1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides 1. Kolme puhasse ja kuiva tatseklaasi valasin igasse 2 ml erineva lipiidi lahust (1 rasvhappe palmitiinhape; 2 taimne rasv päevalille õli; 3 loomne rasv searasv) 2. Kõigisse katseklaasidesse lisasin tilkhaaval võrdne kogus broomi lahust kloroformis, loksutasin ja jälgisin toimuvaid muudatusi: 1: säilitasin kollakas-pruun värvus 2: muutus värvituks 3: muutus värvituks Katseklaasides kus värvus muutus värvituks olid küllastamata rasvhapped, kuna nad reageerisid broomiga, aga küllastunud rasvhapped (nt palmitiinhape) ei reageeri Br2. 1.3.5 Liebermann-Burchard'I kolesterooli määramise test 1. Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valasin igasse 2 ml erineva lipiidi lahust metüleenkloriidis kolesteroolilahust, taimse (päevalille õli) ja loomse (või) rasva lahust. 2. Igasse katseklaasi lisasin 7 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ja 4 tilka konts
Et valmistada glükoosilahust kontsentratsioonidega 0,25 mg/ml, võtan 2,5 ml glükoosi standart-lahust ja lisan 7,5 ml dest. vett. Et valmistada glükoosilahust kontsentratsioonidega 0,125 mg/ml, võtan eelmisest lahusest 5 ml lahust ja lisan 5 ml vett. Et valmistada glükoosilahust kontsentratsioonidega 0,062 mg/ml, võtan eelmisest lahusest 5 ml lahust ja lisan veel 5 ml dest. vett. Kõik katseklaasid loksutan hoolikalt. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsiooni viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Asetan statiivi 6 puhast ja kuiva katseklaasi ja nummerdan. Katseklaasi nr.1 pipeteerin 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov). Katseklaasidesse nr.2 ja nr.3 pipeteerin 1 ml apelsiinimahla lahust. Katseklaasidesse nr.4, nr.5 ja nr.6 pipeteerin igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. Igasse katseklaasi pipeteerin 3 ml tööreaktiivi. Kohe loksutan. Hoian katseklaasid 20 minutit toatemperatuuril, et jõuaksid toimuda teooria osas kirjeldatud
mg/ml glükoosi. Standardlahusest valmistatakse kolm lahjendust: 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml. Antud töös kasutasin samm-sammulist lahjendamist. Selleks valmistasin esmalt standardlahusest 10 ml glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml, mida seejärel lahjendasin 2 korda ning saadud teist lahjendust omakorda 2 korda. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetatakse katseklaaside statiivi 6 puhast ja kuiva katseklaas, nummerdatakse. Kontrollkatse ehk 0-proov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni, viiakse läbi destveega. Uuritava lahusega tehakse 2 paralleelkatset, glükoosi standardlahusest valmistatud lahjendustega igaühega 1 katse. Katseklaasidesse pipeteeritakse 1 ml lahust ning 3 ml tööreaktiivi ning loksutatakse ühtlase kontsentratsiooni saavutamiseks. Fikseeritakse
Sissejuhatus Käesolevas uurimistöös uurin hallitusseente omadusi, arengut ja seda soodustavaid keskkonnategureid ning hallitusseente rolli inimese elus. Kõige enam pööran tähelepanu hallituse arenguks vajalikele keskkonnatingimustele ja viin läbi ka sellekohase katse. Antud teema sai valitud tänu koolis läbiviidud katsele, kus pidime jälgime hallituse arengut erinevate niiskuskogustega katseklaasides. Teema on kasulik sellepärast, et saada aru miks ja millal lähevad kodus toiduained hallitama (näiteks sai ja leib) ning kuidas seda teinekord ära hoida. Uuringu viisime läbi katsemeetodil, kus vaatlesime katse tulemusi iga kindla aja tagant. Vaatlesime katset 17.09.2012-26.09.2012 ja tegime igal vaatluspäeval märkmeid toimunu kohta. Oluline on siinkohal märkida, et viisime katse läbi sisetingimustes.
sinna sama palju destilleeritud vett. Jällegi sulgesin katselaasi korgiga ja loksutasin kontsentratsiooni ühtlustamiseks. Tehtud teisest lahjendusest pipeteerisin 5 ml lahust kolmandasse katseklaasi ning samuti 5 ml destilleeritud vett. Jällegi sulgesin katseklaasi korgiga ning loksutasin segamini. Antud lahjenduste katseklaasid olid vastavalt märgistatud. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. · Asetasin katseklaaside statiivi 6 puhast, kuiva katseklaasi ja nummerdasin. · Kontrollkatse ehk 0-proov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni, viisin läbi destilleeritud veega. · Filtreeritud sidrunimahlaga tegin 2 paralleelkatset, glükoosi standarslahusest valmistatud lahjendustega igaühega 1 katse. · Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett.
