Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi referaat (1)

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti teatri- ja Muusikamuuseum sai alguse eesti helilooja Peeter Süda ( 1883-1920) pärandi säilitamisest . Peeter Süda kogutud eesti rahvaviisid ja väärtuslik muusikaalne raamatu- ja noodikogu on aluseks 22 . märtsil 1924 . a tänase Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi loomisele.
Peeter Süda (30. jaanuar 1883 Tammiku talu, Viki küla, Kihelkonna vald – 3. august 1920 Tallinn) oli eesti helilooja ja organist.
Peeter Süda sündis talupoja peres. Tema vanaisa vend oli õpetaja ja koorijuht Peeter Süda. Juba viieaastaselt olevat Peeter proovinud mängida orelil kuulmise järgi kirikulaule.
Aastatel 1902 –1911 õppis Peeter Peterburi Konservatooriumis orelit , algul Louis Homiliuse klassis, pärast viimase surma Jacques Samuel Handschini (vene Жак Хандшин) klassis. Ta õppis ka Aleksander Glazunovi, A. Ljadovi ja N. Solovjovi juhendusel kompositsiooni. Peterburis õppides tutvus ta Mart Saarega, kelle õhutusel hakkas käima Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumismatkadel 1905–1911.
Aastal 1912 asus Peeter Süda elama Tallinna, kus andis põhiliselt eratunde ning esines orelikontsertidega. 1919–1920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli - ja kompositsiooniõppejõuna.
Muuseumi algatajaks oli eesti kunstnik ja vanavara koguja August Pulst . Muuseum asub Tallinna vanalinna Assauwe tornis ja sellega ühendatud hoones . peale Peeter Süda surma hakkas muuseumiga tegelema Artur Kapp .
Esti Teatri- ja Muusikamuuseum kogub , säilitab, uurib ja tutvustab eesti tetra - ja muusikaelu puutuvat materjali . Muuseum korraldab näitusi, temaatilisi kontserte, diskussioone ja mälestusõhtuid . Suvisel perioodil on kontsertide ja tetrilavastuste kasutuses ka muuseumi sisehoov .
Muuseumil on muusika - ja tetriosakond, muusika – ja teatrialane raamatukogu, noodikogu, kunstikogu ja fotonegatiivide ning filmikogu .
Muusikaosakonnas on materjale väljapaistvate eesti interpreetide, dirigentide, heliloojate jt muusikaga tegelenud ja tegevate isikute kohta ning laulukooride, orkestrite, mitmesuguste ühingute ja seltside tegevuse fonde . Suurt väärtust omavad heliloojate käsikirjad .
Teatriosakonda kuuluvate kavalehtede, fotode arvustuste, kostüümi- ja dekoratsioonikavandite kaudu saab hea ülevaate eesti teatrite arengust ja hetkeseisust .
Kunstikogu sisaldab maale, graafikat, skulptuure, kostüüme, plakateid, makette .
Muuseumi filiaal – eesti lavastaja ja näitleja Andres särevi (1902-1970) kortermuuseum oli Anna ja Andrese koduks aastail 1938-1980 . Perekonnale kuulunud seemed on ka muuseumis säilitanud koduse õhkkonna .Seintel on teatriteemalised näitused, lapsed saavad mängida nukkudega, proovida tetrikostüüme, kübaraid ning parukaid .
Gustav Ernesaks saab sellel aastal 12. detsembril saja aastaseks . Tema auks on tehtud suur näitus muuseumis . Ta (12. detsember 1908 Perila Raasiku vald – 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht. Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931 . aastal muusikapedagoogika ja samal aastal ka kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ning 1937–1941 konservatooriumis õppejõuna.
Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ning üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.
Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.
Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud , neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa " on ka korduvalt lavastatud.
Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema". Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks 5 raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

• "Suu laulab , süda muretseb" 1971 (väljavõtteid sellest raamatust avaldati bibliofiilse väljaandena "100 rida", 1983)
  
• "Nii ajaratas ringi käib" 1977
  
• "Kutse" 1980
  
• "Laine tõuseb" 1983 (Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia 1984)
  
