Elektroodkeevitus (1)

Aivar Johanson
Elekterkeevitus
2008
Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kaitsevahendid 5
Keevisliidete tüübid 6
Käsikaarkeevitus MMA 7
Käsikaarkeevituse tehnika 9
Keevitusvoolu ja elektroodi läbimõõdu valik 9
Kaare süütamine 10
Elektroodi asend ja liikumine 10
Käsikaarkeevituse seadmed 12
Kaitsegaasis keevitamine 13
Keevitamine sulamatu elektroodiga e. TIG keevitus 13
Keevitamine sulava elektroodiga e. MIG/MAG keevitus 14
MIG/MAG keevituse tehnika 16
MIG/MAG keevituse seadmed 18
Elektroodid 19
Varraselektroodid 19
Keevitustraat 21
Abivahendid 21
Vead keevitamisel 22
Defektid keevisõmbluses 22
Räbupesad 22
Sisselõige 23
Pealesulatised 23
Kontakt e. punktkeevitus 24
Sissejuhatus
Keevitamiseks nimetatakse metalldetailide ühendamist nende kokkupuutekoha kohaliku kuumutamise teel kuni sula olekuni (sulatuskeevitus) või plastilise olekuni koos mehaanilise jõu rakendamisega ( survekeevitus ). 
Elekterkeevituse ajaloost:
1882. a. N. Bernardos leiutas kaarkeevituse süsielektroodiga
1890a. C.L.Coffin patenteeris metallelektroodi
1904 .a. O.  Kjellberg võttis kasutusele kattega metallelektroodi
1912 a. E.G.Budd kasutas esmakordselt punktkeevitust autokere keevitamisel
1928.a. A. Alexander kasutas esimesena keevituspiirkonna kaitseks gaasi.
Hiljem on kasutusele võetud täidis- ja metallkeraamilised keevitustraadid. Tehnika arenedes on lisandunud palju uusi keevituse liike: kontakt-, plasma -, laser-, electron -, induktsioonkeevitus jne.Tänapäeval enamkasutatavad elekterkeevituse liigid on:

• käsikaarkeevitus
  
• keevitus kaitsva gaasi keskkonnas (MIG, MAG, MIG/MAG, TIG)
  
