KEEVITAMINE (0)

OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL
Põllumajandus eriala
PM I B
Otmar Liiver
KEEVITAMINE
Materjaliõpetuse referaat
Olustvere
2013
Sisukord
Keevitamine 3
Sissejuhatus elektrikaarkeevitusse 4
1. Elektroodkeevitamine 5
2. MIG/MAG- keevitus e. sulava elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis 7
3. TIG-keevitus e. sulamatu elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis 8
4. Kaarkeevitus räbustis 9
5. Elekter -räbukeevitus e. räbukeevitus 10
6. Plasmakeevitus 11
Keevisliidete tüübid 12
Käsikaarkeevituse seadmed 13
MIG/MAG keevituse seadmed 14
Vead ja defektid keevisõmblustes 15
Kaitsevahendid 17
Tööohutus keevitamisel 18
Kasutatud kirjandus 20
Keevitamine
Keevitamiseks nimetatakse metalldetailide ühendamist nende kokkupuutekoha kohaliku kuumutamise teel kuni sula olekuni (sulatuskeevitus) või plastilise olekuni koos mehaanilise jõu rakendamisega (survekeevitus). 
Elekterkeevituse ajalugu algab aastast 1882.a. mil Nikolai Bernardos leiutas kaarkeevituse süsielektroodiga.
1904 .a. võttis Oscar  Kjellberg kasutusele kattega metallelektroodi
Oscar  Kjellberg
1928.a. kasutas A. Alexander esimesena keevituspiirkonna kaitseks gaasi. Hiljem on kasutusele võetud täidis- ja metallkeraamilised keevitustraadid. Tehnika arenedes on lisandunud palju uusi keevituse liike: kontakt-, plasma -, laser -, elektron- induktsioonkeevitus jne.
Keevitusprotsesse võib liigitada ka liite moodustumisel rakendatava energia liigi järgi:

• Termomeetodid, kus kasutatakse soojusenergiat (kaar-, plasma-, räbu -, elektronkiirkeevitus jt.).
  
• Termomehaanilised meetodid, kus kasutatakse nii soojusenergiat kui mehaanilist jõudu (elekterkontaktkeevitus).
  
• Mehaanilised meetodid, kus kasutatakse ainult mehaanilist energiat ( ultraheli -, külm-, hõõrde - ja plahvatuskeevitus).
  

Tänapäeval enamkasutatavad keevituse liigid on:

• käsikaarkeevitus
  
• keevitus kaitsva gaasi keskkonnas (MIG, MAG, MIG/MAG, TIG)
  
• kontaktkeevitus
  
• plasmakeevitu
  

Sissejuhatus elektrikaarkeevitusse
Kaarkeevitamine e. elektrikaarkeevitamine on enimkasutatav keevitusmeetod (protsess). Kaarkeevitamisel kasutatakse elektrikaare poolt eralduvat soojusenergiat. Kaarkeevitus on termiline protsess, mis võimaldab metalliosakestel üksteisele läheneda ja üksteisega liituda, nii et seejuures moodustub keevisliide . Keevitamisel toimub metallis üheaegselt mitu protsessi: metalli sulamine , metallurgiaprotsessid sulamis, õmblusmetalli kristalliseerumine ja soojuse mõju keevisõmbluse lähiala metallile. Keevitatavad metallid võivad oma keemilise koostise poolest olla kas ühesugused või erinevad. Kõik ühesugused metallid on omavahel keevitatavad. Erinevate metallide sulamisalas ei toimu alati keevitamiseks vajalikke füüsikalis-keemilisi protsesse, mistõttu sellised metallid ei tarvitse olla omavahel keevitamise teel ühendatavad. Kaarkeevitamine on keevitusmeetodite üldnimetus, kus keevituskaare osalusel sulatatakse liidetavate detailide servad ja vajadusel samuti lisametall . Kaarkeevituse alaliigid on:

• elektroodkeevitus e. kaarkeevitus kattega elektroodidega,
  
• MIG/MAG-keevitus e. sulava elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis,
  
• TIG-keevitus e. sulamatu elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis,
  
• kaarkeevitus räbustis,
  
• elekter-räbukeevitus e. räbukeevitus,
  
• plasmakeevitus.
  