teise tsentrifuugiklaasi 2 mL 0,1 M Na 2C2O4 lahust ja 1 mL 0,1 M CaCl 2 lahust. Märgistasin klaasid ning tsentrifuugisin tekkinud sademed. Peale tsentrifuugimist sademe kohale tekkinud selge lahuse jagasin kaheks. Lahuse jagamisel saadud lahustest ühele lisasin 2 tilka Na2C2O4 lahust, teisele 2 tilka CaCl2 lahust. Sama kordasin ka teisest katseklaasist eraldatud lahustega ning jälgisin, millistes katseklaasides tekib sade. Ühte tsentrifuugiklaasi, kus tekkis sade, lisasin 2 M äädikhappelahust, teise 1 M soolhappelahust. Katse 3.3. Rasklahustuva ühendi lahustusesse viimine gaasi tekkega. Valasin tsentrifuugiklaasi 2 mL Na2CO3 ja lisasin 1 mL CaCl2 lahust. Eraldasin tsentrifuugimisel sademe ning valasin selge lahuse sademe pealt ära. Lisasin sademele tilkhaaval 1 M HCl lahust kuni sademe lahustumiseni. Jagasin saadud lahuse kaheks. Ühte
· Seati valmis ja nummerdati 6 puhast katseklaasi · Katseklaasi o Nr 1 pipeteeriti 1ml destileeritud vett o Nr 2 ja 3 pipeteeriti 1ml uuritavat lahust o Nr 4,5 ja 6 pipeteeri igasse 1ml erineva konsentratsiooniga glükoosilahust. · Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml eelnevalt valmistatud tööreaktiivi* ja loksutati · Katseklaase hoiti 20 minutit toatemperatuuril · Spetrofotomeertia põhimõttel mõõdeti optilised tihedused katseklaasides *Õppejõu poolt valmistatud 25ml tööreaktiiv koosnes: · 2,5mg glükoosi oksüdaasi · 1,5mg peroksüdaasi · 16,6ml 0,2M fosfaatpuhvrit, pH = 6,0 · K4[Fe(CN)6] 0,1% lahust, millega täideti kolb kuni lõppmahuni. Optilised tihedused Korrigeeritud optilised tihedused 1. 0,048 1. 0 2. 0,059 2. 0,011 3
3 segu hakkas käärima, kuid mitte midagi muud märkimisväärset tähele ei pandud. Katseklaas nr. 2 ja 4 seguga ei toimunud mitte mingeid reaktsioone. 6 4. ARUTELU Söötmes kasutati suhkrut, kuna see reageerib pärmiga segunedes hästi. Pooled klaasid asetati külmikusse, kuna on teada, et külmas keskkonnas ei toimu head reaktsiooni ainete vahel. Soojaallika lähedal aga hoopis toimub reaktsioon hästi. Pooltes katseklaasides kaeti söötmed toiduõliga, kuna toiduõli tagab hapniku mittesattumist söötmetesse, sest hapnik reageerib söötmega hästi. 7 KOKKUVÕTE Uurimise lõpptulemusena selgus, et pärmi ja suhkru kiireks reageerimiseks on vaja piisavalt sooja temperatuuri ja hapnikku. Uurimistöö algul püstitatud hüpotees oli õige. Pärm reageerib soojas suhkruga paremini. 8 KASUTATUD KIRJANDUS:
kontsentratsioon on 0.125 mg/ml. Viimasest lahusest võetakse 5 ml ja lahjendatakse 5 ml dest veega, saades lahuse, mille kontsentratsioon on 0.062 mg/ml. Reaktsiooni läbiviimine. Võetakse 6 katseklaasi. 1.-sse pipeteeritakse 1 ml dest. vett. 2.-sse ja 3.-sse 1 ml uuritavat lahust. 4.-sse, 5.-sse ja 6.-sse 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. Igasse katseklaasi valatakse 3 ml tööreaktiivi, loksutatakse ja jäetakse 20- ks minutiks reageerima. Reaktsiooni tulemusena katseklaasides 2-6 tekkis helekollane lahus, mis on tingitud punase veresoola sisaldusega lahuses. Viimane etapp on lahuste optilise tiheduse määramine spektrofotomeetril lainepikkusel 410 nm. Kinlda glükoosi kontsentratsiooniga proovide optilise tiheduse tabel ja graafik. 0 0 0,25 0,113 0,125 0,059 0,062 0,029 Tundmatu konstentratsiooniga proovi optilise tihedus: D1 = 0,099, D2 = 0,096, lahutan keskmisest
Tallinna Tehnikaülikooli Füüsika instituut Üliõpilane: Sergei Ovsjanski Teostatud: Õpperühm: IAEB 21 Kaitstud: Töö nr. 12 OT allkiri: Takistuse temperatuurisõltuvus Töö eesmärk: Töövahendid: Metalli ja pooljuhi takistuse tempe- Metalli ja pooljuhi tükid õliga täidetud ratuurisõltuvuse võrdlemine, poolju- katseklaasides, elektriahi, termomeetrid, hi omajuhtivuse tekkimiseks vajali- autotransformaator, oommeeter, lüliti, ku aktivatsioonienergia arvutamine. ühendusjuhtmed. Skeem Nr Temp Temp Metall Pooljuht Ln(R) 1/T (1/K) °C K Oom Oom 1 34 307 28 237.8 5.471 0.0033 2 36 309 28.6 209.5 5.345 0.0032 3 38 311 28.6 195.2 5.274 0.0032 4 40 313 28.9 190
võrrelda kontsentratsioone spektrofotomeetriga antud tulemustega (lainepikkus 410 nm) ning koostada graafikut. Proovide mistamine aldab standard+lahusest, mis sisaldab täpselt 1 mg/ml glükoosi. Sellest lahusest valmistatakse kolm lahjemat proovi, reeglina nande kontsentratsioonid on 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml. Skeem on toodud allpool. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetatakse katseklaaside statiivi 6 puhast, kuiva katseklaasi ja nummerdatakse. 1 nullproov, destilleeritud vesi (näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni) 2 1 ml uuritavat lahust 3 1 ml uuritavat lahust 4 1 ml glükoosilahust (0,25 mg/ml) 5 1 ml glükoosilahust (0,125 mg/ml) 6 1 ml glükoosilahust (0,062 mg/ml) Igasse katseklaasi pipeteeritakse 3 ml tööreaktiivi ja loksutatakse kohe, et saavutada ühtlast kontsentratsiooni.