• kontaktkeevitus
  
• plasmakeevitus
  

Enamik inimesi on kokku puutunud vajadusega keevitada: kas parandada midagi purunenut või ehitada midagi uut. Kui tegemist on keeruka tööga, siis pole valikut – tuleb leida meister, kes aitab. Tuleb aga tõdeda, et selliseid meistreid, kelle poole pöörduda, pole palju. Suured metallitöökojad pole huvitatud tootmise kõrvalt väikeste eratööde tegemisest. Seega on valik lihtne: kas jätta töö tegemata või püüda see ise ära teha. Esimene variant pole alati võimalik. Tuleb valida teine. Keevitusseadmete soetamisega pole tänapäeval erilist probleemi, valik on rikkalik. Võimalik on valida mitmete tootjate (Telwin, CEA, ESAB , Kemppi jne) poolt pakutavate erinevat tüüpi seadmete ( trafod , inverterid, generaatorid ) vahel. Ka keevitusseadmete hinnad on muutunud kõigile kättesaadavaks. Ainuke, millest jääb paljudel puudu on teadmised ja oskused, kuidas seda tööd teha. Teemakohast kirjandust pole lihtne leida. Pealegi on vähesed olemasolevad raamatud küllaltki keerulised ja on mõeldud kasutamiseks profesionaalsete keevitajate ettevalmistamiseks. Hobikeevitajale sobivat õppematerjali lihtsalt pole. See ongi käesoleva kirjatüki valmimise peamiseks põhjuseks. Siit saab lugeja ülevaate enamlevinumatest keevitustehnikatest, nende tööpõhimõttest, keevisliidete liikidest, põhilistest töövõtetest, keevitusmaterjalidest ja abivahenditest. Kui keevitamise algtõed on selgeks tehtud, tuleb käivitada keevitusaparaat, võtta mask ja hakata keevitama. Edasine on kõik harjutamise küsimus.
Lisaks hobikeevitajatele võib seda õppematerjali edukalt kasutada ka töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundides keevitamise algkursuse õpetamisel.
Kaitsevahendid
Elekterkeevitusega töötamisel tuleb kasutada sobivat kaitseriietust ning jalanõusid, mis kaitsevad keevitajat sulametalli, räbu pritsmete, keevituse soojustoime ja muude mõjutuste eest. Parimaks kaitseriietuseks on spetsiaalne kombinesoon. Selle puudumisel tuleb kasutada pikkade varrukatega kitlit ja tulekindlat põlle (Joon. 1). Keevitaja jalanõud peavad olema kinnised.. Võimaluse korral tuleks kasutada spetsiaalseid tugevdatud ninadega saapaid. Kinnastest tuleks eelistada pikkade kätistega nahkkindaid (Joon. 2)..
Kuulmekäikude kaitseks keevitussädemete eest kasutatakse kõrvatroppe (Joon. 3).
Näo ja silmade kaitseks kasutatakse kaitseprille (Joon. 4) ja keevitusmaske (Joon. 5 ja 6). Kaitseprille kasutatakse keevitatavate detailide töötlemisel nurklihvija ja meisliga ning šlaki eemaldamisel . Keevitusmask kaitseb keevitaja nägu sulametallipritsmete ja ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest. Lisaks sellele võimaldab keevitusmaski tume valgusfilter näha keevitustsoonis toimuvat. Valgusfiltri tööpõhimõtte järgi jagunevad keevitusmaskid kaheks: passiivse valgusfiltriga (Joon. 5) ja aktiivse isetumeneva valgusfiltriga (Joon. 6). Passiivse valgusfiltriga maskil on ühe kindla tumedusega valgusfilter (tavaliselt 10-11 DIN). Valgusfiltrid on vajadusel vahetatavad. Aktiivse isetumeneva valgusfiltri algtumedus on 3-4 DIN. Kaarleegi süttides tumeneb valgusfilter silmapilkselt tumeduseni10-11 DIN. Kaarleegi kustudes taastub valgusfiltri algtumedus. Valgusfiltri tumedusastmeid on võimalik muuta Tavaliselt on aktiivse valgusfiltri toiteallikaks päikesepatareid. Valgusfiltri kaitseks keevituspritsmete eest on filtri ees tavalisest klaasist vahetatav plaat.
Keevisliidete tüübid
Keeviskonstruktsioonide valmistamisel kasutatakse järgmisi keevisliiteid.
Põkkliide (Joon. 7) on kõige levinum keevisliite tüüp. Põkkliidet kasutatakse lehtmetalli , nurkprofiilide ja mitmesuguse eriprofiiliga talade keevitamiseks.
Ülekatteliidet (Joon. 8) kasutatakse õhema lehtmetalli kokkukeevitamiseks.
