Rahvapillid (5)

Rahvapillid

Kannel
Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument.
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad .
Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel.
Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled.
Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid . Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani.
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga .
Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride , udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.
Viiul
Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka , reinlender, galopp , polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini.
Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid : laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit , viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda .
Torupill
Torupill koosneb neljast põhiosast:
* Nahast õhukotist
* Õhupuhumistorust
* Mänguvilest
* Bassvilest
Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.)
Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde.
Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise.
Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon).
Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat.
Eestisse jõudis torupill 15.–16. sajandi paiku.
Moldpill
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll - ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse . Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner ( 1785 - 1852 ) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propakandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel.
Hiiu-kannel
Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest.
Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko.
Vilepill
Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid . Neid valmistati puukoorest ( pajupill ), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai.
Roopill
Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke , mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill.
Parmupill
Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused.
Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil.
Parmupill on kogumas taas suuremat populaarsust ning selle mängu saab õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis.
Jauram
Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust (pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades, ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall -litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.
Sarvepill
Trompeti tüüpi puhkpillid on igasugused sarved ja pasunad . Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. Suur karjapasun (kuni 2 meetrit pikk) oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. Seda valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks . Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste pillidega sai osav mängumees ka meloodiat mängida.
Meloodiaid saab mängida: kannel, viiul, hiiu kannel, torupill, moldpill, roopill (kui üksik, siis ei saa) vilepill.