• "Laul, ava tiivad" 1985
  

Muuseumis on kolm põhilist ekspeditsioonituba, kus on erinevaid eesti meistrite - kui ka välismaa pille .
Viiulid ja meistrid Eestis
Eestis on viiul olnud võrdlemisi levinud, olles külapidudel ehksimmanitel tihti koguni ainukeseks tantsitajaks. Varasemate ja lihtsamate Eesti alal levinud rahvapillide seast väärib viiulile võrdlemisi sarnasena mainimist hiiu kannel . Eestis on tegutsenud vägagi erineva tasemega viiulimeistreid alates omale või lapsele ilma igasuguste eeltadmisteta pilli meisterdanud huvilistest kuni korraliku eriharidusega rahvusvahelise tasemega meistriteni. Tuntumad meistrid on olnud Felix Villak ja Eugen Meri, eriti aga kaasaegne meister Aaro Altpere , kes on õppinud Moskva rahvusvaheliselt tuntud meistri Korškovi juures.
Klaver on klahvpill. Klaver erineb klavessiinist selle poolest, et klaveril tekitavad heli vildiga kaetud haamrikesed, mis klahvide allavajutamisel löövad vastu metallist keeli, pannes need võnkuma. Helilained kanduvad klaveri kõlakasti seinteni, mis neid võimendavad.
Lääne muusikas kasutatakse klaverit laialdaselt sooloesinemiseks ja teiste pillide või laulu saateks. See on väga populaarne abivahend ka heliloojatele, koorijuhtidele ja muusikaõpetajatele. Kuigi klaver on raskesti teisaldatav ja tihti kõrge ostuhinnaga, on klaveri mitmekülgsus muutnud selle üheks kõige tavalisemaks muusikainstrumendiks.
Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klaver kordofonide hulka.
Muuseumis on kontsertklaver, kabinetklaver ,tahvelklaver, kaelkirjak klaver .
Orel on muusikainstrument, mis tekitab heli õhu voolu juhtimisega läbi erineva suurusega puidust või metallist vilede. Orelil võib olla 1-5 klaviatuuri , ehk manuaali. Orelid eristatakse ehitusviisi, ehk traktuuri järgi mehaanilisteks, pneumaatilisteks ja elektrioreliteks.
Oreleid kasutatakse peamiselt kontserdisaalides ja kirikutes.
Sõna "orel" tuleneb kreeka sõnas organon , mis tähendab tööriista, instrumenti. Oreli juured on muinasajas. Tema sugulaseks ja prototüübiks võib pidada paaniflööti. Paaniflööt koosneb mitmest vilest ühisel vilereal. Orelil ühisel tuulepõhjal on mitu vilet, mis moodustavad oreliregistri. Vana-Roomas oli kasutusel vesilõõtsinstrument ehk hydraulis. Oreli leiutajaks peetakse Aleksandria mehaanikut Ktesibiost (umbes 250a. e.m.a.). Algselt polnud orel kaugeltki mitte kirikuinstrument. Bütsantsis mängiti seda pidustustel. Idakirikus, ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud. Orelid oli nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks, ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.-13. sajandil) ainult koorilaulu algustooni andmine. Sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid väiksemateks ja klahvikäik muutus kergemaks, seega oli võimalik mängida orelit juba sõrmedega. Girolamo Frescobaldi (1583- 1643 ), keda nimetatakse "itaalia Bachiks" oli esimene, kes hakkas orelile kirjutama muusikat kui sooloinstrumendile. Tema kirjutas Tokaatasid, Ricercare, Canzonasid, mida sai esitada iseseisva paladena orelil. Temalt tuntud on kolm kogumikku: " Fiori Musicali"(1635) - missad orelile. Kaks kogumiku "Toccatas"( 1613 ) ja "Partitas"( 1636 ).
Muuseumis on mänguatomaadid, mis töötavad kellamehhanismi abil ja need on üleskeeratavad . Hakati kasutama 19. sajandi lõpul .
Kolmas saal muuseumis oli rahvapillide saal . See saal oli Assauwe tornis . Seal olid: kandled, torupillid, roopillid, hiiuakandled, lõõtspillid, karjapasunad , põispill ja parmupill .
Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument.
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad .
Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel.
Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled.
Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani.
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga.
Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.
Veljo Tormise ärgitusel on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuekeelseid väikekandleid. Tallinna Klaverivabrik on tootnud ka kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses.
Torupill on puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Torupill koosneb neljast põhiosast:

• Nahast õhukotist
  
• Õhupuhumistorust
  
• Mänguvilest
  
• Bassvilest
  

Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse , lamba, lehma, sea jt.)
Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde.
Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise.
Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon ).
Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Lõõtspill on vaba ehk läbilööva keelega (keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine ) vabade aerofonide (st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist. Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metalliribad (keeled). Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid , mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega - neid kasutatakse heliavade avamiseks õhuvoole, mis paneb vastava keele helisema. Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur ( meloodia mängimiseks), vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks. Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega – kui tugevam õhuvoog liigutab keele sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.
Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1...5 nupurida, igas 10...13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2...24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed – ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast