Valkude ja süsivesikute reaktsioonid (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Keemia - Biokeemia

1 Hindamata

Tööd nr 1.1 ja 1.2
Valkude ja süsivesikute reaktsioonid
Koostas:
Juhendaja : Mart Reimund
Teoreetilised alused
Kvalitatiivsetes reaktsioonides tehakse kindlaks mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumine, need reaktsioonid ei näita kvantitatiivset sisaldust.
Üldiselt ei ole seetõttu vaja kvalitatiivsel analüüsil reagente ka täpselt doseerida .
Reaktsioon toimub, kui:

Tekib sade või hägu

Eraldub gaas

Värvimuutus

Muu silmaga nähtav muutus

Valkude reaktsioonid
Valgud on polüpeptiidid, mis on kokku pandud aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemega. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga, eraldub vesi. Proteogeenseid aminohappeid on 20 (need on need üldlevinud aminohapped , mis on valkude koostises).
Valkude puhul eristatakse:

Primaarstruktuur (aminohapete valik ja järjestus polüpeptiidahelas)

Sekundaarstruktuur (ahela lokaalne korrapärastumine)

Tertsiaarstruktuur (valgumolekuli kolmemõõtmeline struktuur)

Kvaternaarstruktuur (multimeersete valkude puhul, kui on mitu polüpeptiidahelat)
Denaturatsioon – valgu ruumilise struktuuri lagunemine (NB! Kuid säilivad peptiidsidemed)
Denatureerimine vähendab lahustuvust, valk või lahusest välja sadeneda.
Valgu hüdrolüüs – peptiidsidemete lagunemine
Valke saab kindlaks teha:

Värvusreaktsioonidega

Väljasadestamisreaktsioonidega

Väljasoolastamisreaktsioonidega
Kvalitatiivsed reaktsioonid jagunevad kaheks:

