Karjalaste ajalugu Karjala alal tekkis küttide ja kalurite asustus 19. - 8. aastatuhandel eKr. Karjala kannase ehk maakitsuse asukate keskuseks sai Laadoga looderannikul asuv Korela. 1323. aastal läks Karjala lääneosa ning 1617. aastal Laadoga loode-ja põhjarannik Rootsile. Pärast Põhjasõda kuulus karjalaste ala Venemaale. 1920. aastal moodustati Nõukogude Venemaa alal Karjala töökommuun, 1923. aastal muudeti see Karjala ANSV-ks. Pärast Talvesõja lõppu liideti Karjala ANSV-ga mitu Soomelt võetud ala ja moodustati Karjala-Soome NSV. 1956. aastal nimetati Karjala-Soome NSV ümber Karjala ANSV-ks ja 1991. aastal Karjala Vabariigiks. ANSV vapp. Asuala · Karjalaste asualad paiknevad Fennoskandia idaosas paiknevas Karjala Vabariigis.
Aunusekarjala Karjala sed livgilaine lõunaosa livviköit s Lüüdikarjalase d lüüdilaine Võimalik, et etnonüüm lüüdiköit lähtub venekeelsest l´uudikuoit sõnast 'inimesed' Nimetused Asuala Karjalaste asualad paiknevad Fennoskandia (Balti kilbi) idaosas paiknevas Karjala Vabariigis (pindala 172 400 km²; pealinn Petroskoi), Tveri oblastis (tverikarjalased, vene 2 keeles ka ülemvolga karjalased verhnevolzskije) ja Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud. Arv Esimesed usaldusväärsed andmed karjalaste kohta pärinevad 1835
soomestunud. Karjalasi leidub ka Tveri oblastis (tverikarjalased, vene keeles ka ülemvolga karjalased - verhnevolzskije), Novgorodi oblastis (Valdai piirkonnas) ja Leningradi oblastis (Tihvini piirkonnas). Soomes, peamiselt linnades, elavad hajali NSV Liidule loovutatud Karjala aladelt evakueeritud karjalased (siirtokarjalaiset, 1976. aastal umbes 200 000). Arvukus 1989. aastal loendati Venemaal 124 921 karjalast. 2002. aastaks oli neid järel 93 344. Niisiis on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiire on tverikarjalaste arvukuse kahanemine. Kui 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast, siis 2002. aastal vaid 14 633. 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, ent nad moodustavad vaid 9% selle elanikest. Vabariigi elanikkonna valdav enamik on venekeelne ning suurem osa neist on sündinud väljaspool Karjalat. Karjala Vabariik on üks Venemaa
......................................................................................................... 12 Kasutatud kirjandus........................................................................................... 13 2 Sissejuhatus Ma olen alati soovinud enda naaberrahvaste rikkalikust kultuurist rohkem teada. Tore oli saada ülesanne, mis pani enam teada saama ja uurima Soome-Ugri rahvaid. Eriti pakkus mulle huvi Karjalaste kultuur ja varasem ajalugu, sest teadsin juba varem, et nad on meile väga lähedane rahvas (rahvad) ja et meil on kindlasti ka palju ühiseid jooni. Samas olen kindel, et meis on ka palju erinevat, millest võiksin rohkem teada. Karjalased on Soome-Venemaa piiri ääres olevatel aladel tegutsenud juba aastasadu. Keskajal tihti vahelduvate võimude tõttu, aga räägitakse erinevates Karjala osades natuke erinevat keelt
Mihklipäev Miks tähistati vanasti? · Lõppes karjatamishooaeg ja karjalaste tööleping. · Lõppesid kaubeldud teenijate lepingud. · Lõppes valge ja soe suveaeg. Uskumused · Lõuna-Eesti karjus vedas mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb tööst. · Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Mihklipäev tänapäeval Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva
Muinasusund Kertu Tauram 11A Usund Inimese vaimses elus oli tähtsal kohal usund Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha Usulised vaated muutusid tugevalt pika esiajaloo jooksul Arheoloogilised kinnismuistised Kalmed Hiiekohad Ohvrikivid Kultuslikud allikad Suurt tähtsust omavad samuti ka muinasusundi uurimisel liivlaste, vadjalaste, karjalaste ja soomlaste usundilised pärimused. Vägi Põhimõisteks ja –elemendiks oli vägi Targad omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid hästi ravimtaimi, panid rohkem tähele elunähtusi ja seetõttu võisid üsna täpselt ennustada Loomade väe omastamiseks või enda kaitseks nende vastu kanti muinasaja lõpuni kaelas või rõivaste küljes kiskjate hambaid ja kihvu, vahel ka küüsi Hing Inimese isikupära kandja ja väga
Ingeri klint on Balti klindi idapoolseim lõik ja hõlmab u 250 km Narva jõe ja Laadoga järve suubuva Sjassi jõe vahemikus. Klindiastang on siin kogu ulatuses mattunud ja enamasti ka lamendunud. Aluspõhjakivimite paljandeid võib kohata vaid klindiastanguisse lõikunud jõgede kallastel. Nime on Ingeri (Ingermanland) klindile andnud A. Tammekann (1940) selles piirkonnas elanud läänemeresoome hõimude (vadjalaste, vepslaste, karjalaste, isurite) ühendnimetuse järgi. Ingeri klindil Koporje lähistel on Balti klindi paeplatoo kõrgeim punkt (kuni 140 m ümp). Suurim (kuni 50 km) on siin ka klindivööndi laius.
