Leib (0)

Leib
1. Võrdle aganaleiba jõuluaja leivaga (millised olid toorained, milline leiva kuju, millised söömisrituaalid)?
2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend?
3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel , pulmakombestikus, ennustamise juures ...)?
1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad , kõrretükid ja muu pahn . Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi , isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas .
jõululeib - enamasti tehti hapendatud rukkijahust. Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna.
Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale.
Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn , mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus . Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata.
2.

• Võta juurekakk ja sega see leige veega, seejärel sega juurde matist jahu ja sega saadud mass korralikult käe või kulbiga läbi.
  
• Raputa segule jahu peale, kaaneta nõua ja kata riidega ning tõsta see sooja kätte hapnema.Järgmisel päeval proovi hapukust.
  
• Pese käed ja hakka tainast sõtkuma kuni tainas on sitkem ja enam käte külge ei jää
  
• Kui tainas sõtkutud raputa tainale jahu peale, kaaneta nõu ja kata riidega.
  
• Tee käed märjaks ja tõsta paras tainatükk puust leivalabidale ja hakka voolima pätsikest.
  
• Leivapäts tee pealt veega siledaks ja võid teha ka peale kaunistusi.
  
• Kui kõik pätsid valmis, aseta need ahju ja lase olenevalt pätside suurusest kaks kuni kolm tundi küpseda.
  
• Ahjust väljavõetus leivad aseta lauale ja tee pealt veega natuke märjaks
  
• Seejärel pane need rätiku alla jahutuma.
  
• Siis kui leivad jahtunud on soovida ainult head isu!
  

3. Leiva kui peatoiduga on läbi aegade väga austavalt ümber käidud. Lugupidavat suhtumist näitavad ka leivaga seotud rikkalikud tavad ja kombed. Leiba peeti pühaks, leib oli igapäevase elu alus. Tähelepanelikult jälgiti, et leiba jätkuks järgmise saagini.
Leival suur tähtsus rahvakalendri tähtpäevade ja perekondlike sündmuste kombestikus . Kui leivatükk juhtus käest kogemata maha kukkuma, tuli see üles võtta ja suud anda. Leivapätsi ei pandud kunagi lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole olnud – leib võis majast välja minna. Kunagi ei lõigatud õhtul uut leiba lahti, sest „õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”. Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast „kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad . Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi selili lauale asetada, siis pidi pereema ära surema. Leivale vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda halva silma eest. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne, sooja leiba tuli murda. Kui sööja leidis leiva seest midagi sobimatut, ei tohtinud ta sellest rääkida, sest see oli leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti , et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat.
Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „ jätku ”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega.
Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik).
Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha.
Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema , tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine : „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna.
Leival on oluline koht olnud ka eestlaste tavanditoitude hulgas. Näiteks katsikule minnes oli vanimaks katsekakuks ehk tuhuleivaks parem puhtast viljast kakuleib, odrajahust karask , odraleib või muu kakk .
Leiba kasutati ka õnnetoomiseks ja ennustamiseks. Seda eriti pulmades ja jõulude ajal. Leib oli vanade eestlaste jaoks püha.
Sandra Miil K-13 A