happes. Töö käigus tuli esimesena läbi viia tuha eeltöötlus. Kahte keeduklaasi tuli võtta mõlemasse üks spaatlitäis tuhka. Ühte keeduklaasi lisada 50 mL destilleeritud vett ja teise 50 mL 10% HCl lahust. Mõlemaid lahuseid segada klaaspulgaga. Vees tuhk sadenes, HCl lahuses toimus tugev oksüdeerumine ja gaasi eraldumine. Eralduva gaasi saaks tõestada selle mahtu mõõtes ja arvutades tuha massi kaudu. Teiseks tuli läbi viia võrdluskatsed, mis tehti katseklaasides. Reaktsioonides võtta alguses katseklaasi mõni tilk otsitavat katiooni või aniooni sisaldavat lahust ja seejärel tõestusreaktiivi. Jälgida ning fikseerida lahuste värvuse muutused ja/või sademe teke ja selle värvus. 1.Fosfaatiooni tõestamine - 1 mL naatriumfosfaadi lahusele katseklaasis lisada 3 tilka konts. HCl, 5 tilka ammooniummolübdaadi lahust ja 4 tilka askorbiinhappe lahust.
orgaanilises lahustis. Esimesse katseklaasi valasin palmitiinhappe, teise katseklaasi valasin oliivõli ning kolmandasse katseklaasi valasin searasva lahuseid. · Kõikidesse katseklaasidesse lisasin tilkhaaval võrdse koguse (~ 5 tilka) broomi lahust kloroformis (triklorometaanis) · Loksutan katseklaase. Vaid esimeses katseklaasis ei kadunud broomile iseloomulik pruun värvus, kui teistes katseklaasides kadus. Järeldus Katseklaasis, kus oli palmitiinhape, ei kadunud broomile iseloomulik pruun värvus ära, mis tõendab, et lahus katseklaasis sisaldas küllastunud rasvhappeid. Katseklaasides, kus olid oliivõli ja searasva lahused, muutusid lahused värvituks, mis tõendab, et antud lahused sisaldasid küllastumata rasvhappeid. 1.3.5 Liebermann-Burchard'i kolesterooli määramise test Kolesterooli reageerimisel äädikhappe anhüdriidiga väävelhappe keskkonnas moodustub tume
Katseklaas nr. 1: pipeteerisin sinna 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni). 3. Katseklaasid nr. 2 ja 3: 1 ml greibimahla lahust (paralleelproovid). 4. Katseklaasid nr. 4,5 ja 6: pipeteerisin igasse katseklaasi 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. 5. Pipeteerisin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt. Fikseerisin aja ja hoidsin katseklaase 20 min toatemperatuuril. 6. Katseklaasides olevad lahuses värvusid suuremal või vähemal määral kollakaks, see toimus K3[Fe(CN)6] toimel ja näitas glükoosi olemasolu. 7. Mõõtsin spektrofotomeetril (lainepikkus 410 nm) lahuste optilised tihedused destilleeritud vee vastu. 8. Kuna ka kontrollproov andis madala optilise tiheduse väärtuse (tööreaktiivi komponentide tõttu), lahutasin glükoosi sisaldavate lahuste (katseklaasid 2-6) optiliste tiheduste väärtustest kontrollproovi oma).
0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml 2. Lahjenduste valmistamiseks võtsin 3 puhast, kuiva katseklaasi. Esimesse mõõtsin 2,5 ml glükoosi standardlahust ja 7,5 ml destilleeritud vett. 3. Teise võtsin 5 ml lahust esimesest katseklaasist ja lisasin 5 ml destilleeritud vett 4. Kolmandasse võtsin 5 ml teisest katseklaasist ja lisasin 5 ml vett. 5. Saadud lahjendusi loksutasin hoolikalt läbi. Reaktsiooni tööreaktiiviga viisin läbi katseklaasides toatemperatuuril. 1. Selleks asetasin statiivile 6 puhast kuiva katseklaasi ja märkisin need numbritega. 2. Katseklaasi nr. 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov) 3. Katseklaasidesse 2 ja 3 pipeteerisin 1ml melonimahla lahust (paralleelproovid) 4. Katseklaasidesse 4, 5, 6 pipeteerisin igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust ( lahjendused) 5. Igasse klaasi pipeteerisin veel 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin hoolikalt. 6
pH9 pH9 pH7 pH7 pH5 pH5 pH7 pH5 · iga 48 tundi järel märgitakse üles katseklaasides toimunud muutused · 3 nädala pärast viimasel vaatlusel mõõdetakse lahuste optilised tihedused lainepikkusel 540 nm 3. Soola ja suhkru kontsentratsioonist: · Tegime igast kultuurist 3 külvi erineva NaCl sisaldusega (0, 10 ja 20%) ja 3 külvi erineva glükoosi kontsentratsiooniga (0, 20 ja 40%) vedelsöötmesse · Inkubeerisime külve toatemperatuuril · Iga 48 tundi järel vaatasime toimunud muutusi katseklaasides
Sain lahuse kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml. Seejärel võtsin saadud lahusest 5 ml järgmisesse katseklaasi ning lisasin juurde 5 ml destilleeritud vett ja loksutasin. Sain lahuse kontsentratsiooniga 0,125 mg/ml. Viimaks võtsin saadud teisest lahjendusest 5 ml lahust ning lisasin 5 ml destilleeritud vett, loksutasin. Kolmanda lahjenduse sain kontsentratsiooniga 0,062 mg/ml. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsiooni tööreaktiiviga viisin läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetasin katseklaaside statiivi 6 puhast, kuiva katseklaasi ning nummerdasin need. Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett, katseklaasidesse nr 2 ja 3 1 ml mee tõmmist ning katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust (mida olin eelnevalt valmistanud). Seejärel lisasin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi, loksutasin ning hoidsin katseklaase 20 minutit toatemperatuuril.
tähiseks on T90 ja sümboliks K, kui ka rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on t90 ja sümboliks °C. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel. t90/°C = T90/K - 273,15 Takistuse temperatuurisõltuvus Töö eesmärk: Töövahendid: Metalli ja pooljuhi takistuse tempe- Metalli ja pooljuhi tükid õliga täidetud ratuurisõltuvuse võrdlemine, poolju- katseklaasides, elektriahi, termomeetrid, hi omajuhtivuse tekkimiseks vajali- autotransformaator, oommeeter, lüliti, ku aktivatsioonienergia arvutamine. ühendusjuhtmed. Töö teoreetilised alused. Küllalt laias temperatuurivahemikus sõltub juhi takistus temperatuurist järgmiselt: R = (1 + t ) [1] Kus Ro on takistus 0 oC juures, t on temperatuur oC ja on takistuse temperatuuritegur 1 1
· Kui kaseiini lahus on soojenud, alustame ensüümi reaktsioon. Selleks lisame kaseiinile 1ml enne valmistatud proteaasilahust. Loksutame kaseiini katseklaasi, võtame sellest 3 ml proovi ja lisame esimesse TKÄ- katseklaasi(see on meie nullproov), ja paneme kaseiini katseklaasi tagasi termostaati. · 5, 10, 15-l minutil võtame veel 3 ml proovi ja lisame seda 2, 3, ja 4-le trikloorädikhappe sisaldavasse katseklaasidele. · Selle tulemusena tekkib katseklaasides valge sade(pikad polüpeptiidid, mis reageerisd TKÄga, sade meile ei ole vaja). · Filtreerime 4 katseklaasi sisaldava lahusi. · Spektrofotomeetriga määrame 4 proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel 280nm. · Kalibrimisgraafikut kasutades leitakse proovide optiliste tiheduste järgi nendes sisalduva türosiini kontsentratsioon. · Saadud andmete alusel koostame graafik, mis väljendub türosiini kontsentratsiooni ja
2. Katseklaas nr. 1: pipeteerisin sinna 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni). 3. Katseklaasid nr. 2 ja 3: 1 ml mee lahust (paralleelproovid). 4. Katseklaasid nr. 4,5 ja 6: pipeteerisin igasse katseklaasi 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. 5. Pipeteerisin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt. Fikseerisin aja ja hoidsin katseklaase 20 min toatemperatuuril. 6. Katseklaasides olevad lahuses värvusid kollaseks (ka kontrollproov), see toimus K3[Fe(CN)6] toimel ja näitas glükoosi olemasolu. 7. Mõõtsin spektrofotomeetril (lainepikkus 410 nm) lahuste optilised tihedused, võrduslahuseks destilleeritud vesi. 8. Kuna ka kontrollproov andis madala optilise tiheduse väärtuse (tööreaktiivi komponentide tõttu), lahutasin glükoosi sisaldavate lahuste (katseklaasid 2-6) optiliste tiheduste väärtustest kontrollproovi oma).
Sellest valmistati rida glükoosilahuseid ehk lahjendusi. Valmistati 3 lahjendust, milles glükoosi kontsentratsioon on vastavalt 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml. Lahjenduste valmistamiseks võeti 3 puhast, kuiva katseklaasi. Esimesse mõõdeti 2,5 ml glükoosi standardlahust ja 7,5 ml destilleeritud vette. Teise võeti 5 ml lahust esimesest katseklaasist ja lisati 5 ml destilleeritud vett. Kolmandasse võeti 5 ml teisest ja lisati 5 ml vett. Reaktsioon tööreaktiividega viidi läbi katseklaasides toatemperatuuril. Selleks asetati statiivile 6 puhast ja kuiva katseklaasi, mis markeeriti numbritega. Katseklaasi '0' pipeteeriti 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov). Katseklaasidesse '1' ja '2' pipeteeriti 1 ml uuritavat lahust (paralleelproovid). Katseklaasidesse '3', '4' ja '5' pipeteeriti igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust, mis eelnevalt valmistati. Igasse klaasi pipeteeriti 3 ml tööreaktiivi ja loksutati kohe, et saavutada ühtlast kontsentratsiooni
I katseklaas: Järelikult sade pidi tekkima II katseklaas: Järelikult sade pidi tekkima III katseklaas: Järelikult sade pidi tekkima Katse 1.2 Katseklaasidesse valati 1 ml H2SO4, Na2SO4, MgSO4, CuSO4, Na2S2O3 lahust ning igasse katseklaasi lisati 0,1 ml BaCl2 lahust. Kõigis katseklaasides peale tekkis valge BaSO4 sade. Ba2+ ioonide määramise reaktiiv peab sisaldama SO42- ioone. Sade pidi tekkima Katse 1.3 Ühte keeduklaasi mõõdeti 10 ml 0,05M Pb(NO3)2 lahust ja 10 ml 0,5M NaCl lahust. Teise 14 ml vett, 5 ml Pb(NO3)2 ja 1 ml NaCl. Sade tekkis esimeses keeduklaasis. Esimene keeduklaas Sade pidi tekkima Teine keeduklaas
kalibreeritud (jaotusega varustatud) katseklaasi, kuhu pipeti abil mõõdetakse eelnevalt väljaarvutatud kogus glükoosi standardlahust ja lisatakse destilleeritud vett nii palju, kui on vajalik lahuse lõppmahu saavutamiseks( antud juhul on vajalik 20 ml kokku). Katseklaasid suletakse korkidega ja loksutatakse ühtlustamiseks läbi. Reaktsiooni läbiviimine Reaktsioon viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuril. Selleks pannakse katseklaaside statiivi 6 puhast ja kuiva katseklaasi. Asjalik on ka katseklaasid markeriga ära märkida. Kontrollkatse, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni, viiakse destilleeritud veega. Uuritava lahusega tehakse kaks paralleelkatset, glükoosi standardlahusest valmistatud lahjendustega igaühega üks katse: · Katseklaasi nr 1pipeteeritakse 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov)
Tallinna Tehnikaülikooli Füüsika instituut Üliõpilane: Teostatud: Õpperühm: Kaitstud: Töö nr. 12 OT allkiri: Takistuse temperatuurisõltuvus Töö eesmärk: Töövahendid: Metalli ja pooljuhi takistuse tempe- Metalli ja pooljuhi tükid õliga täidetud ratuurisõltuvuse võrdlemine, katseklaasides, elektriahi, termomeetrid, poolju-hi omajuhtivuse autotransformaator, oommeeter, lüliti, tekkimiseks vajali-ku ühendusjuhtmed. aktivatsioonienergia arvutamine. Skeem Töö teoreetilised alused. Küllalt laias temperatuurivahemikus sõltub juhi takistus temperatuurist järgmiselt: R = (1 + t ) [1]
