maritzis 1928. aastal sai vastavalt 22, 19 ja 21. koha. Rohkem eestlasi sellel perioodil taliolümpiast osa ei võtnud!
"Eesti Spordilehes" avaldati Balti kergejõustikurekordid 22 alal, kus 14 kuulusid eestlaste, 7 lätlaste ja 1 leedulaste nimel.
Eesti laskurid
Meistrivõistlustel, mis toimusid aastal 1937, Eesti võistkond võitis kolm laskmisvõistlust ja Argentiina karikavõistluse. Uks karikavõistlus võideti veel kord aastal1939.
Paul Keres
Rahvusvaheline malemeister Paul Keres võitis kuulsuse rahvusvahelises malemaailmas.
Rahvusvaheline start algas Varssavis 1935. aastal. Aasta 1936 Münchenis ja 1936-1937 toimus kiire tõus tippklassi ja publiku tormiline poolehoid. 1937. a maleolümpia Stockholmis . Aastatel 1938-1944 toimus jätkuv väljakujunemine, Keres sai AVRO turniiri triumfaator. 1939. aastal toimus maleolümpia Buenos Aireses. Kokku mängis Keres 29 aasta jooksul (1935-1964) 11 maleolümpial, saavutas 7 kuldmedalit.
"Kalevi" meeskond
Jalgpall olümpiamängudel. Pariisis 1924. aastal "Kalevi" jalgpallurid pääsesid küll olümpiamängudele, kuid kaotasid 1. ringis USAle 0:1.
Korvpall . Berliinis 1936. aastal "Kalevi" meeskond võitis eelringis Prantsusmaad 34:29, kuid seejärel kaotasid USAle 22:39 ega pääsenud poolfinaali.
6