Valgud ja süsivesikud (1.1 ja 1.2) (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Keemia - Biokeemia

1 Hindamata

Valkude reaktsioonid
Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud amiidsidemega, mida nimetatakse ka peptiidsidemeks. Peptiidside tekib ühe aminohappe karboksüülrühma ja teise aminohappe aminorühma vahel, mille tulemusena eraldub ka vesi. Peptiidside on osalise kordsuse tõttu planaarne.
Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Mõningad valgud sisaldavad ka ebaharilikke aminohappeid .
Valgud täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarstruktuurist ehk aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Sekundaarne struktuur iseloomustab ahela lokaalset korrapärastumist, tertsiaarse struktuuri mõistet kasutatakse kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks. Osamolekulidest ehk subühikutest koosnevaid valke nimetatakse oligomeerseteks, tal on mitu polüpeptiidahelat. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega.
Valgu ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks, mille käigus katkevad või grupeeruvad ümber ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed, peptiidsidemed aga säiluvad. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust ja seetõttu võib ta lahusest välja sadeneda. Valgu hüdrolüüsiks nimetatakse peptiidsideme lagunemist.
Valkude kindlakstegemiseks lahustes kasutatakse mitmeid kvalitatiivse analüüsi meetodeid , näiteks:

värvusreaktsioonid peptiidsidemete või kindlate aminohapete tuvastamiseks
väljasadestamine denaturatsiooni uurimiseks
väljasoolastamine valgufraktsioonide lahutamiseks

Universaalsed ehk üldreaktsioonid on omased kõikidele valkudele . Spetsiifilised ehk erireaktsioonid on iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele.

Biureedireaktsioon
Ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi. Test on nimetuse saanud uurea derivaadi biureedi järgi.
Kuna biureedireaktsioon on tingitud peptiidsideme esinemisest, siis on ta valkude üldreaktsioon. Leeliselises keskkonnas moodustavad Cu2+- ioonid valgumolekulidega sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega roosa värvusega biureedikompleksi. Kompleksi värvus on tingitud Cu2+-ioonide koordinatiivsest seostumisest nelja peptiidsideme koostisse kuuluva lämmastiku aatomiga. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses.
Töö käik:

valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust
lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõne tilga 1%-list CuSO4 lahust
loksutasin hoolikalt

Tulemused ja järeldused:
Lahus muutus lillaks või violetseks, millest võib järeldada, et lahuses oli aluseline keskkond ning tekkis biureedikompleks . See omakorda tõestab 2 või enama peptiidsideme olemasolu lahuses.

Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon )
Ksantoproteiinreaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerub valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustunud ühend on intensiivse kollase tooniga ja omandab leeliselises keskkonnas oranži värvuse.
Töö käik:

valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust
lisasin 5 tilka kontsentreeritud HNO3
loksutasin
soojendasin kuni valge sade muutus kollaseks
jahutasin
lisasin NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna tekkimiseni
loksutasin

Tulemused ja järeldused:
Lämmastikhappe lisamisel munavalgule tekkis valge sade, kuumutamisel värvus see kollaseks. Pärast ammooniumhüdroksiidi lisamist muutus kollane sade intensiivsemaks, oranžikamaks.
Võib järeldada, et munavalgus on aromaatset tuuma sisaldavaid aminohappeid. Pärast kontsentreeritud lämmastikhappe lisamist denatureerus valk pöördumatult, kuumutamisel hakkas toimuma aromaatsete tuumade nitreerumine, mille tulemusel tekkiski kollane värvus. NH4OH lisamise järel tekkis aluseline keskkond, millele andis tõestust sademe muutumine oranžikamaks.

Milloni reaktsioon
Reaktsiooni läbiviimiseks kasutatakse Milloni reaktiivi, mis kujutab endast elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga. Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid, seega valkude puhul türosiini radikaalid. Milloni reaktsiooni puhul valgu lahus või denatureerunud valgu sade värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tumepunaseks.
Töö käik:

2 katseklaasi: ühte valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml želatiini lahust
mõlemasse katseklaasi lisasin 5 tilka Milloni reaktiivi
soojendasin reaktsioonisegusid 40-50 kraadini

Tulemused ja järeldused:
Munavalku sisaldav reaktsioonisegu muutus kuumutamisel punaseks, mistõttu võib järeldada, et munavalk sisaldab türosiini. Želatiini lahuse värvus ei muutunud, järelikult puudus türosiin.

Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Positiivne sulfhüdrüülreaktsioon näitab tsüsteiini esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv tioolrühm (-SH) allub hõlpsasti leeliselisele hüdrolüüsile, andes sulfiidioone, millised Pb2+-ioonide juuresolekul moodustavad musta või pruunika sademe. Katse teostatakse pliietanaadi lahusega, milline moodustab aluselises keskkonnas naatriumplumbaadi(II). See annab valgust vabanenud sulfiidioonidega PbS, mis aeglaselt välja sadeneb
Töö käik:

lisasin 2 ml-le Pb( CH3COO )2 0,5%-lisele lahusele tilgakaupa 10%-list NaOH lahust kuni alguses tekkinud sademe kadumiseni, moodustus naatriumplumbaat
lisasin 1 ml munavalgu lahust
loksutasin
kuumutasin mõne minuti jooksul, kuni hakkas sademe moodustamine
asetasin katseklaasi statiivi

Tulemused ja järeldused:
Pb(CH3COO)2-le NaOH lisamisel tekkis Pb(OH)2 sade. Edasisel NaOH lisamisel sade kadus , sest moodustus naatriumplumbaat Na2PbO2. Pärast munavalgu lisamist kuumutasin reaktsiooni segu ning lahusesse hakkas tekkima tumepruun sade. Võib järeldada, et valk sisaldas tsüsteiini.

Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
Trikloroäädikhape on laialt levinud valke denatureeriv ja lahusest väljasadestav reagent , kuid see ei sadesta peptiide, mille molekulmass on alla 10 000. Seetõttu saab trikloroäädikhapet kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmastikuühenditest, nagu valgu hüdrolüüsi produktid .
Töö käik:

valasin katseklaasile 1 ml munavalgu lahust
lisasin mõne tilga CCl3COOH lahust
loksutasin hoolikalt

Tulemused ja järeldused:
Katse tulemusena tekkis valge sade, millest võib järeldada, et lahusest väljasadenenud denatureeritud valgu molekulmass oli üle 10 000.

Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni, millega kaasneb väljasadestumine lahusest. Seda nähtust nimetatakse väljasoolastamiseks. Sadestumise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus/hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad globuliinid küllastunud lahuses (NH4) 2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks on vaja soola küllastunud lahust.
Töö käik:

2 ml-le munavalgu lahusele lisasin võrdse mahu (NH4)2SO4 küllastunud lahust
loksutasin ning jätsin 5 minutiks seisma
eraldasin tekkinud globuliinide sademe filtrimise teel, filterpaberiga
filtraadile lisasin väikeste portsjonite kaupa kristalset (NH4)2SO4 kuni küllastusreaktsiooni saavutamiseni

Tulemused ja järeldused:
Kuna albumiinide sade tundus tihedam, kui globuliinide sadestamisel, siis võib järeldada, et munavalgus on albumiine rohkem, kui globuliine.

Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st
Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuna ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed katkevad. Denatureerumise temperatuur sõltub valgu loomusest ja keskkonna koostisest. Tavaliselt kaasneb denatureerumisega valgu väljasadenemine lahusest. Kui keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi väärtusest, ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadeneda.
Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne. Molekuli kogulaeng on 0. Sellest tingituna agregeeruvad valgumolekulid hõlpsasti ja sadestuvad lahusest välja. pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu, valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu.
Töö käik:

kahte katseklaasi valasin kummassegi 2 ml munavalgu lahust
ühte katseklaasi lisasin 1 ml kontsentreeritud äädikhapet
mõlemaid katseklaase kuumutasin keeval vesivannil

Tulemused ja järeldused:
Puhtas lahuses valk denatureerus ja tekkis valge sade. Lahuses, kuhu oli lisatud äädikhapet ja pH alla viidud , ei toimunud valgu väljasadestumist. Võib järeldada, et pH muutmise tagajärjel valgumolekulid omandasid lahuses ühesuguse laengu ning peale seda enam ei agregeerunud, seetõttu ei toimunud ka lahusest väljasadenemist.

Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Etanool , atsetoon jt. veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Toimub valgu dehüdratiseerumine, mistõttu valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada , denatureerub valk pöörduvalt. Sellisel juhul lahustub tekkinud sade uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni vee lisamise teel vähendada. Orgaanilise solvendi lisamine ettevaatamatult kiiresti või suures koguses tekitab solvendi kõrge lokaalse kontsentratsiooni, mille tulemusena võib toimuda valgu pöördumatu denaturatsioon ja sade ei lahustu täielikult.
Töö käik:

valasin katseklaasi 2 ml munavalgu lahust
tilgakaupa ja segu pidevalt loksutades lisasin atsetooni , kuni tekkis sade
lisasin nüüd vett, et lahjendada katseklaasi sisu

Tulemused ja järeldused:
Atsetooni lisamisel tekkis katseklaasi õrn hägu, mis pärast veega lahjendamist enam ei lahustunud täielikult. Järelikult toimus valgu pöördumatu denaturatsioon. Põhjuseks võis olla see, et lisasin atsetooni liiga kiiresti ning tekkisid liiga kõrged lokaalsed kontsentratsioonid, mis põhjustasid valgu pöördumatu denaturatsiooni ning sade ei lahustunud enam täielikult.

Süsivesikute reaktsioonid
Süsivesikud on bioloogiliste ühendite rühm, mis koosnevad ainult süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud täidavad organismides olulist energeetilist funktsiooni, kuuluvad nukleiinhapete koostisse ning on oligo - ja polüsahhariidide “ehituskivideks”. Monosahhariidid erinevad üksteisest stereostruktuurilt ja seetõttu on neil erinevad omadused. Molekuli keemiliselt ehituselt on nad lineaarsed polühüdroksüaldehüüdid, polühüdroksüketoonid, tsüklilised poolatsetaadid või poolketaalid. Kõik monoosid omavad redutseerimisvõimet.
Oligosahhariidid koosnevad mõnest monosahhariidi molekuli jäägist ( sahharoos , laktoos , maltoos jne). Polüsahhariidides on aga sajad või tuhanded lihtsuhkru molekulid ühinenud pikkadeks sirgeteks või hargnenud ahelateks (tärklis, glükogeen, tselluloos jt).
Oligo- ja polüsahhariidides on monomeerid omavahel seotud O-glükosiidsidemega. Levinumad oligosahhariidid nagu sahharoos, maltoos ja laktoos omavad energeetilist rolli. Oligosahhariidi lisamisel valgule tekib glükoproteiin. Samuti kuuluvad oligosahhariidid glükolipiidide koosseisu. Polüsahhariidid nagu tärklis ja glükogeen on energeetiliseks varuaineks, taimedes rakukesta materjaliks .
Enamus süsivesikute kvalitatiivseks määramiseks kasutatavaid reaktsioone baseerub karbonüülrühma esinemisel molekulis. Reaktsioonitingimustest sõltuvalt oksüdeeruvad suhkrud erinevateks produktideks . Leeliselises keskkonnas redutseerivad suhkrud metallide ioone ning teisi oksüdeerijaid, suhkrumolekuli süsinikuahel reeglina laguneb reaktsiooni käigus, tekib mitmete produktide segu. Neutraalses või happelises keskkonnas toimub suhkrute oksüdatsioon ilma molekuli lagunemiseta ning produktideks on erinevad happed . Teine osa analüüsi meetoditest põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumisel süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul.

Molisch’i test
Molisch’i test on süsivesikute kvalitatiivse analüüsipõhitest, kuna nii mono -, oligo- kui ka polüsahhariidid annavad positiivse reaktsiooni. Ka nukleiinhapped ja glükoproteiinid annavad positiivse reaktsiooni, sest pikapeale toimub monosahhariidide vabanemine. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, tekkinud produktid reageerivad edasi naftooliga, moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale.
Töö käik:

valasin ühte katseklaasi 2 ml fruktoosi lahust, teise 2 ml sahharoosi lahust
kummassegi lahusesse lisasin 5 tilka Molisch’i reaktiivi
loksutasin hoolikalt
hoides katseklaasi kaldasendis lisasin ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet, mis voolas mööda katseklaasi seina uuritava lahuse alla.

Tulemused ja järeldused:
Nii fruktoosi kui ka sahharoosi lahuse puhul tekkis uuritavas lahuses happe ja lahuse piirpinnale lillakas - purpurne reaktsiooniprodukt, mis andis tõestust süsivesikute esinemisele uuritavates lahustes. Väävelhappe toimel nii fruktoos kui sahharoos dehüdreerusid, moodustades furfuraale ja 5-hüdroksümetüülfurfuraale, mis siis reageerisid edasi α-naftooliga ning seetõttu tekkis ka purpurne kiht lahuse ja happe piirpinnale.