• Elektroodkeevitamine
  

Elektroodkeevitamine kuulub rahvusvahelise liigituse järgi ilma kaitsegaasita kaarkeevitusmeetodite rühma.
Elektroodkeevituse (Joon. 1) vooluringi moodustavad: vooluallikas , keevitusjuhe, elektroodihoidjas olev elektrood , kaarleek , keevitatav detail ja kinnitusklambriga keevitatava detaili külge kinnitatud tagasivoolujuhe
Keevitamisel tekitatakse kaarlahendus elektroodihoidikusse (Joon. 2) kinnitatud elektroodi otsa ja keevitatava detaili vahel. Tekkiv kaarleek on väga kõrge temperatuuriga ja sulatab keevituspiirkonnas liidetavate detailide servi aga ka lisametalli (elektroodi). Sulametall koguneb õmbluse ossa , mida nimetatakse keevitusvanniks ja kristalliseerudes liidab ühendatavad detailid (Joon. 3). Keevisvannis toimuvad metallurgilised protsessid ja metalli kristalliseerumise tingimused määravad keevitusõmbluse kvaliteedi.
Elektrood võib olla sulav aga ka sulamatu. Sulamatud elektroodid valmistatakse elektrotehnilisest söest või sünteesgrafiidist. Sulamatu elektroodiga keevitamisel moodustatakse õmblus lisametallist. Sulavad elektroodid valmistatakse traadist mille keemiline koostis on ligilähedane keevitatavatele metallidele ja on kaetud kattega millest moodustab sulametalli välismõjude eest kaitsev räbukiht keevitusvannis. 
Keevituselektroode toodetakse läbimõõduga 1,5 … 8 mm. Mida paksem on keevitatav metall ja mida laiem on detailide vaheline vahe seda jämedam peab olema ka elektrood.
Elektroodkeevitusel võib kasutada erineva polaarsusega alalisvoolu aga ka vahelduvvoolu. Elektroodkeevitusega on võimalik keevitada terast (nii harilikku kui roostevaba ) ja malmi aga ka mõningaid värvilisi metalle ning sulameid
Käsikaarkeevituse tehnika
Enne keevitamise alustamist tuleb kontrollida tagasivoolujuhtme e. “massijuhtme” kinnitust. Tagasivoolujuhe kinnitatakse keevituslaua või keevitatava detaili külge keevituskoha lähedale. Kui alalisvooluga keevitades on tagasivoolujuhe kinnitatud keevituskohast kaugele, põhjustab see elektrikaare kõrvalekallet e. magnettuult (Joon.4).
Keevitusvoolu valik
Keevitusvool valitakse vastavalt elektroodi margile ja läbimõõdule ning pidades silmas õmbluse asendit ruumis, liite liiki, keevitatava metalli paksust ja keemilist koostist. Täpset keevitusvoolu tugevust, mis sobiks igas olukorras, pole võimalik anda. Ligikaudsed keevitusvoolu suurused on antud tabelis.
Elektroodi Ø mm
1,6
2
2,5
3
3,25
4
Voolutugevus A
min
25
50
60
80
100
120
max
60
80
110
140
160
200
Elektroodi läbimõõdu valik
Elektroodi läbimõõdu valimisel tuleb arvestada keevitatava materjali paksust, keevisliite tüüpi ja õmbluse asendit. Kuni 4 mm paksuse lehtmaterjali keevitamisel võetakse elektroodi läbimõõt võrdseks materjali paksusega. Paksemat materjali keevitatakse 4-6 mm jämeduste elektroodidega. Üle 10 mm paksuse materjali puhul keevitatakse õmblus mitmekihilisena. Vertikaal-ja laeõmbluste keevitamisel ei kasutata tavaliselt jämedamat elektroodi kui 4 mm.