Juhan Sütiste (1899-1945) Elulugu Kuni 1936. aastani Johannes Schütz Sündis 1899 Tartumaal Pärit vaesest perest Käis karjalaste koolis Teenis raha ajalehepoisina, kingsepa kui ka kellasepana Võttis osa Vabadussõjast 1923, Tartu Ülikool, kirjandus ja rahvaluule Ülikool jäi lõpetamata 1934, töötas Tartu teatrikoolis 1938, Eesti Draamateater, dramaturg 1941, mobiliseeriti Tallinna Töölispolku, kus haigestus Haiglast saatis Saksa okupatsioonivõim Sütiste nõukogude võimu pooldaja vanglasse, kust vabanes 1942.
Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Venemaal elavaid Soome-ugri rahvaid ähvardab pealesuruva vene kultuuri all iseeneslik väljasuremine. Keele kõnelejad 2002. aasta ülevenemaalisel rahvaloendusel loendati 93 344 karjalast, neist 53% räägib karjala keelt. 1989. aastal oli karjalasi 124 921, seega on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Terve suure Karjala peale on vaid üks suhteliselt väike rajoon Petroskoist lõuna pool, kus karjalased on veel enamuses. Veel kahes rajoonis lõunas Käkisalmis (Priozjorskis) ja põhjas Kalevala rajoonis on elanikest umbes 40 protsenti karjalased. Ka seal võib kuulda tänavatel elavat karjala keelt. Keele õpetamine Karjala Keele Selts on organisatsioon, mis on aastaid taotlenud karjala keelele ametliku
tingimustes. Poliitiliselt on uurali rahvad väga erineva saatuse ja staatusega. Ungari on tuhandeaastase riiklusega rahvas. Soome oli juba Vene tsaaririigi koosseisus autonoomne, tal oli oma parlament ja vääring. Eestlased saavutasid iseseisvuse alles 1918. aastal. Uurali rahvaste ühtsus on läbi aegade oluliselt mõjutanud eri rahvaste rahvuskultuurilist emantsipeerumist. Soomlasi on kannustanud teadmine sellest, et ollakse ungarlaste või karjalaste sugulased. Eestlased omakorda on eeskuju võtnud ning abi saanud soomlastelt. Kahe maailmasõja vahel tõusis soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga olematusest liivi rahvustunne ja kirjakultuur. Praegu on eriti Venemaa soomeugrilaste rahvuslikule enesehinnangule toeks teadmine sugulusest soomlaste, ungarlaste ja eestlastega. Uurali rahvastepere mitmekesisuses on tema jõud: et mõtleme ühtviisi, on meil kerge üksteist mõista, et erineme,
Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega. Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud. Viimastel aastakümnetel on aga levinud saamide kultuuri üle maailma ja kogunud kuulsust. 2.2 Karjalased Karjalased on soome-ugri rahvas, mis elab Karjalas. Karjalaste asualad paiknevad Fennoskandi idaosas paiknevas Karjala Vabariigis, Tveri oblastis ja Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud. Karjalaste arvukus väheneb kiirest. Selle peamisteks põhjusteks on venestumine ja negatiivne iive. Karjalased tarvitavad toiduks palju kala. Kala tarbitakse nii kuivatatult, värskelt kui ka soolatult ning samuti süüakse palju kalamarja. Kaladest keedetakse nii suppe, kui
Kirjelda eestlaste arengutaset muinasaja lõpul. (vt. tabelit) Maaharimine oli peamine tegevusala. Oli kasutusel kolmeviljasüsteem. Tuli kasutusee ader. Käsitöös valmistati vajalikke töö- ja tarberiistu, ehitisi, rõivaid, liiklusvahendeid. Olid suured rauatootmiskeskuses Virumaal ja Põhja-Saaremaal. Muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted. Valmistati savinõusi. Kaubandus: kaubitseti liivlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Eestit läbis kaubatee. IX XI levis rahana hõbe. Eluolu: elati maal palkhoones. Vilja kuivatati rehetoas (kujunes rehielamu). Eestis oli sumb-, rivi- ja hajakülad. Riiklik tase: oli varanduslik ebavõrdsus. Eestis oli 45 kihelkonda ja 8 maakonda. Peeti rahvakoosolekuid. Ülikud ja rikkamad oli kihelkondade vanemad. Sõjandus: suhted naabritega olid enamjaolt rahumeelsed. XI sajandil rajati suuri võimsaid ringvall-linnuseid. Põhi
mainita. 1929. aastal tutvustas uuesti A. J. Sjörgen vepsalasi teadusmaailmale, kui ühe soome-ugri rahvana. Vepsalaste elamispaik ulatus arvatavasti sel ajal Laadoga kagurannikult Valgjärveni. I ja II aastatuhande vahetumisel liikusid vepsalased põhja poole, üle Sviri jõe. Sinna poole minnes segunesid nad karjalastega ja tänu sellele sai karjalaste keel endale juurde kaks murret: aunuse ja lüüdi murde. 9. sajandil osalesid vepsalased Kiievi-Vene loomisel. See riik asus tänapäeva Venemaa, Valgevene ja Ukraina aladel ja riigi keeleks oli vanavene keel, mis ilmselt slaavistas teatud osa vepsa keelest. Peale 13. sajandit said vepsalastest riigi talupojad, lõuna pool aga mõisa talupojad. Kapitalism tungis vepsalaste ellu 19. sajandil. 1926. aastal oli vepsalasi NSV liidus 32 800 ning nede arv oli kasvamas. 1920