Vastakliidet (Joon. 9) kasutatakse talade, tugede , karkasside ja teiste ruumiliste konstruktsioonide valmistamiseks. Vastakliited võivad olla ettetöödeldud või ettetöötlemata.
Nurkliiteid (Joon. 10) kasutatakse tavaliselt siduvate elementidena. Nurkliited võivad olla ettetöödeldud või ettetöötlemata.
Käsikaarkeevitus e.MMA
Seda keevitusviisi nimetatakse ka elektroodkeevituseks, kuna keevitamiseks kasutatakse elektroode. Elektroodid (Joon. 11) valmistatakse traadist, mille keemiline koostis on ligilähedane keevitatavatele metallidele ja on kaetud kattega, millest sulades moodustab sulametalli välismõjude eest kaitsev räbukiht keevisvannis. Keevituselektroode toodetakse läbimõõduga 1,6-6mm. Mida paksem on keevitatav metall , seda jämedam peab olema ka elektrood
Elektroodkeevituse (Joon. 12) vooluringi moodustavad: keevitusvooluallikas, keevitusjuhe, elektroodihoidjas olev elektrood, kaarleek , keevitatav detail ja kinnitusklambriga (Joon. 13) keevitatava detaili külge kinnitatud tagasivoolujuhe
Keevitamisel tekitatakse keevituskaar e. kaarleek elektroodihoidjasse kinnitatud elektroodi otsa ja keevitatava detaili vahel. Kasutatakse põhiliselt kahte tüüpi elektroodihoidjaid: vedrunäpitsaga (Joon. 14) ja keermega kinnitusega (Joon. 15). Tekkiv kaarleek on väga kõrge temperatuuriga (5000-7000°C) ja sulatab liidetavate detailide servi , aga ka lisametalli (elektroodi). Sulametall koguneb õmbluse ossa , mida nimetatakse keevisvanniks ja kristalliseerudes liidab ühendatavad detailid (Joon. 16). Keevisvannis toimuvad metallurgilised protsessid ja metalli kristalliseerumise tingimused määravad keevisõmbluse kvaliteedi.
Elektroodkeevitusel võib kasutada erineva polaarsusega alalisvoolu, aga ka vahelduvvoolu. Vastupolaarse alalisvooluga keevitamisel ühendatakse elektrood vooluallika plussklemmiga. Vastupolaarse alalisvooluga keevitamisel on läbikeevitus sügavam ja keevisvann kitsam. Keevitatavale detailile eraldub vähem soojust kui elektroodile. See vähendab keevitatava detaili läbipõletamise ohtu mis on eriti tähtis õhukese materjali keevitamisel Keevitamisel päripolaarse alalisvooluga ühendatakse elektrood vooluallika miinusklemmiga. Päripolaarse alalisvooluga keevitamisel eraldub keevitatavale detailile rohkem sooojust kui elektroodile, keevisvann on laiem ja läbikeevitus madalam.
Elektroodkeevitusega on võimalik keevitada terast (nii harilikku kui roostevaba ) ja malmi, aga ka mõningaid värvilisi metalle ning sulameid
Käsikaarkeevituse tehnika
Enne keevitamise alustamist tuleb kontrollida tagasivoolujuhtme e. “massijuhtme” kinnitust. Tagasivoolujuhe kinnitatakse keevituslaua või keevitatava detaili külge keevituskoha lähedale. Kui alalisvooluga keevitades on tagasivoolujuhe kinnitatud keevituskohast kaugele, põhjustab see elektrikaare kõrvalekallet e. magnettuult (Joon.17).
Keevitusvoolu valik
Keevitusvool valitakse vastavalt elektroodi margile ja läbimõõdule ning pidades silmas õmbluse asendit ruumis, liite liiki, keevitatava metalli paksust ja keemilist koostist. Täpset keevitusvoolu tugevust, mis sobiks igas olukorras, pole võimalik anda. Ligikaudsed keevitusvoolu suurused on antud tabelis.
Elektroodi Ø mm
1,6
2
2,5
3
3,25
4
Voolutugevus A
min
25
50
60
80
100
120
max
60
80
110
140
160
200
Elektroodi läbimõõdu valik
Elektroodi läbimõõdu valimisel tuleb arvestada keevitatava materjali paksust, keevisliite tüüpi ja õmbluse asendit. Kuni 4 mm paksuse lehtmaterjali keevitamisel võetakse elektroodi läbimõõt võrdseks materjali paksusega. Paksemat materjali keevitatakse 4-6 mm jämeduste elektroodidega. Üle 10 mm paksuse materjali puhul keevitatakse õmblus mitmekihilisena. Vertikaal -ja laeõmbluste keevitamisel ei kasutata tavaliselt jämedamat elektroodi kui 4 mm.
Keevituskaare süütamine.
Keevituskaare süütamiseks on kaks moodust:

• hetkelise püstpuutega (Joon. 18a). Elektroodi hoitakse keevitatava detailiga risti ja puudutatakse temaga kergelt keevitatavat detaili ning eemaldatakse 2-5 mm kaugusele. Tegevust korratakse senikaua kuni süttib stabiilne kaarleek.
  
• liugpuutega (Joon.18b). Tegevus sarnaneb tiku süütamisega: elektroodiotsa tuleb keevitatava detaili pinnal kraapida.
  

Millist süütamismoodust kasutada, see sõltub keevitamise tingimustest ja keevitaja vilumusest.
Elektroodi asend ja liikumine
Elektroodi asend ja liikumine olenevad õmbluse asendist ruumis. Õmbluse asendid (Joon. 19) on järgmised:

• horisontaal- e. põrandaõmblus
  
• vertikaal- e. püstõmblus
  
• laeõmblus
  

Põrandaõmbluse keevitamisel võib elektrood liikuda nii enda poole kui ka endast eemale. Kui keevitamise ajal elektroodi ristsuunas ei liigutata, saadakse kitsas õmblus laiusega 0,8-1,5 elektroodi läbimõõtu. Sellist moodust kasutatakse õhukese lehtmetalli keevitamisel eeldusel , et keevitatavad pinnad on tihedalt koos. Laiema õmbluse saamiseks liigutatakse elektroodi keevitamise ajal ka ristisuunas. See võimaldab saada õmbluse laiusega 2-4 elektroodi läbimõõtu. Enamkasutatavad elektroodiotsa liikumise trajektoorid on kujutatud joonisel 20. Sõltuvalt keevitatava materjali paksusest võib õmblusi
keevitada ühe- või mitmekihilistena (Joon. 21). Mitmekihilist õmblust kasutatakse üle 10 mm paksuse materjali keevitamiseks. Mitmekihilise õmbluse keevitamisel tuleb keevisõmblus hoolikalt puhastada šlakist enne järgmise kihi keevitamist. Selleks kasutatakse šlakikirkat (Joon. 22a) ja terasharja (Joon. 22b)
Vertikaalõmblust on võimalik keevitada nii alt üles, kui ka ülevalt alla (Joon. 23). Enamasti keevitatakse vertikaalõmblused alt üles, kuna ülalt alla keevitamine nõuab erikattega elektroode. Vertikaal- ja laeõmblusi keevitatakse elektroodidega läbimõõduga kuni 4mm.
Käsikaarkeevituse seadmed
Käsikaarkeevitusel kasutatav keevitusvooluallikas peab andma madala pingega (15-50 V) tugevat voolu (15-500A). Tal peab olema võimalus keevitusvoolu reguleerimiseks.
Vahelduvvooluga keevitamiseks kasutatakse keevitustrafosid (Joon. 24). Keevitustrafod on lihtsa ehitusega, odavad ja töökindlad. Peamiseks puuduseks on vahelduvoolukaare halvem püsivus võrreldes alalisvoolukaarega. Sellest tuleneb ka keevisõmbluse madalam kvaliteet.
Alalisvooluga keevitamiseks kasutatakse keevitusgeneraatoreid, keevitusalaldeid ja keevitusinvertereid.
Keevitusgeneraatoritel (Joon. 25) kasutatakse ajamina sisepõlemismootorit. See annab võimaluse keevitamiseks kohtades, kus puudub võrguvool
Keevitusalaldi on seade, mis muundab vahelduvvoolu alalisvooluks. Keevitusalaldi põhiosadeks on trafo ja alaldi . Alaldite hinnad on kõrgemad kui trafodel aga ka keevituse kvaliteet on parem.
Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem invertertehnikat. Keevitusinverteri ehitus sarnaneb keevitusalaldi ehitusega, kuid sinna on lisatud sagedusmuundur. Inverteris muudetakse 50 Hz vahelduvvool kõrgsagedusvooluks sagedusega 5000-25000 Hz. Inverterid (joon. 26) on kaalult kerged ja mõõtmetelt väiksed, kuna inverteris kasutatavad kõrgsagedusvoolu trafod on väiksed ja kerged.
Elektroodid

Kaarkeevituse elektroodi kaks põhiülesannet on:

voolu juhtimine keevituskohta kaarleegi tekitamiseks

keevisõmbluse tekitamiseks vajaliku lisametalli viimine keevisvanni

Varraselektroodid käsikaarkeevituseks

Käsikaarkeevituseks kasutatakse ainult kattega varraselektroode. Elektroodikatte peamised ülesanded on:

Kaarleegi püsivuse suurendamine

Räbu ja gaaside tekitamine, mis kaitsevad keevisvannis olevat sulametalli õhu kahjuliku mõju eest.

Enamkasutatavad kattetüübid terase keevitamiseks kasutatavatel elektroodidel

Katte tüüp tähis

happeline kate A

tsellulooskate C

rutiilkate R

aluseline kate B

paks rutiilkate RR

tselluloos -rutiilkate RC

happeline-rutiilkate RA

aluseline-rutiilkate RB

happeline tsellulooskate AC

Happelise kattega elektroodid võimaldavad kasutada suurt keevituskaare võimsust, saavutades sellega suure läbisulatuse ja keevituskiiruse. Happelise kattega elektroode kasutatakse põhiliselt horisontaalõmbluste keevitamiseks. Keevitatav pind peab olema puhas. Keevitatavate detailide vahe minimaalne. Võimalik on keevitada päri- või vastupolaarse alalisvooluga, aga ka vahelduvvooluga.

Tsellulooskatte põlemisel tekib palju gaasi, mis moodustab keevisvannile väga hea kaitsekihi. Räbu tekib vähe ja see jahtub kiiresti, seepärast sobivad tsellulooskattega elektroodid vertikaal- ja laeõmbluste keevitamiseks. Sobivaim elektrood “ülalt alla” keevitamiseks. Keevitamiseks kasutatakse päri- või vastupolaarset alalisvoolu.

Rutiilkattega (põhikomponent titaandioksiid TiO2) elektroodid on väga kergesti süüdatavad ja annavad püsiva kaarleegi. Pritsmeid tekib vähe. Sobivad kõigis asendeis keevitamiseks. Rutiilkattega elektroodid ei nõua keevitatavatelt detailidelt erilist puhtust. Eriti sobivad õhukese lehtmetalli keevitamiseks. Keevitamiseks kasutatakse päri- või vastupolaarset alalisvoolu, aga ka vahelduvvoolu. Suurema tootlikkuse saamiseks kasutatakse paksukattelisi rutiilelektroode. Selliste elektroodide kasutamisel tekib palju räbu, seepärast keevitatakse nendega enamasti horisontaalasendis

Aluselise kattega elektroode kasutatakse peamiselt legeeritud terase keevitamiseks. Keevitatakse hästi lühikese keevituskaarega (pool elektroodivarda läbimõõdust). Keevitatavad detailid peavad olema korralikult puhastatud . Keevitamiseks kasutatakse vastupolaarset alalisvoolu.