• MIG/MAG-keevitus e. sulava elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis
  

MIG/MAG-keevitamisel tekitatakse traadikujulise elektroodi ja keevitatava detaili vahel kaarlahendus, mille soojusenergia toimel elektroodimetall ja põhimetall sulavad. Kuna keevitamisel sulava elektroodiga on elektroodiks spetsiaalne keevitustraat siis nimetatakse seda keevitusviisi ka traadi-keevituseks. Kaarleek tekitatakse keevitustraadi ja keevitatava detaili vahele. Keevitustraat antakse etteandemehhanismi abil kaarleegi piirkonda traadi sulamiskiirusega võrdse kiirusega. Keevisvannis oleva sula metalli kaitseks juhitakse kaarleegi piirkonda kaitsegaas. MIG/MAG-keevitamise eeliseks elektroodkeevitusega võrreldes on suur tootlikkus , kuna puuduvad ajakaod elektroodi vahetamiseks, keevitamisel ei teki räbu, ei ole vaja keevisõmblust räbust puhastada ja parem on õmbluse kvaliteet. Keevitustraat (joonis 6) valitakse keevitatavale metallile ligilähedase keemilise koostisega. Enamasti kasutatakse keevitustraati läbimõõduga 0,6 –1,6mm.
MIG/MAG keevitusel kasutatakse vastupolaarset alalisvoolu st. elektrood on ühendatud vooluallika plussklemmiga ja tagasivoolujuhe miinusklemmiga.
Sõltuvalt kasutatavast kaitsegaasist jaguneb keevitus:
• Keevitus aktiivse gaasi keskkonnas
• Keevitus inertse gaasi keskkonnas
• Keevitus gaaside segus (MIG/MAG- keevitus)
Kaitsegaasidena kasutatakse aktiivgaasidest põhiliselt süsihappegaasi (CO2) ja inertgaasidest argooni (Ar). Lisaks neile kasutatakse erinevaid gaaside segusid. (Näit: Ar-80% + O2-20%).

• TIG-keevitus e. sulamatu elektroodiga kaarkeevitus kaitsegaasis
  

TIG-keevitamisel e. sulamatu elektroodiga kaarkeevitamisel kaitsegaasis põleb keevituskaar volframelektroodi otsa ja toote vahel ning on ümbritsetud keevituspõleti suudmikust väljuva, kanalit läbiva gaasijoaga. Kaitsegaas – argoon (Ar), harvem heelium (He) – kaitseb elektroodi ja keevisvanni ümbritseva õhu eest, ühtlasi keevituspõletit jahutades. Volframelektrood võib olla ka aktiveeritud. Selleks lisatakse volframile toorium-, lantaan-, või ütriumoksiidi. Aktiveeritud elektroodid võimaldavad kasutada suuremat voolu. Sulamatu elektroodiga keevitamisel moodustatakse keevitusõmblus lisametallist. TIG-keevitus on levinud peamiselt käsikeevitusena ja kasutataks õhukeste materjalide, alates 0,1 mm keevitamisel. TIG keevitust kasutatakse värviliste metallide ja nende sulamite (Al, Ti, Mg, pronks jne.) ning roostevaba terase keevitamiseks. TIG keevitusega on võimalik keevitada kõikides asendites.