vaimulik ja õpetuslik kirjandus (nt aabitsad, vaimulikud raamatud); nii täiskasvanutele kui ka lastele määratud valgustuslik proosa, nt F.R.Arveliuse juturaamat, 1782; 19. saj ajaviitekirjandus (nn rahvaraamatud: robinsonaadid ja jenovevad, nt J.Thomassoni “Weikise Hanso luggu tühja sare peäl”, 1839). LASTEKIRJANDUSE TEKKIMINE JA ARENG 19. SAJANDIL kalendrid, aabitsad, lugemikud, nn rahvaraamatud Carl Körber, „Karjalaste lugemise raamat“, 1849 M.Körber, J.V.Jannsen, F.Kuhlbars, „Teele, teele, kurekesed!“ A.Grenzstein, „Viisk, põis ja õlekõrs“ jt lastelaulud ja lühijutud. F.R.Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, 1866; Kreutzwaldist mõjustatud muinasjutukogud ja töötlused (J.Kunder, J.Kõrv, M.J. Eisen, E.Peterson-Särgava jt). Jakob Pärna lastejutud, nt „Lühikesed jutud armsa lastele“, 1873. LIIGILINE VÄLJAARENEMINE 20
Kätlin Sepp Mihklipäev Referaat Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2010 Mihklipäeva Kui Jürit peeti kevadiste põllutööde alustajaks, siis Mihkel pidi sügisel põllutööd lõpetama. See päev oli tähtis päev põllumehe elus. See oli põllutööde lõpetamise püha ja päeva peeti viimaseks suvepäevaks. Mihklipäevaga lõppes karjalaste aasta ning loomad jäeti lauta kütkesse. Mõni peremees korraldas oma sulastele lõbusa peo. Joodi mihkliliiku ja sulastele maksti nende palk. Mihklipäeva üheks tähtsamaks sündmuseks oli veel mihklilaat, mil laadakaupmehed talus ööbisid ja varahommikul laadaplatsile ruttasid. Laadalkäimine pakkus suurt huvi ja vaheldust külaelu üksluisusesse. Laadapäev oli otse kui pidupäev, elamusterohke oma kirevuses pildipoodide, tsirkuse ja klounidega, kopvekkide, laadasaiade ja magusate
a. Uuesti, kuna kahjuks nende päris elumaja põles 1945.aastal. Rehielamu taga on kirjaniku venna August Hanseni ehitatud elumaja, mis valmis 1933.aastal ja kus avati A.H.Tammsaare Majamuuseum. Tammsaare isa Peeter Hanseni ehitatud hoonetest on säilinut tänaseni ainult ait. Aida ja muuseumihoone vahel asub aga August hanseni ehitatud kelder. Läände vaadates on näha saunakuid, mis jäävad naabrite Sikenbergide kui ka Hansenite maa piirile. Vargamäe põhjapoolses tipus asub karjalaste mängukivi, mis on suur lame kivi, kus lapsed armastasid mängida. Vargamäl on ka üks kaunemaid puid suur tamm, mis on umbes 150 aastane, väidetakse et Tammsaare nimi on tulnud väljamäel vanasti kasvanud tammedest. Ekskursiooni lõpetame majamuuseumis. Astume sisse aita, kus on nähe mitmesuduseid Ann ja Peete Hansenile kuulnud esemeid. Kasutatud kirjandus: T.Teder ,,Tammsaare noorusmail" Sisukord: Anton Hansen Tammsaare elu Tammsaare looming Teel kirjanuku sünnikohta
Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. Leival on oluline koht olnud ka eestlaste tavanditoitude hulgas. Näiteks katsikule minnes oli vanimaks katsekakuks ehk tuhuleivaks parem puhtast viljast kakuleib, odrajahust karask, odraleib või muu kakk. Leiba kasutati ka õnnetoomiseks ja ennustamiseks. Seda eriti pulmades ja jõulude ajal. Leib oli vanade eestlaste jaoks püha.
kirjalikes allikates, peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osaliselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule. Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesu- gused arheoloogilised kinnismuistised, nagu kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid, mis annavad teavet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta. Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste, karjalaste ja soomlaste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Selliseid isikuid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid tavaliselt paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude nö suunata
Henriku kroonika osutavad, et väliskaubandus oli Eesti ülikutele kujunenud oluliseks sissetuleku- ja jõukuseallikaks. Kaubanduslikud huvid tõid siia ka saksa kaupmehed ja nende järel ristisõdijad, kaubandusküsimused seisavad ka muistse vabadusvõitluse lätteil. Suur osa vajalikke esemeid valmistati igas peres oma jõududega. (Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Järjest ulatuslikumaks muutus meie esivanemate kaubitsemine lähemate naabrite – liivlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, raud, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup, mis jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I).
rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli
tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja karjaselaulud(pastoraal). Oodid ülistab inimmõistust ja -vaimu, sõprust ja armastust ( ,,Inimene", ,,Sügise", ,,Sõpruse" ). Oluline teema on luule ja luuletaja motiiv: ,,Laulja" räägib prohvet-poeedi missioonist rahvas elus. Populaarseimas oodis ,,Kuu" loob eredate loodus- nähtuste toel elava pildi maakeele tõusust. Karjaselaulud põhinevad antiikeeskujudel, tähtis väljendusvahend on dialoog. Pastoraalides kujutatakse karjalaste idüllilist elu kauni looduse rüpes. (,,Karjalaste laul. Ott ning Peedu", ,,Jaak ja Jüri - karjapoisid"). Kogu tema looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog maailmaga. Proosa. Galanderi ,,Mythologia Fennica" tõlkimine rootsi keelest saksa keelde tõi eesti rahvausundisse soome muinas- jumalad ja pani aluse meie pseudomütoloogiale. 1922.aastal avaldati Kr.J.Petersoni tööde kogumik nimega ,,Laulud, päeva-raamat ja kirjad", millesse
Üles tõused taeva all, Kus tulised tähed Maha on langemas Sinu eest musta, Pimeda uju sisse. Nõnda, inimeste vaim, Oled sa ujus ujumas, Kui su mõte on otsimas 8 Jumalat tähtede alta. Vastupidiselt poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Needki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtsaks väljendusvahendiks on ka dialoog. Ühtaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla. Pastoraalides kujutatakse karjalaste idüllilist elu kauni looduse rüpes. Näiteks ,,Karjaste laul. Ott ja Peedu", ,,Jaak, Jüri karjapoisid" ja ,,Elts ja Tiiu Karjased". Nendes karjaselauludes võib hõlpsalt ära tunda antiigist pärinevat anakreontilist luulelaadi. Kogu Kristjan Jaak Petersoni looming on sügavama elumõtte otsing ning inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga. Niiviisi tekib veetlev põiming, kus laulud muutuvad filosoofiaks ja filosoofi jälle lauludeks. Vahest siis läbi rõõmude, nagu
Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja neid peksti puust kootidega. Mihklipäevaks, 29. septembriks, kui lahkus suvi ja loodus valmistus talve vastuvõtuks, tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut ning pererahvas pidas koos suiliste ja sulastega pidu. Suilistele maksti nende palk välja. Mihklipäevaga lõppesid ka karjalaste aasta ning naiste välistööd. Kari jäi lauta ja neile anti põhk ette. Mihklipäevaks pidi olema kartul võetud ja kõik põllutööd lõpetatud. 19. sajandil ei olnud Eestis veel tänapäevased mõõtühikud välja arenenud. Mõõtmiseks kasutati erinevaid käepäraseid vahendeid. Tuntumad pikkusmõõdud olid küünar, milleks oli pikkus sõrmeotstest küünarnukini, jalg ehk ühe jalapöia pikkus, süld, mis oli laiali sirutatud
Lugeja sooga arvestamine Ideed lihtsamas vormis Lapse tähelepanuga arvestamine Mustvalged tegelased Vormieksperimendid (lapse avatus) 13. Esimesed olulised teosed eesti lastekirjanduse ajaloos. 1641 esimene eestikeelne aabits 1782 Fr. G. Arvelius “ Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” (80 juttu ja luuletust) eesti järjepideva lastekirjanduse alguseks peetakse vaikivalt 19.sajandi keskpaika 1849 Carl Köber “Karjalaste luggemisse ramat” - esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat 1866 Fr. R. Kreutzwald “Eestirahwa Ennemuistesed jutud” 1884 J.Kunder “Eesti muinasjutud” 14. Miks on muinasjutud olulised lapse jaoks? Lapsed õpivad muinasjuttude kaudu avastama iseennast ja oma maailma, Need pakuvad tuge fantaasia arengule ning nende puudumine jätab lapse hinge tühja koha. Muinasjutul on
Robinsoni elu ja juhtumised 1842. Tekkimine ja varasem areng 19. sajandil. Euroopa (maailma) lastekirjanduse algust tähistatakse enamasti 18. sajandiga, ent 19. sajand on murranguline ja algatuslik, luuakse lastekirjanduse eri liikide klassikalised tekstid: vendade Grimmide (1812) ja H.Chr. Anderseni (1835) muinasjutud; Lewis Carroll Alice imedemaal 1865; Louisa May Alcott Väikesed naised 1868; Mark Twain Tom Sawyeri seiklused 1876 jt. Eesti lastekirjanduse algus: Carl Körber Karjalaste lugemise raamat 1849 ja Pähkliraamat 1851; Martin Körber Laste Siioni kannel 1861. Lastelaulud (luuletused): J.V. Jannsen, Friedrich Kuhlbars, Carl Eduard Malm. Muinasjutu(töötluse)d: Fr.R. Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud 1866; Juhan Kunderi, Jakob Kõrvi, M.J. Eiseni muinasjutud. Muu lasteproosa: Jakob Pärn Lühikesed jutud armsa lastele 1873; Juhan Kunder, Lood lastele 1885-88. Liigiline väljaarenemine 20. sajandi algul (1900-1917).
Kedrakeraamika, pandi potikedrad keerlema. (sõnad rist, raamatpapp) Jaroslavi poeg, suurvürst IZJASLAV ja OSTROMIR(Novgorodi possaadnki) sooristasid sõjaretke, mis ulatus Harjumaani. Jaroslavi Vene võim lõppes 1061.a, mil eesti hõim sossolid, ränga maksustamise vastu üles tõusis ja maksukogujad minema kihutas.Tungisid Tartu alla ja põletasid Linnuse maha.Suhted naabritega. Läänemeresoomlastest naabritega – lõunas liivlaste, kurelaste; põhjas soomlaste; kirdes karjalaste, vepslaste, isurite ja vadjalastega – olid suhted rahumeelsed. Lõunas asuvate lätlaste esivanemate, balti rahvaste esindajate latgalitega olid suhted sageli teravad, vastastikused sõjakäigud. Lõunast korraldasid sõjaretki samuti balti rahvaste hulka kuuluvad leedulased. Läänes olid 11. saj kujunenud Rootsi ja Taani kuningriigid, mis aeg-ajalt korraldasid sõjaretki eestlaste alistamiseks ja ristimiseks, kuid edutult. 1187. a põletati idamaiste paganate poolt
sajandil. Vadja küladest pole kristluse-eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini. Vepslased Nimetused Vepslaste endanimetus on vepslaine (bepslaane). Etnonüümi etümoloogia on jäänud ebaselgeks. Karjala Vabariigi lõunapiiril elavad põhjavepslased on enda kohta kasutanud ka nimetust lüdinik (lüdilaine), mis seotud nende keelele lähedast lüüdi murret kõnelevate karjalaste enesenimetusega (lüüdiköit, l´uudikuoit). Võimalik, et see etnonüüm on tuletatud venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'. Vanemas kirjanduses on vepslaste tähistamiseks kasutatud ka vene päritolu pejoratiivse varjundiga nimetusi "tsuudid", "tsuharid" ja "kaivanid". 27 Asuala Vepslased elavad Äänisjärve (Oneega) edelarannikul (põhja- ehk äänisvepslased) ning järvest lõunasse jääva Vepsa