tulemuseks Vüf=20,65 ml. Kui sinise värvusega dekstraansinine on jõudnud kolonni alaossa, võtan ühendatud fraktsioonina kogutud keeduklaasi alt ning hakkan fraktsioone 2 ml kaupa katseklaasidesse koguma. Seda teen seni, kuni kolonnis ei esine enam ühtegi värvust ning eluaadi värvus on muutunud värvituks. Kogusin kokku 33 katseklaasi (ehk 66 ml) fraktsioone. Kokku Vkokku=86,65 ml (koos ühendatud fraktsiooniga). Seejärel mõõdan katseklaasides olevate lahuse optilised tihedused, määramaks nende kontsentratsiooni. Selleks kasutan spektrofotomeetrilist meetodit. Optiline Fraktsiooni nr Elueerimismaht V, ml tihedus, A Ühendatud fraktsioon 20,65 0,1563 1. 22,65 0,2076 2
Marika Treiman, 134944YAGB ,,1.Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega" 2) Mõlemasse lisasin ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Loksutasin kuni ained lahustusid. 3) Keetsin reaktsioonisegu 40 min veevannis, seejärel jahutasin jäävannis. 4) Jälgisin osasoonide moodustumist katseklaasides ning tegin nende kuju kindlaks mikroskoobis. Tulemused: Glükoosi osasooni kristallid olid pikliku kujuga, asetsesid tihedasti luuavarre kujuliselt Glükosasoon Fruktoosi osasooni kristallid sarnanevad glükoosi osasooni omadele, meenutades luuavarre kuju. Sarnasuse põhjuseks on see, et mõlemad suhkrud on monosahhariidid. Nende struktuuri põhjustab erinevate gruppide kinnitumine esimese ja teise suhkru molekuli süsiniku külge.
Töö käik Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valasin igasse 2 ml erineva lipiidi lahust metüleenkloriidis (kolesteroolilahus, taimse-rapsõli ja loomse rasva lahust-või). Igasse katseklaasi lisasin 6-7 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 4-5 tilka konts. väävelhapet. Loksutasin hoolikalt. Järeldus:Esimeses katseklaasis oli kolesteroolilahus, teises rapsiõli ja kolmandas searasv. Esimene lahus värvus äädikhappe anhüdriidi ja väävelhappe lisamisel tumesinakasroheliseks Teistes katseklaasides olid lahused kollakaspunakad. Taimerasvas ei sisaldunud kolesterooli, küll aga mingil määral searasvalahuses.
Glükoosilahuste (lahjenduste) tegemisel lähtusin kõrvalolevast skeemist. Selleks valmistasin glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml (2,5 ml töölahus + 7,5 ml dest. vesi), loksutasin. Seejärel lahjendasin seda glükoosilahust 2 korda (5 ml esimene lahus + 5 ml dest. vesi), loksutasin. Saadud teist lahjendust lahjendasin veel 2 korda (5 ml teine lahus + 5 ml dest. vesi), loksutasin. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks on vaja 6 puhast, kuiva ja nummerdatud katseklaasi. Katseklaasi nr 1 pipeteeritakse 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov). Katseklaasidesse nr 2 ja 3 pipeteeritakse 1 ml uuritavat lahust (2 paralleelproovi). Katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 pipeteeritakse igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust, mis valmistati ülalkirjeldatud viisil. Igasse katseklaasi pipeteeritakse 3 ml tööreaktiivi ja loksutatakse kohe, et
sade peab tekkima Es 6,61 4,59 10 5 100% 44% 4,59 10 5 Katse 1.2 Valada katseklaasidesse 1 mL H2SO4, Na2SO4, MgSO4, CuSO4 ja Na2S2O3 lahust ning lisada igasse katseklaasi 0,1 mL (2 tilka) BaCl2 lahust. Kas muutused kõigis katseklaasides on ühesugused? Kõikides klaasides peale viimast tekkis valge sade, aga mõnedes klaasides oli see paksem, mõnedes õrnam. Kirjeldada reaktsioonivõrrandiga (ioon- ja molekulaarkujul) sademe teket: a) H2SO4 lahusele BaCl2 lahuse lisamisel H2SO4+BaCl2 → BaSO4↓ +2HCl valge sade SO42- + Ba2+ → BaSO4↓ b) Na2SO4 lahusele BaCl2 lahuse lisamisel Na2SO4+BaCl2 → BaSO4↓ +2NaCl valge sade SO42- + Ba2+ → BaSO4↓
Lõppkokkuvõttes tekib kolesterooli polüeensete sulfoonhappe derivaatide segu. Samas aga positsioonis C17 paiknev süsivesinikradikaal reaktsioonis ei osale. Töö käik: Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valatakse igasse 2 ml erineva lipiidi lahust ,metüleenkloriidis: 1. Kolesterool 2. Kookosrasv 3. Searasv Igasse katseklaasi lisatakse 6...7 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ja 4...5 tilka kontsentreeritud väävelhapet ning loksutatakse hoolikalt. Jälgitakse katseklaasides toimuvaid värvuse muutusi ning reaktsioonisegu lõpliku värvuse kujunemist. Tehakse järeldused kolesterooli sisalduse kohta uuritavates proovides. Järeldus: Kolesterooli lahus värvus tugevalt rohekas-sinakaks. Seismisel värvus ka searasv õrnalt sinakaks, kookosrasv jäi värvituks. Järeldusena saab öelda, et kookosrasv ei sisalda praktiliselt kolesterooli, searasv sisaldab, kuid ka mitte väga suures hulgas. 2.2 KAROTENOIDIDE IDENTIFITSEERIMINE JA
suurenemisele ja sulfoneerumine erinevates punktides. Ning kokkuvõtteks tekib kolesterooli polüeensete sulfoonhappe derivaatide segu. Töö käik Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valasin igasse 2 ml erineva lipiidi lahust: searasv, kolestrerool ja rapsõli. Igasse katseklaasi lisatakse 6...7 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ja 4...5 tilka kontsentreeritud väävelhapet ning loksutasin hoolikalt. Jälgisin katseklaasides toimuvaid värvuse muutusi ning reaktsioonisegu lõpliku värvuse kujunemist. Märkasin, et lahus kolesterooliga sai tumeroheliseks, rapsõliga kollase-roheliseks ja searasva lahus sai heleroheliseks. Sellest saab teha järeldust, et searasv peaegu ei sisalda kolesterooli, rapsõli aga sisaldab fütosterooli, mis on sarnaste omadustega ja annab iseloomulikku reaktsiooni.