• Kaarkeevitus räbustis
  

Kaarkeevitamine räbustis on kaarkeevitusprotsess, kus keevituskaar põleb pulbrilise räbusti kihi all katteta keevitustraadi ja detaili vahel. Kaar põleb õõnsuses, mis on täidetud gaasidega ja pealt ümbritsetud sularäbuga. Sularäbu moodustab tardudes õmbluse peal klaasja räbukelme. Osa pulbrilisest räbustist ei sula ja seda saab uuesti kasutada. Kaarkeevitamine räbustis on tavaliselt mehhaniseeritud, aga sageli ka automatiseeritud. Meetodi eeliseks on suur tootlikkus ja keevisõmbluse hea kvaliteet. Puuduseks on kasutamisvõimalus vaid õmbluse allasendis. Kasutatakse kui suure tootlikkusega keevitusprotsessi raskemasina- ja laevaehituses pikkade õmbluste keevitamisel, näit. katelde, surveanumate, korstnate puhul.
Joonis. 8 Kaarkeevitamine räbustis

• Elekter-räbukeevitus e. räbukeevitus
  

Räbukeevitamisel liidetakse detailide servad ja sulatatakse elektrooditraati, kasutades keevisvanni peal asetsevat räbukihti läbivat elektrivoolu. Protsessi alustamiseks tekitatakse elektrikaar elektroodi otsa ja alusplaadi vahel, millele on puistatud pulbriline räbukiht. Pärast teatud koguse sularäbu teket elektrikaar kaob ja elektrivool läbib sularäbu kihti. Keevisvanni piiratakse külgede poolt tugiplaatidega, mida jahutatakse veega. Keevisvanni moodustamiseks antakse pidevalt ette keevitustraati. Keevisvanni kristalliseerumisel moodustub keevisõmblus . Räbukeevitamist kasutatakse suure paksusega (üle 20 mm) metalli keevitamiseks ühe läbimiga, ent seda saab teha vaid alt üles. Meetodit iseloomustab kõrge tootlikkus ja õmbluse kõrge kvaliteet
Joonis. 9 Elekter-räbukeevitamine

• Plasmakeevitus
  

Plasmakeevitus jaguneb kaheks keevitusviisiks:

• Keevitamine plasmajoaga
  
• Keevitamine plasmakaarega
  

Plasma tekkimiseks süüdatakse plasmatornis kas otsene või kaudne elektrikaar. Seejärel juhitakse kaare sambale gaas , mis läbib samba ja väljub põletist kõrge temperatuuriga plasmana. Otsene kaar süüdatakse põleti elektroodi ja keevitava materjali vahel. Kaudne kaar süüdatakse elektroodi ja düüsi vahel ning põletist väljub ainult plasmajuga. Plasmakaare annab otsese kaarega põleti, plasmajoa aga kaudse kaarega põleti. Elektroodid valmistatakse kas vasest või volframist. Plasmat moodustavate gaasidena kasutatakse lämmastiku, argooni, vesiniku, heeliumi, hapnikku ja nende segusid.
Plasmakaart kasutatakse lõikamisel , keevitamisel ja pealesulatamisel, kusjuures töödeldav materjal peab elektrit juhtima . Plasmajuga kasutatakse peamiselt kuumutamiseks kuid ka elektrit mittejuhtivate materjalide keevitamiseks. Plasmakaarega on võimalik keevitada igas asendis.
Keevisliidete tüübid
Keeviskonstruktsioonide valmistamisel kasutatakse järgmisi keevisliiteid.
Põkkliide (Joon 11. ) on kõige levinum keevisliite tüüp. Põkkliidet kasutatakse lehtmetalli , nurkprofiilide ja mitmesuguse eriprofiiliga talade keevitamiseks.
Ülekatteliidet (Joon. 12 ) kasutatakse õhema lehtmetalli kokkukeevitamiseks.
Vastakliidet (Joon. 13) kasutatakse talade, tugede , karkasside ja teiste ruumiliste konstruktsioonide valmistamiseks. Vastakliited võivad olla ettetöödeldud või ettetöötlemata.
Nurkliiteid (Joon. 14) kasutatakse tavaliselt siduvate elementidena. Nurkliited võivad olla ettetöödeldud või ettetöötlemata.
Käsikaarkeevituse seadmed
Käsikaarkeevitusel kasutatav vooluallikas peab andma madala pingega (15-50 V) voolu tugevusega 15-500A. Tal peab olema võimalus keevitusvoolu reguleerimiseks.
Vooluallikatena kasutatakse trafosid, generaatoreid ja invertereid. Trafod (Joon. 15) võivad olla koos alaldiga või ka ilma. Keevitamiseks kasutatakse nii alalis - kui vahelduvvoolu. Alalisvoolukaare püsivus on parem kui vahelduvvoolukaarel. Seepärast annab alalisvooluga keevitamine kvaliteetsema õmbluse. Samas on vahelduvvooluseadmed ehituselt lihtsamad, odavamad ja töökindlamad.
Keevitusgeneraatoritel (Joon. 16) kasutatakse ajamina sisepõlemismootorit. See annab võimaluse keevitamiseks kohtades kus puudub võrguvool
Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem invertertehnikat. Inverteeris muudetakse 50 Hz vahelduvvool kõrgsagedusvooluks sagedusega 5000-25000 Hz. Inverteerid (joon. 17) on kaalult kerged ja mõõtmetelt väiksed, kuna inverteeris kasutatavad kõrgsagedusvoolu trafod on väiksed ja kerged.
Elektroodkeevitusega on võimalik keevitada terast (nii harilikku kui roostevaba) ja malmi aga ka mõningaid värvilisi metalle ning sulameid.
MIG/MAG keevituse seadmed
MIG/MAG keevituseade põhiosad on: vooluallikas-a, traadi etteandemehhanism-b, traadipool-c, juhtimisblokk -d, gaasiballoon -e koos reduktori-f ja voolikuga, voolikukomplekt koos keevituspüstoliga-g, tagasivoolu- ja toitejuhe (Joon. 18 ja 19 ).
Vooluallika moodustavad trafo ja alaldi .
Etteandemehhanism koosneb etteveorullidest ja traadipoolist. Traadipool mahutab 15 või 5kg traati (Joon. 20). Etteveorulli soon peab vastama kasutatava traadi läbimõõdule.
Voolikukomplekt koos keevituspüstoliga (Joon. 21) koosneb keevituspüstolist, elektroodikõrist, keevitusvoolujuhtmest, kaitsegaasivoolikust ja etteveomehhanismi lüliti juhtmest. Voolikukomplekti pikkus on 2,5-3 m.
Vead ja defektid keevisõmblustes
Korraliku keevisõmbluse saamiseks tuleb jälgida, et keevitusasend oleks mugav ja pingevaba . Lisaks sellele tuleb vältida algajate keevitajate kahte enamlevinud viga:

• elektrood on liiga kaugel keevitatavast detailist
  
• elektroodi edasiliikumise kiirus on liiga suur
  

Need vead võivad esineda koos, aga ka üksikult. Mõlemal juhul ei jõua põhimetall korralikult üles sulada ja keevisõmblust praktiliselt ei teki.
Tekkepõhjuste järgi jaotatakse defektid kahte rühma:
Esimese rühma defektid on seotud metallurgiliste, termiliste ja hüdrodünaamiliste protsessidega keevitusvanni moodustamisel, kristalliseerumisel ja jahutamisel. Siia kuuluvad kristalliseerumis- ja külmapraod õmbluses ning õmbluslähedases alas , poorid , räbupesad, mittekeevitunud piirkonnad, rabedus, õmbluse tugevus ning plastsuse mittevastavus nõutavale, mittesoovitatavad muutused õmbluslähedase ala metallis.
Teise rühma defektid tekivad õmbluse kujunemisel. Nende hulka kuuluvad keevitumatus, lõikumine, läbipõletus, laiendid, kraatrid, õmbluse mõõtmete vähenemine jne. Nende teket põhjustavad vale tehnoloogiline protsess või keevitusrežiim, rikkis seadmed, elektroodi vale asend õmbluse suhtes, keevitatavate detailide halb ettevalmistamine või koostamine, keevitaja vähesed oskused, halvad keevitustingimused jne.
Defektide hulka arvatakse ka üksikute elementide või kogu keevituskonstruktsiooni kaardumine .
Defektid keevisõmbluses jagunevad kaheks: sisemised ja välimised . Sisemiste defektide avastamiseks on vajalikud eriseadmed. Välimised defektid on silmaga nähtavad ja neid on võimalik kõrvaldada. Enamlevinud keevitusdefektid on: räbupesad, sisselõiked ja pealesulatised.
Räbupesad
Räbupesad (Joon. 22) võivad olla õmbluse sisesed ja õmbluse pinnale ulatuvad. Õmbluse pinnale ulatuvad räbupesad tulevad nähtavale peale šlaki eemaldamist keevisõmbluselt. Need on silmaga nähtavad tühimikud keevisõmbluses. Defekti kõrvaldamiseks tuleb räbupesa hoolikalt puhastada ja siis uuesti üle keevitada. Esmaseks abinõuks räbupesade tekke vältimiseks on keevituskoha puhastamine roostest, mustusest, tagist. Mitmekihilise õmbluse keevitamisel tuleb iga kiht, enne uue keevitamist, puhastada šlakist.
Sisselõige
Sisselõigeteks nimetatakse põhimetalli paksuse vähenemist keevisõmbluse servadel .. Sisselõike peamiseks põhjuseks on liiga tugev keevitusvool (Joon. 23). Kui liiga tugevale keevitusvoolule lisandub liiga lai vahe keevitatavate detailide vahel, siis osa keevisõmbluse metallist võib välja valguda (Joon. 24). Läbipõletuse kõrvaldamiseks tuleb keevitusvool reguleerida parajaks ja tühjaksvalgunud kohad nn. sulakraavid täis keevitada.
Pealesulatised
Pealesulatised (Joon. 25) tekivad siis, kui osa õmblusemetallist voolab põhimetallile sellega kokku sulamata. Seda põhjustab vale keevitusrežiim: liiga nõrk keevitusvool ja elektroodi liiga aeglane edasiliikumine . Defekti kõrvaldamiseks tuleb pealesulatis tugevama vooluga üle keevitada.
Kaitsevahendid
Elektrikeevitusega töötamisel tuleb kasutada sobivat kaitseriietust ning jalanõusid mis kaitsevad keevitajat sulametalli, räbu pritsmete, keevituse soojustoime ja muude mõjutuste eest. Parimaks kaitseriietuseks on spetsiaalne kombinesoon. Selle puudumisel tuleb kasutada pikkade varrukatega kitlit ja tulekindlat põlle (Joon. 26).
Keevitaja jalanõud peavad olema kinnised. Võimaluse korral tuleks kasutada spetsiaalseid tugevdatud ninadega saapaid. Kinnastest tuleks eelistada pikkade kätistega nahkkindaid (Joon. 27).Joon. 27 Keevituskindad ja saapad
Kuulmekäikude kaitseks keevitussädemete eest kasutatakse kõrvatroppe (Joon. 28).
Näo ja silmade kaitseks kasutatakse kaitseprille (Joon. 29). Kaitseprille kasutatakse keevitatavate detailide töötlemisel nurklihvija ja meisliga ning šlaki eemaldamisel .