liidu naabritega ning kihutasid valllutajad oma maalt välja. · Kuramaa alistati alles kolmandal katsel 1267.aastal. · Semgalid andsid alla 1290. -> Sellega oli Ristisõda lõppenud! · Samal ajal kui sakslased ja taanlased pidasid ristisõna Läänemere lõunakakaldal, vallutasid rootslased ristisõja lipu alla pagandlikud soomlased. · Idas liivimaalased kui ka rootslased jõudsid lõpuks karjalaste ja vadjalaste aladele, kus põrkuti paratamatult Novgorodi ja Pihkva vürstiriigiga. · Vene ajaloo pärismustes on 1240. aastatel vene vägesid juhtinud Novgorodi vürst Aleksander(Nevski) rahvuskangelane, kes peatas lääne rüütlite ittatungi ja kindlustas ortofoksi kiriku positsiooni Loode-Venemaal. · Hiljem kuulutati vürst Aleksander pühakuks. · 13.sajandi teisel poolel sõlmisid nii sakslased kui ka rootslased vene vürstidega rahu,
pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t. isegi magamisel. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures. Hommikul kõvasti kinnitatud vöö kandmine võimaldas ,, päeva läbi rügada". Vööde ja paelte kudumist nagu teisi käsitööoskusi hakati õppima varakult. On säilinud ilusaid vöid, mida on kudunud 9-12 aastased lapsed. Sageli oli vööde kudumine üheks karjalaste lisatööks. Kui karjas olles poisid hoidsid ka tütarlaste hoolde antud loomi, siis said nad selle eest vastutasuks vöid. Vööde ja paelte valmistamisel oli osa ka tavaliselt hilissügisel korraldatud neidude ühisel käsitöö-ja lõbustusõhtutel. Kasutatud kirjandus https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvar%C3%B5ivad http://www.rahvaroivad.folkart.ee/et https://www.tlu.ee/opmat/tp/eesti_rahvakunst/riided.html
Kõrgest suremusest hoolimata oli rahvaarv Eestis suurem kui kunagi varem loendatud 1 196 791 inimest .Rahvusstruktuur oli põhjalikult muutunud : eestlaste osakaal oli kahanenud 74,5 protsendini, eestlasi oli alla 900 000 . Seda oli vähem kui eelmistel selle sajandi loendustel. Venelaste osakaal oli kasvanud 20 protsendini ( ilma Petserimaata oli see varem olnud 4 protsenti ). Suurenenud oli soomlaste, sealhulgas ingerlaste ja karjalaste osa (1,4%), olid tekkinud ka täiesti uued rahvusrühmad - ukrainlased (1,3%) ja valgevenelased (1%) . 15. jaanuaril 1970 Toimunud rahvaloendusel selgus, et Eesti elanikkond on suurenenud 13,3% , Eestis elas 1 356 079 inimest. Eestlaste arv oli kasvanud 925 157-ni, osatähtsus rahvastikus oli 68,2 protsenti, venelasi oli 24,7% , ukrainlasi 2,1% ja valgevenelasi ning soomlasi oli mõlemat 1,4% . 17. jaanuaril 1979
Kommunikatsiooni asümmeetria (kirjutavad täiskasvanud, kuid tarbivad nii lapsed kui täiskasvanud); on korraga nii ilukirjanduslik kui pedagoogiline. Arvestab lugeja vanuse, soo, tähelepanuvõimega, ideid esitatakse lihtsamas vormis, tegelased on mustvalgemad, vormieksperimendid on sagedasemad. 5. Esimesed olulised teosed eesti lastekirjanduse ajaloos. 1641. esimene eestikeelne aabits; 1782 Arvelius „Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat”; 1849 Körber „Karjalaste lugemiseraamat”; 1866 Kreutzwald „Eesti rahva ennemuistsed jutud”; 1884 Kunder „Eesti muinasjutud”. 6. Miks on muinasjutud olulised lapse jaoks? Fantaasia areng, nendeta jääb laste hinge tühi koht; õpetlikkus; laps saab samastuda teat. loomuomadustega, ettevalmistus reaalseks eluks; teeb lapse õnnelikuks; annab julguse uskuda imedesse. 7. Muinasjutu seadused. Kindel algus, kindel lõpp, arvkordused, sümboolsed numbrid (3, 7, 12), välja mõeldud, pole
● ideed lihtsamas vormis ● vormieksperimendd (lapse avatus) 6. Esimesed olulised teosed eesti lastekirjanduse ajaloos. ● 1641. aasta- esimene eestikeelne aabits ● 1782. aasta- Fr. G. Arvelius “Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” ○ 80 juttu ja luuletust ● Eesti järjepideva lastekirjanduse alguseks peetakse vaikivalt 19.sajandi keskpaika ● 1849. aasta- Carl Körber “Karjalaste luggemise ramat” ○ esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat ● 1866. aasta- Fr. R. Kreutzwald “Eestirahwa Ennemuistesed jutud” ● 1884. aasta- J. Kunder “Eesti muinasjutud” 7. Miks on muinasjutud olulised lapse jaoks? ● Lapse jaoks on kõige olulisem muinasjutu kangelane, mitte asjaolu, et kuri saab tavaliselt loo lõpus karistada