Töö käik Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valasin 2 ml erineva lipiidi lahust metüleenkloriidis: või,oliiviõli,steariinhape. Kõigisse katsklaasi lisasin tilkhaaval 10 tilka broomi lahust metüleenkloriidis ning vaatasin toimunud muutusi. Tulemus Steariinhappe lahus oli ühtlaselt kollkaspruun,seega steariinhape on küllastunud rasvhape.Teistes katseklaasides,kus olid või ja oliiviõli lahused olid kollased,seega ei sisalda need lahused küllastunud rasvhappeid. Mis rasvade lahuseid te kasutasite? Vaadake internetist, kui palju või ja oliiviõli küllastumata rasvhappeid sisaldavad. Tehke vastavalt sellele parandused järeldustes. VVõi sisaldab 82,5% rasva,kus on 29 g küllastumata rasvhappeid.Oliiviõli sisaldab 98% rasva,kus on 11g küllastumata rasvhappeid.Seega nad ei sisalda küllastunud rasvhappeid. 1.3.5
Kuidas hinnatakse mikroobide tundlikkust ravimile? Hinnata saab järgmiselt – peetritassile, kus on mingisugune konkreetne mikroob, pantakse erinevaid antibiootikume. Hiljem uuritakse, mida suurem on ring antibiootikumi ümber, seda tundlikum on ta teatud antibiootikumile. Mida väiksem ring antibiootikumi ümber, seda resistentsem on ta teatud antibiootikumile. Tegime laboritöös seda. Sama katset võib teha ka katseklaasides jms. Kuidas hinnatakse raviks vajamineva doosi suurust (MIK ja MBK, E-test, lahjendusmeetod)? Vajalik bakteri puhul, millele on resistentsuse teke omane. E-test – difusioonitest Kirby-Bauer disk – difusioonitest Lahjendustestid – minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon (MIK) – antibiootikumi väikseim kontsentratsioon, mille puhul ei ole võimalik sedastada silmaga nähtavat kasvu
Katsed ekstraheerimisega ning kloorivee kasutamisega viia läbi ja katseklaasid tühjendada ning loputada tõmbe all ! Kirjeldada võimalikult täpselt toimuvaid muutusi, märkides ära reaktsiooniks võetud ja tekkivate ühendite (mis on peale ekstraheerimist uuesti pinnale kogunevas tolueenikihis) värvused. Peale ekstraheerimist lahus, kus alguses oli KBr muutus orandžiks, teises katseklaasis, seal kus alguses oli KI, lahus muutus punaseks. Mõlemates katseklaasides tekkis mitte lahustuv läbipaistev tolueeni kiht. Kirjutada redoksreaktsioonide võrrandid ja poolreaktsioonide võrrandid. Arvutada nendele reaktsioonidele redokspotentsiaalide vahe ∆E0 (liikumapanev jõud) ja hinnata, kas antud reaktsioonid standardtingimustel kulgevad. 2 KBr Cl2 Br2 2 KCl Cl2 2e 2Cl 1,36V - oksüdeerija Br2 2e 2 Br 1,09V – redutseerija
keskkonnas äädikhappe anhüdriidiga annab veel erinevaid produkte. 11 Martin Tamm (121006YASB) Biokeemia praktikum (töö nr. 2.2 ja 1.3) 1. Kolmesse puhtasse katseklaasi valatakse 2 ml kolesterooli lahust, oliiviõli lahust, searasva lahust. 2. Lisatakse 6-7 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 4-5 tilka väävelhapet happelise keskkonna tekkimiseks. 3. Loksutatakse hoolikalt ja jälgitakse katseklaasides toimuvaid muutusi. Tulemused Kolesterool tekkis tumesinine lahust mis näitab ära kolesterooli olemasolu lahuses. Oliivõli tekkis kollakas värvus. Searasv värvus ei muutunud. Järeldus: kolesterooliga tekkis tumesinikas värvus katseklaasi mis tähendab seda, et kolestrool reageeris äädikhappe anhüdriidiga hästi happelises keskkonnas. Oliiviõli ka reageeris äädikhappe anhüdriidiga tekitades kollakat värvus katseklaasis olevasse lahusesse.
Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valatakse igasse 2 ml erineva lipiidi lahust metüleenkloriidis (kolesteroolilahus, taimse ja loomse rasva lahust). Igasse katseklaasi lisatakse 6-7 tilka äädikhappe anhüdriidi ja 4-5 tilka konts. väävelhapet. Loksutatakse hoolikalt. Järeldused Esimeses katseklaasis kolesteroolilahus, teises rapsiõli ja kolmandas searasv. Esimene lahus värvus äädikhappe anhüdriidi ja väävelhappe lisamisel tumesinakasroheliseks, mida võiski oletada. Teistes katseklaasides olid lahused kollakaspunakad. Taimerasvas ei sisaldunud kolesterooli, küll aga mingil määral searasvalahuses. KAROTENOIDIDE IDENTIFITSEERIMINE JA SISALDUSE MÄÄRAMINE Teooria Karotenoidid on taimerakkude kloroplastides ja kromoplastides ning ka mõningates teistes organismides sisalduvad fotosünteesi abipigmendid. Nad absorbeerivad valgust klorofüllist pisut erineval lainepikkusel ja on niimoodi täiendavateks kiirguse retseptoriteks. Kõige pikema ahelaga karotenoid on lükopeen.
tasakaalustage) katseklaasides toimuvate reaktsioonide molekulaarsed ja lühendatud ioonsed võrrandid. Selgitage, miks toimub reaktsioon. ÜLESANNE 14 (3 punkti)
pH9 pH9 pH7 pH7 pH5 pH5 pH7 pH5 · iga 48 tundi järel märgitakse üles katseklaasides toimunud muutused · 3 nädala pärast viimasel vaatlusel mõõdetakse lahuste optilised tihedused lainepikkusel 540 nm 3. soola ja suhkru kontsentratsioonist: · 3 söödet erineva NaCl sisaldusega (0, 10 ja 20%) ja 3 söödet erineva glükoosi kontsentratsiooniga (0, 20 ja 40%) á 3 katseklaasi - kokku 18 katseklaasi. · igast kultuurist tehakse 3 külvi erineva soola sisaldusega söötmesse ning samuti 3 külvi
steraanituuma oksüdeerimine, mis viib küllastamatuse suurenemisele ja sulfoneerumine erinevates punktides. Kokkuvõttes tekib kolesterooli polügeensete sulfoonhappe derivaatide segu. Töö käik: Kolme puhtasse ja kuiva katseklaasi valatakse 2 ml erineva lipiidi lahust metüleenkloriidis: kolesteroolilahust, oliiviõli ja searasva lahust. Igasse katseklaasi lisatakse 6 tilka värsket äädikhappe anhüdriidi ja 4 tilka konts. väävelhapet ning loksutatakse hoolikalt. Jälgitakse katseklaasides toimuvaid muudatusi ning reaktsioonisegu lõpliku värvuse kujunemist. Tehakse järeldus kolesterooli sisalduse kohta uuritavates proovides. Järeldus: Kolesteroolilahus värvus pruunikaks, oliiviõli lahus muutus oranzikaks ning searasva lahuses võis vaevu märgata värvimuutust. Nende tulemuste põhjal järeldan, et kolesteroolilahus sisaldas kõige rohkem kolesterooli, seejärel oliiviõli ning kõige vähem searasva lahus
Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Mitte taandatava suhkru hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt. Katseklaasides olev lahus omandab intensiivse sinise värvuse. Katseklaase soojendatakse uuesti veevannil kuni ühes katseklaasis tekib tugev punane sade. Järeldus: Punane sade tekkis HCl-iga lahuses, sest seal tekkis vask(II)tartaatkompleks. Üldiselt sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, kuid selle eest reageerivad tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Sahharoosi lahuses, kuhu lisati HCl-i, toimus kõrgel temperatuuril hüdrolüüs
Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Mitte taandatava suhkru hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt. Katseklaasides olev lahus omandab intensiivse sinise värvuse. Katseklaase soojendatakse uuesti veevannil kuni ühes katseklaasis tekib tugev punane sade. Tulemus: Punane sade tekkis HCl-iga lahuses, kuna seal tekkis vask(II)tartaatkompleks. Üldiselt sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, kuid selle eest reageerivad tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Sahharoosi lahuses, kuhu lisati HCl-i, toimus kõrgel temperatuuril hüdrolüüs
sademena lahusest välja sadestub. Kuna sahharoos pole taandav suhkur, ei reageeri ta Fehlingi reaktiiviga, küll aga teevad seda tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Töö käik: valasin kahte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ning lisasin ühte tilga konts. HCl. Seejärel hoidsin sahharoosi hüdrolüüsumiseks mõlemat 5min 80 °C veevannis. Seejärel lisasin mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutasin (tekkis Fehlingi reaktiiv). Katseklaasides olev lahus omandas intensiivse sinise värvuse. Soojendasin katseklaase uuesti ning katseklaasis HCl-ga tekkis punakas Cu2O sade. Kuna happe lisamine kiirendab sahharoosi hüdrolüüsi e. inversiooni kõrgel temperatuuril, siis sahharoos lagunes glükoosi-fruktoosi seguks ehk invertsuhkruks, mis andis reageerides Fehlingi reaktiiviga punase vask(I)oksiidi sademe. Teises katseklaasis sahharoosi inversiooni ei toimunud ning lahusesse sadet ei tekkinud
kokkusegamisel. Saadud reaktiiv reageerib aldooside või ketoosidega. Sahharoosi hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel. Testis aset leidvad reaktsioonid, ühendite struktuurid? Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt. Katseklaasides olev lahus omandab intensiivse sinise värvuse. Katseklaase soojendatakse uuesti veevannil kuni ühes katseklaasis tekib tugev punane sade. Tulemus: Fehlingi lahuste lisamisel muutus mõlemas katseklaasis lahus siniseks. Teistkordsel kuumutamisel tekkis katseklassis, kuhu oli lisatud HCl punane sade. Järeldus: HCl lisamisel ja kuumutamisel toimus sahharoosi hüdrolüüs ja moodustusid glükoos ja fruktoos. HCl sisaldav lahus värvus punaseks, sest glükoos ja fruktoos on taandavad suhkrud ja