Universaalsed – on omased kõikidele valkudele

Spetsiifilised – iseloomulikud vaid teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele
1.1.1 Biureedireaktsioon
Biureedireaktsioon on valkude üldreaktsioon, kuna see on tingitud peptiidsideme esinemisest. Kõik ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi.
Töö käik: 1 ml munavalgu lahusele lisada 1 ml 10%-list NaOH lahust ning mõni tilk 1%-list CuSO4 lahust. Loksutada katseklaasi ning reaktsiooni kiirendamiseks soojendada katseklaasi vesivannil .
Tulemus: Tekkis helesinine sade, mis hakkas loksutamisel aina enam intensiivsemaks minema, ka vesivannil soojendamine muutis sadet veelgi tumedamaks ja intensiivsemaks. Seega saime positiivse reaktsiooni ning peptiidsitemete esinemine ehk seega ka valk sai tuvastatud.
1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon )
See reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Lisada tuleb kontsentreeritud lämmastikhapet, mille toimel valk denatureerib pöördumatult ning sadestub. Katseklaasi soojendamisel aromaatsed tuumad nitreeruvad, moodustunud ühend on intensiivse kollase värvusega.
Töö käik: 1 ml munavalgu lahusele lisada 5-6 tilka kontsentreeritud lämmastikhapet. Loksutada ja soojendada, kuni valge sade muutub kollaseks. Seejärel jahutada segu ning lisada NH4OH lahust ammoniaagi lõhna ilmumiseni.
Tulemus: Lämmastikhappe lisamisel tekkis valge sade, soojendades see tõepoolest muutus pastelseks helekollaseks. Jahutades läks sade intensiivsemaks ja pisut tükki, NH4OH lisades läks sade palju erksamaks ja tumedamaks, palju intensiivsemaks. Seega saime positiivse reaktsiooni ning aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete olemasolu valgus sai tuvastatud
1.1.3 Milloni reaktsioon
Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma (Tyr) sisaldavad ühendid. Milloni reaktiiv on elavhõbe(II)nitraadi lahus lämmastikhappes vähese NaNO3 lisandiga. Milloni positiivse reaktsiooni korral valgu lahus või valgu sade värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tumepunaseks.
Töö käik: 1 katseklaasi valada 1 ml munavalgu lahust, 2. valada 1 ml želatiini lahust. Mõlemasse lisada 5-6 tilka Milloni reaktiivi ning soojendada 40-50 kraadini.
Tulemus: Munavalgu lahuse puhul tekkis juba alguses sade ning kuumutades muutus see hästi nähtavaks heleroosaks sademeks, želatiinilahuse puhul ei toimunud ei alguses ega ka kuumutades midagi nii selgelt nähtavat. Seega sain teada, et munavalgu lahuses sisaldub Tyr, želatiini lahuses aga mitte.
1.1.4 Sulfhüdrüüli- ehk tioolireaktsioon
Positiivne sulfhüdrüülireaktsioon näitab tsüsteiini (Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini külgahelas sisaldub tioolrühm allub leeliselisele hüdrolüüsile, andes sulfiidioone, mis Pb2+-ioonide juuresolekul moodustavad musta või tumepruuni pliisulfiidi sademe.
Töö käik: 2 ml Pb(CH3COO)2 0,5%-lisele lahusele lisada tilgakaupa 10%-list NaOH lahust, kuni tekkiv sade kaob ja lahuses moodustub naatriumplumbaat. Lisada seejärel 1 ml munavalgu lahust, loksutada, soojendada mõned minutid , kuni algab pruunikasmusta sademe moodustumine.
Tulemus: Katse läks plaanipäraselt ning lõpuks tekkiski tumepruun sade, seega munavalgu lahuses esines tsüsteiini.
1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
Trikloroäädikhape on reagent , mis denatureerib ja sadestab valke lahusest välja. Oluline on aga teada, et trikloroäädikhape ei sadesta neid peptiide, mille molekulmass on alla 10 000, seega saab seda kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmastikuühenditest.
Töö käik: 1 ml munavalgule lisada mõni tilk CCl3COOH lahust. Loksutada hoolikalt.
Tulemus: Tekib valge vatjas sade, loksutamisel endiselt valge, kuid pigem piimjas . Seega katse õnnestus, sest valk sadestus.
1.1.6 Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Väljasoolastamine tähendab neutraalsete soolade kõrgetest kontsentratsioonidest põhjustatud valgu pöörduvat denaturatsiooni, millega kaasneb väljasadestumine lahusest. Sadestumise protsessi mõjutavad paljud tegurid: valgu hüdrofiilsus ja hüdrofoobsus, laeng, molekulmass jm. Globuliinid sadestuvad poolküllastunud lahuses, almumiinide sadestamiseks on vaja küllastunu lahust.
Töö käik: 2 ml munavalgu lahusele lisada 2 ml (NH4) 2SO4 küllastunud lahust, loksutada ning jätta seisma 5 minutiks. Tekib globuliinide sade, eraldada see filtrimise teel. Filtraadile lisada kristalset (NH4)2SO4 küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Tekib albumiinide sade.
Tulemus: Globuliinide sade oli õrn, albumiinide sade oli paremini tuvastatav (valge hägune sade), seega albumiine sisaldus munavalgus on suurem kui globuliinide sisaldus.
1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st
Kõik valgud denatureerivad (ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed katkevad ) kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuid temperatuur võib olla erinev, see sõltub konkreetsest valgust. Denatureerimisega kaasneb tavaliselt valgu väljasadestumine lahusest. Denatureerunud valk ei pruugi aga lahusest välja sadeneda, kui keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu pI (isoelektriline täpp) väärtusest.
Valgu pl näitab keskkonna pH väärtust, millal valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute arv võrdne, st molekuli summaarne laeng on null. Sellest tingituna sadestuvad valgumolekulid välja. Kui aga pl ja pH on väga erinevad, siis väljasadestumist ei toimu.
Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml munavalgu lahust, ühte lisada ka 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutada keeval vesivannil. Jälgida sademe teket katseklaasides.
Tulemus: See katseklaas , kuhu äädikhapet ei lisatud, sinna tekkis valge sade. See tähendab, et molekuli summaarne laeng võrdus nulliga ning seetõttu saidki valgumolekulid lahusest välja sadestuda. See katseklaas, kuhu lisati aga ka äädikhapet, seal ei toimunud midagi. See annab märku olukorrast, kus kõik valgumolekulid on omandanud laengu, pl ja pH väärtused on erinevad ning väljasadestumist ei toimu.
1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Orgaanilised lahustid põhjustavad valgumolekulides aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide pinnale. Toimub valgu dehüdraatimine ning valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit lisada ettevaatlikult ja katseklaasi pidevalt loksutada, siis denatureerib valk pöörduvalt ning sade võib uuesti lahustuda, kui sadesti kontsentratsiooni vähendada. Kui aga lahustit lisada liiga kiiresti või liiga palju, toimub valgu pöördumatu denaturatsioon.
Töö käik: 2 ml munavalgule lisada tilgakaupa orgaanilist solventi ( atsetoon ), samal ajal pidevalt loksutades, kuni tekib sade. Lahjendada veega ning jälgida, kas sade lahustub või mitte.
Tulemus: Veega lahjendades paraku sade tagasi ei lahustunud ning seega oli tekkinud valgu pöördumatu denaturatsioon. See oli tingitud atsetooni liiga suurest kogusest, ka võis juhtuda, et lisasin seda liiga järsult.
1.2 Süsivesikute reaktsioonid
Süsivesikud – ühendid, mis koosnevad ainult süsinikust, vesinikust ja hapnikust.
Süsivesikuid jaotatakse vastavalt struktuurile:

Monosahhariidid

Oligosahhariidid

Polüsahhariidid
Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud on oligo- ja polüsahhariidide ehituskivideks.
Oligosahhariidid koosnevad mõnest monosahhariidi molekuli jäägist.
Polüsahhariidides on sajad või tuhanded monosahhariidide molekulid ühinenud pikkadeks ahelateks.
Enamik süsivesikute kvalitatiivse analüüsi reaktsioonid baseeruvad karbonüülrühma esinemisele molekulis.
Teine osa meetoditest põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumisel süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalahppe juuresolekul.
1.2.1 Molisch’i test
See on süsivesikute kvalitatiivse analüüsi põhitest, kuna selle abil saab määrata nii mono -, oligo- kui ka polüsahhariide. Positiivse reaktsiooni annavad isegi nukleiinhapped ja glükoproteiinid (tugevas happelises keskkonnas toimub pikapeale monosahhariidide vabanemine ). Suhkrud dehüdreeruvad väävelhappe toimel, moodustuvad furfuraalid või 5-hüdroksümetüülfurfuraalid. Produktid reageerivad edasi α-naftooliga ning uuritava lahuse ja happe piirpinnale tekib purpurne kiht.
Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml erinevate süsivesikute lahust, lisada 5-6 tilka Molisch’i reaktiivi (α-naftooli lahus alkoholis) ning loksutada. Hoida katseklaasi kaldasendis ning lisada ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet
Tulemus: Kasutasin süsivesikute lahustena glükoosi ja fruktoosi. Glükoosi puhul tuli katse paremini välja ning lahuse ja happe piirpinnale tekkis selge purpurne kiht. Fruktoosi puhul oli tulemus küll näha, kuid mitte nii korrektselt ja selgelt, ilmselt võis see olla tingitud sellest, et ei suutnud tilkhaaval korrektselt väävelhapet lisada või segunesid hape ja proov omavahel.
1.2.2 Osasoonide saamine
Osasoonid – süsivesikute derivaadid , mis tekivad taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest hästi välja, tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud.
Reaktsioon vajab fenüülhürdasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist.
Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml erinevate taandavate suhkrute lahust, lisada 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ning 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Loksutada, kuni tahked ained on lahustunud. Hoida reaktsioonisegu 40 minutit keevas vesivannis, aeg-ajalt loksutada ning lõpuks jahutada jäävannis. Katseklaasidesse moodustuvad osasoonid, mis lahusest välja kristalluvad, vaja kindlaks teha osasoonide kristallide kuju mikroskoobis.
Tulemus: Kasutasin taandavate suhkrutena oma katses fruktoosi ja glükoosi. Fruktoosiga tuli katse välja ning sain näha ka osasoonide kristallide kuju, glükoosiga katse nii hästi välja ei tulnud, kuid sain siiski teiste katsevahendit kasutades näha ka glükoosi osasoonide kirstallide kuju. Kristallide kuju oli sarnane (nagu hein), kuid kui glükoosi puhul oli pilt tihedam, siis fruktoosi puhul oli pildil olevad osakesed hõredamalt.
1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Aldehüüdrühm (taandavate suhkrute molekulides) taandab mitmete metallide sooli. Ammoniakaalsest hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hõbe aldehüüdile, seega ka taandavate suhkrute toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegli.
Töö käik: Katseklaasi valada 1 ml 1%-list AgNO3 lahust ning lisada 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH lahust, loksutada. Lisada 1 ml glükoosi lahust, loksutada ning soojendada vesivannis. Positiivse reaktsiooni korral sadestub taandunud hõbe katseklaasi seintele peeglina. Selles katses on väga oluline, et katseklaas oleks puhas ja soojendataks ettevaatlikult ning ei liialdataks reaktiivide kogustega.
Tulemus: Katse kulges plaanipäraselt ning katseklaasi pinnale moodustus peegel. Reaktsiooni käigus sadestus taandunud hõbe katseklaasi seintele peeglina, mis näitab, et meil oli tegemist taandava suhkruga . Sellest võib ka järeldada, et katse sooritatu korrektselt ning ka katseklaas oli puhas.
1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega
Üheks levinumaks reaktiiviks taandavate suhkrute määramisel on Fehlingi reaktiiv (saadakse Fehlingi I lahuse ja Fehlingi II lahuse kokkusegamisel). Kuna positiivse reaktsiooni annavad ainult taandavad suhkrud, siis sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, seda teevad aga tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos . Sahharoosi hüdrolüüsi saab kiirendada happe toimel kõrgel temperatuuril või siis ensümaatiliselt.
Sahharoosi hüdrolüüsi protsess – inversioon