- tugevaimaks vastaseks lõunas leedulased (laastavad rüüsteretked) - Rootsi ja Taani riigi- ja kirikuvõimude katsed Eestit alistada ja rahvast ristida tulemusi polnud - Aktiivsed sõjaretked Läänemere vastaskaldale - 1170 Taani kuningas võitis eestlaste ja kurelaste väge - 1187 vallutati ja põletati Sigtuna (Läänemere kalda rahvaste ühendväe poolt? Eestlased? jne) - soomlaste, karjalaste, kurelaste ja Ojamaa elanikega head suhted - ida poolt polnud suurt ohtu Vana-vene riik oli lagunenud (Novgorodi feodaalvabariik oli üks tugevamaid, kui mitte piisavalt) - venelased tegid mitmeid sõjaretki püsivamaid vallutusi kaasa ei toonud; vastusõjakäigud - Läänemere idakalda maades jõudude tasakaal 6.Eestlaste muinasusund - Vaimse elu tähtsaim osa usund - Polnud ühtsed reeglid erinevad tegevusalad, kontakt naabritega Vägi
Vane m at el kanneld el oli ainult 5 või 6 ke elt. S elle s s e liiki kuuluvad ka väikekann el d e k s ja setu labag a kanneld e k s kutsutud pillid. Uue m at el kanneld el võib ke elte arv ulatuda kuni pool e s aj ani. Kandlek e e l e d tõm m atak s e helis e m a sõr m e d e g a või plektroniga . Erand on hiiurootsi kannel , mida män gitak s e poog n a g a . Kannel on levinud ka soo ml a st e , karjalaste , marid e , udmurtide , lätlaste , lee dula st e ja ven ela st e hulga s. Esim e n e kirjalik tead e Eesti kandle kohta p ärine b 1579 . aasta st. Veljo Tormis e ärgitus el on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuek e e l s e i d väikekandl eid. Tallinna Klaverivabrik on tootnud ka krom a atilisi kandleid , kuid lõpetas tootmis e 1990nd at e algus e s . Torupill on puupuhkpillide hulka kuuluv muu sikainstrum e nt . Torupill koo sn e b neljast
* pikaajaline sõda kurnas majanduslikult ning jäi puudu ka elavjõust * polnud ühtset riiki ja sidemed maakondade vahel nõrgad * ühisoperatsioonid küll venelastega, kuid neid pidi meelitama ja nad ei pidanud kokkulepetest alati kinni * vastased kasutasid ära naabritega keerulisi suhteid Vana Liivimaa piirid 1267. alistati Kuramaa (kolmas katse) 1290. andsid alla semgalid. Nüüd oli Liivimaa ristisõda lõppenud. Rootslased vallutasid soomlased. Liivlased ja rootslased jõudsid karjalaste ja vadjalaste aladele, kus põrkuti Novgorodi ja Pihkva vürstiriigiga. 13.saj teisel poolel sõlmisid sakslased ja rootslased vene vürstidega rahu, kujunes välja ida ja läänekiriku piir. Idast õigeusklike vürstiriikidega ja lõunast leedu hõimudega Liivimaa. Üleminek keskajale Maade jagamine 1224. sõlmisid Riia piiskop ja ordu maade jagamise lepingu, mille järgi Eestimaa piiskop sai endale Sakala ja Ugandi koos
tõlkemugandused. Lastekirjandust ilmus ka kalendritest, 19.sajandil jätkus aabitsate ja lugemike väljaandmine. 1830. – 1840 aastatel ilmusid seiklusjutud ja romantilised lood, huvi rahvaraamatuteni jõudis ka lasteni. Ajaviitekirjandus: robinsonaadid – populaarse rahvusvahelise päritoluga jutukirjandus, mõningal juhul lastele jenovevad – armsad ja haledad lood ilmsüütust naisest Jenovevast 19. sajandi olulisimad autorid Carl ja Martin Körbu ''Karjalaste luggemise ramat'' J.V. Jannsen, F. Kuhlbars ''Teele, teele kurekesed'' A. Grenzstein ''Viisk, põis ja õlekõrs'' F.R. Kreutzwald ''Eesti rahva jutud'' Jakob Pärna ''Lühikesed jutud armsa lastele'' 19. sajandi lõpul võeti sõna ajakirjanduses lastekirjanduse üle. Lastekirjandust hakati määratlema pedagoogiliskirjandusliku nähtusena. 19. sajandi viimasel veerandil tugevnesid esteetilised taotlused. Kogumikke koostasid koolmeistrid või vaimulikud, sajandi teisel poolel
vihjed vanemates kirjalikes allikates, peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osa- liselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule. Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesugused arheoloogilised kinnismuistised, nagu kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid, mis annavad teavet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta. Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste, karjalaste ja soomlaste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Selliseid isikuid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid tavaliselt paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude nö suunata
Rikkamateks said külade ja kihelkondade vanemad arukamad ja mõjukamad mehed, kel oli kõrgem ühiskondlik positsioon. Neist hakkas kujunema teatud ülikkond. Sõjaline tase ja suhted naabritega Suhted naabritega olid eestlastel üldiselt rahumeelsed. Aeg-ajalt tuli ette vastastikkusi sõja- ja röövkäike. Hiljem tõsines olukord riiklike ühendustega seoses. Eestlastel oli rohkem konflikte leedulaste ja latgalitega, kus näisid kannatavat latgalid. Soomlaste, karjalaste ja kurelastega olid eestlastel aga väga head suhted. 11.sajandi keskel hakati rajama suuremaid linnuseid eriti suured maalinnad kerkisid Lääne- Eestis ja Saaremaal. Eestlaste relvastusel olid tähtsal kohal odad. Kasutati nii viske- kui torkeodasid. Küllaltki paljud omasid ka mõõku, sõjanuiasid ja -kirveid. Varustusse kuulus tavaliselt kilp, jõukamad võisid lubada ka rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnas moodustatud malev. See koosnes nii jalameestest kui ka