Valgu pl näitab keskkonna pH väärtust, millal valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute arv võrdne, st molekuli summaarne laeng on null. Sellest tingituna sadestuvad valgumolekulid välja. Kui aga pl ja pH on väga erinevad, siis väljasadestumist ei toimu. Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml munavalgu lahust, ühte lisada ka 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutada keeval vesivannil. Jälgida sademe teket katseklaasides. Tulemus: See katseklaas, kuhu äädikhapet ei lisatud, sinna tekkis valge sade. See tähendab, et molekuli summaarne laeng võrdus nulliga ning seetõttu saidki valgumolekulid lahusest välja sadestuda. See katseklaas, kuhu lisati aga ka äädikhapet, seal ei toimunud midagi. See annab märku olukorrast, kus kõik valgumolekulid on omandanud laengu, pl ja pH väärtused on erinevad ning väljasadestumist ei toimu. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
pikemaajalist kuumutamist. Töö käik: · valasin ühte katseklaasi 2 ml laktoosi lahust, teise 2 ml glükoosi lahust · mõlemasse lisasin 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati · loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud · hoidsin reaktsioonisegusid 40 minutit keevas veevannis, aeg-ajalt loksutades · jahutasin segud Tulemused ja järeldused: Pärast jahutamist oli katseklaasides selgelt näha kristallilisi struktuure välja sadenemas. Katse võis lugeda õnnestunuks, kuna lahustesse tekkisid osasoonid. Glükoosi osasoonid meenutasid mikroskoobi all pikki ja teravaid oksakimpe ning neid oli võrreldes arabinoosi osasoonidega väga hästi näha. Arabinoosi osasoonid olid läbi mikroskoobi vaadates tunduvalt heledamad ning teistsuguse kujuga, koondunud kollakate täpikestena. 1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Kahte katseklaasi valatakse 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisatakse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Reaktsioonisegu hoitakse 40 minutit keevas veevannis, aegajalt loksutades ja jahutatakse seejärel jäävannis. Kui osasoonid on hakanud juba moodustuma, pole vaja segu enam loksutada. Katse korrektsel läbiviimisel moodustuvad katseklaasides vastavate suhkrute osasoonid, mis lahusest välja kristalluvad. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Järeldus: Tegin katset glükoosi (pildil vasakul) ja laktoosiga (pildil paremal). Pilt on tehtud pärast 40-minutilist kuumutamist keeval veevannil ning jahutamist jäävannis. Laktoosi osasoonid ei tulnud mul välja, küll aga glükoosi omad õnnestusid.
Kahte katseklaasi valatakse 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisatakse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Reaktsioonisegu hoitakse 40 minutit keevas veevannis, aegajalt loksutades ja jahutatakse seejärel jäävannis. Kui osasoonid on hakanud juba moodustuma, pole vaja segu enam loksutada. Katse korrektsel läbiviimisel moodustuvad katseklaasides vastavate suhkrute osasoonid, mis lahusest välja kristalluvad. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Järeldus: Tegin katset glükoosi (pildil vasakul) ja laktoosiga (pildil paremal). Pilt on tehtud pärast 40-minutilist kuumutamist keeval veevannil ning jahutamist jäävannis. Laktoosi osasoonid ei tulnud mul välja, küll aga glükoosi omad õnnestusid.
steriilset tardsöödet. Teatud kogus (külviaasatäis või kvantitatiivsel määramisel 0,1-1 ml) sobiva konsentratsiooniga mikroorganismide suspensiooni (lahjendust) kantakse kas otse Petri tassi või sulatatud ja 45 - 50 °C-ni jahutatud tardsöötmega katseklaasi. Sisu valatakse Petri tassi, paotades selle kaant minimaalselt. Vedelsöötmesse külvamine - mikroorganisme kasvatatakse vedelsöötmes kas katseklaasides, erineva mahuga kolbides või fermentaatorites (reaktorites). Kasvatamist alustatakse (ka suuremahulist kultiveerimist reaktoris) ühest rakust põlvneva mikroorganismide kulturi järkjärgulisest eelkasvatusest. Petri tassil või kaldagaril kasvanud säilituskultuurist või tardsöötmele tehtud väljakülvist võetakse steriilse külviaasaga aseptiliselt ühest kolooniast pärinevat biomassi ja viiakse see katseklaasis
ühesuguse laengu (,,+" või ,,-"), valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu. 12 Töö käik Kahte katseklaasi valatakse kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisatakse 1 ml kontsentreeritud etaan- e äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutatakse keeval vesivannil. Jälgitakse sademe tekkimist katseklaasides ja põhjendatakse täheldatud erinevust. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Etanool, atsetoon jt. veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete (= füdrofoobsete) radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Toimub valgu dehüdratiseerumine, mistõttu valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada, denatureerub valk pöörduvalt
//Elektroforees. Geel on klaaside vahel, geeli peale võime proove kanda, näiteks DNA'd. Pannes geeli elektrivälja, siis teatud (omades laengut) juhul võivad molekulid läbi geelis olevate pooride teise elektroodi poole. Kõik nukleiinhapped hakkavad läbi geeli seega elektroodi poole liikuma. Kui proovis on erinevaid nukleiinhappemolekule, siis pikema ahelaga molekulid liiguvad aeglasemalt kui lühemad. Nii saame ahelaid üksteisest eraldad sõltuvalt nende suurusest//. Sandler pani katseklaasides sünteesitud ahelad geelile ja lahutas nad. (mingi radade jama). POLÜMERAASI AHELREAKTSIOON - PCR 12/11/09 Garry Mullis sai Nobeli preemia selle meetodi väljatöötamise eest. DNA sünteesi reaktsiooni jaoks oli vaja DNA polümeraasi (ensüümi), matriits-DNA, dNTP (4). Tegelikult sellisel kombel reaktsiooni ei toimu. Puudu on praimerid (lühike DNA lõik). DNA polümeraas ei suuda hakata nullist DNA ahelat sünteesima, küll aga olemasolevat ahelat pikemaks tegema
annaabi.ee 