Keevitusmask kaitseb keevitaja nägu sulametallipritsmete ja ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest. Lisaks sellele võimaldab keevitusmaski tume valgusfilter näha keevitustsoonis toimuvat. Valgusfiltri tööpõhimõtte järgi jagunevad keevitusmaskid kaheks: passiivse valgusfiltriga (Joon. 30) ja aktiivse isetumeneva valgusfiltriga (Joon. 31). Passiivse valgusfiltriga maskil on ühe kindla tumedusega valgusfilter. Valgusfiltrid on vajadusel vahetatavad. Aktiivse isetumeneva valgusfiltri algtumedus on 3-4 DIN. Kaarleegi süttides tumeneb valgusfilter silmapilkselt tumeduseni10-11 DIN. Kaarleegi kustudes taastub valgusfiltri algtumedus. Valgusfiltri tumedusastmeid on võimalik muuta Aktiivse valgusfiltri toiteallikaks on päikesepatareid. Valgusfiltri kaitseks keevituspritsmete eest on filtri ees tavalisest klaasist vahetatav plaat.
Tööohutus keevitamisel
1. Enne töölehakkamist tuleb selga panna normides ette nähtud korras töörõivad ja korrastada isikukaitsevahendid .
2. Enne töö alustamist tuleb kontrollida keevitusaparatuuri, elektrimõõteriistade ja elektri juhtmestiku korrasolekut ning keevitustrafode maanduse olemasolu.
3. Lülitada sisse ventilatsioon .
4. Töötamisel üldkasutatavates ruumides piirata keevituskoht vähemalt kolmest küljest kantavate kilpidega või sirmidega, keevitust alustades hoiatada läheduses viibivaid töötajaid.
5. Elektriseadmete rikke korral kohale kutsuda selleks pädev töötaja , elektririkkeid ei tohi iseseisvalt kõrvaldada.
6. Elektrikeevitusjuhtmeid ei tohi asetada atsetüleeni- või hapnikuvoolikute kõrvale.
7. Viimisel läbi uste, luukide ja teiste avauste tuleb juhtmeid kaitsta mehaaniliste
vigastuste eest puust karpidega või torudega.
8. Teisaldatavaid keevitusseadmeid ei tohi üles seada täiskuhjatud kohtadesse . Masinatele peab olema vaba juurdepääs.
9. Kui keevitustöid tehakse väljas, tuleb keevitusseadmed katta mittepõlevast materjalist varikatusega, mis neid vihma ja lume eest kaitseb. Kui varikatused puuduvad, ei tohi vihma ja lume korral keevitustöid teha.
10. Töötamisel tuleb jälgida, et käed, jalanõud ja riided oleksid kuivad.
11. Töötamisel peab silmade ja käte kaitseks kasutama tumedate kaitseklaasidega kilpi või kiivrit.
12. Mahutites keevitamisel peab kasutama isoleerivaid vahendeid ( dielektrilised matid, kindad , jalatsid ).
13. Ajutistel töövaheaegadel peab elektrikeevitusagregaadi vooluvõrgust välja lülitama.
14. On keelatud pingestada keevitatavat toodet järjestikku ühendatud metallilehtede, torude jms süsteemi kaudu.
15. Keevitusõmbluse räbust puhastamisel metallharjaga peavad olema ees kaitseprillid.
16. On keelatud elekterkeevitajal ja abitöölisel töötada kaitsekiivrita, kaitsekilbita või
valgusfiltritega prillideta.
17. On keelatud voolu juhtivatelt osadelt avada või ära võtta kaitsepiirdeid, remontida
keevitusseadmeid ning keevitada surve all olevaid aparaate, mahuteid, torusid .
18. Rikkis keevitusseadmetega töötamine on keelatud. Märgatud korratustest töökohal ja seadmete riketest tuleb teatada laboriinsenerile, tema korralduseta ei tohi tööd teha.
19. Töötamisel tuleb täita tuleohutusnõudeid vastavalt juhendile „Tuleohutusnõuded
tuletööde teostamisel”, kus on ka nõuded lubatavate tagasijuhtmete kohta (detaili
keevitusvooluallikaga ühendav juhe).
20. Pärast töö lõpetamist lülitada välja keevitusagregaat ja korrastada töökoht.
Kasutatud kirjandus

• Keevitaja käsiraamat ; Stepanov. V. “Valgus”, Tallinn 1991
  
• http://web.zone.ee/metallityy/KEEVITAMINE/keevitus_4.html
  
• http://web.zone.ee/metallityy/keevitus.html
  
• elvag.edu.ee/vanawww/oppematerjalid/Keevitamine.doc
  
• Elekterkeevitus; Rajasaar G , Sepp E. “Valgus”, Tallinn 1982