Segakatted. Elektroodidel kasutatakse ka erinevaid segakatteid. Selle eesmärgiks on erinevate katete heade omaduste ühendamine ja esinevate puuduste vältimine. Segakatteid tähistatakse mõlema kattetüübi tähisega (RC, RA, RB, AC jne.), kusjuures esimesena märgitakse koostises ülekaalus olev katteliik.

Keevituselektroodid on tundlikud löökidele (kate võib mõraneda või lahti tulla) ja niiskusele. Seepärast tuleb elektroode hoida kuivas kohas ja võimaluse korral kinnises pakendis. Kui elektroodid on niisked või märjad, tuleb neid enne kasutamist kuivatada. Niiskete elektroodide kasutamisel langeb keevisõmbluse kvaliteet tunduvalt.

Elektroodide pakendil on olemas vajalik informatsioon elektroodide kohta: elektroodi läbimõõt, soovitatav voolutugevus, kasutatav vool, sobivad keevitusasendid, elektroodikatte materjal, keevitatav materjal, korduvkuivatamise aeg ja temperatuur jne.
Kaitsegaasis keevitamine
Kaitsegaasis keevitamine on keevitusviis, kus kaarleeki ja keevisvanni kaitstakse atmosfääri toime eest kaitsegaasikihiga. Kaitsegaasis keevitamisel on mitmeid eeliseid teiste keevitusviiside ees.:

• Kaitsegaasis on kaar soojuslikult hästi kontsentreeritud. Seepärast on põhimetallis struktuurimuutuste piirkond minimaalne ja keevitatavad metallid deformeeruvad vähe.
  
• Sulametall on hästi kaitstud ümbritseva keskkonna kahjuliku mõju eest, eriti inertgaaside kasutamisel.
  
• On võimalik pidevalt jälgida kaart ja keevisvanni.
  
• On võimalik keevitada väga erineva paksusega detaile.
  
• Pole vaja kasutada räbusteid ega elektroodikatteid.
  
• Lihtne mehhaniseerida ja automatiseerida.
  
• On võimalik keevitada igas asendis.
  

Keevitusviisi peamiseks puuduseks on sobimatus välitingimustes keevitamiseks. Kaitsegaasis keevitamisel kasutatakse sulamatuid ja sulavaid elektroode. 
Keevitamine sulamatu elektroodiga e. TIG keevitus
Keevitamisel sulamatu elektroodiga nn. TIG keevitusel (Joon. 27) tekitatakse kaarleek volframelektroodi ja keevitatava detaili vahele. Volframelektrood võib olla ka aktiveeritud. Selleks lisatakse volframile toorium-, lantaan- või ütriumoksiidi. Aktiveeritud elektroodid võimaldavad kasutada suuremat voolu. Sulamatu elektroodiga keevitamisel moodustatakse keevisõmblus lisametallist. TIG keevitust kasutatakse värviliste metallide ja nende sulamite (Al, Ti, Mg, pronks jne.) ning roostevaba terase keevitamiseks. TIG keevitusega on võimalik keevitada kõikides asendites.
Keevitamine sulava elektroodiga e. MIG/MAG keevitus
Keevitamisel sulava elektroodiga on elektroodiks spetsiaalne keevitustraat Seepärast nimetatakse seda keevitusviisi ka traadikeevituseks. Kaarleek tekitatakse keevitustraadi ja keevitatava detaili vahele. Keevitustraat antakse etteandemehhanismi abil kaarleegi piirkonda traadi sulamiskiirusega võrdse kiirusega. Keevisvannis oleva sulametalli kaitseks juhitakse kaarleegi piirkonda kaitsegaas (Joon. 28).
Keevitustraat valitakse keevitatavale metallile ligilähedase keemilise koostisega. Enamasti kasutatakse keevitustraati läbimõõduga 0,8 –1,2 mm. Lisaks harilikule traadile kasutatakse ka täidistraati. Täidistraat võimaldab keevitada ilma kaitsegaasita. Täidistraat on peenike metalltoru (Ø 0.8-2,4mm), mis on täidetud räbustiga. Sarnaselt elektroodikattega, tekitab täidistraadis olev räbusti keevisvanni katva gaasikihi, mis stabiliseerib kaarleegi ja kaitseb sulametalli õhuhapniku mõju eest.
MIG/MAG keevitusel kasutatakse vastupolaarset alalisvoolu st. elektrood on ühendatud vooluallika plussklemmiga ja tagasivoolujuhe miinusklemmiga.
Sõltuvalt kasutatavast kaitsegaasist jaguneb keevitus:

• Keevitus aktiivse gaasi keskkonnas (MAG- keevitus;)
  
• Keevitus inertse gaasi keskkonnas (MIG- keevitus)
  
• Keevitus inert - ja aktiivgaaside segus (MIG/MAG- keevitus)
  

Kaitsegaasidena kasutatakse aktiivgaasidest põhiliselt süsihappegaasi (CO2) ja inertgaasidest argooni (Ar) ja heeliumi (He). Lisaks neile kasutatakse erinevaid gaaside segusid. (Näit: Ar-80% + O2-20%).
MIG/MAG keevituse tehnika
Enne keevitama asumist kontrolli, kas keevitusaparaat on õigesti seadistatud, Vajaduse korral muuda seadistust.

• Kontrolli, et tagasivoolujuhtmel oleks korralik kontakt keevitatava detailiga.
  
• Ava gaasiballooni ventiil ja kontrolli, et reduktor oleks reguleeritud õigesti. Kaitsegaasis keevitamisel kasutatavate reduktorite väljundpoole manomeetrid ei näita gaasi rõhku, vaid läbivoolava gaasi hulka. See peaks olema 5-8 l/min (liitrit minutis).
  
• Kontrolli traadi etteanderullide survet . Surve peab olema nii suur, et rullid ei libiseks töötamise ajal. Samas ei tohi surve olla liiga suur. Kui keevitustraat põleb kontakttoru külge kinni, peavad etteanderullid hakkama libisema ja vältima niiviisi keevitustraadi purunemist.
  
• Lõika püstolist väljaulatuv traadiots 10-15 mm pikkuseks .
  
• Reguleeri traadi etteandekiirus ja keevitusvool sobivaks . Täpseid juhiseid selleks on väga raske anda, kuna erinevad aparaadid nõuavad erinevat reguleeringut. Õigesti reguleeritud voolutugevuse ja traadi etteandekiiruse korral on keevituse ajal kuulda iseloomulikku “tärisevat” heli. Kui traadi etteandekiirus antud voolutugevuse korral on väike, tekib susisev heli, kui aga liiga suur, siis surutakse keevituspüstol detaililt lahti ja tekib “täksuv” heli.
  
• Pihusta pritsmetevastast aerosooli keevituspüstoli otsale või kasta keevituspüstoli ots pritsmevastasesse pastasse.
  

