Kristjan Jaak Peterson (8)

Kristjan Jaak Peterson
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………….…3
Elulugu……………………………………………........4
Looming………………………………………………..7
Kokkuvõte…………………………………………….10
Kasutatud kirjandus…………………………………...11
Sissejuhatus
Sel ajal, kui rahva kirjavaraks toodeti pastorite poolt puhtvaimulikku või diadaktilis-moraliseerivat jutukirjandust, lõi maarahva laulik –Kristjan Jaak Peterson kõlavaid oode. Ta tahtis näidata, et ka suitsutarede keeles võib sügavatest tunnetest laulda .
Eesti kunstiväärtuslik lüürika algabki nüüdisaegses tähenduses Kristjan Jaak Petersonist ja tema erakordsetest oodidest.
Elulugu
Kristjan Jaak Peterson sündis 14. märtsil 1801. aastal Riias, kuid tema suguvõsa oli pärit Viljandimaalt. Ta oli haritud eestlane, kes ei häbenenud seda, et ta oli talupoja päritolu, selle märgiks kandis ta musta mulgi kuube. Ta kirjutas alati eesti keeles, kuna uskus selle tulevikku. Tema sügavamõtteline luule oli kirjutatud haritud lugejale.
Kr. J. Petersoni isa Kikka Jaak oli samuti pärit Viljandimaalt Karula vallast Kikka talust. Peale pärisorjusest vabanemist oli mees Riiga läinud ning sealses Jakobi koguduses kirikuteenrina tööle hakanud.
Kristjan Jaak Peterson käis oma elu ajal Jakobi algkoolis, Riia kreiskoolis ja 1815. aastal astus Riia kubermangugümnaasiumi. Juba kreiskoolis paistis ta silma oma erakordse keeltehuviga, mis hiljem veelgi süvenes. Väidetavalt oskas mees nii saksa, rootsi, prantsuse, inglise, vene, kreeka, ladina, heebrea, kaldea kui ka läti keelt.
Siiski pidas ta kõige tähtsamaks emakeelt , mis oli tema arvates vajalik esmalt korralikult ära õppida.
Oma päevaraamatus, mille kirjutamist alustas juba keskkooli päevil, jäi ta aga truuks eesti keelele. Päevik sisaldab dialooge, sententse, filosoofilisi mõtteteri ja seletab tema vaateid. Gümnaasiumis käies kirjutas ta ka oma esimese käsikirjalise värsivihiku „Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818 ”.
Kristjan Jaak Petersoni isakodus valitses oma aja kohta küllaltki ärgas vaim, nimelt hinnati seal sügavalt raamatuid. Tema isal oli hea lauluhääl ning mees oskas lugeda ja kirjutada. Suheldes kohaliku rahvaga, õppiski Kristjan Jaak mitmeid keeli, kuid sealjuures ei kaotanud ta oma eestimeelsust.
Kristjan Jaak Petersonil on olnud väga mitmeid hästi haritud õpetajaid. Nende hulgas ka Chr. K. L. Klee , kes pidas hariduse vältimatuks eeltingimuseks põhjalikku emakeeleoskust.
!819. aastal astus Kr. J. Peterson Tartu ülikooli usuteaduskonda. Tema valikut mõjutas arvatavasti ka kasvumiljöö ning lähedane kontakt erinevate teoloogide, pastorite ja usuõpetajatega. Nende seas on näiteks K. G. Sonntag, C. L. Grave ja J. H. Rosenplänter. Gümnaasiumis õppides tekkis tal soov saada misjonäriks ning see innustas teda õppima Aasia ja Põhja-Ameerika asukate keeli.
Lisaks teoloogiale kuulas mees ka keele- ja kasvatusteaduse loenguid, kuid kaasaminek üliõpilaste boheemlasliku eluga ning rahalised raskused sundisid teda 1820. aasta kevadel õpinguid katkestama.
Oma kojuminekust on Kristjan Jaak rääkinud sentimentaalses lahkumisluuletuses „Laul”, mille kirjutas 1819. aasta juunis. Luuletus väljendab sügavalt tema igatsust vanemate ja kodu järele ning on samas ka hüvastijätt Eesti maa ja loodusega.
Laul
Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
Sinu kasemetsadessa,
Kus lilled on õitsemas
Ja laulemas linnud
Ilusti puude varju’ ella .
Sagedasti istsin
Tasase osa kaldal ,
Mõteldes teie peale,
Mu hallid vanemad
Sinu halli peake
Tuleb ikka mu meelesse,
Kui päev on õitsemas üles
Kui päeva silm on minemas
Suure looja sülesse,
Armas isake!
Emake, vend ja õde,
Teie juurde nüüd tulen!
Jumalaga, meie maa,
Ilusam päev mulle paistab
Hella vanemate majas.
Lüürilist meeleolu tema loomingus täiendab aga väikepala „Üks jutt”, mis on samuti sündinud jalgsimatkal Tartust Riiga vanemate koju.
Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuligi Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas end koolis tundide andmisega , lootes poolelijäänud stuudiumi välismaal jätkata. See ei olnud aga tema nõrgenenud tervise tõttu enam võimalik. Mitmete muude tööde kõrval jäi lõpetamata ka Moskva ülikooli professori J. Heymi vene-saksa-prantsuse sõnaraamatu redigeerimine .
Erakordselt andekas Kristjan Jaak Peterson suri 4. augustil 1822. aastal oma õpetaja, ülempastor C. L. Grave korteris ning ta maeti Riia Jakobi koguduse kalmistule.
Looming
Kristjan Jaak Petersoni looming oli mitmekülgne, uudne ja tähendusrikas. Sinna kuulub ka keelealane tegevus. Juba gümnaasiumis käies koostas ta rootsi keele grammatika ja tegi pikema aja vältel Rosenplänteri „Beiträgele” keelealast kaastööd.
Tartus alustas ta Chr. Gananderi teose „Mythologia Fennica” tõlkimist rootsi keelset saksa keelde. See teos ilmus 1822. aastal „Beiträges” ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad, pannes aluse ka meie pseudomütoloogiale, mis on Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates pakkunud kõneainet kõikidele kunstidele.
Kristjan Jaak Petersoni loomingi põhiosa moodustasid aga oodid ehk ülistuslaulud ning elurõõmsad pastoraalid ehk karjaselaulud.
Tema oodides on tunda tuginemist kreeka, rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Kr. J. Peterson ülistab neis inimmõistust ja -vaimu, sõprust ning armastust.
Tema oodides on oluline luule ja luuletaja motiiv . Kristjan Jaak räägib neis retoorilise ülevusega laulja suurest missioonist rahvaste elus.
Oma populaarseimas oodis „Kuu” loob ta eredate loodusnähtuste abil üleva pildi Eesti maakeelest. Seal kasutab ta värvikaid epiteete , metafoore, kordusi ja mitmeid teisi huvitavaid stiilivõtteid.
Kuu
Kas lauluallikas
Külmas põhjatuules
Minu rahva meelesse
Oma kastet ei vala?
Kui siin lumises põhjas
Ilusa lõhnaga mirdike
Vilusas kaljuorus
Ei või õitseda kaunisti:
Kas siis meie maa keel,
Mis kui tasa ojake
Oma ilu tundmata
Heinamaa läbi, sinise
Taeva kullases tules
Rahuga on jookslemas,
Ehk ka toreda häälega,
Oma rammu tundmata,
Taeva müristamisega
Kui meri on hüüdmas:
Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?
Siis ma võtan teid,
Selge, sinise taeva
Tähed, maa pealt
Kõrge isamaa poole
Rõõmuga vaadates laulda;
Siis ma laulan sind,
Öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
Nii kui pungasta lillike
Lõbusa valge palgega
Üles tõused taeva all,
Kus tulised tähed
Maha on langemas
Sinu eest musta,
Pimeda uju sisse.
Nõnda, inimeste vaim,
Oled sa ujus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.
Vastupidiselt poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Needki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtsaks väljendusvahendiks on ka dialoog . Ühtaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla.
Pastoraalides kujutatakse karjalaste idüllilist elu kauni looduse rüpes. Näiteks „Karjaste laul. Ott ja Peedu ”, „Jaak, Jüri – karjapoisid” ja „Elts ja Tiiu – Karjased”.
Nendes karjaselauludes võib hõlpsalt ära tunda antiigist pärinevat anakreontilist luulelaadi.
Kogu Kristjan Jaak Petersoni looming on sügavama elumõtte otsing ning inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga . Niiviisi tekib veetlev põiming, kus laulud muutuvad filosoofiaks ja filosoofi jälle lauludeks. Vahest siis läbi rõõmude, nagu pastoraalides, vahest läbi muremõtete. Näiteks „ Mardi Lutterusse päwal”, mida võib pidada ka tema vaimseks testamendiks.
Kristjan Jaak Petersoni tööde kogu avaldas 1922. aastal A. Paltser pealkirja all „Laulud, päevaraamat ja kirjad”. Aastal 1976 ilmus K. Taevi redigeerimisel teos „Laulud. Päevaraamat”.
Kokkuvõte
Kristjan Jaak Peterson oli väga andekas ja erakordne kirjanik, kes pidi oma eluga hüvasti jätma väga vara. Ta asetas ajast kaugel ees käies esimesed kivid eesti rahvusliku kirjanduse alusmüüri. Tema keelavaist ja lüürikataju oli haruldane . Ta käe läbi avanesid mütoloogia varasalve rikkused ning sellega andis ta palju mõjutusi hilisematele kirjanikele.
Kõik eesti keelt kõnelevad inimesed peaksid Kristjan Jaak Petersonist lugu pidama, sest ta on meie keelt väga palju edasi arendanud ning andnud sellesse oma vaateid ja teadmisi, mis on väga olulised.
Kasutatud kirjandus
Villand, L. 1995. Eesti kirjanduse lätteil. Tallinn: Koolibri
11