Osasoonide saamine
Osasoonid on süsivesikute derivaadid , mis tekivad redutseeriva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad monoosid ja oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahusest kergesti välja, tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoone on kasutatud suhkrute identifitseerimiseks, kuid tänapäeval kasutatakse selleks rohkem kromatograafilisi meetodeid. Osasoonide moodustumine on kaheetapiline, reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist.
Töö käik:

valasin ühte katseklaasi 2 ml laktoosi lahust, teise 2 ml glükoosi lahust
mõlemasse lisasin 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati
loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud
hoidsin reaktsioonisegusid 40 minutit keevas veevannis, aeg-ajalt loksutades
jahutasin segud

Tulemused ja järeldused:
Pärast jahutamist oli katseklaasides selgelt näha kristallilisi struktuure välja sadenemas. Katse võis lugeda õnnestunuks, kuna lahustesse tekkisid osasoonid.
Glükoosi osasoonid meenutasid mikroskoobi all pikki ja teravaid oksakimpe ning neid oli võrreldes arabinoosi osasoonidega väga hästi näha. Arabinoosi osasoonid olid läbi mikroskoobi vaadates tunduvalt heledamad ning teistsuguse kujuga, koondunud kollakate täpikestena.

Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli. Ammoniakaalsest hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hõbe aldehüüdide, seega ka taandavate suhkrute toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegli. Reaktiivis on aktiivseks komponendiks AgNO3 ja NH3 baasil tekkiv diammiinhõbe(I).
Töö käik:

pestud katseklaasi valasin 1 ml 1%-list AgNO3 lahust
lisasin 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH lahust ning loksutasin
lisasin 1 ml glükoosi lahust ning loksutasin uuesti
soojendasin veevannis

Tulemused ja järeldused:
Katseklaasi tekkis esmalt tumehall sade, kuid veidi aega hiljem oli katseklaasi põhjas näha õrna peeglikihti. Katse ei tulnud välja täpselt nii, nagu oleks pidanud, kuna selget peeglit katseklaasi pinnale ei tekkinud. Siiski võib öelda, et glükoosis sisalduv aldehüüdrühm taandas mingil määral hõbenitraati, sest õrn hõbedane kiht oli lõpuks katseklaasi põhjas. Katse ei pruukinud välja tulla erinevatel põhjustel: näiteks võisin katseklaasi mitte nii hoolikalt pesta või hoopiski reaktsioonisegu ettevaatamatult soojendada. Reaktiivide kogustega ei liialdanud.

Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega
Taandavate suhkrute määramisel on üheks levinumaks reaktiiviks Fehlingi reaktiiv , mis saadakse Fehlingi I lahuse ja Fehlingi II lahuse kokkusegamisel.
Tekkiv vask(II)-tartaatkompleks reageerib aldooside ja ketoosidega. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadeneb. Suhkur ise oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks .
Positiivse reaktsiooni annavad ainult taandavad suhkrud. Sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, küll aga reageerivad tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Sahharoosi hüdrolüüsi saab kiirendada ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril. Sahharoosi hüdrolüüsi nimetatakse inversiooniks, tekkivat glükoosi-fruktoosi segu nimetatakse invertsuhkruks.
Töö käik:

kahte katseklaasi valasin 1 ml sahharoosi lahust
ühte neist lisasin kontsentreeritud HCl
loksutasin ning hoidsin mõlemat lahust 5 minutit veevannis 80-85 kraadi juures
lisasin mõlemasse lahusesse Fehlingi reaktiivi ning loksutasin
soojendasin uuesti katseklaase

Tulemused ja järeldused:
Katseklaasis, kuhu lisasin kontsentreeritud soolhapet, tekkis kuumutamisel lõpuks tugev punane sade, mis andis märku vask(I)oksiidi tekkimisest lahusesse. Ilma HCl-ta katseklaasi sisu jäi aga siniseks , millest võib järeldada, et sahharoos ise puhtalt ei reageeri Fehlingi reaktiiviga. Teises katseklaasis toimus sahharoosi hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks soolhappe toimel ning sai toimuda ka reaktsioon, mille tulemusena sadenes punane vask(I)oksiidi sade. Järeldusena võib öelda, et sahharoos ei reageerinud Fehlingi reaktiiviga, kuna ta polnud taandav suhkur, küll aga reageerisid antud reaktiiviga tema hüdrolüüsiproduktid glükoos ja fruktoos.

Barfoed’ reaktsioon
Suhkrute reaktsioon Barfoed’ reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon antud reaktiiviga annab samuti punase vask(I) oksiidi sademe.
Töö käik:

ühte katseklaasi valasin glükoosi (monosahhariid) ja teise katseklaasi valasin laktoosi ( oligosahhariid )
mõlemale lahusele lisasin 3 ml Barfoed’ reaktiivi ning segasin
hoidsin kuumal vesivannil, mitte üle 5 minuti

Tulemused ja järeldused:
Glükoosi lahusesse tekkis punane Cu2O sade, mis tõestas, et glükoos on taandav monosahhariid. Laktoosi lahusesse sadet ei tekkinud, kuna tegemist oli oligosahhariidiga, mis ei taanda Barfoed’ reaktiivi abil vaske.

Selivanoff ’i reaktsioon
Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest heterotsükliline aldehüüd furfuraal, heksoosidest 5-hüdroksümetüülfurfuraal.
Tekkivad ühendid reageerivad mitmealuseliste fenoolidega, andes värvilisi produkte, mida kasutatakse suhkrute kvalitatiivseks määramiseks.
Üheks kasutatavaks reaktiiviks on Selivanoff’i reaktiiv, mis sisaldab soolhapet, resortsionooli ja katalüsaatorina FeCl3. Reaktsiooni käigus tekkiv värvus varieerub punakaspruunist tumepruunini.
Töö käik:

ühte katseklaasi valasin 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulga glükoosi lahust
lisasin 2 ml Selivanoff’i reaktiivi ning loksutasin
soojendasin umbes 5 minutit keeval veevannil

Tulemused ja järeldused:
Fruktoosi lahus muutus reaktsiooni käigus punakaks, glükoosi lahuses ei toimunud muutusi. Katse tulemusena võib järeldada, et fruktoosilahus on ketoos, sest reaktsioon toimus selles kiiremini, glükoosilahus on seega aldoos.

Tärklise reaktsioon joodiga
Tärklisele on iseloomulik moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid komplekse ja see on tingitud polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodimolekulide ümber. Tekkinud kompleks laguneb kõrgemal temperatuuril ja kaotab värvuse (pöörduv reaktsioon). Joodiga värvuvad ka kartulitest ja teraviljadest eraldatud tärkliseterakesed ning värvununa on neid mikroskoobis paremini vaadeldavad, mistõttu on võimalik kindlaks teha ka millise taime tärklisega on tegu.
Töö käik:

valasin katseklaasi 4-5 ml tärklise lahust
lisasin tilga joodilahust
loksutasin ning kuumutasin keemiseni
katseklaasi alumist poolt jahutasin jää peal

Tulemused ja järeldused:
Tärklisele joodi lisades tekkis sinine kompleks, mis oli tingitud polüsahhariidi keerdumisest joodimolekulide ümber. Kuumutades sinine värv kadus, mis andis märku kompleksi lagunemisest. Katseklaasi põhja jääl hoides aga taastus sinine värvus, mis andis tõestuse sellest, et kompleks tekkis taas ja tegemist oli pöörduva reaktsiooniga.
Mikroskoobis vaatlesin kartuli- ja maisitärklist. Kartulitärklise terakesed tundusid olevat suuremad kui maisitärklise terakesed. Samas olid maisitärlklise terakesed tihedamalt puntidena koos ning nende kuju oli kandilisem või isegi sakilisem, kui kartulitärklise terakestel, mis tundusid ümaratena.

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 19 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

19 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mellu5 Õppematerjali autor

Biokeemia praktikumi protokoll 1.1 ja 1.2. Arvestatud esimese korraga.

Biokeemia praktikum Laboratoorne töö 1.1 ja 1.2 Vladlena Siposa (120659) YAGB21 Õppejõud: Malle Kreen, Priit Eek Töö teostatud: 04.02.2013 Töö esitatud: 26.02.2013 Sissejuhatus Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis

Biokeemia

Rohkem sarnaseid