Tekkiv glükoosi ja fruktoosi ekvimolaarne segu – invertsuhkur
Töö käik: Kahte katseklaasi valada 1 ml sahharoosi lahust, ühte lisada ka 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutada, hoida katseklaase 5 minutit vesivannis 80-85 kraadi juures. Lisada mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja sama palju ka Fehlingi II lahust, loksutada. Lahus omandab sinise värvuse. Katseklaase soojendada uuesti, ühes katseklaasis tekib tugev punane sade.
Tulemus: Mõlemas katseklaasis olev lahus omandab pärast esimest soojendamist ning Fehlingi reaktiivi lisamist tugeva sinise värvuse. Teise soojendamise järel tekkis tugev punane sade sinna katseklaasi, kuhu lisati ka 1 tilk kontsentreeritud soolhapet. Teises katseklaasis ei juhtunud midagi. Sahharoosi hüdrolüüsi kiirendas happe lisamine ja kuumutamine , mille käigus moodustusid glükoos ja fruktoos. HCl sisaldav lahus värvus punaseks, sest glükoos ja fruktoos on taandavad suhkrud ja nende segus taandus vask.
1.2.5 Barfoed’ reaktsioon
See reaktsioon võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest (nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske vaid monosahhariidid). Barfoed’ reaktiiv kujutab endast ette vask(II)atsetaadi lahust äädikhappes ning reaktsioon sellega annab punase vask(I)oksiidi sademe.
Töö käik: Ühte katseklaasi valada 1 ml monosahhariidi lahust, teise sama palju taandava oligosahhariidi lahust. Lisada 3 ml Barfoed’ reaktiivi, segada hoolikalt, hoida kuumal veevannil max 1 minut. Jälgida sademe moodustumist. Oluline on, et proove ei kuumutataks liiga kaua, muidu võib sade tekkida ka oligosahhariidi sisaldavas katseklaasis.
Tulemus: Kasutasin oma katses monosahhariidina glükoosi ning taandava oligosahhariidina laktoosi. Glükoosi sisaldavas katseklaasis tekkis õrn punakas sade, laktoosi sisaldavas katseklaasis sadet ei tekkinud. Katse õnnestus, kuna katse eesmärk oligi eristada taandavat monosahhariidi oligosahhariidisst.
1.2.6 Selivanoff ’i reaktsioon
Kui kuumutada suhkruid tugevate mineraalhapete juuresolekul, siis moodustub pentoosidest heterotsükliline aldehüüd furfuraal, heksoosidest aga 5-hüdroksümetüülfurfuraal. Tekkivad ühendid reageerivad mitmealuseliste fenoolidega ja annavad värvilisi produkte – neid kasutatakse sageli ka suhkrute kvantitatiivseks määramiseks .
Selivanoff’i reaktiiv sisaldab soolhapet, kondenseeriva agendina resortsinooli ja katalüsaatorina FeCl3. Ketoosidega toimub reaktsioon kiiremini kui aldoosidega, ühendi värvus võib varieeruda punakaspruunist tumepruunini.
Töö käik: Ühte katseklaasi valada 1 ml fruktoosi lahust, teise sama palju glükoosi lahust. Lisada 2 ml Selivanoff’i reaktiivi, loksutada, soojendada 4-5 minutit keeval vesivannil. Jälgida värvilise ühendi tekkimise kiirust ja värvuse intensiivsust.
Tulemus: Glükoosi sisaldavas katseklaasis ei toimunud muudatusi, kuid fruktoosi sisaldavas katseklaasis tekkis alguses õrn oranžikas sade, mis hakkas aina enam intensiivsemaks muutuma , kuni lõpuks oli punane. Järelikult on fruktoosi puhul tegemist ketoosiga ja glükoosi puhul aldoosiga.
1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga
Tärklistele on iseloomulik moodustada joodiga intensiivseid lillakas -siniseid komplekse, see tuleneb polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodi molekulide ümber. Tegu on aga pöörduva reaktsiooniga – tekkiv kompleks laguneb kõrgemal temperatuuril ja kaotab värvuse. Joodiga värvuvad ka taimsest materjalist eraldatud tärkliseterakesed, värvununa on nende suurus ja kuju mikroskoobis hästi vaadeldav ning saab kindlaks teha, millisest taimes tärklis pärit on.
A
Töö käik: Katseklaasi valada 4-5 ml tärkliselahust, lisada 1 tilk joodilahust, segu loksutada ja kuumutada keemiseni. Katseklaasi alumine pool seejärel jahutada.
Tulemus: Joodilahuse lisamisel tekib ilus ja intensiivne sinine sade, mis kuumutamisel kaob, kuid jahutamisel muutub tagasi siniseks , küll aga mitte enam nii intensiivseks, vaid pigem heledaks ja vaevu nähtavaks. See andis märku sellest, et tegu oligi pöörduva reaktsiooniga.
B
Töö käik: Mikroskoobi alusklaasile kanda erinevate tärkliste või tärkliserikka materjali proovid , lisada 1 tilk lahjendatud joodilahust, liig kõrvaldada filterpaberi tükikesega. Joonistada üles erinevate tärkliseliikide terade kuju.
Tulemus: Antud katses kasutasin kartulitärklist ja maisitärklist. Mõlemate terade kuju oli üpris sarnane, kuid siiski oli ka erinevusi. Kartulitärklise puhul oli tegu ebaühtlasemate ja suuremate teradega, maisitärklise puhul oli neid palju ja ühtlasemalt.

.DOCX Laadi alla originaalfail 9 lk · .docx · 3 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-03-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kerttup Õppematerjali autor

praktikumi protokoll

reaktsioon katseklaas hape glükoos reaktiiv tärklis fruktoos valgu lahus hüdrolüüs Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

Sarnased õppematerjalid

odt

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

1.1 VALKUDE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID; 1.2 SÜSIVESIKUTE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID Ave Tüür 155356 YAGB21 Juhendaja: Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele

Keemia

docx

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid

TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorsed Töö pealkiri: tööd: 1.1,1.2 Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Tiina Randla arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Hinnatakse,

Biokeemia

docx

Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Tallinna Tehnikaülikool Töö number 1.1 ja 1.2 Valkude ja süsivesikute reaktsioonid Palun täiendada. 23.02.12. M.K. Versioon 2 Tallinn 2012 1.1 Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele

Biokeemia

docx

Biokeemia protokoll 1.1 ja 1.2

moodustuvad oligomeersed valgud, mis omavad ka kvaternaarset struktuuri. Ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Kui valgu ruumilises struktuuris grupeeruvad ümber ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed, aga säilivad aminohappeid ühendavad peptiidsidemed, siis sellist lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Taastumine on renaturatsioon. Valkude reaktsioonide tüübid:  kvantitatiivsed reaktsioonid -Kvalitatiivse analüüsi meetodid ei nõua reeglina reagentide täpset doseerimist (kaalumist, pipeteerimist), vaid piirduda võib silmamõõduga ning suurusjärgu arvestamisega. mis tähendab kvantitatiivne, mis kvalitatiivne?  kvalitatiivsed reaktsioonid- Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis.(värvusreaktsioonid,

Biokeemia

docx

Biokeemia - Valgud ja süsivesikud

TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorne töö Töö pealkiri: nr: 1 Valkude ja süsivesikute reaktsioonid Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Terje Robal 07.02.2012 arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis

Biokeemia

docx

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

Biokeemia laboratoorne töö No 1 Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Õppejõud: Ly Villo Eda Türi 142281 YAGB21 Eda Türi 142281 YAGB21 1.1. Valkude reaktsioonid Töö teoreetilised alused Valgud koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub kui ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele

Biokeemia

docx

Biokeemia labori protokoll - Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega

Tallinna Tehnikaülikool 1. Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Biokeemia labori protokoll 2011 1.1 Valkude reaktsioonid Töö teoreetilised alused Valgud koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub kui ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele

Biokeemia

docx

1.1 Valkude reaktsioonid ja 1.2 Süsivesikute reaktsioonid

TALLINA TEHNIKAÜLIKOOL Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia instituut Biokeemia praktikumi laboratoorne töö 1.1 Valkude reaktsioonid 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Üliõpilane: Matrikli nr: Õpperühm: Juhedaja: 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Töö teoreetilised alused Valgud on polüpeptiidid, milles aminohapped on omavahel seotud amiidsidemetega, mida nimetatakse ka peptiidsidemeteks. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Seda nimetatakse ka kondensatsioonireaktsiooniks, sest reaktsiooni käigus eraldub vesi. Peptiidside on osalise korduse tõttu planaarne ja enamasti trans-konformatsioonis.

Biokeemia

Rohkem sarnaseid