Keevitamise alustamiseks viiakse elektroodi (keevitustraadi) ots kontakti keevitatava detailiga ja vajutatakse keevituspüstoli päästikule. Päästikule vajutamine lülitab sisse keevitusvoolu (süttib kaarleek), käivitab traadietteande ja avab gaasi juurdepääsu püstolisse. Keevituspüstolit võib hoida nii ühe kui ka kahe käega. Keevituspüstoli hoidmisel tuleb jälgida, et kontaktoru kaugus A (Joon.30) keevitatavast detailist, vastaks elektroodi (keevitustraadi) läbimõõdule. See on 0,6mm läbimõõduga keevitustraadi puhul 5-8 mm ja 0,8mm keevitustraadi puhul 7-10 mm.
Keevisõmbluse suurus ja kuju sõltuvad keevituspüstoli liikumise trajektoorist ning võnkeulatusest (Joon. 31). Kuni 2mm paksuste detailide põkkõmbluste keevitamisel keevituspüstolit ristisuunas ei võngutata. 3-8 mm paksuste detailide põkkõmbluste keevitamisel liigutatakse keevituspüstolit õmblusesuunaliselt edasi – tagasi. Püstoli õmblusesuunaline edasiliikumine annab keevitatavate servade korraliku läbisulatuse ning keevituspüstoli tagasitoomisega kujundatakse õmblus.
Lisaks sellele mõjutavad keevisõmbluse suurust ja kuju ka keevituspüstoli kaldenurk ja liikumissuund (Joon. 32). Keevitamine “endast eemale” (Joon. 32B) annab mõõduka läbisulatusega madala ja laia õmbluse. Keevitamine “enda poole” (Joon. 32C) annab sügava läbisulatusega kõrge ja kitsa õmbluse. Neutraalkeevitust (Joon. 31A), kus keevituspüstoli ots on risti keevitatava pinnaga, kasutatakse vähem. Tema omadused on kahe eelmise vahepeal .
Keevituspüstoli ristikalle sõltub keevisliite liigist ja materjali paksusest. Erineva paksusega õhukeste detailide kokkukeevitamisel tuleb kallutada keevituspüstolit nii, et kaarleegi ots kuumutaks paksemat detaili ning õhemat detaili kuumutaks kaarleegi külg (Joon. 33 A ja C). Ühepaksuste detailide kokkukeevitamisel on kaarleegi ots detailide liitekohal (Joon. 33B).
Vertikaalõmbluste keevitamisel saab parema tulemuse kui õhukest (kuni 2mm) marterjali keevitada ülevalt alla aga paksemat alt üles.
MIG/MAG keevituse seadmed
MIG/MAG keevituseade põhiosad on: keevitusvooluallikas, etteandemehhanism, traadipool, juhtimisblokk, gaasiballoon koos reduktori ja voolikuga, voolikukomplekt koos keevituspüstoliga , tagasivoolu- ja toitejuhe (Joon. 34 ja 36).
Keevitusvooluallika moodustavad trafo ja alaldi.
Etteandemehhanism koosneb mootorist, etteanderullidest koos pingutiga ja traadipoolist (Joon. 35). Etteanderulli soon peab vastama kasutatava traadi läbimõõdule.
Voolikukomplekt koos keevituspüstoliga (Joon. 33) koosneb keevituspüstolist, elektroodikõrist, keevitusvoolujuhtmest, kaitsegaasivoolikust ja etteandemehhanismi lüliti juhtmest. Voolikukomplekti pikkus on 2,5-3 m.
Keevitustraat MIG/MAG keevituseks
Keevitustraat valmistatakse süsinik- või madallegeerterasest. Ainult eriteraste (roostevaba vms.) keevitamiseks kasutatav traat valmistatakse kõrglegeerterasest. Enamasti kasutatakse vasetatud pinnaga traati. Selline traat on puhtam ja ei oksüdeeru kergesti, samuti paraneb elektriline kontakt. Keevitustraadi süsinikusisaldus peab olema alla 0,14%. Suurema süsinikusisalduse puhul väheneb keevituskaare püsivus tunduvalt. Enamkasutatavaid keevitustraate süsinik- ja madallegeerteraste keevitamiseks tähistatakse: SG1, SG2, SG3. Mida suurem on number, seda suurem on mangaani ja räni sisaldus traadis. Täidistraatide tähistuses järgneb tähtedele SG täidise liik: (näit SG R1 rutiiltäidisega). Harilikku keevitustraati turustatakse 15 kg ja 5 kg rullides. Täidistraati 4,5 kg ja 0,8 kg rullides.
Punktkeevitus.
Punktkeevitus on kontaktkeevituse üks alaliik. Punktkeevitamisel kuumutatakse liidetavaid detaile neid läbiva vooluga ja surutakse liidetavad kohad kokku kuni plastse deformatsiooni tekkeni.
Punktkeevitusel liidetakse detailil üksikutes piiratud pindade kontaktkohtades ehk punktides. Selleks asetatakse ühendatavad detailid servadega ülestikku ja surutakse elektroodiga kokku (joon.37). Punktkeevitust kasutatakse õhukese lehtmetalli ( pleki ) ja peenikese ümarmetalli (traadi) keevitamiseks.
Keevitusseadmetena kasutatakse teisaldatavaid punktkeevitustange (Joon. 38) ja statsionaarseid keevitusaparaate (Joon. 39).
 
Fikseerimisvahendid
Keevitatavate detailide fikseerimiseks kasutatakse erineva kuju ja suurusega fikseerivaid näpitsaid (Joon. 40), magnetfiksaatoreid (Joon. 41) ja pitskruve (Joon.42 ).
Fikseerimisvahendite kasutamine
Vead keevitamisel
Korraliku keevisõmbluse saamiseks tuleb jälgida , et keevitusasend oleks mugav ja pingevaba. Lisaks sellele tuleb vältida algajate keevitajate kahte enamlevinud viga:

elektrood on liiga kaugel keevitatavast detailist

elektroodi edasiliikumise kiirus on liiga suur
Need vead võivad esineda koos, aga ka üksikult. Mõlemal juhul ei jõua põhimetall korralikult üles sulada ja keevisõmblust praktiliselt ei teki.
Defektid keevisõmbluses
Defektid keevisõmbluses jagunevad kaheks: sisemised ja välimised. Sisemiste defektide avastamiseks on vajalikud eriseadmed. Välimised defektid on silmaga nähtavad ja neid on võimalik kõrvaldada. Enamlevinud keevitusdefektid on: räbupesad, sisselõiked ja pealesulatised.
Räbupesad
Räbupesad (Joon. 43) võivad olla õmbluse sisesed ja õmbluse pinnale ulatuvad. Õmbluse pinnale ulatuvad räbupesad tulevad nähtavale peale šlaki eemaldamist keevisõmbluselt. Need on silmaga nähtavad tühimikud keevisõmbluses. Defekti kõrvaldamiseks tuleb räbupesa hoolikalt puhastada ja siis uuesti üle keevitada.
Esmaseks abinõuks räbupesade tekke vältimiseks on keevituskoha puhastamine roostest, mustusest, tagist. Mitmekihilise õmbluse keevitamisel tuleb iga kiht, enne uue keevitamist, puhastada šlakist.
Sisselõige
Sisselõikekes nimetatakse põhimetalli paksuse vähenemist keevisõmbluse servadel .. Sisselõike peamiseks põhjuseks on liiga tugev keevitusvool (Joon. 44). Kui liiga tugevale keevitusvoolule lisandub liiga lai vahe keevitatavate detailide vahel, siis osa keevisõmbluse metallist võib välja valguda (Joon. 45). Läbipõletuse kõrvaldamiseks tuleb keevitusvool reguleerida parajaks ja tühjaksvalgunud kohad nn. sulakraavid täis keevitada.
Pealesulatised
Pealesulatised (Joon. 46) tekivad siis, kui osa õmblusemetallist voolab põhimetallile sellega kokku sulamata. Seda põhjustab vale keevitusrežiim: liiga nõrk keevitusvool ja elektroodi liiga aeglane edasiliikumine. Defekti kõrvaldamiseks tuleb pealesulatis tugevama vooluga üle keevitada.
 
Märksõnad
Aluseline kate 13; 14;
Defektid keevisõmbluses 24;
Elekterkeevitus 5;
Elektrood 7; 8; 13; 14; 22; 24; 25;
Elektroodi asend 10
Elektroodihoidja 7; 8;
Elektroodkeevitus 7; 8; 12;
Etteandemehhanism 16; 20;
Etteanderull 18; 20;
Fikseerimisvahendid 23;
Fikseerivad näpitsad 23;
Happeline kate 13;
Isetumenev valgusfilter 5,
Kaarleek 7; 8; 10; 13, 15; 16, 18; 19;
Kaitsegaas 15; 16; 17; 18;
Kaitsegaasis keevitamine 13;
Keevisliide 6; 19;
Keevisvann 7; 8; 14; 16;
Keevisõmblus 8; 15; 16; 19; 24; 25;
Keevitusgeneraator 12;
Keevitusinverter 12;
Keevitusjuhe 7;
Keevitusmask 5;
Keevituspüstol 16; 18; 19; 20:
Keevitustraat 16; 18; 20; 21;
Keevitustrafo 12;
Keevitusvool 9; 12, 18; 25;
Kontaktkeevitus 22;
Käsikaarkeevitus 7; 9; 13;
Käsikaarkeevituse seadmed 12;
Laeõmblus 10; 14;
Liugpuude 10;
MAG keevitus 17;
Magnetfiksaator 23;
MIG keevitus 7;
MIG/MAG keevituse seadmed 18;
Mitmekihiline õmblus 11;
Nurkliide 6;
Passiivne valgusfilter 5;
Pealesulatis 23;
Pitskruvid 21,
Punktkeevitus 22;
Punktkeevitustangid 22;
Põkkliide 6;
Põrandaõmblus 10;
Päripolaarne alalisvool 8; 14;
Rutiilkate 13; 14;
Räbupesad 24;
Sisselõige 25;
Statsionaarne punktkeevitus 22;
Sulamatu elektrood 13;
Šlakikirka 11,
Tagasivoolujuhe 7; 9; 16; 17; 18; 20;
Tagasivoolujuhtme kinnitusklamber 7;
TIG keevitus 13;
Tsellulooskate 13; 14;
Täidistraat 16; 21;
Vahelduvvool 8; 12; 20;
Vastakliide 6;
Vastupolaarne alalisvool 8; 14; 17; ;
Vertikaalõmblus 9; 10; 11; 14; 19;
Ülekatteliide 6;
Kasutatud kirjandus

Keevitaja käsiraamat; Stepanov. V. “Valgus”, Tallinn 1971

Keevitaja käsiraamat; Stepanov. V. “Valgus”, Tallinn 1991

Elekterkeevitus; Rajasaar G , Sepp E. “Valgus”, Tallinn 1982

Autode keevitamine MIG/MAG meetodil; Jansson T. 1996

Elektrikeevitus , Jansson T. 1996

Keevitusmaterjalid, Keevituse põhimõisted, Kaarkeevitus; Pakk V. Ametikoolituskeskus.
28