uinutamise Laulu“ (1797). 19. saj 34-40ndatel jõudsid Eestisse „robinsonid“ ja „jenovevad“ – rahvusvaheline sentimentaalne jutukirjandus, mis tõlkijate ja mugandajate poolt enamasti ka „laste kasuks“ oli mõeldud ja mille algallikaks osutubki tihti mõne saksa noorsookirjaniku menuteos. Esimestena hakkasid Eestis lastele koolivälist lugemisvara sihiteadlikult soetama vennad Körberid (sakslased, kelle looming kuulub eesti kirjanduslukku). Carl Körberi (Vändra pastor) „Karjalaste luggemisse ramat“ (1849) – esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat. Sisaldab 21 õpetlikku juttu ja eessõna nii perevanematele kui karjalastele endile. Jutukesed kõnelevad headest ja alandlikest ning neile vastandlikest halbadest lastest, aga on ka mõistujutte loomtegelastega ning lugusid, kus peategelasteks on täiskasvanud. Autor jagab drastilisel moel karistusi pahadele lastele, varastele, joodikutele ja muidu mõistmatutele
põhirassi raames : a) põhjarassi ehk atlandi- balti rassi ning b) b) idabalti ( valgemere - balti ) rassi vahel. 5 Põhjarass on Euraasia mandril levinud Suurbritanniast, Skandinaaviast, Põhja- Saksast kuni Läänemere idarannikuni. Eesti alal on ta ajalooliselt hõlmanud Lääne- Eestit ning eriti ehedal kujul Saare- ja Muhumaad . Idabalti rass on ajalooliselt levinud idapoolsetel Soome, Eesti ja Läti aladel ning ka ingerlaste, karjalaste, vepslaste ja komide juures. Seda tüüpi iseloomustab laiem ja madalam nägu ning keskmine kasv. Kuigi inimkonna võib jagada paljudeks rühmadeks, ei saa selle juures unustada, et tegelikult kajastab iga jaotus väikesi erinevusi. Bioloogia seisukohalt kuuluvad kõik inimesed ühte liiki - on h o m o s a p i e n s `id. 6 Holokaust Holokausti õuduste ilmsiks saamise järel tõstatati küsimus: kuidas võis küll see juhtuda
Peale seda soovis Rootsi oma valdusesse saada Ahvenamaad, mis on 95% rootsikeelne. Seal sai ametlikuks keeleks rootsi keel, aga nad jäid Soome osaks. Neil on mõned eelised, nt nad ei pea teenima armees jne. 3) Rahvakeel pidi saama administratiivi õppekeeleks 19. saj lõpul. See päris nii kiiresti ei toimunud. Haritlaskond oli koondunud Helsinkisse ja oli enamasti rootsikeelne. Seda taheti muutma hakata. 1902 rajati akadeemiline Karjala selts, mis hakkas tegelema karjalaste seas kirjanduse ja hõimuüritusi, et äratada nende ühtsust. Samamoodi tahtsid nad äratada ka ingerlasi. Seda juhtis Niilo Kärki, kes uskus üliõpilastesse ja nende võimetesse muuta olukorda. Ta ütles: ,,Mida üliõpilased täna ette võtavad, seda rahvas homme teeb." Ta propageeris Suur-Soome ideed, see oli üks esimestest seltsidest, mis 1944 venelaste poolt ära keelati. Lauri Hakulinen- kirjutanud soome keele struktuurist ja arengust, kes ütles:
pildiraamat (sh koomiks) 3 Esimesed olulised teosed eesti lastekirjanduse ajaloos. 1641 esimene eestikeelne aabits 1782 Fr. G. Arvelius „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (80 juttu ja luuletust) eesti järjepideva lastekirjanduse alguseks peetakse vaikivalt 19. sajandi keskpaika 1849 Carl Körber „Karjalaste luggemisse ramat“ – I täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat 1866 Fr. R. Kreutzwald „Eestirahwa Ennemuistesed jutud“ 1884 J. Kunder „Eesti muinasjutud“ Missugused luuletekstid liigituvad lasteluule alla? rahvaluule, lastele kirjutatud luuletused, täiskasvanutele kirjutatud, aga lastele mõistetav luule, proosatekstidest pärinevad salmid-laulud. Lasteluule Jannsenist 19. sajandi lõpuni.
asukoht jõgede alamjooksul uurali rahvaste mütoloogias; seos veega, nt laevamatused) - kõrgel (taevas), nt eesti mardi- ja kadrilaulud: Mart on tulnud kõrgeesta, kõrgeesta, taivaasta (vrd surnute ja lindude seos; samanistlikud arusaamad hingerännust) · Surnute asupaik seotud hauaga maa all, nt soome-karjala: Manalainen maan-alainen, (Manala < maan alla), seto ja eesti Toonela, Manala, Hiiela kalmistu kui surnute küla, nt vepslaste ja karjalaste kalmistumajad (grobnitsa) Surnute maailmas elatakse sarnaselt elavatega perekondade või sugukondadena · Surnute elu on sarnane maisega, kuid mõnevõrra teistsugune (äraspidine); nt arusaam, mis siin maailmas on katki, on seal maailmas terve · Oluline, et surnud jääks teispoolsusse ega tuleks sealt tagasi (tõrjemaagilised toimingud) · Arusaam kaugel asuvast teispoolsusest on arhailisem kui arusaam lähedal (maa all/kalmistul asuvast teispoolsusest) 30
Talunaise elukeskkond moodustus perest, talust ja seda ümbritsevast külaühiskonnast. Naisel puudus maa pärimise õigus, peres oli tugev patriarhaalsus. Naiste lüürilised laulud peegeldasid nende elukaart. Suhted pere, naabritega. Jahmatavalt otsekohesed, avameelsed. Käsitletakse ka negatiivseid kogemusi ja hingeseisundeid. Unelm emast Soome rahvaluule on tagasihoidlik positiivsete tunnete- armastuse, helluse ja kiindumuse väljendamises. Seetõttu ehk tunduvadki Lõuna-Karjalaste naiste emaainelised runod peaaegu kirglikult. Ema jumaldamine, täiskasvanud tütre emaigatsuse jõulisus. Emalaulud selgitavad meile, miks ema on kujutatud sooja suvena karjala naise külmas elus- ta on võrdluseks võõrale naisele, kas ämmale või võõrasemale, nende karmust näitlikustav vastandkuju. Paljud emarunod on igatsuslaulud, laulud minetatud armastusest. Ema on surnud, tema asemel on võõrasema, või on ema surnud ja tütar noorelt abiellunud ja sattunud teise perre. Mehelt ei
Venemaal on peamiselt majanduslikke ja põhielanikkonna hoiakutega seotud takistusi Venemaa põlisrahvaste teel täisväärtuslikule rahvuslikule elule. Uurali rahvaste erinevus seisneb rasside rohkuses, elatusalades, usundis, ajaloos ja tänapäevases poliitilises olukorras. Uurali rahvaste ühtsus on läbi aegade oluliselt mõjutanud eri rahvaste rahvuskultuurilist emantsipeerumist. Soomlasi on kannustanud teadmine sellest, et ollakse ungarlaste või karjalaste sugulased, eestlased omakorda on eeskuju võtnud ning abi saanud soomlastelt. Kahe maailmasõja vahel tõusis soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga olematusest liivi rahvustunne ja kirjakultuur. Praegu on eriti Venemaa soomeugrilaste rahvuslikule enesehinnangule toeks teadmine sugulusest soomlaste, ungarlaste ja eestlastega. Uurali rahvastepere mitmekesisuses on tema jõud: et mõtleme ühtviisi, on meil kerge üksteist mõista, et
Luteri kiriku suur mõju: mh kirikuõpetajate ja talurahva ,,liit". Turu Akadeemia asutamine 1640 (alates 1828 Helsingi ülikool) Rootsi keel haritud ühiskonnakihtide keelena: Uusajal kõrgemate seisuste süvenev keeleline rootsistumine (aadel, kodanlus) ja umbes 10%. Soome geograafia: ametliku idapiiri varieerumine 13 Peahõimud: (päris)soomlased, hämelased, karjalased. 1323 Rootsi - Novgorodi piir lõhestas karjalaste hõimu kaheks (Rootsi Lääne-Karjala /Vene Ida-Karjala). Soome idapiir ei olnud enne aastat 1944 kunagi etnilis-keeleline piir , aga on olnud ida ja lääne tsivilisatsioonikiriku piiriks (va uusaja Ingerimaal). Iseloomulik soome asustuse jätkuv levimine asustamata sisemaaaladele. 17. sajandil soomlaste ränne keskaegse Vene-Karjala läänealadele ja Ingerimaale. 14 Autonoomne Soome = Soome suurvürstiriigi sünd
a. erilepingu põhjal (U. B. 405). 1299. a. 18. III. (U. B. 581) räägib paavst Bonifatius VIII oma kirjas, ta olevat kuulnud, et Eestimaa ,,paganad" on sagedasti mässu tõstnud Taani kuninga ning ta vasallide vastu ja tahavad nüüd viimaseid hävitada, nii et ristiusuliste seisukord ülepea väga kõikuv ja kardetav näib olevat. Voldemar-Erichi laenumeeste õiguses (a. 1315) käib peat. I § 2 järgmiselt: ,,Sest et (aga) maid paganate, leedulaste, venelaste ja karjalaste poolt hädaoht varitseb, nad ka veel sisemiselt maainimeste poolest rahutud on..." (Wente de Lande (auerst) vor den heyden, Littowen, Russen und Carelen varlicken liggen, nock inwendig von den Landtlueden unseker sint). 1343.-1345. a. puhkes lahti suur vabadusvõitlus Harjus, Läänes, Saares, järelkajaga Otepääs, Vastseliinas, vahest ka Viljandis ja kättetasuretkes Leedu sõjaväe abil. Isegi seekord, kuigi võitlus ebaõnnestus, tegi ordumeister Dreylöwen saarlastega 1345. a
lastekirjandus kirjandus, mis on mõeldud lastele ning arvestab nende vajaduste ja ootustega. Lastekirjandus sündis 18. sajandi valgustusajal. Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvad näiteks Charles Perrault', Jacob ja Wilhelm Grimmi, Hans Christian Anderseni, Lewis Carolli, Mark Twaini, Selma Lagerlöfi, Ferenc Molnari, Astrid Lindgreni lastele kirjutatud teosed. Eestis hakati lastekirjandusele tähelepanu pöörama 19. sajandil. Esimese ilukirjandusliku lasteraamatu "Karjalaste luggemise ramat" avaldas Carl Eduard Anton Körber 1849. aastal. Eesti lastekirjanike paremikku kuuluvad Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Pärn, Friedrich Kuhlbars, Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Jüri Parijõgi, Richard Roht, Richard Janno, Karl August Hindrey, Ellen Niit, Eno Raud, Jaan Rannap, Viivi Luik, Tiia Toomet, Leelo Tungal jmt. laulupidu suur muusikapidustus, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid. Laulupeod said alguse 1845. aastal Saksamaalt Würzbergist. Esimene
matsid, jäeti Andrese ja Mari teised lapsed saunaeide hooleks. Oli ilus tuisune talvepäev ja lapsed läksid salaja paljalt lumehange hullama. Kuni matuselised koju jõudsid olid lapsed juba haiged ja Anni surigi kahe päeva pärast. Maret ja Liisi said aga lõpuks haigusest võitu. Poisid Andres, Indrek ja Ants - ei jäänudki haigeks. 22. Noore Andrese ja Indreku karjapõli (XXXI ptk.) Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kaisid omad lapsed karjas, polnud vaja võõraid kaubelda. Karjalaste suureks eeskujuks oli vana karjane Matu, kes rääkis lugusid, kuidas ta oli Oru Pearuga tammide pärast kakelnud. Kuidas oli kaseladvast alla sõinud nii, et südame alt võttis külmaks. Andres ja Indrek proovisid ka seda järgi teha, aga nüüd olid kased juba liiga suureks kasvanud. Matu õpetas poisse, kuidas ta ussi näpitsa otsas sipelgapessa viib, mida Andres armastas järgi teha. Indrekul oli aga ussist kahju ja võttis ussi pesast ära.
annaabi.ee 
