Eesti muinasusund (0)

6. MUINASUSUND
Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha. Pühaks peeti sageli kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Loodusobjektide ja -nähtuste, paikade, esemete, teatud tegevuste, kommete jms tajumine pühana tulenes põlvest põlve edasi antud pärimustest ja vahel ka isiklikest kogemustest. Kahjuks pole võimalik rääkida ühtsest kogu esi­aega läbivast ja täpselt reglementeeritud kommete-ga muinasusundist. Pika esiajaloo jooksul muutu­sid siinsed usulised vaated tugevalt. Osalt tingis selle tegevusalade teisenemine. Kiviaja küttide ja kalastajate usund erines. rauaaja põlluharijate ja karjakasvatajate omast. Samuti tõi muutusi usulistes vaadetes kaasa tihe suhtlemine naaberhõimude ja -rahvastega.
Kahjuks tunneme eestlaste muinasusundit suh­teliselt halvasti, sest muistseid uskumusi nagu ka üldse kaugema mineviku inimeste vaimumaailma kajastavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sel­ lest kõnelevad vaid napid vihjed vanemates kirjalikes allikates , peamiselt aga 19. sajandi lõpul ja osa­liselt hiljemgi rahvasuust kogutud pärimused ja rahvaluule . Muistse usundiga seostuvad otseselt mitmesu­gused arheoloogilised kinnismuistised , nagu kalmed, hiiekohad, ohvrikivid ja kultuslikud allikad. Neist enam on uuritud kalmeid, mis annavad tea­vet nii matmiskommetest, surnutesse suhtumisest kui ka ettekujutusest surmajärgse elu kohta.
Meie muinasusundi uurimisel omavad suurt tähtsust ka liivlaste, vadjalaste , karjalaste ja soom­laste usundilised pärimused.Üheks muinasusundi põhimõisteks ja -elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolen­did omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Selliseid isikuid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid tavaliselt paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude nö suunata. Targad omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid hästi ravimtai­mi, panid enam tähele elunähtusi ja võisid seetõttu vahel üsna täpselt ennustada. Kindlasti just väe olemasolu oli põhjuseks, miks mõningaid kive, alli­kaid ja puid hakati pühaks pidama , teisi väliselt isegi efektsemaid aga mitte. Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja ham­mastes. loomade väe omastamiseks või enda kaitseks nende vastu kanti alates kiviajast kuni muinasaja lõpuni kaelas või rõivaste küljes kiskjate hambaid, kihvu, küüsi. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Surnu­le pandi hauda kaasa peale ehete veel töö- ja tarbe­riistu, relvi ning toitu. Sööki- jooki viidi kalmule hil­jemgi, kui seal peeti mälestussööminguid; setudel on see kõmme püsinud isegi tänapäevani. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama pere­konna elu ja käekäiku. Hilissügisel oli hingede aeg. Surnute hinged lii­kusid siis ringi ja võisid tulla kõdu külastama. Nen­de kostitamiseks kaeti laud. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi.
Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kõdu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad . Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahe­tus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko . Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu oh­verdati igast tootest (vili, vill , jook jne) veidike ka talle.
Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatak­se, et tema nimi oli tegelikult Taara , aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve -hüüu ,,Taara, avita ". Henriku järgi oli Taara eelkõi­ge saarlaste jumal, aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud.
Vaimud, haldjad ja jumalad - nendega oli vaja hästi läbi saada. Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Sel­leks olid kindlad kultus - ehk ohvripaigad - hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid. Osa ohvrikivide pealispinnal olid kas loodusli­kud või inimeste poolt õõnestatud 0,2-1 m läbi­mõõduga lohud. Mõnes paigas austati veel mui­nasaja lõpul ohvrikividena edasi üksikuid pronksi-või varasel rauaajal levinud väikeste lohkudega lo-hukive. Ohverdamine leidis aset esmajoones pühade ajal ja suuremate ettevõtmiste eel ning järel. Kõige sobi­vamaks nädalapäevaks peeti eestlastele ,,pühaks päevaks" olnud neljapäeva. Andideks olid piim, liha, veri , vill, vili, tähtsamatel puhkudel ka loo­mad. Vahel ohverdati isegi inimesi, esmajoones vangistatuid vaenlasi . Ohverdamise juures oli tähtis osa ennustamisel, nõi­dumisel ja maagial. Püüti ennustada eelseisva sõja­retke või mõne muu ettevõtmise tulemust ja seda ühtlasi mõjutada ohvritoomise või nõidumise läbi.
Eestis tunti roh­kesti tervistavaid allikaid. Silmaallika vesi pidi paran­dama nägemist, mõne teise oma nahahaigusi, kolmandast võetu kõrvasid jne. Allikaile tuli vee eest ka ohverdada. Annetati hõberaha või hõbe-ehe.Kuigi Eestis valitses esiaja lõpul muinasusk , pol­nud ristiusk päris tundmatu. Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaade Rootsi, Taani ja Venemaaga. Ristiusu mõjutusi on sageli nähtud ka eestlaste kommete muutumises. Alates 11. sajandist levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme . Hakati matma peaga lääne poole, see sar­nanes kristliku matmiskombega. 12. sajandil kanti ehetena juba väikesi pronksristikesi. Alates 11. sajandi teisest poolest tundis katoliku kirik juba huvi Eesti ristiusustamise vastu. Bremeni Adami kroonika järgi määras Bremeni peapiiskop Adalbert 1070. aasta paiku Läänemere maade rah­vaste piiskopiks munk Hiltinuse kes misjonitöös tulemusi ei saavutanud. 1167. aasta paiku pühitseti Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit munk Fulco, kes külastas arvatavasti 1170. aastate algul ka Eestit.
Ida-Eestisse võis mõningaid ristiusu elemente levida Venemaalt. Varem toodi selle tõestuseks ees­ti keele sõnu ,, rist ", ,,raamat", ,, papp " jms, mida peeti vene laensõnadeks. Viimasel ajal on nende Venemaalt laenamises tõsiselt kahtlema hakatud.
Ristitutesse ja üldse uude usku ei suhtutud esial­gu ilmselt vaenulikult . Henriku kroonikas nimeta­takse isegi mõningaid kristlikke eestlasi, nagu näi­teks Virumaa vanemat Tabellinust, kes olevat risti­tud Ojamaal. Äge ja kompromissitu võitlus ristiusu vastu 13. sajandi algul oli eelkõige võitlus oma va­baduse eest, sest mõlemad pooled käsitasid ristiusu vastuvõtmist alistumise märgina.